VII Eestimaa Naiste Kongress 3.märtsil Rahvusraamatukogus

NAISE SÕNA LOEB!

Tänavu tähistab Eestimaa Naiste Kongress oma sajandat sünnipäeva. 3. märtsil toimub Tallinnas Rahvusraamatukogus järjekordne Naisliidu juhtimisel korraldatud naiste kongress. Seekord on põhifookuses on naistevastane vägivald, palgalõhe, naiste esindatus poliitikas ja ettevõtete juhtimises. 

Esimene naiste kongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. 2014.aaasta 7.märtsil taaselustas Eesti Naisliit koostöös 6 vabaühenduse, riigi- ja kohaliku omavalitsustega naiste kongresside traditsiooni ja Eestimaa Naiste 6. Kongress toimus Tallinnas 7.märtsil 2014.aastal kus võeti vastu otsus, et iga 3 aasta tagant korraldatakse naiste õigustele ja ühiskonnas valulikele probleemidele suunatud suurfoorum.

banner_eestimaa_vii_naiste_kongress_245x245px_271216-2-1

Seekordse kongressi teemad on suunatud naiste edukuse, otsustusõiguse ja iseseisvuse suurendamisele, kauauuritud ning pikalt räägitud palgalõhe problemaatikale ning sellest tuleneva majandusliku sõltuvuse vähendamisele.

Madalam palk ja ebavõrdne kohtlemine töösuhetes alandab naise enesekindlust ja eneseväärikust ning sageli pingestuvad majanduslikud probleemid peresuhetes. See omakorda viib lähisuhtevägivallani ja perekonna purunemiseni.

Kuidas ergutada naisi ettevõtlikkusele ja eneseteostusele,  kuidas naine saab ennast kehtestada tööandjaga palga läbirääkimistel ja kuidas võidelda lähisuhtevägivalla vastu –  need on teemad, millele kongress keskendub, valitsusasutustelt  vastuseid otsib ja ootab.

Oled Sa naine või mees, tule kongressile ja anna oma panus ühiskonna paremaks muutumisele ja arengule!

Eesti Naisliit

Registreerumine 

Päevakava

(allikas: naisliit.ee)

 

1. juunil avatakse näitus “Kaetud peaga naised”

setu naised

Neli seto neidu ja üks abielunaine, 1929. Foto: Seto Talumuuseumi kogu

1. juunil kell 16:00 avatakse folkloori ja kaasaegse kunsti näitus “Kaetud peaga naised” Seto Talumuuseumis.

 

Seto naiste ilusad ja väärikad riided on ikka imetluse objektiks olnud. Riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonnaliikmetele teavet nende kandjate kohta. Rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas ta on noor abielunaine, vana naine või vanatüdruk. Seto naiste erinevatel peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja igade vahele.

Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Seto kultuuris on naiste pea katmist põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised.

Seto kultuur pole muidugi olnud ainus kultuur, kus oleks kästud naisel pea katta. Paljudel kristlastel on olnud see komme, samuti juutidel ja moslemitel. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Seto kultuuri puhul peetakse naiste pea katmist tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks tavaks. Miks siis mosleminaiste peakatted tunduvad nii hirmutavad ja ohtlikud? Miks tahaksime „päästa“ mosleminaisi, aga mitte pearätikuga õigeusklikke või ilusate linikutega seto naisi? Mida tunnevad naised seto liniku või moslemi pearäti all? Mis eristab erinevate kultuuride pea katmise traditsioone tänapäeval?

Seto naiste peakatetega seotud folkloorist annab ülevaate rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun. Kuraator Rebeka Põldsam esitleb Londoni kunstnik Sarah Maple’i ja Maroko päritolu New Yorgi kunstnik Meriem Bennani kunstiteoseid, mis kommenteerivad peakatmise traditsioone suurlinnade perspektiivist vaadatuna.

Näitus on avatud 1. juunist 31. augustini! Vaata lisa Facebookist!
Näituse võtab vastu: Seto Talumuuseum (Pikk 56, Värska, Põlvamaa)
Näituse koostajad: Andreas Kalkun (Eesti Rahvaluule Arhiiv), Rebeka Põldsam (Kaasegse Kunsti Eesti Keskus)
Näituse kujundaja: Agnes Ratas

Täname: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Kaasegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Rahva Muuseum, Andres Toodo
Näitus toetab: Rahvakultuuri Keskus: Setomaa kultuuriprogramm

Homme Linnagaleriis: Kuidas konstrueerida naiskangelast?

elmina mantliga traktoril

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Olete oodatud vestlusele kunstnik Fideelia-Signe Rootsi ja kirjandusteadlaneTiina Kirsiga näitusel “Palju õnne naistepäevaks!”, mis toimub neljapäeval 10. märtsil kell 17.00 Linnagaleriis, Harju 13.

