Saage tuttavaks, eesti päritolu feminist Evelyn Höglund Rootsist!

Evelyn Höglund Foto: erakogust

Evelyn Höglund Foto: erakogust

Evelin Tamm

Eestis on viimastel kuudel tekitanud palju kõlapinda feministide Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“. Minu tutvus Evelyn Höglundiga algaski sellest grupist, millega tänaseks on liitunud juba üle 1600 inimese. Eestis on feministid olnud läbi aegade vihatud tegelased ja nende meestevihkaja kuvand hakkab alles nüüd tasapisi muutuma. Osaliselt on selle taga ka sotsiaalmeedia võrgustike uued võimalused omavaheliseks suhtlemiseks, mille tulemuseks on märgatav kodanikuaktiivsuse kasv , tavainimeste laiaulatuslik rahvusvaheline koostöö ja kiire infovahetus. Evelyn Höglund on omamoodi lingiks Eesti ja Rootsi feministide vahel ja sellele teemale seekordses intervjuus keskendumegi.

 Elad Rootsis juba palju aastaid ja nüüd otsustasid liituda siinse feministide parteiga Feministiskt Initiativ. Viimastel päevadel on nendega liitujate hulk olnud märkimisväärne. Täna nägin Twitteris, et neil on juba 10 000 liiget. Kui kaua oled sina nende tegevust jälginud ja mis põhjusel otsustasid nüüd ka ise liituda?

Rootsis lähenevad kohalikud ning parlamendi valimised (septembris 2014) ning erakondade aktiivsus liikmete värbamisel ning pooldajate kogumisel ja samas ka üldsuse huvi parteide vastu kasvabki sellistel puhkudel. Feministiskt Initiativi üheksandal sünnipäeval 4. aprillil oli liikmete arv ületanud 9000, nüüd on kolme nädalaga veel tuhatkond juurde tulnud. (Võrdluseks – veel oktoobris 2013 oli liikmeid vaid 1500.) Minu meelest näitab see selgelt, et huvi naisküsimuste vastu selles soolise võrdõiguslikkuse poolest maailmas esirinnas olevas riigis on endiselt suur.

Usun, et oma osa mängib siin ka viimastel aastatel nii Rootsis kui ka Euroopas laiemalt leviv ja üha jõudu koguv natsionalistlike, ksenofoobsete ja rassistlike parteide esilemarss, millele vastukaaluks on teiste vasakjõudude seas ka Feministiskt Initiativ. Partei valimisplatvormiks on „Ut med rasisterna – in med feministerna!“ ehk vabatõlkes „Feministid parlamenti – rassistid välja!“ FI on aga ka noor ning seni suhteliselt marginaalne erakond, mis on osalenud kahel parlamendivalimisel (2006 ja 2010) ning kummalgi korral pole saadud häältega ületatud 4%, mis on vajalik pääsuks parlamenti. Ometi on kohalikel valimistel erakonna häältesaak osutunud kohati küllaltki suureks ning avalikes debattides on feministidel kindlalt oma koht olemas. Seega eesmärgiks on FI saamine parlamenti. FI kõige suurem toetajaskond elab suur- ja ülikoolilinnades (Stockholm, Malmö, Lund). SIFO arvamusuuring enne 2010. aasta valimisi näitas, et 46% küsitletuist peab positiivseks FI osalust parlamendis. FI toetajate seas on ka rohkesti tuntud kultuuriinimesi. Näiteks Benny ”ABBA” Anderson on mitmel korral teinud parteile kopsakaid annetusi.

Ise olen FI tegevust huviga jälginud sellest ajast saadik, kui see 2005. aastal asutati. Minu liitumist FI-ga on tagant tõuganud ühelt poolt tõsine soov, et partei seekord ka Rootsi parlamenti valitud saaks, ning teisalt see, et läbi liitumise toetada feministlikku liikumist Eestis. Usun, et Rootsi kogemusel on jõustav mõju Eesti poliitilisel maastikul.

Hiljuti kohtusin Eestis Ebba Witt-Brattströmiga, kes on Rootsi üks tuntumaid feministe ja kellel on ka Eesti juured (tema ema põgenes 1944. aastal). Kui rääkisime naiste olukorrast Euroopas, siis oli ta väga pessimistlik. Ta toonitas korduvalt, et naiste elu on aastate jooksul ainult halvenenud ja seda hoolimata legendaarse Rootsi feministide „Grupp 8“ 70ndatel aastatel tehtud suurest tööst. Millised probleemid on Rootsis täna kõige põletavamad Sinu arvates?

