VII Eestimaa Naiste Kongress 3.märtsil Rahvusraamatukogus

NAISE SÕNA LOEB!

Tänavu tähistab Eestimaa Naiste Kongress oma sajandat sünnipäeva. 3. märtsil toimub Tallinnas Rahvusraamatukogus järjekordne Naisliidu juhtimisel korraldatud naiste kongress. Seekord on põhifookuses on naistevastane vägivald, palgalõhe, naiste esindatus poliitikas ja ettevõtete juhtimises. 

Esimene naiste kongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. 2014.aaasta 7.märtsil taaselustas Eesti Naisliit koostöös 6 vabaühenduse, riigi- ja kohaliku omavalitsustega naiste kongresside traditsiooni ja Eestimaa Naiste 6. Kongress toimus Tallinnas 7.märtsil 2014.aastal kus võeti vastu otsus, et iga 3 aasta tagant korraldatakse naiste õigustele ja ühiskonnas valulikele probleemidele suunatud suurfoorum.

banner_eestimaa_vii_naiste_kongress_245x245px_271216-2-1

Seekordse kongressi teemad on suunatud naiste edukuse, otsustusõiguse ja iseseisvuse suurendamisele, kauauuritud ning pikalt räägitud palgalõhe problemaatikale ning sellest tuleneva majandusliku sõltuvuse vähendamisele.

Madalam palk ja ebavõrdne kohtlemine töösuhetes alandab naise enesekindlust ja eneseväärikust ning sageli pingestuvad majanduslikud probleemid peresuhetes. See omakorda viib lähisuhtevägivallani ja perekonna purunemiseni.

Kuidas ergutada naisi ettevõtlikkusele ja eneseteostusele,  kuidas naine saab ennast kehtestada tööandjaga palga läbirääkimistel ja kuidas võidelda lähisuhtevägivalla vastu –  need on teemad, millele kongress keskendub, valitsusasutustelt  vastuseid otsib ja ootab.

Oled Sa naine või mees, tule kongressile ja anna oma panus ühiskonna paremaks muutumisele ja arengule!

Eesti Naisliit

Registreerumine 

Päevakava

(allikas: naisliit.ee)

 

Advertisements

“Less talking more action[1]” Põhjamaade Feministide Foorum

Evelin Tamm

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

12. – 15. juunil toimus Malmös Pöhjamaade Naiste Foorum ”New Action on Women´s Rights”. Rootsi suuruselt kolmandasse linna oli saabunud ligikaudu 20 000 feministi ja naisaktivisti üle kogu maailma. Eestist oli kohal hinnanguliselt 15 naist. Teiste hulgas osales foorumi aruteluvoorus feminismist ja meediast Eesti Naisuuringute Teabekeskuse juhataja Reet Laja. Foorumi akadeemilisem ja poliitilisem osa toimus Malmö Areenal ja messikeskuses, esindatud oli suurem osa Põhjamaade organisatsioonidest, parteidest, feministlikest ajakirjadest ja liikumistest. Nelja päeva jooksul toimus sadu töötubasid, seminare ja modereeritud arutelusid. Esinejateks olid tuntud feministid kõikidest Põhjamaadest ja kogu maailmast Ameerikast kuni Aasia-Aafrikani välja. Samal ajal kuluka ja elitaarse ”valgete naiste”foorumiga toimus  tasuta alternatiiv-kriitiline feministlik-festival arutelude ja tiheda kultuuriprogrammiga, mis leidis aset Folkets pargis. Foorumi viimasel päeval esitati kõikide Põhjamaade valitsustele ühine nõudmiste pakett, mis koosnes 12 teemapunktist. Dokumendiga on võimalik tutvuda foorumi kodulehel www.nf2014.org.

7. märtsil toimus Tallinnas VI Eestimaa naiste kongress, kus sõnastati naiste nõudmised ja esitati need Vabariigi Valitsusele. Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised jõudsid siinsete riigijuhtideni ligi kolm kuud hiljem, kuid jõulise ja strateegiliselt hästi ajastatud manifestatsioonina. Ulatusliku diskussiooni ja protestilaine tekitas fakt, et Norra avalikult homofoobsete, rassistlike ja antifeministlike sõnavõttudega esinenud võrdõiguslikkuse minister Solveig Horne, oli kõrvuti teiste ministritega kutsutud Norra esindajana foorumi nõudmiste paketti vastu võtma. Kriitikat konverentsi kutsutute ja programmi osas tegid mitmed feministide grupid. Kuna põhilise massina domineeris foorumil Rootsi valge kõrgharitud keskklassi naise hääl, jäid mitmed olulised teemad Malmö suurel laval kajastamata või leidsid kajastamist vaid sobivast perspektiivist.