LadyFest 2016  soovitab!

Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelasekuvandi, küsib Roots.

Tiina Kirss on Tartu Ülikooli külalisprofessor, kes on pikalt uurinud väliseestlaste elulugusid ning olnud aktiivne naisuurimuse edendaja. Temaga koos vaatame, kuidas on võimalik öelda midagi ajaloo kohta, lugedes naiste päevikuid, vaadates naiste rollide avalikku ja ootuspärast kuvandit.

Vestlust juhib Tallinna Kunstihoone kuraator Anneli Porri.

Fideelia-Signe Rootsi näitus on Linnagaleriis lahti kuni 27. märtsini 2016.
Tallinna linnagalerii 26. veebruar – 27. märts 2016, Harju 13
K—P 12—18, tasuta kunstihoone.ee

Rahvusarhiivi näitus Naesterahwa töö ja Elu

cropped-working-spaces1.jpg11. märtsil kell 14.00 avatakse Rahvusarhiivi galeriis näitus “Naesterahwa Töö ja Elu. Eesti naise elupilte 1920.-1930. aastais.” Rahvusarhiivi fotodel ja dokumentidel põhinev näitus heidab pilgu naiseks-olemisele sõjaeelses Eesti Vabariigis, aega, kus inimese elukeskkond ja välimus peegeldasid tema sotsiaalset staatust teravamalt kui tänapäeval.

Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg: vahetus riigikord, kadusid seisused ja isevalitsejad, peadpööritava kiirusega muutusid kombed ja hoiakud, kusjuures kõige radikaalsemate muutujate hulka võib lugeda naisi. Tänavapilti ilmusid lühikesed varrukad, katmata sääred ja poisipead. Vabanemine korsetist ja maani kleidist laiendas oluliselt naistele sobilikeks peetud elualade ringi. Nüüd õpiti ametit ja käidi kutsetööl, tehti sporti ja mindi randa – seninägematult paljalt. Julge ja enesekindel olgu uus naine, tema riietus efektne ja praktiline!

Siiski püsisid mitmed endisaegsed eelarvamused visalt edasi. Naiste töö ja hariduse väärtustamine oli uudne, võõristust ja umbusku äratav. Nii jäi ka sotsiaalpoliitika teostamine (lasteaiad, ema ja lapse tervishoid, naiste töövahendus) suures osas kodanikualgatuse korras naisseltside õlule. Oluliseks sammuks ühiskonnastruktuuri teisenemisel kujunes naiskutsehariduse edendamine ja naiste osakaalu suurenemine kõrgkoolides. Kodunduskoolide lõpetajad – 1930ndatel uutmoodi majandavad ja haritud perenaised on meie tänapäevase kodukultuuri alusepanijad.

Näituse koostasid Astri Schönfelder ja Külli Niidassoo. Kujundas Einike Leppik.

Näitus jääb avatuks kuni augusti keskpaigani. Rahvusarhiivi galerii (Maneezi 2, Tallinn) on avatud esmaspäevast neljapäevani 09.00 – 17.00 ja reedeti 09.00 – 16.00. Galerii külastamine on tasuta.

Allikas: Rahvusarhiivi uudiskiri Foto: Evelin Tamm

“Õlimäe õied” neljapäeval kl 19.00 Altjal!

Heilika Pikkovi palju tunnustust kogunud dokumentaalfilmi “Õlimäe õied” näidatakse neljapäeval kl 19:00 Lahemaal Altja võrgukuurides. Film jutustab loo Jeruusalemma külje all Vene Õigeusu kloostris elavast Eesti päritolu 82-aastasest nunnast ema Kseniast. 

Altja suvekino plakat

Neljapäeval 16. juulil kl 19.00 alustab Lahemaal Altja küla võrgukuurides suvekino. Ürituse korraldajateks on Merilin Tamm Toomarahva turismitalust Altjalt ja Katre Steinbrück, kes on Rakvere juurtega animaator Saksamaal. Avalöögina näidatakse Heilika Pikkovi dokumentaalfilmi “Õlimäe õied”.

