Sirje Kiin kirjutab Marie Underist luuletaja 131. sünnipäeval

Sirje Kiin

Sirje Kiin

Täna 131. aastat tagasi sündis Marie Under. Tema sünnipäeva tähistamiseks taasavaldame Underi uurija, võrdleva kirjandusteaduse doktori Sirje Kiini artikli pealkirjaga “Marie Under inimese ja naisena”. Artikkel on esmalt avaldatud ajakirjas “Mari” 2013. aasta septembris.

 

Marie Under inimese ja naisena

 

Marie Under (1883-1980) oli andekas ja ilus inimene, aga peamine joon, mis teda eristas ning esile tõstis teistest kaasaegsetest naistest ning meestest oli tema erakordne julgus ja iseseisvus: julgus väljendada oma tundeid esimestes eestikeelsetes erootilistes luuletustes, julgus teha eluvalikuid, mida ümbritsev seltskond ega isegi ta oma perekond heaks ei kiitnud. Under oli üks esimesi naisi 20. sajandi alguse Eestis, kes lahutas kahe teismelise tütre emana oma esimesest mehest Karl Hackerist, kui selgus, et see abielu ei toeta piisavalt tema vaimseid pürgimusi, tema loovust, tema kirglikku soovi luuletada. Ei tsaariaegne kohus ega kirik nõustunud naise lahutussooviga, Under sai lahutuse alles kuus aastat hiljem, kui Eesti Vabariik oli juba sündinud, seadused muutunud ja tsiviillahutus osutus võimalikuks.

Marie Under oli poliitiliselt äärmiselt julge naine, ta oli ainus eesti luuletaja, kes söandas avaldada Teise maailmasõja ajal poliitiliselt kaastundlikku isamaaluulet kogus „Mureliku suuga“, samal ajal kui teised (mees)poeedid vaikisid ning ootasid aegu, mil poliitilised olud selginevad ja sõja võitja on teada. Marie Under tegi väga julge valiku ka siis, kui ta 61-aastaselt otsustas koos kogu perekonnaga põgeneda 1944 Rootsi, kui Eestit ootas ees uus nõukogude okupatsiooniaeg. Tema kaastundlik poliitiline isamaaluule oli moraalseks toeks ja taskupiibliks paljudele rindemeestele ja vangilaagrites vaevlejaile.

Under söandas tunda oma luules sügavalt kaasa Soome Talvesõjas hukkunud, lumme külmunud sõjameestele ning Siberisse küüditatud eestlastele. Ta julges seda teha ajal, mil keegi teine seda avalikult teha ei julenud. Selle julguse eest kuulus talle tuhandete lugejate eluaegne tänu. Raskel sõjaajal, kui toit oli linnas praktiliselt otsas ning selle hankimine üliraske, hakkas armastatud luuletaja saama ootamatult toidupakke oma anonüümsetelt lugejatelt, kes avaldasid sellega oma tänu tema kaastunde ja julguse eest. Underi sünnipäevadel külvati ta üle sadade roosidega, mis tulid tema luule austajatelt ja mida tema teine abikaasa, kirjanik Artur Adson suure hoolega kokku luges. Underil oli sada lemmiklille, kuid tema sünnipäevaks kingiti talle ikka roose. Ka tema tammepuust kirst kaunistati 1980 aasta septembris tütarde soovil roosade roosidega.

 

Marie Underi portree autoriks Ants Laikmaa

Marie Underi portree autoriks Ants Laikmaa

Päikesenaine

Kõik, kes Underit isiklikult kohtasid ja tundsid, pidasid teda erakordselt säravaks vestlejaks ja sensuaalseks, tundlikuks naiseks. Isegi veel kõrges eas oli ta elegantne ja hoolitses oma välimuse eest, ka surivoodil, ligi 99-aastaselt sättinud ta ikka oma juukseid, et pilt tuleks kena. Underi mälu oli väga hea, ta laulis kõrges vanuses Stockholmi pikaravihaiglas peast Goethe saksakeelseid laule ning mäletas paljude sõprade pereliikmeid ning lapsi nimepidi. Ta oli väga tähelepanelik oma külaliste suhtes ja tegi tihti komplimente.