Ebba Witt-Brattström on üks FI asutajaid, kuid enam parteisse ei kuulu ning on viimastel aastatel teinud partei suhtes kriitikat ja süüdistanud FI-d liigses vasakpoolsuses ning ainult teatud naisrühmade (LGBT ja sisserändajad) probleemidele keskendumises. Veendunud feminist on ta muidugi endiselt. Olen nõus, et naisküsimused peavad puudutama kõiki naisi (ja loomulikult ka mehi). Grupp 8 tegeles 1970-ndatel probleemidega, mis tänaseks on täiesti loomulik osa Rootsi ühiskonna üldistest hoiakutest ja seadustikust. Näiteks muudeti Grupp 8 algatusel ja aktiivse töö tulemusel radikaalselt suhtumist seksuaalkuritegudesse ning nendega seotud politsei uurimistöö iseloomu. Kuigi Rootsi seadusi on nüüdseks muudetud ohvrisõbralikumaks, siis suur töö vajab tegemist, et siinne kohtusüsteem kehtestatud seadust päriselus ka rakendama hakkaks. Endiselt kipuvad kohtunikud olema leebed seksuaalkurjategijate suhtes, kuigi seadus võimaldaks palju karmimaid karistusi.

Grupp 8 võitles 1970-ndatel ka selle eest, et naistel oleks võimalik sünnitusel valuvaigisteid kasutada ning nõudis laste päevahoiu võimalust. Need on asjad, mida me täna peame enesestmõistetavaks. Ebba Witt-Brattströmi teene oli alustada võitlust selle vastu, et Rootsi ülikooli professoritest oli naisi vaid 6%, ja et professuure ei jagatud mitte akadeemiliste saavutuste järgi, vaid soopõhiselt. Tänaseks on siiski vaid viiendik Rootsi professoritest naised, samas kui naised moodustavad lausa 70% ülikoolitudengitest. Ebba Witt-Brattström leiab ka, et rootsi naistel lasub endiselt meestest tunduvalt suurem taak ja kohustus ennast tõestada nii kõrgkoolimaailmas kui ka mujal tööturul. Tema arvates puudub tänapäeva feministlikus liikumises solidaarsus, mis eksisteeris Rootsis 1970-ndatel. Rootsi feministid on killustunud ja jagunenud alarühmadeks, kus võideldakse ainult oma rühma huvide eest. Kui see ka peaks nii olema, siis tasub Eesti feministidel sellest oma järeldused teha ning neid maamiine oma töös vältida.

Meeste ja naiste palga- ja pensionilõhed Rootsis on endiselt suured, naiste tänased madalamad palgad tähendavad neile madalamaid pensione tulevikus. Ka naiste vastu suunatud perevägivald on endiselt väga murettekitav. Need kõik on ka meie tänased probleemid. Ma ei tea, mida veel Ebba täpsemalt silmas peab, kui leiab, et naiste elu Rootsis on aastakümnetega halvenenud. Mina vaatan olukorda eestlase silmadega ning leian muidugi, et Rootsi teeb naisküsimustes probleemidest hoolimata Eestile iga kell silmad ette.

Millised on Sinu enda poliitilised ambitsioonid?

Minul isiklikke poliitilisi ambitsioone praegu ei ole, küll aga tahan ma kaasa lüüa võrdõigusliku ja feministliku mõttelaadi edendamisele ja levitamisele nii Rootsis kui ka Eestis eelkõige sotsiaalmeedia kaudu.

Kui rootslased on aastaid olnud võrdõiguslikkuse esirinnas, siis Eesti ja Ida-Euroopa tervikuna on pigem järele lohisejate nimekirjas. Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum) tehtud viimase Maailma Soolise Ebavõrdsuse Raporti[1] järgi on Eesti võrreldav pigem Venemaa kui Euroopaga. Eesti on 59. kohal Singapuri ja Lao vahel, Venemaa on 61. Edetabeli tipus on Island, Soome, Norra ja Rootsi. Kuidas Sa tajud seda suurt erinevust Eesti ja Rootsi vahel?

