Tiiu Kuurme: Hästi õppivad tublid tüdrukud

tiiu kuurme 2

Tüdrukutel läheb koolis hästi, palju paremini kui poistel, ja nii paljudes maades. Kõrgkoole on tabanud edukate tütarlaste tulv. Võib öelda, hästi õppivate tüdrukute  hulk on pöördvõrdeline hästi õppivate poiste omaga, tüdrukud tulevad, poisid lähevad. Kas peaksime oma tüdrukute pärast olema õnnelikud? Poiste pärast oleme õnnetud niikuinii.

Ent kui küsiks nüüd: mis on kooli mõõtkavas hästi õppimine? Mida näitab hea hinne? Õppimise iseloom on siinses traditsioonis olnud pikki aegu kellegi vahendatud teadmise meelde salvestamine ja üles ütlemine.  Hinde saab selle eest, et mäletab, mitte et analüüsib, kritiseerib, interpreteerib.  Ehk mõtleb selle teadmise omaks. Õppekava on nimetatud ka surnud valge mehe curriculumiks ja kooli ennast pikaldaseks viibimiseks geeniuste kalmistul.   Õpilase mõtlemissuutlikkust, loovust, originaalsust on raske numbri-hindega märgistada. Ja koolis ära tunda. Pole vähe juhuseid, kui originaalne matemaatikaülesande lahendus või isikupärane kirjand häbimärgistatakse. Sest hindesse loetakse ka kohanemisedukus kooli võimukultuuriga. Hindest märgistatud tarkus on aga tihti olupoliitiline tarkus. Ning seda teatakse. Poisil, kui tema hinded on head,  peab olema midagi veel, et olla tunnistatud täisväärtuslikuks ja omaks, nii on nad hinnetes hooletud, sest see ei ole nende mõõt. Ei õpetajate ega kaaslaste jaoks. Tüdruku midagi veel on erinev poiste omast, oma mõõdu leiavad nad hindele lisaks näiteks kaanetüdrukute piltide ja enese peegelpildi võrdlusest.

Hindesõltlaseks kujunevad peamiselt tüdrukud,  see on kinni naissoolisuse ajaloos. Huvi ja vaimustuse üles näitamine mingi teadmisala sisu suhtes ei ole kaaslaste ees hea toon olnud ei poiste ega tüdrukute puhul, sest hindel on teine, sotsiaalne funktsioon. Hinde vägi võib tühjendada õpitu sisu tähenduse. Hästi õppiv tüdruk on tõelise mehe, kõva mehe eitus ja pole võimalik pedagoogiliselt rohkem eksida kui seada ta poistele eeskujuks.

Tüdruku hästi õppimine on norm, vaikne ühiskondlik surve. Tema õppimise puhul pole huvi ja tähelepanu all, mida ta isiksusena sisuliselt teab, vaid kuidas tõstab klassi keskmist, saades  õpetaja käe pikenduseks koolikohustuse teostamise tagamisel. Hästi õppivad tüdrukud on koolile ja õpetajatele vajalikud. Nad on kooli olemasolu õigustus.  Hindesõltlase edasisi tegevusi saadab (koolis omandatud) paaniline hirm teha vigu. Tasapisi saab temast teatud ameteis eksimatu.  See lubab meessoolistel vallatleda ja rikkuda piire, sest normijärgija pädevusteks koolitatud naissoolised hoiavad ühiskonna normistiku toimimas ja asjad laabumises igal juhul. Siluvad, säilitavad, korrastavad, tasandavad.

Koolihinne ja enesehinnang on tüdruku puhul lähisuhetes. Tüdruk õpib oma väärtuse kohta järeldusi tegema välishindaja otsuse läbi,  võrdpildiks  kunagine pruuditurg.  Õieti on välishindamine naiste üle kestnud läbi ajaloo, kuigi varasematel sajanditel oli hindava pilgu all nende veetlus, töökus, korralikkus, kasinus ilma teadmisteta koosinus alfast ja Puunia sõdade ajaloost. Täna rikastab seda nimekirja kunagiste geeniuste looming, see distsiplineerib tüdruku ja paneb ta pingutama. Hinnete hinda, patja nutetud pisaraid, hirmusid, vaevatud vaimu väsimust teab ta ise. Hinne on sidunud endaga tema eneseväärikuse ja eneseusalduse.  Välja jääb siit sõltumatut sisemist moraali kandev vaimne selgroog. Nii  ta harjubki otsivalt ringi vaatama, kuidas peab õigesti  mõtlema ja tegema.

Suurem osa hästi õppinud tüdrukud kaob enamasti ühiskondlik-kultuurilisse unustusse. Nii nagu neist paljud olid igavad koolis, osutuvad nende numbrisaavutused ja rutiinsed oskused väärtusetuks, kui kõneks on mainekad hästi makstud positsioonid ning loovaid lahendusi vajavad ülesanded. Kui vaadata Eesti soolist palgalõhet haridustasemete kaupa, on see suurim just kõrgharitute seas. Soouurijad teavad rahvusvaheliselt, et kooliõpinguis ebaõnnestunud tüdrukute väljavaated elus jäävad oluliselt alla samataoliste poiste väljavaadetele, nii need tüdrukud pingutavad.

Ent elame ajastul, kus miski pole päriselt endine. Hästi õppivaid tüdrukuid mõistagi leidub, nende valikud ja eluteed aga eristuvad üksteisest järjest rohkem. Põhjust on tunda huvi, milline on  kõva äraõppimisega kaasnenud kaastoimeline kapital. Võiks öelda, et üks osa neist tublidest on  omandanud kapitali, millest on hakanud saama üldisem arengurisk. Mis sinna kuulub?  Kuulekus, ettekirjutiste järgimine, vaikimine, nõustumine, autoriteedivajadus, kohatine põhimõttelagedus, võimetus näha suurt pilti ja suutmatus seista millegi-kellegi eest. Autokraatlikes kuulekust eeldavates organisatsioonides on nad asendamatud, sest teevad vaikselt, mida kästi,  nii kuis kästi, siis kui kästi. Mõistagi tunnevad nad ära arulagedad korraldused, ent võtavad siis alistunu positsiooni, nagu kunagi Pompei väljakaevamistel tuha alt leitud inimkujud paratamatuse ees. Paljudest taoliste omaduste kandjatest saavad head karmi korra säilitajad – juhtidena, õpetajatena, valvuritena, haiglate vanemõdedena, administreerijatena, atesteerijatena, ametnikena, sisselaskjate ja väljaviskajatena. Neid võib kohata  ka vaba vaimu, originaalsuse ja  loova mõtlemise vastaste ristikäikude esiridades, kuhu nad tahtmatult-teadvustamatult sattunud. Võimu lähistel saavad neist vahel karmimate maskuliinsete väärtuste kandjad kui mehed seda oskaksidki. Nad leiavad igalt poolt mujalt, mida vaja teada ja osata, ent mitte omaenese vaimu sügavustest, olles ka nüüd kellegi käepikendus, nagu kunagi koolis. Oma südame hääl keeratakse hääletuks, kui see võib riivata autoriteetide prioriteete.