Arvestades seda, et septembrikuised valimised on uks ees, siis on aeg ühiste nõudmiste esitamiseks vähemalt Rootsis suurepärane. Feminismist (ja siinkohal kasutaksin seda sõna nimelt ainsuses!) on saanud popkultuuri uus laine, mille harjal purjetavad  hoogsalt nii poliitikud, popstaarid, kirjanikud kui teadlased. Ühest küljest on see tervitatav, sest naisliikumise ja naiste nõudmistega koos saavad ühiskonnas tähelepanu keskmesse ka mitmed teised täna marginaalsed grupid nagu näiteks transsoolised või afroameerika päritolu immigrandid. Samas teeb mind Ida-Euroopa väikeriigi esindajana ettevaatlikuks domineerimiskultuur, mis uue laine aktiivseid esifeministe nii nende sõnakasutuses kui ka teemavalikus läbivalt iseloomustab. Selle tulemuseks on, et näiteks transsoolised või etnilised vähemusgrupid saavad sõna vaid siis, kui peavoolu tegijatelt neile selleks sõna antakse, kui ruumi üle jääb või poliitilise korrektsuse ja legitiimsuse saavutamiseks vajatakse. Foorumil domineeris rootsi keel, ka lõpudokument oli sõnastatud rootsi keeles. Kui Islandilt oli keelebarjäärist hoolimata foorumile saabunud ca 300 naist, siis Soomest leidis vajalikuks nn Põhjamaade ”feministide sajandisündmusele” kohale tulla vaevalt 60, nendest pooled soome-rootsi päritolu. Feministide vähemusgrupid peavad justkui kohanema ”uues” hierarhias ja nende hääle, (eri)vajaduste ja olemasoluga igas programmipunktis ei arvestata. Siin joonistub selgelt välja Põhjamaade ühiskonna arenguruum ja väljakutse 21. sajandil.

Järgneva lühikese ülevaate eesmärgiks ei ole korrata suurtes ajalehtedes juba kajastamist leidnud popstaaride loetelusid või tuntud poliitikute hüüdlauseid. Selle asemel püüan anda suhteliselt kaootilise sissevaate perifeersetesse, kuid minu arvates siiski väga kõnekatesse kohtumistesse.

Foorumi algus – Skåne rongid ei sõida   

Foorumi esimesel päeval toimus tuhandete inimeste registreerimine, foorumi areeni avamise pidustused, esmane orienteerumine Malmös ja foorumi territooriumil. Roosades särkides vabatahtlikke, kes foorumi lavadel toimuvat korraldasid, inimestele selgitusi jagasid ja kõige eest pidevalt hoolt kandsid, võis loendada sadades. Samal ajal takistas külaliste vaba liikumist Malmö kesklinna ja erinevate ööbimispaikade vahel Skåne raudteetöötajate streik. Esimeseks foorumi päevaks oli streik kestnud juba kümmekond päeva, see jätkus kuni foorumi lõpuni ja sealt edasigi. Raudteetööliste nõudmisi toetati pidevalt nii erinevatel lavadel sõnavõttude kaudu, kui keskraudteejaamas streikijatega suheldes.

Feministide foorumi keskseteks teemadeks olid prostitutsioon, inimkaubandus, naistevastane vägivald ja naiste vaesuse vastane võitlus, naised tööturul, võrdsed palgad ja naisjuhtide vähesus ehk klaaslagi. Kõik need  on teemad, mis feministide ja avalikkuse tähelepanu juba aastakümneid köitnud. Palju räägiti naiste olukorrast kogu maailmas, sealjuures oli ettekandeid nii Ladina-Ameerikast, Aasiast, Venemaalt, Ida-Euroopast kui Aafrikast. Lisaks kodanikuaktivistidele oli kohal suur osa teadlastest, kes esitasid mitmesuguste loengute, seminaride ja vestlusringidena oma uurimustööde tulemusi. Selliseid seminare oli sadades – sooajaloost kuni uusimate uurimismetoodikateni välja.