”Kolisin Tallinnast tagasi maale ja arvasin alguses, et kultuuriüritusi kaasa võtta ei saa, ” räägib suvekino idee autor ja peakorraldaja Merilin Tamm. ”Mõte võrgukuurides filmide näitamisest aga tõestab vastupidist. Katrel on professionaalse animaatorina kinoga rohkem kokkupuuteid ja siit kasvaski välja meie koostöö.”

”Alguses oli meil plaan näidata maailma kinoklassikat. Siis mõtlesin, miks, kui meil Eestis on nii palju noori ja andekaid autoreid. Seda enam, et maapiirkondadesse tihtipeale väärtfilmid ei jõuagi. Palju neid on, kes jõuavad kaugest Võrust või siis Altjalt igal aastal Pimedate Ööde Filmifestivalil käia? Rääkimata sellest, et Pikkovi filmi lihtsalt peab nägema!” räägib Katre Steinbrück, kelle viimane animafilm ”Kui ma olin kosmonaut”  sai Šveitsi filmifestivalil ”Look and Roll” žürii eripreemia ja seda näidati näiteks ka Saksamaa televisoonis.

Sissepääs Altja suvekinno on seekord tasuta, aga vabatahtlikud annetused on teretulnud. ”Kuna ilm on heitlik, siis tasub seda kinno tulles arvesse võtta.” lisab Merilin Tamm soovituseks kinokülastajatele.

Täpsem info

Merilin Tamm, Toomarahva turismitalu
http://toomarahva.ee/
Tel 53508045
toomarahva(at)gmail.com

Fideelia-Signe Roots: Tüdrukud traktoriroolis

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Fideelia-Signe Rootsi kogust)

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Elmina Otsmani kogust, Fideelia-Signe Rootsi tehtud fotokoopia)

Juuni teisel nädalavahetusel viibisin Saaremaal Mustjalas XIII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, kus osales ligi 80 nõukogude ajal traktoril, kombainil või veokil töötanud naist. Kohal olid Saaremaa Roolipiigad, Jõgevamaa Natimutid, Virumaa Lindileedid, Raplamaa Põkaprintsessid ja Tartumaa Belarusipiigad. Traktorirooli keerab neist tänapäeval veel vaid mõni üksik. Minu jaoks oli see juba teine kokkutulek. Eelmisel aastal käisin samal üritusel Kütiorus. Teen kunstiakadeemias kangelasnaiste teemalist doktoritööd, kus tähtsateks märksõnadeks on naismehhanisaatorid, nõukogude periood ja töökangelased.

Esimesed kolm kokkutulekut toimusid juba 1970ndtel aastatel. Siis tuli paus ja kuigi Saaremaa Roolipiigad on käinud isekeskis koos juba 19 aastat, hakati üleriigilisi kohtumisi korraldama Jõgevamaa Natimuttide (NATI on traktorimark) eestvedamisel 2002. aastal. Nooruses nii traktoristi kui tuletõrjujana tegutsenud Loniida Bergmann hoiab ühendust kõigi maakondade naistega ja seisab nende õiguste eest. Rauast sepistatud rooliratas jääb igal aastal ühe maakonna kätte. Sellega kaasneb auväärne ülesanne organiseerida järgmine kokkutulek.

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Hingelt noored, kutsuvad nad üksteist piigadeks ja tüdrukuteks. Kogunetakse, et vanu aegu meenutada, laulda ja tantsida. Loodud on isegi spetsiaalne Roolipiigade laul, mida naistebänd esitab. Praegu on Eestis vähe naistraktoriste. Üks põhjus on majandite kaotamine ja tööpuudus, teine ilmselt ka see, et naistraktoristi ja füüsilise töö tegija kuvand ei ole enam nii positiivne. Meedias löövad laineid meelelahutajad, missid, modellid ja isegi ilmateadet loeb ilmatüdruk, kelle ülesanne on mõjuda seksikalt. Kes ütleb, mis naisele sobib ja milline peaks õige naine olema? Kas naised peaksid ütlejat kuulama?

Miks on naine ja masin feministlik küsimus?