Otse loomulikult tahaks mõni nüüd selliseid tüdrukuid häbimärgistada. Seda ongi ju tehtud. Kuidas nad julgevad saada kuldmedaleid rohkem kui noormehed!  On unustatud, et väikesed tüdrukud sisenesid kord ammu ja vilunult sisse õlitatud süsteemi, mis on vanem kui meie, ja loodud võistluse, võitluse, meeldimise, parem-olla-tahtmise, hierarhiate, passiivse kuuletumise, selektsiooni printsiibil. Need väikesed tüdrukud on haprad  ja tundlikud ja tahavad teha rõõmu oma vanematele ning õpetajatele. Nad õpivad ära, kuidas see käib. Nad saavad kõikjalt sõnumeid, et  tüdruku asi on meeldida – neile, kes sinust suuremad, tugevamad, tähtsamad, vägevamad. Vaid väga üksikud söandavad anda kõrvakiilu ühiskondlikule maitsele või hakata hariduspõgenikuks. See, mis lugeda nende süüks, ei ole ometi nende süü. Ning neil pole võimalik seda avalikult välja ütelda.

Ühel hetkel saavad mõned aru, et neid on petetud. Nii on üks noor inimene pannud kirja järgmist:

Kui ma õpin, siis milleks ja kellele? Ma olen endalt seda palju kordi küsinud, kuid pole siiani rahuldavat vastust saanud. Pean tunnistama, et olen selle ühiskonna vang. Kui ma üldhariduskoolis käisin, siis ma olin eeskujulik õpilane. Ma lõpetasin kuldmedaliga. Aga milleks ja kellele ma õppisin? Ma olin väga kohusetundlik, mulle meeldis, kui kord oli majas. Ma ei tea, miks ma selline olin või ka praegu tegelikult olen. Mu vanemad ei nõudnud minult häid hindeid otseselt, aga see rõõmustas neid, ehk laps õpib alateadlikult käituma selle järgi, kuidas ta oleks hea ja saaks kiitust ning tunnustust. Algklassides ma ei käinud kuskil huviringis. Valisin endalegi teadmata oma hobiks õppimise ja tunnustuse pälvimise sealtkaudu. Milleks ma siis tegelikult õppisin? Et tekitada endas hea tunne, kui ma saan hindeks „väga hea”. Tunne püsis hea ja püsib siiani, kui miski õnnestub hästi, aga vanematele ja teistele sai see tavaliseks ning nad harjusid sellega, mis pani minule peale väga suure pinge, et vastata kellegi ootustele. Lisaks õpetasid mind sellised õpetajad, kes ei lubanud klassiruumis vigu teha, mistõttu pinge kasvas, ja põhikooli lõpus olin ma tihti haige. Võin nüüd öelda, et minule selline koolisüsteem ei sobinud.

Mina olin koolis õpilane, mitte õppija, alludes õpetajale. Olles gümnaasiumajal vahetusõpilane Rootsis, sai mulle selgeks, et tähtsam on olla õppija ja hinnetel ei ole nii suurt tähtsust ning et ma õpin enda jaoks. Tulles tagasi siia ühiskonda, siia koolikeskkonda, olin ma justkui jälle lõksu langenud, seadsin enesele jälle liiga suuri nõudmisi.

Praegu ma õpin endale, sest ma tean, et mul läheb ülikoolis omandatud teadmisi ka tulevases elus vaja. Teades, et õppimisel on praktiline väljund, motiveerib see suurel määral tegutsema.

Hästi õppinud tüdrukuid, nagu mainitud, on ka  teistsuguseid. Mõned saavadki targaks, teised saavad iseteadvaks, mõned saavad iseseisvaks, teised julgeks ja arukaks, mitmed loovaks ja originaalseks, üsna paljud arukalt leebeks ja hoolivaks. Oma õlgadel kannavad nad rabeda ühiskonna hapraid liitekohti. Erinevate kultuuride minevikus on tähistanud võimekamate karjääri ka taolised mõisted, nagu: geišad, kurtisaanid, konkubiinid. Meil õnneks enam nii ei ole. Võib lugeda üles ridamisi meie kultuurile jõudu, ilu ja värve andvaid naisi, kes väärivad maani kummardust. Neid imetletakse avalikkuse poolt, vahel ka aumärgistatakse,   aga  – neid ei kuulata. Nad kõnelevad, hoiatavad, vihjavad, veenavad, väljendavad end kunsti ja muusikakeeli või tundliku sõna kaudu. Neil soovitatakse olla kael, kes pöörab (rääkivat) pead. Naine, püsi kodus, ehk oma valdkonna raamides! Ometi on nad juba ka seal, kus varem olid vaid mehed. Seal, kus neid palju saab, langevad palgad, olenemata töö ühiskondlikust tähendusest, näiteks ülikoolides. Ent varsti pole seegi enam endine. Kas vahetavad dominantsed väärtused sugupoolt või vahetuvad väärtused ise – aeg annab arutust.

Advertisements

Poliitikat ei tehta ainult parlamendis! Online-intervjuu Kristina Papsejevaga.

Foto: Birgit Varblane

Foto: Birgit Varblane

[16-11-2014 14:07:00] Evelin Tamm: Kas oled feminist? Mida feministiks olemine Sinu arvates tähendab?

Kristina Papsejeva: olen küll feminist. kindlasti. feministiks olemine tähendab minu jaoks erinevaid asju. kitsamalt naiste ebavõrdse kohtlemise märkamist, soostereotüüpide kahtluse alla seadmist ja taunimist, nende vastu võitlemist. laiemalt aga võin öelda, et olen võrdõiguslane. pean oluliseks ka meeste õiguste eest seismist. selleks aga, et inimesi koheldaks võrdselt olenemata nende soost, on vaja stardipositsioonid kõigepealt võrdseks saada.
kuna olen olnud alati ebaõigluse suhtes väga tundlik ning erksa sotsiaalse närviga, on minu jaoks feministiks kasvamine olnud asjade loomulik käik
esmakordselt puutusin selle mõistega kokku teismeeas, mil vanemad punkaritest sõbrad mind nokkivalt feministiks nimetasid. asja uurides sain aru, et tegu ei ole millegi häbenemisväärsega, vaid hoopis loomuliku naiseks (ja inimeseks) olemise identiteedikilluga.

Evelin Tamm: Kui kuuled haridusseminarist “Kasvatuse põline siht: emaihust poisiks või tütarlapseks; poisist meheks ja tütarlapsest naiseks”, milliseid mõtteid see Sinus tekitab?

Kristina Papsejeva: 😀 😀 😀
olen pisike emotsioonidepundar, nagu mu kolleeg mind hellitavalt nimetab
ehk siis esimese asjana haaran padja, et panna see enda ja seina vahele
sest nii on valutum pead vastu seina tampida
kui emotsioon lahtub ja mõtted tunnetest valjemini rääkima hakkavad, tekitab see minus esimesena kahtluse, et äkki on küsimärk pealkirja lõpust ära jäänud?
sest kui seal oleks küsimärk, võiks tegu olla väga huvitavaid diskussioone lubava seminariga
kui aga küsimärki ei ole ja on suur rasvane punkt, teeb see mind kurvaks ja kurjaks
ma leian, et haridusasutustel on MEELETUD võimalused nii soolise kui ka laiema võrdõiguslikkuse teemadel ühiskonda edasi aidata
ja mitte vaid VÕIMALUSED, aga ka KOHUSTUS
tunnen ENDAL kohustust selle teemaga teravamalt ja selgemini tegeleda
hetkel on küll minu peamine tähelepanu suunatud endiselt kooseluseaduse teemadele ning LGBTQ kogukonna võrdsele kohtlemisele, aga ootel on üks projekt, mis keskendub soolisele võrdõiguslikkusele noorsootöös
ja seda peab suunama ka haridusele laiemalt

Evelin Tamm: Üks konkreetne tegu, mida võiks vabalt ka aasta haridusteo tiitlile nomineerida, oli facebookigrupi “Aitäh, aga minu traditsiooniline pere ei vaja kaitset” asutamine. Kuidas see sündis ja millised on tulemused?