Perifeersetest feminismidest ehk tuhanded (tuleviku)tegijad

Kui suurel laval esitati popfeministide ettekandeid, mis tõmbasid tuhandeid ja meenutasid kohati võimsaid rokk-kontserte, siis samal ajal toimus kümneid pisemaid üritusi foorumi ääremaadel. Näiteks rääkisid Süüria Naiste Võrgustiku esindajad naiste olukorrast sõjapiirkonnas (swnsyria.org), kuulajaid oli kaks või kolm. Võrgustiku esindajad juhtisid tähelepanu, et sagedasti on naised kriisides kõige suuremaks kannatajaks, sealjuures ei õnnestu neil rahuprotsessides osaleda ja palju on ”mängukaasamist”, millest Eestiski mõnikord juttu on olnud. Samal ajal kudusid Norra naised, kes võitlevad rahu eest maailmas, oma messiboksis soovijatega mütsikesi. Olukorrast Ukrainas puudus norrakatel ülevaade, Süüria aktsioonides nad ei osalenud.

Rootsi naiste varjupaikade esindajad rääkisid rahastussüsteemi puudustest ja võimalikest seadusemuudatustest. Naistevastase vägivalla ohvritele suunatud teenused on erastatud ja sellega on tekitatud turg, mis tähendab teenuste pakkujatele suurt ebakindlust ja pidevat võitlust nii kohalike omavalitsuste kui konkureerivate firmadega. Kokkuvõtteks on teenuste kvaliteet kesisem ja nende pakkumine sõltub ametnike suvast, mitte naiste vajadustest või soovidest. Eestis on naiste varjupaikade olukord Rootsiga võrreldes kordades kehvem, sest isegi kui naine vajab varjupaiga teenust, siis saab varjupaik hädasolijaid aidata ainult aasta alguses planeeritud piiratud eelarve mahus. Tooksin siia näitena Tallinna Naiste Kriisikodu, kus 2012. aasta ca 100 000 eurosest eelarvest moodustab Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti toetus kõigest viiendiku ehk 21 090 eurot. Ülejäänud 79 000 eurot on kogutud mitmesuguste lisaprojektide kirjutamise kaudu. Kuigi naistevastane vägivald on Eestis probleemiks, on naiste varjupaikades hädalistele loodud 1 koht 20 tuhande elaniku kohta (allikas: Women´s Watch 2012-2013).  Senine rahastusskeem ei ole naistevastase vägivalla tõrjumiseks ja ohvritele tugisüsteemide loomiseks jätkusuutlik. Tänaseni toimub suur osa vägivalla ohvrite rehabilitatsioonist vabatahtlikuse alusel ja pigem juhuslikult. Isegi naiste üleriigiline nõustamistelefon on sellel kevadel raha puudusel suletud. Automaatvastajast kõlas, et riik ja omavalitsused olid selle rahastamisest loobunud.

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühenduse esinaine tutvustas mulle lendlehtede jagamise vahepeal Põhjamaade puuetega naiste koostööd. Foorumil toimus seminar pimedate naiste võimalustest tööturul, teema mis hetkel Eestiski kirgi kütab. Rootsi kogemus näitab, et nägemispuudega naistel on meestega võrreldes tööturule sisenemine keerulisem, hoolimata sellest, milline on konjunktuur. Pimedate töövõimaluste avardamiseks pakutakse Rootsis mitmesuguseid tugiteenuseid ja 60 000 krooni ulatuses aastas makstakse inimese kohta isikliku abistaja kaasamiseks toetust. Eestis puuetega inimeste 17. juunil toimunud meeleavaldusel Tallinnas heideti uue tööturureformi koostajatele ette just tugiteenuste (rahastamise) puudumist seaduseelnõust. Puuetega inimeste tööturule aitamise asemel maetakse suuri summasid bürokraatiasse.

Be a man messiboks

Be a man messiboks

Messil tõmbas tähelepanu väljapanek, mille pealkirjaks oli ”Byt Lön” (vaheta palka). Seinal jooksis filmilõik, kus üks naine foto kujundusprogrammiga muudetakse meheks (byt kön, vaheta sugu). Samas jagati lendlehti tekstiga ”Mida peab naine tegema, et palgakõrgendust saada? Ole mees. Kui muutus jätkub samas tempos, siis kulub veel sada aastat enne, kui naise palk mehe palgale järele jõuab. www.beaman.se.” Rootsis on meeste ja naiste palgavahe 15,2%, Eestis 27,6% (allikas: Women´s Watch 2012-2013). Sealjuures on palgalõhe viimase aastaga nii Eestis kui Rootsis veelgi kasvanud.