Kõige suurem erinevus on minu kogemuse kohaselt ühiskonnas laiemalt levinud hoiakutes, mis puudutavad inimeste võrdõiguslikkust ja erisuste sallimist. Eesti arvamusliidrid armastavad sageli väita, et ka Eesti on Põhjamaa – millest võib oletada, et Põhjamaid nähakse kui midagi ihaldatavat, kui teatud eeskuju. 10 aastat Soomes ja 10 aastat Rootsis elanuna leian, et justnimelt ühiskondlikud hoiakud on need, mis Eestit Põhjamaadest eristavad, mitte ei ühenda nendega. Eesti on üldjoontes palju konservatiivsem ja patriarhaalsem maa, kui Põhjamaad seda üldiselt on. Samas tasub meeles pidada, et mitmed ühiskondlikud nähtused Rootsis, mida meist paljud peavad tänasel päeval progressiivseteks ja positiivseteks, on saavutatud pikaajalise võitluse tulemusena ning osaliselt on need võidud tulnud siiski üsna hiljuti. Näiteks esimest korda moodustati Rootsis valitsus, kus ministrikohad jagunesid võrdselt meeste ja naiste vahel, alles 1994. aastal (sotsiaaldemokraatlik valitsus Ingmar Carlssoniga eesotsas), seega alles 20 aasta eest. Eestis on seni valitsustes olnud naistel vaid piinlikult ja raevutekitavalt marginaalne osa, mis ka tänaseks ei ole märgatavalt paranenud ja see on märk konservatiivsetest ja patriarhaalsetest hoiakutest Eesti ühiskonnas. Nagu on selleks ka pelgalt 20-protsendiline naiste osalus Riigikogus (samas kui Rootsis on Riksdagenis 45% – kuid võiks ju olla vähemalt 50!). Või kasvõi näiteks naise õigus oma kehale ehk aborditeema. Kui näiteks isegi Rootsi kristlike demokraatide ametlik seisukoht on seaduslikku abordiõigust toetav ning selleteemalisi avalikke debatte siin enam ei peetagi, sest poliitiline ja ühiskondlik konsensus on saavutatud (väljaarvatud marginaalsetes ultrakristlikes ringkondades), siis Eestis on selleteemaline avalik arutelu veel endiselt päevakorras. Sama puudutab LGBT teemasid või laste füüsilise karistamise õigust. Rootsi oli 1979. aastal esimene riik maailmas, mis keelustas laste väärkohtlemise, ning täna ei tuleks ühelgi rootslasel pähegi oma last avalikult kasvõi tutistada, sest see oleks pealtnägijaile täiesti vastuvõetamatu ning taolisesse teguviisi sekkutaks kindlasti. LGBT õiguste teema pole samuti ammugi enam mitte mingi terav päevaküsimus ning Rootsi üldsus on erinevate seksuaalsete orientatsioonidega ühiskonnas täiesti harjunud. Loomulikult kaasnevad sellega kehtivad seadused homoseksuaalsete registreeritud partnerlusest (1995), sooneutraalsest abielust (2009) ja homoseksuaalsete paaride lapsendamisõigusest (2003). Kahe ema või kahe isaga perekonnad on Rootsis muutunud tavaliseks nähtuseks ning kaks samast soost käsikäes kõndivat inimest ei pane enam päid pöörama.

Ema- ja isapuhkuse teemast rääkides – Eesti tööandjatel on endiselt tõrjuv (ja tänaseks ka seadusevastane) suhtumine lapseootel või väikeste lastega naistööjõudu, mida Rootsis praktikas enam ei eksisteeri, ning laialt on levinud ka tõrjuv suhtumine kohustuslikku isapuhkusesse, mis jagaks väikelapse eest hoolitsemist senisest võrdsemalt mõlema vanema vahel. 2013. aastal võtsid rootsi isad välja pea 25% lapsehoolduspuhkusest, mida iga lapse puhul teise vanemaga jagatakse. Seega mõistab üha rohkem mehi Rootsis, kui oluline on kogu pere heaolu seisukohast see, et ka isa värske ilmakodaniku esimestel eluaastatel rohkesti tema elus osaleb. Perekonna majanduslikud põhjused mängivad üha väiksemat rolli ning kui asjade selline areng jätkub, saavutatakse lapsehoolduspuhkuse väljavõtmises võrdsus rootsi emade ja isadel vahel aastaks 2040. Nagu näha, muutused ei toimu üleöö.