Kristina Papsejeva: huh, sündis see kiiresti, aga eellugu sellele on pikem

Evelin Tamm: internetis on ruumi küllaga 🙂

Kristina Papsejeva: jälgisime oma sõbraga pikemat aega vihakõnesid ja kommentaare, mida postitati erinevate lehtede kommentaariumidesse ning paarile facebook lehele, millest suurma jälgijate arvuga on teadupoolest sihtasutuse perekonna ja traditsiooni kaitseks leht
mida enam me lugesime, seda suurem õõv meid haaras
oli selgelt näha, et vastukaaluks tegelikult mingit positiivset jõudu ei ole
arutasime mitmed korrad omavahel, et sellisele lehele võiks olla ka vastupidine FB leht, aga arutluse tasandile see jäigi ja mingeid tegevusi me kokku ei leppinud
käisin ise mitmel korral SAPTKi seinal küsimusi esitamas ja viisakalt (RÕHUTAN: VIISAKALT) kommenteerimas
küsisin, miks nad lubavad vihkavaid ja vägivallale õhutavaid kommentaare
ühe sellise küsimuse eest sain lehelt blokeeringu
siis sai väga teravalt selgeks, et seall mingit vastupidist fooni ei loo ja positiivsust sisse ei too
ühel laupäeval aga saatis toosama armas sõber mulle ühe tekstijupi
ja ütles, et vaata üle, kas ja mida sa muudaksid ja kas see sobiks taolisele lehele, nagu “aitäh”
see toimus küll paralleelselt kõige muuga, aga lõpliku otsuse lehe teha tegi tema ja oli ka aeg, olen talle selle eest tänulik
pärast üksikuid muudatusi tegigi ta oma lähisugulasega selle lehe valmis ja edasine on juba teada 😀
muidugi me teadsime, et on inimesi, kes ootavad võimalust selgelt oma poolehoidu erinevatele peredele ja ka seksuaalvähemusest inimestele näidata
aga selline neutraalne keskkond tegelikult puudus
samas aga, et see nii kiiresti jälgijaid ja poolehoidjaid kogus, seda me ei oodanud
alguses hõiskasime iga tuhande tagant “ahoi, meid on nii ja nii palju, suur aitäh!”
aga üsna pea me sellest loobusime, sest tuhandeid muudkui lisandus 😀
ja kui me alguses soovisime oma nimed erinevatel põhjustel saladuses hoida, siis nagu näha, aja möödudes loobusime sellest põhimõttest
inimestele on vaja inspiratsiooni
nakatavat eeskuju
selget näidet sellest, et täitsa “tavalised” inimesed meie endi keskelt suudavad midagigi teha, midagigi muuta
eks neid ilminguid tegelikult on ühiskonnas üha enam näha 🙂
tänu virginia woolfi kogukonnale oli muidugi infolevik ka kiire

Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset fb grupi loojad 2014

Kollaaž: Priit Tohver

Evelin Tamm: Kes on need nimed ja kui palju on kõige enam jälgijaid olnud?

Kristina Papsejeva: nimed, kes meie kogukonda administreerivad?
mina ise, kelly grossthal, mihkel jürisson, greete kõrvits, evelyn höglund, priit tohver, helina trepp
väga-väga-väga lahedad ja inspireerivad inimesed erineval moel
kõik erinevad, aga kõige olulisemad hoiakud asuvad meil siiski samas väärtuskastis
minu hingeinimesed
töötahe, sotsiaalne närv, terav mõistus ja meeletult lahe huumorisoon on miski, mis meid ühendab ja tänu millele oleme suutnud ka pingelisematel nädalatel toime tulla

Evelin Tamm: Sinu põhitöökoht on Tallinna Noorsootöö Keskuses, kas tutvustaksid oma sihte noorsootöös? Kust king kõige enam pigistab?

Kristina Papsejeva: noorsootöös pigistab king seisakus minu meelest
eesti noorsootöös on võrdõiguslikkuse ja sooteadlikkuse teemadel sisuliselt väga vähe räägitud. vähe, kui üldse, on analüüsitud noortekeskuste tegevusi soolisuse aspektist ning seda, mida noorsootöötajad saaksid ära teha soostereotüüpide lahustamiseks. küsimus on selles, milliseid tegevusi me saame pakkuda ning kuidas jõustada noori tegelema sellega, mis neid sügaval sisimas huvitab, mitte suunata neid harjumuslikku rada pidi käima. peamiste harjumuslike tegevustena pakutakse tüdrukutele ilu “pehmeid” valdkondi, poistele aga tegevusi, mis on seotud tehnika, jõu ja nutikusega
noorsootöötajaid oleks vaja väga palju koolitada võrdõiguslikkuse teemadel, keskendudagi sellele, samuti anda neile kätte konkreetsed tööriistad
alustada tuleb loomulikult noorsootöötajast endast
et ta ise märkaks omaenda stereotüüpset mõtlemist ja soorollides kinniolemist
olen LIIGA palju erinevatel koolitustel saanud kõõrdpilkude osaliseks ja “ei tasu üle pingutada” reaktsiooni kuulnud
see teeb kurvaks
ja samas annab selge signaali edasisteks tegevusteks 🙂

Evelin Tamm: Oled ka ise koolitaja, kas näed, et koolitustel on mõju? Millised meetodid, näited, tegevused on Sinu arvates kõige mõjusamad?

Kristina Papsejeva: kui me räägime õpetajatest ja noorsootöötajatest, siis ikka need meetodid, mis avavad inimest ennast. meetodid, mille puhul peab kõik tulema läbi selle inimese enesesse süüvimise ja endaga tegelemise
ja needsamad meetodid peavad olema noortega rakendatavad
ma asetan koolitatava noorte kingadesse
väga usun rollimängudesse ja muudesse aktiivõppemeetoditesse, mis tegelikult on tänapäevase hariduse juures elementaarne minu meelest
kas koolitustel on mõju?
raske vastata
üksikute koolitustega kindlasti märkimisväärset mõju ei saavuta
hea, kui keegigi veidikenegi teisiti asju näha suudab pärast seda koolitust
ma usun süsteemsemasse tegevusse. projektidesse, mille raames tulevad samad inimesed mitmel korral kokku ning aruteluvõimalused on olemas ka väljaspool koolitusruumi
selles osas on sotsiaalmeedia väga tänuväärne vahend
koolitan ka noori ning nendega suhtlus on väga vahva ja hariv mulle endale. ma võtan koolitust ALATI kui dialoogi
pigem kui arutelu
kus ma olen selle eestvedaja, aga mitte keegi, kes seisab kõrgemal neist, kes on auditooriumis
jah, mul on rohkem teavet ja teadmisi, aga see on ka kõik

Evelin Tamm: Kui nüüd rääkida teabest ja teadmistest… Milliseid raamatuid või veebilehti soovitad algajale või edasijõudnule huvilisele, kes antud teemadel rohkem teada tahaks?

Kristina Papsejeva: hm, olen koolitaja laiemas mõttes küll seksuaalhariduslikel teemadel. soorollid ja soostereotüübid ning LGBTQ teemad haakuvad selle teemaga kokku lihtsalt väga selgelt ja on ühe alateemana minu lemmikud

Evelin Tamm: Aga soovita siis selles valdkonnas… Ma sõnastan oma küsimuse ümber.