Rootsi naisajaloolaste ühing DEA, kes võitleb naisajaloo muuseumi rajamise nimel, tutvustas foorumil Götheburgi Ülikooli juures asuvat soouuringute andmebaasi KvinnSam (http://www.ub.gu.se/kvinn/kvinnsam/). Sama ühingu naised korraldasid laupäeval Malmö ajaloolises töölislinnaosas, kus muideks asub ka Folkets Park, feministliku suunitlusega ringkäigu, millest võttis osa ca 30 inimest. Foorumil DEA naisajaloo seminari korraldanud Nina Burton leidis, et foorum on Põhjamaade feministidele suurepärane kohtumispaik ja tema tuli siia pigem andma, kui saama. Burton on avaldanud 12 raamatut, nende hulgas ka legendaarse ülevaateteose “Den Nya Kvinnostaden” (ilmus 2005), kus ta tutvustab viimase paari aastatuhande unustatud naisi. Raamatu kirjutamiseks vajaliku materjali kogumiseks kulus autoril 10 aastat.

Alternatiivsete feminismide festival

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Laupäevase päeva veetsin feministide alternatiivsel festivalil Folkets pargis (rahvapark), kus lisaks rikkalikule kultuuriprogrammile toimus mitmeid arutelusid kodanikuühiskonna aktivistide ja asjatundjate osalusel. Näiteks kuulasin arutelu, mis käsitles fatshamingu (otsetõlkes paksude häbistamise) teemat. Feministid räägivad naise kehast kui võitlusväljast ja see, kuidas naine peab välja nägema, on täpselt reglementeeritud. Iga piiririkkuja, kas paks või peenike, pikk või lühike, saab pidevaid märkusi ümbritsevatelt inimestelt ja tõrjutakse marginaalsusesse. Viimasel ajal on fatshaming kui probleem teravalt ka Rootsi ühiskonnas esile kerkinud. Eraldi arutelufoorum oli Rootsi feministidest aktivistidega, kes sotsiaalmeedia vahendusel aktiivselt erinevate marginaalsete sihtrühmade õiguste laiendamise nimel tegutsevad (nt rassifeministid, Fatta.nu jt).

”Rrriot Samba” on naiste trummiorkester Stockhomist, kes täitis pargi sambarütmidega ja surus suuremad ja väiksemad trummid ja muud löökpillid pihku nii vanadele kui lastele. Seesama jõuline naisterühmitus andis hoogu laupäevaõhtusele feministide protestimarsile, kus 10 000 osalejat läbi Malmö kesklinna Folkets parki sammusid. Paljudel olid käes roosad õhupallid, millelt võis märgata Fi logo. Feministiskt Initsiativ on Rootsi kiirelt kasvava liikmeskonnaga feministide partei, kuhu tänaseks kuulub juba rohkem kui 16 000 inimest. Paljud Fi liikmed on noored aktiivsed naised, kes oma teemadega on suurest poliitikast tõrjutud olnud. Gudrun Schymannist, Fi liidrist, kirjutati Rootsi päevalehtedes, kui foorumi kroonimata kuningannast. Foorumi suurel laval sai sõna ka Fi liige  ja roma-kogukonna esindaja Soraya Post, kes hiljuti valiti Euroopa Parlamendi liikmeks. Foorumile olid kohale tulnud poliitikuid kõikidest parteidest, peeti mitmeid kohalikke, riigitasandi ja rahvusvahelise poliitika debatte.

Feminismid, strateegia ja meedia

Viimasel päeval oli suurele Arena lavale kutsutud esinema teiste hulgas Tomas Gunnarsson, kes rääkis oma blogimise kogemusest. Ta asutas lehe genusfotografen.se, kus analüüsib sookriitilises aspektist reklaame ja meediafotosid. Muuhulgas kirjutas ta blogisissekande noorte kaubamärgi Americal Apparel pornograafia ja meedia piire hägustavast reklaamistrateegiast, mis mitmel juhul on ületanud seaduse piirid. Genusfotograafi või eestipäraselt soofotograafi tegevuse tulemusena langes American Apparelli läbimüük märkimisväärselt ja sellega koos kukkus kolinal ka Ameerika päritolu firma aktsia hind. Tomas Gunnarssoni kodanikuaktivism on paljude jaoks silmi avanud ja näidanud, et positiivsed muutused noortekultuuris ja tarbijakäitumises on võimalikud.