Veel erinevustest eesti ja rootsi mentaliteedis – näiteks kodanikujulgus toimib Rootsis juba hoopis edenenumal tasandil kui Eestis. Sageli astutakse välja mitte ainuüksi selliste huvide eest, mis puudutavad inimest isiklikult või tema lähikonda, vaid solidaarsust tuntakse ja väljendatakse laiemalt selliste inimeste suhtes, kelle probleemidega isiklik kokkupuude puudub. Näiteks toon hiljutise vahejuhtumi Rootsi Östersund/Åre lennuväljal, kus politsei oli maalt välja saatmas kurdi vastupanuvõitluses osalenud asüülitaotlejat, kes oli viis aastat oma perega Rootsis elanud. Lennukis olnud reisijad keeldusid kinnitamast turvavöösid ning seisid oma kohtadel püsti, et lennuk õhku ei saaks tõusta. Politsei oli sunnitud mehe, keda tema sõnul ootab Iraanis surmanuhtlus, lennukilt maha tõstma. Loomulikult ei tähenda see, et Rootsi politsei oma korraldusi ühel või teisel moel varem või hiljem lõpuni täide ei vii, aga mind liigutas see tavaliste rootsi lennureisijate spontaanne manifestatsioon ebaõigluse vastu. Huvitav, kas Eestis liigutaks mõne pagulase maalt väljasaatmine inimesi nii palju, et nad julgeksid või viitsiksid astuda välja oma mugavustsoonist ning riskeeriksid lennu hilinemisega, et avaldada meelt võõramaalase kaitseks. Mis Sina arvad?

Millised võimalused on naistel endil oma olukorra paremaks muutmisel?

Nii Rootsi kui ka Eesti on demokraatlikud riigid, kus elanikele on seadusega muu hulgas tagatud mõtte- ja sõnavabadus, poliitiline organiseerumisvabadus, kollektiivlepingu sõlmimise vabadus. ÜRO inimõigused näevad ette, et igal inimesel on õigus tööle, õigus saada õiglast töötasu, võrdset ja väärikat kohtlemist ning palju muud. Kõiki neid õigusi võiksid inimesed endale rohkem teadvustada ning see võiks tiivustada neid oma ja kaasinimeste õiguste eest aktiivselt seisma.

Näiteks õigus õiglasele töötasule ei saa minu arvates Eesti ühiskonnas seda kõlapinda, mida ta nii karjuvalt vajaks ja vääriks. Eestis valitsuse kehtestatud miinimumpalga ning praktikas Eestis makstavate näljapalkade suhtes võiksid kõik eestimaalased mõtiskleda, kas see on ÜRO inimõiguste deklaratsioonis mainitud ”õiglane töötasu”. Nii kaua, kui seda ei peeta ebaõiglaseks piisavalt laialdaselt ja piisavalt kõvahäälselt, ei ole ka tööandjatel-palgamaksjatel mingit vajadust seda tõsta. Küsimus ei ole ju laiemalt raha puudumises, vaid selle jagamises.

Mida rohkem me nuriseme vaid vaikimisi, seda enam me laseme sotsiaalsel ebaõiglusel vohada. Ma saan väga hästi aru, et teoorias toimivad asjad sageli paremini kui praktikas, ent ilma konkreetsete julgete ja arvatavasti ka riskantsete sammudeta on raske ka muutusi eeldada.

Näiteks peaksid naised oskama ennast ja oma ametioskusi väärtustada ning nõuda oma töö eest väärilist tasu, mitte viljelema mõtteviisi „see on naise kohta hea palk küll“. Selline mõtteviis ainult soodustab madalaid palku tööaladel, kus naised on üleesindatud.

Naiste jõustamisest ja tiivustamisest on küll räägitud, ent samas ei tohi unustada, et Eesti naiste kehval kollektiivsel enesehinnangul on ka oma põhjused, mis peituvad aastatuhandete jooksul välja kujunenud ja vohavates patriarhaalsetes hoiakutes. Kui meil ei õnnestu saada enamikku meestest oma paati, on muudatused visad tulema.

Näiteks on Eestis hoolimata kehtivast seadusest, mis keelab väikelasteemade diskrimineerimise tööturul, levinud tööandjate seas arvamus, justkui oleksid väikelaste emad töövõtjana probleem (ja seda kontekstis, kus räägitakse Eesti rahva negatiivsest iibest ning kus teatud ringkonnad lausa nõuavad, et iga „õige“ naine peab kähku sünnitama asuma). Taolist suhtumist Põhjamaades ei kohta. Vastupidi, iga töötaja on ressurss ning väikelastega seotud ajutised probleemid, nagu näiteks haigestumised, lahendatakse jooksvalt ning töötaja huvisid soosivalt. Nii saadakse endale lojaalsed töötajad, kes tänu tööandja mõistvale suhtumisele panustavad seda enam oma töösse ja ettevõttesse.