Kristina Papsejeva: neile, kes seksuaalsuse teemadega tegelevad, on oluline kindlasti see teos
http://www.vanaraamat.ee/Dan_Apter_Leena_Vaisala_Kari_Kimola_Seksuaalsus_Medicina_2009_23936-270.htm
kahjuks on see läbi müüdud, aga leiab siit-sealt ehk kasutatud raamatute poodidest
siis kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest ja seksi ja võimu seostest, siis klassikaline soovitus on michel foucaulti seksuaalsuse ajalugu

Evelin Tamm: Kas Eestis on ka midagi tähelepanuväärset avaldatud või ongi ainult tõlketeosed?

Kristina Papsejeva: lisaks kindlasti klassika simone de beauvoir teine sugupool
ja neid raamatuid on väga-väga palju tegelikult
enamasti siiski kahjuks tõlketeosed

Evelin Tamm: Äkki on teoseid, mida sa mingil juhul ei soovita tõsiselt võtta? või autoreid?

Kristina Papsejeva: ma usun, et kui me räägime raamatutest, siis midagi on võtta igaühest neist, kasvõi õppetund kahelda oma seisukohtades või neile kinnitust saada
muidugi
MUIDUGI
kui me räägime jälle puhtalt seksuaalharidusest
siis kindlasti ei soovita ma tõsiselt võtta erinevate religioosse taustaga organisatsioonide seksuaalkasvatusalast infot
me oleme jõudnud üha enam seksuaalsust jaatavasse paradigmasse. sinna, kus seksuaalsus ja vaba seksuaalne eneseväljendus ei ole tabu
oleme palju liikunud diskursuselt “kuidas öelda ei” selleni, “kuidas öelda jah!”
ja lehed, mis endiselt toetavad “ei-ütlemise koolkonda” tekitavad endiselt sel teemal tabusid ja valehäbi
AA, üks teos, mid oleks väga oluline!
*** Kristina Papsejeva skickad SJAH A Guide to Gender E-Book (2nd Edition).pdf ***

Evelin Tamm: Ma panin otsisõnaks “seksuaalsus” ja vikipeedias on kirjas ainult alljärgnevad kolm rida: “Seksuaalsus on paljunemisfunktsiooni derivaat.
Looduses tähendab seksuaalsus eelkõige organismide paljunemisvõimet sugulisel teel.
Inimühiskonnas hõlmab seksuaalsus ka inimeste käitumist, eelistusi, vajadusi, moraali, kultuuri ja palju muud
.”

Kristina Papsejeva: oehhhh
seksuaalsus on lihtsalt öeldes osa meist
osa inimeseks olemisest
miski, mida ei saa meist lahutada
samas on konks selles, et LIHTSALT ei saa seksuaalsusest kuidagi rääkida 😀
see on midagi väga laia ja mitmetahulist
ja mida enam seda uuritakse, seda mitmetahulisemaks see pilt muutub

Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on seksuaalsus inimeseks olemise keskseid aspekte läbi elu, hõlmates seksuaalkäitumist ehk seksuaalsuse väljendamist, sooidentiteeti ja soorolle, seksuaalset orientatsiooni, erootikat ja naudingut, lähedust ja järglaste saamist. Seksuaalsust kogetakse ja väljendatakse oma mõtetes ja tunnetes, unistustes ja uskumustes, hoiakutes ja väärtustes, käitumistes ja harjumustes, erinevates rollides ja suhetes. Seksuaalsus hõlmab ka inimese soove, vajadusi ja ihasid ning nende täitmiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja võimeid. Kuigi seksuaalsus on mitmetahuline, hõlmates kõiki loetletud aspekte, võib inimene kogeda oma seksuaalsust eri eluperioodidel ja erinevates olukordades erinevalt.
sellist infot saab eesti seksuaaltervise liidu koduleheküljelt näiteks

kui lapsevanem, noor, õpetaja või noorsootöötaja otsib konkreetset infot seksuaalhariduslikel teemadel, siis esimene leht, kuhu ta suunata, ongi www.amor.ee, ESTL koduleht

Evelin Tamm: Kõrvuti seksuaalharidusega, millised on need teemad hariduses, kus kõige suuremaid arenguvõimalusi näed? (püüdsin sõnastada positiivselt :))

Kristina Papsejeva: laiemalt öeldes inimeseks olemine
positiivses võtmes
märkamine, sallivus, avatus
kõik need teemad
ma näen ka vajadust erinevate haridusastmete tihedama, selgema, eesmärgistatud koostöö järele
kui me räägime elukestvast õppest, algab see ometi lasteaiast (kodu hetkel ei puuduta)
ma näen vajadust lisaks faktiteadmistele keskenduda õpilaste sotsiaalsetele oskustele
õiigemini, SELLEST tulebki alustada
selleks on väga palju võimalusi. ja erinevaid teemasid saab ometi lõimida läbi erinevate ainete
võimalusi on meeletult palju
kas ka tahet on?
(näe, mina läksin jälle negatiivseks 😀 )
tunnistan, olles ise hariduses mõnda aega töötanud, olen väga kriitiliselt meelestatud
kõige kriitilisemaks muudavad mind need teemad ja jutud, mis rulluvad lahti õpetajate toas
meie süsteemis keskendutakse betoonile, klaasile ja selgelt ja kiirelt numbrites mõõdetavatele tulemustele
organisatsiooni väärtuste küsimustega tegeletakse vähe
inimeseks olemise toetamisega tegeletakse väga vähe
koolikiusamisest näiteks räägitakse viimasel ajal palju. vähe aga analüüsitakse haridusasutustes seda, millistest osakestest see TEGELIKULT koosneb
ma võiksin lõputult jätkata 😀
väidan, et meie õpetajad ei ole kuigi sallivad erinevuste suhtes. kuidas me aga tegeleme koolikiusamisega, kui me ei tegele sellega läbi koolipere kõikide liikmete eneseanalüüsi ja muudatuste neis endis?
lisaks
minu vanemal lapsel on diagnoos
ATH[1]
ja meie haridussüsteemis ja ka lapsevanemate seas kohtab tihti seisukohta, et need lapsed võiksid olla eraldi koolides, eraldi klassides selle asemel, et näha nende laste ja ”tavalaste” koosõppimises võimalust empaatia arendamiseks
see on nii EESTI!
kes on veidi teistmoodi, see võiks olla mujal või kui meie keskel, siis vaikselt ja märkamatult
meil on vähe empaatiat
ja ka see on teema, millega peab väga eesmärgistatult ja selgelt tegelema
need asjad EI TEKI iseenesest
miski ei muutu paremaks iseenesest
kahjuks on nii, et muudatused toimuvad läbi mingite suurte krahhide või raputuste

Evelin Tamm: Samas on adekvaatsest kriitikast, mis suudaks süsteemi tugevusi ja nõrkusi laiemas plaanis märgata, siiski väga harva lugeda või kuulda. Enamasti tegeletakse detailidega ja/või eneseõigustuse või -müümisega. Milles viga?

Kristina Papsejeva: ütlen ausalt – süsteem vajab verevahetust
(mhmh, pean siin endale ka otsa vaatama 😀 )
haridusuuendusest on siin räägitud kaua-kaua
see, tundub, on aga jutt jutu pärast või mingid tagatubades tehtavad juturingid
ma ei näe, et kool väga palju meil kogukonda kaasaks
et lapsevanemad kaasa saaksid palju rääkida
olen uurinud kodu ja kooli koostööd ning seda mõjutavaid tegureid
ja kahjuks on ka perede/lapsevanemate poolt hoiaks selline, et kui otseselt oma lapsega probleeme ei ole, ei olegi nagu kooli asja

Evelin Tamm: Ma usun, et individuaalsel ja subjektiivsel on äärmiselt oluline koht, samas ei saa me alahinnata süsteemi mõju inimeseks olemisele (see on see, millest kirjutab Foucault). Paljut sellest, mida võtame iseenesestmõistetavana ei ole seda mitte, vaid on ajalooliselt välja kujunenud TÕDE, mille raputamiseks puudub julgus, sest siis raputataks ka nö võimupuud.