Foorumi lõpetas Malmö ooperi sümfooniaorkester Anna-Marie Helsingi juhatusel, esines folkgrupp Åkervinda ja elektro-indie artist Raindear. Saali kogunenud tuhandetest inimestest märkimisväärne hulk kasutas sotsiaalmeedia võimalusi, et sündmusest igal hetkel säutsuda, blogida, pilte jagada (vt #nf2014). Uudised toimunust jõudsid sadade tuhandete inimesteni üle maailma ühe hetkega, selline operatiivsus ja teadlik sotsiaalmeediatöö teeb Põhjamaade feministidele au. Kuigi Eestit peetakse e-riigiks on meil sellisele tasemele jõudmiseks vaja veel areneda.

Foorumi eel ja ajal sõnastatud Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised edastati riikide võrdõiguslikkuse ministritele ja pidulik kontsert sai jätkuda. Mina aga istusin sellel ajal, kui skandaalne Norra antifeministist soolise võrdõiguslikkuse minister sõna sai, juba rongis. Viimasel hetkel enne rongi väljumist võttis minu vastas koha sisse Kajsa Birgersson, kes, nagu meie vestlusest hiljem selgus, on feministliku facebookilehe ”Supersnippan” asutaja. Kajsa Birgersson õpib õpetajaks ja tema feministlikul facebookilehel on täna rohkem kui 45 tuhat jälgijat-kommenteerijat.

 

 

[1] Maakeeli ”Vähem juttu, pikem samm!”

Imbi Paju raamat “Soome lahe õed” ilmus Rootsis

Foto: Olga Makina

Foto: Olga Makina

Kolmapäeval 14. mail toimus Stockholmis Atlantise kirjastuses pidulik kokkusaamine. Tähelepanu keskmes oli dokumentalist ja kirjanik Imbi Paju ning tema raamat “Soome lahe õed”, mis räägib Soome lotade ja Eesti naiskodukaitse koostööst 20. sajandi traagiliste ajaloosündmuste taustal. “21. sajandil ei saa elu mõõdupuu olla sõda, vaid see peab olema elu,” nende sõnadega tutvustas Imbi Paju oma raamatut “Soome lahe õed”. Ta kutsub meid Euroopa lähiajaloo kõige valusamaid perioode vaatama läbi kahe naise silmade – üks neist pärit Soomest ja teine Eestist. Teose värskelt trükist tulnud rootsikeelne tõlge ”Systrar kring Österjön” sai kaante vahele kirjanik Imbi Paju ja tõlkija Heidi Granqvist koostöös. Soome kultuurikriitik soomerootslane Stefan Brunow peab seda geopoeetiliseks väärtteoseks, mis aitab meil elada, õpetab kodanikuvastupanu ja empaatiat. Eesti juurtega Rootsi kultuuridiplomaat Hans Lepp ütles kokkusaamisel, et Imbi Paju filmid ja raamatud on tänaste Ukraina sündmuste valguses eriliselt kõnekad ja äärmiselt aktuaalsed.

Oled oma tekstide ja dokumentaalfilmide kaudu juba mitu aastat tegelenud eesti naise loo tõlgendamisega, tutvustanud seda Euroopas ja maailmas laiemaltki, äsja saabusid Iisrealist. Sinu raamatu ”Soome lahe õed” alapealkiri ”Vaadeldes teiste valu” on laenatud Susan Sontagilt. Sontag leiab, et lääne ühiskond on kannatustest teinud vaatemängu ja mõtiskleb, kas see on muutnud inimesed tuimadeks pealtvaatajateks. Milline on Sinu filmide ja raamatute mõju? Kas valu on meelelahutus? Milline on Sinu kogemus?

Mind ennast on mõjutanud Eesti traagiline lugu, minu perekonna ja ema lugu. Ukraina sündmuste taustal ärkab see uuesti ellu. Kuid olen selle teemaga aktiivselt tegelenud alates 2000. aastast. Esimest filmi ”Tõrjutud mälestused” tegin viis aastat. See oli väga, väga raske teekond mu ema ellu ja ma märkasin, kuidas tema nõukogude sunnitöölaagri kogemus ja nõukogude aeg tervikuna on mõjutanud ka mind isiklikult. Kui film valmis sai, tahtsid seda lugu kuulda paljud ja ma tundsin kuidas elu ”kannab mind” koos filmiga Euroopa riikidesse, Aasiasse, Iisraeli, USA-sse, Kanadasse. Pärast Taiwani esilinastust tõusis üks noor naine saalist püsti ja ütles, et meil on sarnased kogemused Hiinaga ja puhkes nutma. Sel aastal Tel Avivi ülikooli seminaril ”Erakordne Eesti” esinedes, tulid mitu inimest ütlema, et nad on mu dokumentaalfilmi näinud ja see läks neile südamesse.