Kuigi Eesti naised on alati koos meestega põllul ja laudas rassinud, peeti masinistiametit pikka aega ainult meestele sobivaks. EPM-i andmetel oli Eestis enne 1940. a üksikuid naisi, kes kursused lõpetasid, kuid pole teada, kas nad sel alal ka hiljem töötasid. Nõukogude perioodi jooksul töötas tollases Eesti NSVs väidetavalt umbes 800 naistraktoristi ja –kombainerit. Samas kinnitavad paljud naismehhanisaatorid, et masinatel töötamine oli traditsioonilistest naistetöödest kergem. Tänapäevani traktoriga põristav Heljo Kaubi, keda Saaremaal intervjueerisin, kirjeldas olukorda järgmiselt: „Mehed istuvad traktoriroolis ja naised punnivad suuri kive plaadi peale“. Seepärast langeski otsus õppida traktoristiks. Ainsa naisena traktoristikursused läbinud Heljo teenis hiljem välja ka kõrgeima riikliku autasu, mida naistraktorist võis saada: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja sõit Moskva ning Tähelinna. Moskvas anti auhind kätte ja Tähelinnas kohtuti kosmonautidega. Sündmust kajastati laialdaselt meedias. Heljo Kaubil on vedanud, sest teda ei ole kunagi ei ameti ega auhinna pärast halvustatud. Paša Angelina oli üks esimesi naistraktoriste 1930ndtel Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Arhailises Vene külas kehtis veel range patriarhaat, kus usuti, et kui naine traktoriga künnab, tuleb ikaldus. Et end tõestada, pidid naistraktoristid olema meestest tublimad, mis omakorda võis põhjustada meestepoolset kadedust ja vaenu.

Heljo Kaubi 1915.a. Saaremaal. Süles Pasa Angelina büst. (Foto: F.-S. Roots)

Heljo Kaubi 2015.a. Saaremaal süles Paša Angelina büst (Foto: F.-S. Roots)

Mary Buckley (2006) tõdeb, et kui Nõukogude liidus 1930ndtel asuti moodustama naistraktoristide brigaade, said maanaised esimest korda ajaloos meestega võrdõiguslikuks ja võisid neid isegi töötulemustes ületada. Tegemist on võiduga võrdõiguslikkuse ajaloos, kus võidud pole kunagi kergelt tulnud.

Tihti küsitakse, mis kannustas naisi rasketel masinatel töötama. Kui sõja ajal oli naiste siirdumine tehastesse ja masinatele seletatav meestepuudusega, siis rahuajal näengi peamise põhjusena emantsipatsiooni. Esimesed Nõukogude Liidu traktorid mugavusega ei hiilanud: lahtine kabiin, rauast iste, rehvideta raudrattad, mootorisuitsu jaoks puudus korsten. Linttraktor, mida sujuvama liikumise tõttu just naistele soovitati, nägi välja nagu tank. Lisaks puudus naistel tööriietus. Talunaise garderoobi kuulusid seni valge seelik, pearätik ning jakk, kuid nüüd tekkis vajadus pükskostüümi järele. Pükstes naine aga ei vastanud harjumuspärasele naisekuvandile. Arvestades ohte ja takistusi, on üsna loogiline järeldada, et naisi hoidis traktoriroolis huvi masinate vastu, inimlik soov tuua rahvale oma erialaste oskustega kasu ja võimalus olla majanduslikult iseseisev. Tõsi, kolhooside algaastail maksti nii naistele kui meestele toiduainetes, mitte rahas, kuid edaspidi juba hakkas igakuine palk rolli mängima. Kasutades eesti esifeminist Lilli Suburgi väljendit, rõhutan, et varem oli nõukogude maanaine „igavene käsualune“ ja murrangut, mille tõi kaasa kirjaoskamatu orja tõus traktoristiks, ei saa alahinnata.