Kristina Papsejeva: pärnus on näiteks vabakool, mis on hea näide sellest, kuidas lapsevanemad on kooliellu kaasatud
otsustesse kaasatud
neid ei peeta kellekski, kes on koolielust väljaspool
nende poole pöördutakse, kui mingit abi vaja on

Evelin Tamm: Inimene muutubki mutrikeseks masinavärgis ja uued inimesed ei too seega automaatselt muutust…

Kristina Papsejeva: jah, sul on õigus. aga uued inimesed toovad uusi mõtteid ja uued põlvkonnad uusi väärtuseid. see on miski, millesse mina usun
muidugi
automaatselt
AUTOMAATSELT
ei muutu midagi 🙂

Evelin Tamm: Näiteks meie parteide sisekliima nö uus parteibroilerite põlvkond, kes kommunistliku partei meetodeid kasutavad loomuliku iseenesestmõistetavusega ja isegi ei saa aru, kuidas mingid otsused kujunevad.

Kristina Papsejeva: ja justnimelt nende poolt, kes on masinavärgis sees, me jäämegi muudatusi ootama
mul on tegelikult heameel näha, et kodanikuühiskond järjest enam pead tõstab
jah, me võime öelda, et vaikselt
aga see, ma usun, on alles algus
oluline on mitte valvsust kaotada
ja oluline on näha ka kõiki sektoreid ühe suure pildi osana
ma väidan ka seda, et koostöökultuur eestis ei ole kuigi …hea
tihti muutub eesmärgist olulisemaks see, kelle nimi ühe või teise algatuse või muudatuse all on
tekki kisutakse ühest äärest ja teisest äärest, kuni see lihtsalt keskelt rebeneb
muidugi, kui me räägime hariduse ja noorsootöö probleemidest, siis üheks probleemiks on ka õpetajahariduse sisu ning noorsootöö alase hariduse sisu

Evelin Tamm: Tõesti, see tekikiskumine on iseloomulik paljudes valdkondades, sest ressursse on alati puudu. Eriti “marginaalsetega” seotult nagu noored, puuetega inimesed, lapsed, naised ja vanurid, aga ka immigrandid jt. Seda loetelu võiks jätkata pikalt.

Kristina Papsejeva: ka see on suur probleem, et teatud ressurss koondub väikese hulga inimeste kätte
kes tihti on ka otsustajad
ja seepärast need otsused ühte auku tihti lähevadki
ka egomängud rikuvad palju paraku

Evelin Tamm: Feminismid on seetõttu heaks nö katuseks paljudele teemadele, kus saaks oma jõud ühendada. Kas oled seda ka Eestis märganud, et MEIE osa on järjest suuremaks kasvanud?

Kristina Papsejeva: täpsusta palun viimast küsimust 🙂
see, et meid on rohkem näha?

Evelin Tamm: Näiteks “Virginia Woolf sind ei karda” gruppi koondub inimesi väga erinevatest valdkondadest, samas on justkui ühishuvi kohad olemas. Milliseid nö valdkonnaüleseid süsteemseid probleeme ja ühishuvisid oled tähele pannud?

Kristina Papsejeva: siin on jälle vaja kiidulaulu laulda sotsiaalmeedia võimalustele 😀

Evelin Tamm: Tulemuseks on loomulikult muuhulgas see, et “marginaalseid tegelasi” on rohkem näha ja neil on rohkem mõju.

Kristina Papsejeva: samas on sul õigus
mida enam grupis teemasid lahatakse, seda enam on näha, kui pikk tee tegelikult veel minna on
eks soorollid ja stereotüübid tulevad seal igas teemas sisse
administraatorina ma küll kõiki teemasid jälgida ei jõua
aga on teemad, mille puhul me adminnidena teame, et tuleb valvas olla
pereteemad, prostitutsiooniteemad, sünnitusteemad ja palgalõhe teemad
ilmselt on neid veel, aga hetkel ei meenu
valdkonnaüleselt on selgelt ju näha, et soostereotüübid mõjutavad kõiki
ja KAHJUKS märkan ma üha enam, et ka meid endid, kes me end feministideks nimetame
on teemasid, kus igaühel on raske lahti lasta harjumuspärasest

Evelin Tamm: Äkki saad mõne näite tuua. Enesekriitiline pilk on alati väga tervendav… 🙂

Kristina Papsejeva: huuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuh
vanemahüvitis
TADAAAA
on mitmeid uuringuid tehtud, kuidas näiteks vanemapuhkuse perioodide jagamine mõjub hästi ühest küljest naise karjäärile/tööelule ja teisest küljest meeste vanemaksolemisele ja emotsionaalsele sidemele oma lastega
samas on teada, et nondes lõimedes lööb vesi selgelt kahte lehte
sina oled rootsis, eks. ja teil on isadele ette nähtud teatud periood lapsepuhkusest
mida, ma saan aru, ka järjest usinamalt kasutatakse
kui me seda ideed aga eestis propageerime, kuuleme ka väga progressiivsetelt feministidelt, et seda ei tohi teha, ei tohi sundida, las emad olla lastega kodus, kui nad tahavad jnejnejne
LOOMULIKULT otsustab iga pere ise, kes lapsega koju jääb ja millal, aga MIKS just nii- või naasuguseid otsuseid langetatakse, seda ei analüüsita
ja siin, ma pean ütlema, seisan ma väga selle eest, et ka mehed üha enam saaksid lastega koju jääda
paraku see JÄLLEGI iseenesest ei tule ja vahel on muudatusteks vaja mingit otsust, regulatsiooni
nagu me rääkisime, siis muudatusi, mis toimuksid iseenesest, me jäämegi ootama
nähakse, et see on perekonna karistamine, aga kuidas oleks lastega?
ma leian, et sellest võidavad tegelikult kõige enam lapsed
kui ka isad nende kasvatamisega väikesest peale võrdsetel alustel emadega tegelevad

Evelin Tamm: Ma tahaks veel küsida. Sul on Eesti mõistes “võõrapärane” nimi. Kui sageli ja millistes olukordades märkad, et Sind sellepärast teistest erinevalt koheldakse?

Kristina Papsejeva: ei märka üldse 🙂
pean ütlema, et mulle on see pigem kasuks tunud vist, sest tuntakse huvi ja mu keeleoskus tuleb siinkohal appi ka venekeelse kogukonnaga suhtlemisel
mis tegelikult on ka üks minu murekohti
rahvusvähemused ja feminism
see, kuidas me saaksime enam kaasata erinevatest rahvusvähemustest eestimaalasi võrdõigusluse ja feminismi teemades kaasa rääkima ja mõtlema
kui me räägime vene või ukraina või valgevene kogukonnast näiteks, siis neis on vaated VÄGA patriarhaalsed
ja naise roll väga selgelt määratletud
samas toimetab perekond matriarhaadi toel 😀
mis on huvitav vastolu
minu jaoks on pooleldi venekeelsesse kogukonda kuulumine vaid elu rikastav olnud
sest ma märkan enda ümber palju rohkem russofoobiat
ja eks see on ka kitsaskoht teiste vähemuste seas paraku
mida ei märgata ega tunnetata

Evelin Tamm: Kuulasin hiljuti Eestis olles Raadio 4 (harjutan oma kohmakat vene keelt :)) ja seal räägiti naiselikkusest. Pean ütlema, et olin ikka sügavas hämmingus, kui psühholoog “tõelisest naiselikkusest” rääkis ja soovitas naistel oma meestele alati igati meelepärane olla… Kogu see paradigma oli minu jaoks äärmiselt vanameelne ja moeline. Tundus nagu oleks saade salvestatud vähemalt sada aastat tagasi.