Kuid need lood ei sünni valutult, sest intellektuaalse ja poliitilise võimu juures on olnud ka palju vasakpoolseid inimesi, kes uskusid et Nõukogude Liit on püha maa. Samas on ka parempoolseid inimesi, eriti Soomes, kes said Nõukogude Liidust majanduslikku kasu. Selle kasu tingimuseks oli, et Nõukogude Liidu olemust ei analüüsitud kunagi.

Kui hakkad valusast minevikust rääkima, siis tajud, et haavatud oleme me kõik, kes selles ajaloosündmuses osalesime, sõltumata riigist. Öeldakse, et selline haav kandub kolmandasse, isegi neljandasse põlvkonda. Seega on valuliku mineviku teema käsitlejal suur vastutus, vähemalt mina olen tundnud vastutust, et inimesi valgustada, et kasvatada empaatiat. Empaatia pole iseenesestmõistetav asi, vaid üsna labiilne tunne, millega peab tööd tegema.

”Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” ühendab  Eesti ja Soome naiste lugude kaudu Läänemere naised. Atlantise kirjastus märgib raamatu kaanel, et see lugu ületab ilukirjanduse ja dokumentaalkirjanduse piiri. Seega olen läinud üle piiri ja see on teose loomisel oluline. Oluline on olla julge ja aus.

Raamatus, nagu ka dokumentaalfilmis, joonistub ehedalt välja rahvusülene inimlikkus ja inimese abitus ajaloo masinavärgi ees. Läänemeri on siinseid rahvaid ühendanud, aga vahel tundub, justkui oleks mõnekümnest kilomeetrist veepinnast kasvanud ookean – nii erinevad on inimeste arusaamad ja tõlgendused, nii erinevad on saatused. Seda ookeanide suurust eemalolekut ja tõrjumist saab raudse eesriide taga üleskasvanud inimene tunda nii Rootsis kui Soomes. Milline on Sinu enda kohanemise lugu? Oled Soomes juba rohkem kui paarkümmend aastat.

Ma arvan, et ma poleks kunagi hakanud neid raamatuid ja filme tegema, kui ma poleks 90-ndate aastate alguses Helsingi Ülikooli läinud. Ma ei teadnud, mis on soomestumine – Soome oli okupeeritud mentaalselt, läbi propaganda, läbi akadeemilise ja poliitilise maailma. Ma ei teadnud, et Soome eliit oli tihedalt seotud Kremli poolt loodud narratiiviga. Soomes öeldakse, et ”küll rahvas teab” ja rahva hulgas on palju mäletamist ja vaikset tarkust.

Kuna ma idealiseerisin Soomet ja uskusin sõnavabadusse, siis olin hulljulge. Ma võtsin sõna ja kirjutasin, kui hakati jälle levitama lugusid ”eesti fašistidest”. Ma võtsin sõna isegi Soome Parlamendis, kus korraldati 1997. aastal seminar ”Naisajakirjanikud ja Euroopa Liit”. Pärast seda tahtsid kõik mind intervjueerida. Tollane Soome president Ahtisaari, kes oli rahvusvaheline inimene, ütles, et Imbi Paju tõstab olulisi küsimusi. Sellest hoolimata kirjutas ”Helsingi Sanomat” oma juhtkirjas, et Imbi Paju on uskumatult ülbe – tuleb Soomet kritiseerima. Mind kutsus tööle Soome uus telekanal Nelonen. Demokraatias ikka sõna võidab. Hiljem on paljud kultuuriinimesed mulle rääkinud, et nad nutsid, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, sest nad arvasid, et see on tulevikuriik. See oli muidugi väike nomenklatuur ja neil oli võimu, kuid mina leidsin endale noorema põlvkonna hulgast palju mõttekaaslasi ja toetajaid.

Ilma Soometa poleks mu raamatud ja filmid sündinud. Vaevalt, et nad oleksid sündinud, kui ma oleksin Eestis elanud. Vajasin perspektiivi ja mind toetas mu väga hea sõber, rootsikeelne kultuuriajakirjanik Stefan Brunow, kelle vanavanaisa oli Jakob von Uexküll ja kel oli vaimne, kultuuriline side Eestiga.  Ma sain tuttavaks psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckelliga, ajakirjanik Pia Ingströmiga  ja paljude teiste sügavalt vaimsete inimestega, kes kõik toetasid mind.