Sageli öeldakse, et nõukogude kord „pani“ naised traktorile nagu keegi oleks neid püssi ähvardusel rooli taha ajanud. See ekslik väide toetub ühelt poolt müüdile naisest kui kellestki passiivsest, keda pannakse sinna, kuhu parajasti vaja ja piiratud aruga olevusest, kes masinatest midagi jaga ega neist huvitu. Naised püsigu oma rollis. Teiselt poolt arusaam, et naised suunati traktorile, võib pärineda tõsiasjast, et nõukogude ajal tehti propagandat, mis kutsus naisi traktoristiks õppima. 1930. aasta 8. märtsi “Izvestiyast” leiame pildi naisest, kes sõidab traktoriga üle purunevate pottide ja pannide: kardinaalne murrang naiserollis otse naistepäeval. Määrati kvoodid, palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis aastal 1954 oli see protsent 30. Paraku kadusid eelarvamused naiste- ja meestetöödest visalt. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele. Juhtus ka seda, et naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Elmina Otsman traktoril (Foto Elmina Otsmani kogust F.-S. tehtud fotokoopia)

Paljud jäid aga raskustest hoolimata mehhanisaatoriametile truuks. Eestis on neist tuntuim töökangelane Elmina (Elmine) Otsman (1924- 2012), kes sai esimese eestlasena Paša Angelina nimelise auhinna. Esirinnas sammus ta veel kui meie esimene naistraktorist ja –kombainer ja esimese naistraktoristide brigaadi looja. Nagu Paša Angelina, pidi ka Elmina alguses oma unistuste eest võitlema. Talle ei usaldatud traktoreid, kuna ta oli „valest soost“. Tahtejõud aga viis sihile ja pärast seiklusrikast töist eluperioodi hakkas meie kangelanna noori kombainereid juhendama. 1985. aasta Nõukogude naise detsembrinumbris nenditakse: „Mehed usuvad Elminat, mida ta ütleb, seda teevad.“.

Eesti Vabariigi tulekuga muutus ka naisekuvand ja kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Kui jutuks tulid naistraktoristid, võis märgata naeruvääristavat ja halvustavat tooni. Hea näite leiab siitsamast Naiste Häälest, kus naispoliitik Marina Riisalu kostab: „Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.“

Teoreetiliselt peaks poliitik kõigi inimeste, ka endiste naismehhanisaatorite hääli püüdma, aga tegelikkuses solvab ta sadu ausaid töötegijaid, kelle produktiivseim periood jäi „vale“ riigikorra sisse. Naistraktoristidest räägitakse nagu neid poleks enam olemas, kuigi nad eksisteerivad ja saavad kõigest aru. Mu uurimisandmed näitavad, et Elmina Otsman ei ole ainus, kellele tegi halvustav suhtumine haiget ja põhjustas sügava pettumuse Eesti Vabariigis. Muidugi leidub ka neid, kel läks paremini ja kes suhtumist südamesse ei võtnud.

Puhas ime oli leida vabariigis erialast tööd. Roolikeeraja palk on praegu palju väiksem kui nõukogude ajal, kus 1970ndtel vähendati naismehhanisaatorite töönormi 10 % võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 % rohkem töötama. 1977 võitlesid naismehhanisaatorid välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristina-masinistina põllumajanduses.

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Astumine naismehhanisaatorite maailma on minu jaoks rikastav kogemus, mis on andnud uusi teadmisi, kuid ka ehmatavaid avastusi nii ajaloo kui naisõigusluse vallas. Ajalooliselt on naine ikka olnud pigem ohvri kui kangelase rollis. Võimsaid masinaid meestest paremini juhtiv töökangelanna on ohuks valitsevale maskuliinsele diskursusele. Leian, et see, mis valitsevat diskursust murendab, just uurimist vajabki.

Tiina Ann Kirss räägib 4. juunil naistest, lastest ja sõjast

Naised, lapsed ja sõda. 1943Homme, 4. juunil kell 18.00 räägib kirjandusteadlane ning mitmete Eesti elulookogumike väljaandja Tiina Ann Kirss naistest ja lastest Teise ilmasõjaaegses Eestis ja põgenikelaagrites. Ettekande järel toimub ringkäik näitusel „Lapsed ja sõda. 1941-1944. Teemaõhtu neljapäevadel on Suurgildi hoone kõigile avatud kell 10-20. Sissepääs üritusele sooduspiletiga 3 eurot. Registreeri ennast: https://docs.google.com/forms/d/1-ldYibgndHkM8-MUYoyOCUh0IZ6peqrokvR5heVClOE/viewform?c=0&w=1

Fotol on näituse „Lapsed ja sõda. 1941-1944“ kogumiskampaania raames Eesti Aajaloomuuseumisse jõudnud foto väikesest Priidust oma perega 1943. aastal.

Allikas: https://www.facebook.com/ajaloomuuseum/photos/a.259330044087327.63603.188487634504902/960350540651937/?type=1&fref=nf