Kristina Papsejeva: jah
see ongi see, millest ma räägin
oma pereliikmetega räägin neil teemadel tihti ja püüan ka oma laiendatud pere hulgas teemat üleval hoida, aga tihti põrkub see vastu seina 🙂
palju hämmingut on
SAMAS
mis väga naljakas
see on seltskond, kus ma tihti kuulen, et vot SINA, kristina, oled TÕELINE naine
😀
mida see tähendab, ei ole ma siiani aru saanud

Evelin Tamm: 🙂 Lõpuks veel. Millised on Sinu lähemad ja kaugemad tulevikuplaanid? Milliseid mägesid järgmiseks liigutama hakkad?

Kristina Papsejeva: lähemad tulevikuplaanid on järjest enam noorsootöösse ja haridusse soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemasid sisse tuua
ise rääkides, koolitades, läbi projektide jne
üks projekt on plaanis veebruaris esitada
mis sai pidurid seoses tallinna noorsootöö keskuse likvideerimisega
olen loonud ka koos mõtte- ja võitluskaaslasega MTÜ, mis keskendub just võrdse kohtlemise teemadele noorsootöös ja harduses, arengukoostööle jne
need ongi esimesed mäed, mida juba praegu liigutan
räägin, kui saan, avaldan arvamust, võtan sõna ja kirjutan projekte 🙂
kaugemas plaanis ma ei välista poliitikasse minekut. kuigi ka see on poliitika ju, mida me praegu teeme
sulaselge poliitika
sest poliitikat ei tehta vaid parlamendis
poliitikat teeme me KÕIK, kes me ühiskonna arengus kaasa räägime, kritiseerime ja muuta püüame

Evelin Tamm: 🙂 tänan

[2014-11-16 15:50:29] Kristina Papsejeva: tänan sind

[1] Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. vaata täpsemalt http://www.elf.ee/466

Loe veel:

Millise kivi all Eesti feministid end peidavad. Intervjuu Nele Laosega.

Saage tuttavaks, Eesti päritolu feminist Rootsist, Evelyn Höglund! 

Imbi Paju raamat “Soome lahe õed” ilmus Rootsis. 

Kus on naise koht Eesti meediapildis? Intervjuu Merike Kaunissaarega.

Mare Abner: Vajame naiste mõttekodasid!

Vaikus ja võim: Eesti naised haridusajaloos. Evelin Tamm

Millise kivi all Eesti feministid end peidavad? Intervjuu Nele Laosega.

Nele LaosNele Laos on erialalt kultuurikorralduse taustaga feminist (ja Nelele meeldib see sõna!). Ta on pärit Raplast, elanud aasta Hollandis ja Hispaanias. Hispaanias on sooteemadega tegelevaid inimesi väga palju ja feminism juba aastaid aktuaalne. Justnimelt seal määratles Nele end esimest korda feministina. Eestisse tagasi tulles hakkas ta otsima, ”millise kivi all Eesti feministid end peidavad”.   Meie esimene kohtumine leidis aset tänu Marianne Mikko (SDE) organiseeritud Riigikogu külastusele käesoleva aasta jaanuaris. Märtsis korraldas Nele oma diplomitööna feministliku naiskultuurifestivali LadyFest Tallinn 2014, mille raamidesse mahtus ka ajaloonäitus ”Naised ja Poliitika”.

Võtsin nädal peale kooseluseaduse vastuvõtmist Nelega ühendust, et uurida Riigikogus toimunust täpsemalt. Kahel järjestikusel oktoobriõhtul arutasime Skype vahendusel Eesti poliitika ja feminismiga seonduvaid küsimusi. Mina küsisin ja Nele vastas.      

Evelin: Oled praegu üks aktiivsematest feministidest Eestis. Mis tunne oli olla Riigikogus ja vahendada kooseluseaduse arutelu? (vt #koos)

Nele: Ma polekski ise osanud end nii aktiivseks pidada… Tegelen nende teemadega, mis on mulle tähtsad ja mis mind sütitavad. Minusuguseid on väga palju, nii Facebooki platvormi sees kui väljaspool.

Me elasime Josega (minu partner) Viljandis ja lugesime Reimo Metsa üleskutset tulla Riigikokku esimest lugemist jälgima. See oli enne jaanipäeva. Hispaanias kogetud kodanikuaktiivsusest innustatuna otsustasin, et näod mõjuvad Näoraamatust palju rohkem. Seetõttu pidasin tõesti vajalikuks ise kohale minna. Me tõusime vara, sõitsime kaks ja pool tundi Viljandist Tallinnasse, et kella kümnest või kella kahest algavat istungit Riigikogu saalis jälgida. Tol korral võtsid reformikad väga julgelt pause ja venitasid. Meil polnud konkreetset ”kodu”, kuhu Josega Tallinnas minna. Sõbranna juures oli mingi voodikoht siiski kokku lepitud. Lõpuks ei läinud seda vaja, sest jäime Riigikokku järgmise hommiku kella poole viieni!

Tol hetkel oli kooseluseaduse üle toimuv arutelu aktiivsem SAPTK foorumis, ajaleheveergudel ja ”Virginia Woolf Sind Ei Karda!” grupis. Arutelu polnud veel igaühe näoraamatu seinal nagu viimase kahe nädala jooksul olen märkama hakanud. Esimesel lugemisel ei julgenud ma avalikult Facebookis kommenteerida, rääkisime ja jagasime muljeid Lilli Suburgi nimelises kinnises grupis.

Ma tundsin end tol korral Riigikogus võõrkehana, sest saadikud polnud harjunud rohkelt külalisi rõdul nägema. Päeva esimeses pooles oli meid palju, siis hakkasid inimesed ära minema, muud kohustused ootasid. Meie Josega olime selle aja endale võtnud ja jäime sinna. Inimesed vahetusid, aga öö veetsime seal… võibolla viiekesi? Ma ausalt öeldes ei mäleta enam, aga see tunne sellest ööst jäi küll võimsalt meelde.

Ma tajusin, kui erinev on kohal olles Riigikogu liikmete kõnesid kuulda, võrrelduna sellega, kui neid tagantjärele meedias lugeda. Esimesel lugemisel sain üsna hea pildi, kes keegi tegelikult on. Minu suureks avastuseks tol korral oli Riigikogu liige ja õiguskomisjoni esindaja Neeme Suur, kes vastas alati rahulikult, põhjendatult ja lugupidavalt saadikute küsimustele. Neeme Suur oli teemas täiesti sees ja väga pädev.

Kui esimene lugemine läbi läks, siis vallandus meis – rõdul istujates – ikka suht üleskeritud pinged, mis jäid ka stenogrammi: “Peeter Võsa: Aitäh! Kas on lubatud, et külalised rõdul plaksutavad ja segavad istungit nagu mingit teatrietendust?

Aseesimees Laine Randjärv: Suur tänu! Mulle tundub, et inimesed, kes olid rõdul, ühinesid nendega, kes olid saalis.”. See oli suurepärane hetk!