Mu filmid on esilinastunud Euroopa Parlamendis ja mulle see on oluline. See on oluline, et seal, kus on poliitiline võim, oleks teadmine meie valusast Euroopa ajaloost.

Imbi Paju Systrar kring ÖstersjönStockholmis oma raamatu tutvustamisel mainisid, et lugesid nüüd ka ise oma lugu Eesti okupeerimisest ja naistest kahel pool lahte hoopis uuest perspektiivist. Ajalugu justkui korduks. 1939. aasta artiklid meenutavad neid, mis tänaselgi päeval arutlevad Venemaa agressiivsuse foonil Baltimaade võimaliku tuleviku üle. Samas oleme nüüd ise need, kes nö vaatlevad Ukraina valu. Kuidas sa seda mõtet kommenteeriksid?

Tegelikult on nii , et kui sa saad oma teose valmis, siis sa ei taha seda ise enam lugeda, sest oled tehtud tööst väga väsinud. Aga kui Heidi Granqvist hakkas ”Soome lahe õdesid” tõlkima ja vajas mu abi (lisasime natuke tekste, et Rootsi lugejale oleks pilt selgem), siis ma pidin oma raamatut hakkama ka ise uuesti lugema. Ka Heidi tõlkijana nägi mu teost äkki Ukraina valguses.

Ma kirjutasin selle raamatu, et lõppeksid ära süüdistused laadis ”Eesti on ohver, aga mitte süütu ohver” – see on tavaliselt Soome välisministri Erkki Tuomioja kommentaar. Sellele süüdistusele on laulnud tausta paljud eesti ajakirjanikud, kuni on hakatudki rääkima ”hääletust alistumisest”. See on pealkiri, mis tugineb Magnus Ilmjärve Soomes kaitstud väitekirjale ja Soome Kaitseakadeemia professori Martti Turtola raamatutele presient Pätsist. Väljendit ”hääletu alistumine” on eestlaste demoraliseerimisel osavalt ärakasutanud ka KGB.

Raamatut Ukraina sündmuste taustal lugedes, oleksin nagu tagurpidi pikksilma abil vaadanud lugu uuesti ja selgelt nägema hakanud. Kuna Venemaa pole puhastanud end minevikust ja võimul on KGB-koolis käinud mees, siis ta kasutab samu võtteid, sama retooriakt nagu seda Eesti puhul on tehtud. Vägistaja püüab alati näidata, et vägistatu on ise süüdi. Ma loodan südamest, et kunagi ei hakataks kirjutama, et tegelikult on Ukraina oma saatuses ise süüdi – nii räägivad need, kes ei taha vastutada, kel on oma huvid mängus, tihti on selleks ideoloogilised ja majanduslikud põhjused. Juba 30-ndatel oli Euroopa kaotamas oma südametunnistust, sellest kirjutab hästi Stefan Zweig raamatus ”Eilne maailm”.

2009. aastal andsite koos Sofi Oksaneniga välja kogumiku ”Kõige taga oli hirm” . Minu arvates oli see väga jõuline ja julge samm Euroopa ajaloo ümbermõtestamisel. Kas seda tööd ette võttes saite aru, et tungite niiöelda keelatud maale, rikute vaikimisi kehtestatud reegleid ja võimujooni? Kas teil oli hirm?

Helsingi Ülikoolis õpetas õigussotsioloogiat dotsent Johan Bäckmann ja täna teatakse juba, et ta esindab Kremlit ja Putinit, aga sel ajal veel seda ei tajutud. Bäckmann kirjutas raamatu pronkssõdurist, kus eestlased olid fašistid ja kogu ajalugu oli kirjutatud sovjetivaimus, inimesi konkreetselt laimates. ”Kõige taga oli hirm” sündis seetõttu, et ma tundsin paljusid Eesti ja välismaa nõukogude ajaloouurijaid, sest tegin nendega koostööd seoses oma filmide ja raamatutega. Teadsin täpselt, milliseid artikleid on ilmunud, tegime autoritega lepingud ja hakkasime artikleid raamatuks toimetama. Ja siis, kui kogumik ilmus, kutsus dotsent Venemaalt kohale našid, Öise Vahtkonna, mingi islamipartei, kelle juht oli soomlane ja ta ei varjanudki, et oli olnud KGB kaastööline. Nüüd oli ta võtnud endale uue nime ja teinud islamipartei, kus olid mõned endised kgbiidid veel. Johan Bäckman esines Vene televisoonis ja rääkis, et fašistid on raamatu kirjutanud ja Soome politsei võttis meid oma kaitse alla. Sellist asja polnud Soomes varem juhtunud.