Tahaksin siinkohal tuua näiteks ka loo ühest imelisest tööandjast Rootsis, kelle suhtumine oma töötajatesse ei ole siin maal sugugi haruldane. Majandustarkvara ettevõtte Monitor asutaja ja omanik Åke Persson otsustas 2009. aastal jagada kogu ettevõtte kasumi ehk 540 miljonit Rootsi krooni oma töötajatele. Selle tagasihoidlikest oludest pärit ärimehe põhjendus kõlas järgmiselt: „Töötajad on need, kes selle ettevõtte on üles ehitanud. Mul on piisavalt raha, et hakkama saada, ja ma ei ole huvitatud sellest, et hankida endale mingeid uhkeid maju. Mul on oma parvemaja ja sellest piisab mulle. Mul oleks piinlik hakata omale hirmsasti asju ostma.“ Mida sellisest tööandjast arvata? Ma usun, et tema alluvad armastavad teda.

Mida tuleks kõigepealt teha riiklikul tasandil?

Sageli räägitakse, et quick fix’e ei eksisteeri. Meenub Rootsi feministide võrgustik Stödstrumporna (tõlkes Tugisukad), mis asutati paar kuud enne Rootsi parlamendi 1994. aasta valimisi. Juhtlausega „Terve palk, pool võimust“ ning „ähvardusega“ asutada spetsiaalne naistepartei õnnestus võrgustikul läbi suruda see, et teised poliitilised parteid võtsid oma nimekirjadesse rohkem naisi ning tõstsid naisküsimusi rohkem esile. Tänu võrgustikupoolsele survestamisele saigi pärast neid valimisi võimalikuks esimene Rootsi valitsus, kus mees- ja naisliikmeid oli võrdselt. Ma arvan, et triibuliste nimekirjade nõudmine valimistel on hea algus, et saada ka Eestis rohkem naisi poliitikasse.

Mõned kuud tagasi püüdis Kristiina Ojuland tõmmata naisi ühe uue partei kaudu poliitikat tegema. Nüüd kutsub IRLi värske Tallinna volikogu saadik Yoko Alender naisi poliitikasse. Hüüdlausest „Naised poliitikasse!“ on Eestis saamas omamoodi uudne trend. Kas Eesti vajab samuti ühte feministide parteid või piisab olemasolevatest erakondadest?

Hea küsimus. Rootsi näide Grupp 8-st, Tugisukkadest, liikumisest Naistepartei (Kvinnopartiet) ning Feministlikust Initsiatiivist (Feministiskt Initiativ) näitab, et tugev naisliikumine on ülimalt vajalik. Kas selleks just poliitilist parteid moodustama peab, on iseasi. Muidugi oleks loomulik, kui normaalselt toimivas ühiskonnas poleks ei sellist liikumist ega parteid üldse vaja, sest inimesed hoolimata soost peaksid ajama ühist asja. Kahjuks päriselus see nii ei ole ning eriti Eestis peetakse naisküsimusi sageli pseudoprobleemideks. See, et naised osalevad vähemalt võrdselt meestega eri poliitilistes parteides kõikidel otsustustasanditel, on normaalne. Nii kaua kui see nii ei ole, pelgast hüüdlausest „Naised poliitikasse!“ ei piisa. Samas on minu jaoks paradoksaalne, et väga konservatiivne partei (mida näiteks IRL kahtlemata on) püüab enne valimisi käia välja mingit naistekaarti, kui mitmed selle partei väärtused on risti vastuolus võrdõiguslikkuse ideedega. Minu jaoks on parempoolsuse ja feminismi kombinatsioon üsna võimatu, kuigi tean, et mitmed parempoolsed naispoliitikud on viimasel ajal hakanud tasapisi vastupidist väitma. Näiteks Margaret Thatcher, keda konservatiivsed jõud armastavad sageli esile tõsta kui naist, kes end klaaslaest läbi murdis, oli kõike muud kui feminist. Pärast tippu jõudmist tõmbas ta redeli enda järel üles, et ükski suguõde talle järele ronida ei saaks. Tore oleks muidugi, kui Eesti konservatiivsed naised oma tegudega vastupidist tõestaksid ja ma oleksin sunnitud oma arvamust muutma.

 

[1] The Global Gender Gap Report http://www3.weforum.org/docs/WEF_GenderGap_Report_2013.pdf

 

Loe lisaks:

Feministid algatasid Postimehe vastu ühispöördumise

Kus on Eesti naise koht meediapildis? Intervjuu Merike Kaunissaarega

Mare Abner: Vajame naiste mõttekodasid! 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s