Teisele ja kolmandale lugemisele läksin juba targemana – hambahari kotis – ning tundub, et nende kuudega, mis esimese ja teise lugemise vahele jäid, oli midagi minus muutunud. Pidasin vajalikuks ja julgesin juba kommentaare oma nime alt ja järjepidevamalt postitada. Hambaharja ei läinud õnneks vaja, sest teine ja kolmas lugemine läksid kiiremini, aga ise ka imestasin, kuidas ja miks mulle selline pühendumus on tekkinud. Sellise intensiivse perioodi kaasa tegemine oli sõltuvust tekitav ja avas silmad, mis tasemel meie poliitika tegelikult on.

Mitmed tuttavad ja sõbrad mainisid pärast, et tänu minu “ülekandele” jälgisid nad esimest korda Riigikogu istungi otseülekannet ja lugesid seaduse eelnõu läbi. Üks sõber kirjutas teise ja kolmanda lugemise vahel, kuidas ta IRL-ist välja astus ja teab teisigi, kes sama teevad. Ta soovis mulle jõudu. Tundsin, kuidas inimesed aktiivsemalt kaasa elama ja oma toetust näitama hakkasid. See tegi nii suurt rõõmu!

Evelin: Nüüd on kooseluseadus vastu võetud. Mida Sinu arvates järgmise asjana Riigikogu tasandil Eestis ära teha tuleks?

Nele: Kindlasti pole kooseluseadusega veel kõik päris korras. Palju on veel ees (rakenduseadustik on vaja veel vastu võtta). Lugesin rõõmuga hiljuti Valitsuse poolt heaks kiidetud kodakondsuseseaduse muutmise eelnõust, mille kohaselt on edaspidi lubatud alaealisel omada mitut kodakondsust. See ning ettepanek loobuda Eesti kodakondsuse saamiseks nõutavast kuuekuulisest ooteajast, on samm võrdsema ühiskonna poole.

Evelin: Eesti feminism. Mis see on? Kuhu suunas edasi liikuda?

Nele: Mulle tundub, et Eestis on akadeemiline nö soouuringute ringkond, kes tundub asetsevat peamiselt Tartus ning Tallinnas progressiivsem, peamiselt EKA-st välja kasvanud ringkond. Sealjuures on viimaste aastatega jõudsalt juurde kasvanud “do-it-yourself” aktivistidest feministe, kuhu kuulun vist minagi. Ma pole ekspert ja feministiks olemine pole minu amet. Feministiks olemine tähendab, et oma igapäevaelus arutlen kriitiliselt, jagan mõtteid, otsin mõttekaaslasi, ent see ei defineeri mind.

Ma ei oska kohe kindlasti Eesti feminismi määratleda. Mulle tundub, et mina ise ja paljud mu ümber tunnetavad, et me teeme paljudes teemades üldse esimesi julgeid samme. Eeskujuks võib võtta USA ja Skandinaaviat, aga tihti mõtlen, kui loen “nende” teemadest ja arutleme VWSEK grupis rassismist, tänaval ahistamisest (street harrasment), et meile omased ja aktuaalsemad probleemid on hoopiski ksenofoobia, perevägivald jne. Ma tahaksin, et me julgeksime oma teemadest avalikult rääkida, et me julgeks neid rohkem välja otsida.

Evelin: Kui vaadata Eestis ja välismaal ringi, keda sa peaksid oma kõige suuremateks inspireerijateks? Mis innustab sind tegutsema?

Nele: Mind juhatasid teemasse Anita Sarkeesiani videod tema Feminist Frequency lehel (http://www.feministfrequency.com). Oli just see aeg, kui ta oma kurikuulsa kickstarteri (Hooandja) projekti Tropes vs Women in Video Games käima lõi. Jälgisin tema tagakiusamise ja Hooandja projekti arenemise lugu ning nüüd vaatan ka tema videosid. Soovitan kõigile! Anita Sarkeesiani videod on lihtsasti seeditavad, ülevaatlikud ja hariduslikud. Mingil hetkel avastasin endale Bitch  Media ja Bitch Magazini blogi (http://bitchmagazine.org/). Olen seda blogi enam-vähem järjepidevalt jälginud ning see on mindki tegutsema inspireerinud. Hispaania vasakpoolne antikapitalistlik kodanikuliikumine ja nende teod (meeleavaldused, kogukonna ja kollektiivsuse kasvatamine, hõivatud majades sotsiaalkeskuste loomine) annab mulle palju inspiratsiooni ning jõudu. Eestis inspireerivad mind mu feministidest sõbrad, kelle olen MTÜ Oma Toa algatud ”Virginia Woolf Sind Ei Karda!” grupist ja LadyFest Tallinna korraldamise kaudu leidnud. Mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem ma seda “ma tean küll! ma mõtlen samamoodi!” helki inimeste silmas näen. See on põnev, väga põnev! Paljudega teeme tegusid esimest korda ja jagame seda koos kasvamist.

Evelin: Kui õppisid Kultuuriakadeemias, siis elasid Viljandis. Tänaseks oled otsaga Tallinnasse jõudnud. Kui võrdled Tallinna ja Viljandi elu, siis milles on kõige suurem erinevus? Kas suures linnas on feministina elada lihtsam?

Nele: Kindlasti. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siin rohkem mõttekaaslasi ja kaastegijaid.

Me saime Jose ja kahe sakslasest vabatahtlikuga üleeelmisel aastal Viljandis üsna negatiivse kogemuse osaliseks, kui korraldasime naiivsevõitu aruteluõhtu “Seksuaalsuse erinevad värvid”. Sinna tulid kohale omasõnutsi “murelikud kodanikud”, kes  kõik sarnast must-valget ja kandilist sümboolikat kandsid. Pärast pikka ja pingelist sõnelust lahenes kõik siiski hästi. Peale seda hakkasin kartma, et mina või Jose võime selle sündmuse tõttu hiljem kuidagi kannatada saada, ent  midagi õnneks ei juhtunud. Mulle tundub, et väiksemates linnades on selliseid teemasid kindlasti raskem käsitleda.

Tallinnas tunnen, et ma ei ole kusagil “perifeerias” üksinda “pilotiseerimas”, vaid mu ümber on suurem hulk sarnaselt mõtlevaid inimesi. Samas tundsin end Tallinnase kolides kuidagi imelikult süüdi, sest siia tulles tajusin tugevat priviligeerituse tunnet – ühistransport veab igale poole ja kogu aeg kohale! kohvikuid on nii palju! pühapäeval on ka kuhugi minna! Ent muidugi tundub mulle veel praegugi, et veedan enamiku oma ajast ühistranspordis :). Kohaneme. Esimesel nädalal otsisin vanast harjumusest Viljandi madalaid värvilisi maju, naeratavaid inimesi ja rohelust enda ümber. Mingi osa minust ei saanud aru, kus ma olen ja kus mul hea on.

 Evelin: Mis tähendus on Virginia Woolfi grupil sinu jaoks? Mis tähendus on sellel grupil laiemale seltskonnale? Kas see on ajas muutuv?