Meid paluti saatesse ”A-Talk” koos Bäckmani ja tema seltsimeestega esinema, kuid me ei läinud ja siis  sai Bäckmann seal saates pikalt sõna. Kogu Soome ühiskond oli šokeeritud, sest nad said aru kelle asju Bäckmann Soomes ajab. Samas võtsid meie raamatu vastu sõna ka mõned teised võimul olevad mehed, isegi ajalehes ”Sirp” tegid mõned seda raamatut maha. Seega kõige taga oli hirm. Ma pean ütlema, et olukord oli ebamugav, aga samas tuletasin endale meelde, et niikaua, kui kardad, oled sovjett. Möödnud aastal sain Soome uuelt presidenilt Niinistölt oma tööde eest Soome Lõvide rüütelkonna rüütlimärgi. Olen nüüd rüütel ja see kannustab.

Naisajaloo uurimine Eestis on alles lapsekingades. Oled üks vähestest, kes selle valdkonnaga tegeleb. Oma raamatus mainid nii Helmi Mäelo, Vera Poska-Grünthali kui mitmeid teisi, kes enne Sind on Eesti naise lugu rääkinud. Oled tänaseks vast üks kõige enam tõlgitud kirjanikke Eestis. Millised on Sinu plaanid edasiseks? Millest täna kirjutad, kuhu suunas liigud? Milliseid piire kavatsed veel ületada?

Mind huvitab eesti naisajalugu väga, sest meie ajaloos on olnud väga võimsaid naisi. Lilli Suburgi vaimne pärand on meie teadvusest peaegu pühitud. Olen püüdnud seda populariseerida ja mul on hea meel, Evelin, et oleme nüüd koos Suburgi-nimelises feministide foorumis. Kui me Helmi Mäelo naisuurimisest veel midagi teame, siis Vera Poska-Grünthal on peaaegu tundmatu nimi. Mina olen saanud oma loomingus nende naiste töödest palju jõudu ja mul on hea meel, et meie naisajalugu ärkab vaikselt ellu.

Hetkel kirjutan romaani, sest tahan veelkord vaadata sovjeti narratiivi taha, aga püsin ennekõike tänases päevas. Rohkem ei tahakski sellest uuest romaanist esialgu rääkida… Õpetan vahelduseks meditatiivset-intuitiivset kirjutamist, mis on ühendatud draamaga. See on uudne meetod, mida ma ise välja töötan. Kasutan selles kõike, mida olen ise õppinud, et toetada enda ja teiste inimeste elu.

Intervjueeris Evelin Tamm, artikkel ilmus 28. mail Stockholmi Eesti Päevalehes.

Seksuaalvägivalla ohvrite tugiisikute koolitus Tartus

liblikasNaiste Tugi- ja Teabekeskus viib projekti “Seksuaalvägivalla ohvritele suunatud tugiteenuste väljaarendamine” raames läbi tugiisikute koolitusi.

Alates 1. juunist 2014 alustab Tartus tööd piirkondlik tugitelefon, kuhu saavad helistada tuge ja informatsiooni vajavad seksuaalvägivalda kogenud naised. Soovime neile pakkuda võimalust saada endale tugiisik, tema ülesandeks on toetada ohvrit taastumisprotsessis, igakülgse info edastamine ja  vajadusel kannatanu saatmine meditsiiniasutuses, kohtu­medit­siinilises ekspertiisis, politseis, prokuratuuris, kohtus jm.

Kui soovid tugiisikuna toetada ja abistada seksuaalvägivalda kogenud naisi, siis pane end koolitusele kirja! Tugiisikute koolitus toimub Tartus 23.-24.05 ja 27.-28.05

Koolitusel osalemise soovi korral palume täita küsimustik ja saata see e-posti aadressile:sirje.otstavel@gmail.com hiljemalt 8. maiks 2014. Koolitusel osalejate arv on piiratud – me teeme küsimustiku põhjal oma valiku ja anname sellest teada hiljemalt 15. maiks 2014.

Rohkem infot leiad Tartu Naiste Varjupaiga kodulehelt http://naistetugi.ee/.

Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital Siseministeeriumi haldusalas.

Loe lisaks Jüri Saare artiklit pealkirjaga “Naistevastase vägivalla märgilisest tähendusest