Nele: Nõustun üldiselt EKKM teooriaklubi arutelu (http://klassikaraadio.err.ee/saated?saade=1053&d=2014-10-03&tm=11:05)  järeldusega, et VWSEK! grupp on pigem haridusliku eesmärgiga. Grupist on kasvanud välja  erinevad initsiatiivid, osad teemad on ületanud uudisekünnise (“Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset!”, ABC kingareklaami poleemika, Sky Plusi vägistamise nalja poleemika jm). Ma leian, et see võrgustik on ääretult vajalik. Sinna on kohale jõudnud juba suurel hulgal inimesi. VWSEK! grupp sai alguse reaalse lugemisgrupina, mis enam sellisel kujul ei toimi – VWSEK on nüüd vaid virtuaalne. Lugemisruum eksisteerib eraldi, kohtutakse ikka 2 korda kuus, kuid nüüd LadyFest Tallinna lugemisruumi nime all. Seega muudatus on juba toimunud. Ilmselt muutub vorm ka edaspidi, ent kuhu, see on juba liikmete endi kätes.

Viimase poole aastaga on grupiga liitunud üle 1500 uue liikme. Mingisugune krõks on käinud ja see on minu arvates hea. Muidugi on nii laia massi raskem hallata, kontsentreeritust on vähem. Ent juba see, et 1500 inimest[1] julgeb endale midagi “feminismi” lähedast lähedale lasta, on suur asi!

Evelin: Millega Sa ise praegu kõige enam tegeled ja millised on tulevikuplaanid?

Nele: Tegeleme LadyFest Tallinn tiimiga 5. festivali ettevalmistustega. Tuleme ja teeme tallinnlastele säru 3.-7. märtsil! Hoidke pilk meie LadyFest Tallinna Facebooki grupil peal ;). Tulevik on helge ja põnev. Alustasime ühe hirmvajaliku teoga, mis toob feministlikud teemad ja küsimused Facebookist välja ning advekaatse info kõigile lähemale. Kel on huvi meiega liituda, see võib mulle julgelt kirjutada! 🙂

[1] 14. oktoobri seisuga onVWSEK grupis kokku 3280 liiget.

Intervjueeris Evelin Tamm.

Avameelselt ahistamisest

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts käivitas täna 23. aprillil projekti «Avameelselt ahistamisest», et algatada ühiskonnas diskussioon seksuaalsest ahistamisest, pöörates tähelepanu sellele, mis see on, kuidas see väljendub ja millised on selle tagajärjed.

Projekti eesmärk on anda mõista, et seksuaalne ahistamine pole vastuvõetav ning et ohvrit süüdistavat ja ükskõikset suhtumist tuleks muuta. Projekti käigus saavad inimesed jagada oma lugusid kokkupuudetest ahistamisega. Ühtlasi on valminud rida näitevideosid sellest, mida ahistamine endast kujutab.

«Seksuaalne ahistamine on subjektiivne. Teisisõnu, mis ühele tundub süütu naljatlemisena, võib teisele tunduda häiriv ja alavääristav. Selleks, et panna inimesi nende piiride peale mõtlema ning vastavalt oma hoiakuid ja käitumist muutma, on oluline sellest teemast rääkida. Seksuaalne ahistamine on tähtis teema ja sellele tasub mõelda,» sõnas projekti peakorraldaja Brita Harjo.

Inimeste saadetud lugusid saab lugeda aadressilt: http://ahistamine.tumblr.com/ Rohkem infot leiab ka Facebookist.

Allikas: Postimees

Minni Kurs-Olesk 135. aasta juubel

Minni Kurs-Olesk1.märtsil 1879. aastal sündis Tartus Eesti üks tuntumaid naispoliitikuid sotsiaaldemokraat Minni Kurs-Olesk. Sündmuse tähistamiseks taasavaldame tema 50-juubeli puhul Eesti Naisliidu ajakirjas “Naiste Hääl” ilmunud kirjutise, mille autoriks on Helmi Jansen.

Proua Minni Kurs-Olesk. 50-dama sünnipäeva puhul.

Tänavu 1.märtsil pühitseb oma 50-ndat sünnipäeva meie silmapaistvamaid naistegelasi, proua Minni Kurs-Olesk. Eesti naistel, Naisorganisatsioonide Liidu lähedal seisvatel ringkondadel ja “Naiste Hääle” poolehoidjatel on põhjust sel päeval meelde tuletada ja mõttes austada juubilari. On ju Minni Kurs-Olesk feminismi (naisõigusluse) idee tüsedam kandja ja eestvõitleja Eestis. On vähe isikuid meie avalikkude tegelaste hulgas üldse, kes nii suure idealismi, andumuse ja vankumatusega pikki aegu oleks püsinud oma tõekspidamistel kui tema.

M. Kurs-Olesk on sündinud 1.märtsil 1879.a Tartus käsitööliste tütrena. Hariduse omandas ta ühes Tartu keskkoolis. Saksa õpetajannade seminaris ja seda täiendanud Inglismaa Londoni ülikooli poliitilise osakonna vabakuulajana. Maailmavaateliselt kuulub M. K.-O. sotsialistlikku parteisse ja on kõik aastad väga elavalt osa võtnud parteilisest ning ametiühingulisest tegevusest. Kuid juubilari elutöö ei ole kaugeltki piirdunud sellega, vaid tal on tahet, energiat ja jõudu jätkunud hoogsalt töötada ühiskondliku töö alal. Võib öelda, et juubilar on suurimate kogemustega töötaja hoolekandes. Vabariigi algusest peale töötab M. K.-O. väsimatult Tartu linnavolinikuna linna hoolekande osakonnas ja on paljude asutuste algataja ja kuratooriumi liige. Nii võtab ta sellena osa Kaagvere rinnalaste kodu, õdede kooli, Naisühingu kutsekooli ja t. juhtimisest. 1910.aastast peale on M. K.-O. vahetpidamata töötanud Tartu Naisseltsis, hiljem Naisühingus, kus ta ühingu asutamisest kuni tänapäevani on kuulunud juhatusse.

Väikeste vaheaegadega on M. K.-O. osa võtnud ka E. Naisorganisatsioonide Liidu juhatamisest liidu asutamispäevadest peale. Vahetpidamata kogu selle aja kestel on ta Liidu esindajana osa võtnud rahvusvahelisest tööst Rahvusvahelise Naisliidu rahu komisjonis.

Otsekohese setskonna ja hoolekande töö kõrval on Minni Kurs-Olesk mahti leidnud ajakirjanduses sõna võtta mitmesuguste aktuaalsete küsimuste puhul. Tema kirjutisi iseloomustab suur inimlikkus, üleolek poleemilistest väiklustest ja soe kaastunne inimkonna, eriti emade ja laste hädadega. Esimesena Eestis on M. K.-O. üles võtnud emade ja laste kinnitamise küsimuse juba Vene ajal. Niihästi esimene Eesti naiste häälekandja “Naiste Töö ja Elu” ja nüüd “Naiste Hääl” on näinud ja näevad teda oma alaliste kaastööliste ridades.

Vahva naisõiguste eest võitleja, suure seltskonnategelasena, lugupeetud hoolekande töölisena, kohkumatu ideekandjana – nii tervitab viiekümnes sünnipäev elurõõmsat, värskehingelist juubilari. Kõige oma laialdase töö kõrval jõuab ta olla hea ema ja sõber neljale, parajasti elluastuvale tütrele. Tervitame südamest seda silmapaistvat kuju meie naiste hulgas, soovides temale veel pikaks ajaks säilida värsket töörõõmu, avarat südant, kaunist hinge ja inimlikkust, mis teda on sundinud rakendama seltskondlikule tööle, õnnistuseks samale seltskonnale, kes omapoolt temale on mõnigi kord olnud ülekohtune.

Helmi Jansen.

“Naiste Hääl. Eesti Naisorganisatsioonide Liidu Häälekandja” nr 3, 1929.