Kui Eduard Vilde kirjutas oma menunäidendi Tabamata ime, siis pidas ta teatavasti Eva Marlandi kuju loomisel silmas Marie Underit, Eesti toonase seltskonnaelu keset – Päikesenaist, keda paljud mehed imetlesid ja kelle Tartu maantee kultuurisalongis käisid nii teatri- kui  kirjandus- ja muusikamaailma kuumad nimed. Siuru kirjandusrühmituski sündis ju 1917 just Marie Underi kui Printsessi ümber koondunud meesluuletajaist, tema talendi austajaist: Prints oli Friedebert Tuglas, Paaž oli Artur Adson, aga ka märksa noorem Johannes Semper ning Henrik Visnapuu olid Underi andest ja isikust võlutud.

Kirjavahetustest on võimalik välja lugeda üht-teist  noore Marie Underi flirtimisvõlude ning -valmiduse kohta. Mariest kaks korda vanem kirjanik Eduard Vilde armus noorde daami, kelle kirjandusliku ande ta kohe ära tundis ning teda luuletama innustas. Vilde ema hellitas koguni lootust, et Mariest saaks Eduardi naine, kuid Marie süda kuulus tumesilmsele Karl Hackerile, tema noorpõlvesõbranna vennale.

Kui Marie Under oli juba Karliga abielus ning kasvatas kaht väikest tütart Dagmarit ja Heddat, armus Mariesse omakorda kunstnik Ants Laikmaa, kes maalis temast mitu portreed. Laikmaast sai armuloo lühidusele vaatamata Underi eluaegne majasõber ja tütarde koolitaja, nimelt õppis noorem tütar Hedda algul Laikmaa juures maalimist ning jätkas oma kunstiõpinguid hiljem Tartus Pallases.

Marie Underi oskas oma sõpru ning armastusi hoida. Kui ta ise armus sügavalt 1917 suvel abielunaisena ja kahe teismelise tütre emana vallutavasse Friedebert Tuglasesse, siis paraku ei kestnud Tuglase tunded kauem kui ühe suve ja sügise. Marie lootis Tuglasest tõepoolest oma printsi, kes päästaks ta ebaõnnestunud ning ebavaimsest abielust, kuid Tuglasest ei olnud selleks küllalt meest, et siduda end oma anderikkuse kogu sügavusega armastava Underiga. Ometi suutis Underi pärast väärikat loobumist säilitada Tuglase oma elus sõbrana ka siis, kui mees abiellus Eloga. Neist said samuti perekonnasõbrad, kuni Underi-Adsoni viis Eestist eksiil ning Tuglaste põgenemine ei õnnestunud.

 

Eesti rahva südametunnistus

Paguluses kõik muutus. Põgenemisteekond oli olnud väga ränk, mitmed kuud erinevates laagrites, krooniline magamatus tegid oma töö: Under langes sügavasse depressiooni, millest ta suutis siiski tulla välja just luule toel. Ta hakkas mälu järgi üles kirjutama oma varasemat loomingut ning see ilmselt päästiski ta.

Paguluses tõmbus ta siiski rohkem endasse, ei käinud enam tihti seltskonnas, küll aga kutsus valitud külalisi oma koju ning siis kostitas neid nii hästi omaküpsetatud pirukatega, kui kitsad põgenikustaatuse olud seda võimaldasid.

Under oli oma loomult tagasihoidlik, see süvenes hilisaastatel, kus see kohati arenes inimpelglikkuseks.  Päris viimastel eluaastatel oli abikaasa Artur Adson see, kes otsustas, kes ja kas Underi juurde külla pääseb. Mõned kaasaegsed nimetasid seepärast hilisemat Adsonit Underi kerberoseks. Aga Underi inimpelglikkusel olid oma põhjused: hilisaastatel oli Underi austajate hulk muutunud juba nii suureks, et kõik eestlased, kes Stockholmi külastasid, soovisid saada Underi külaliseks. Tema väike pagulaskodu Mälari järve ääres, pisike kahetoaline üürikorter ei võimaldanud sellist külastajate hulka kuidagi ära mahutada, ka mitte tema suurte, rahvusvahelisteks pidustusteks paisunud juubelite ajal.

Ometi sai Stockholmis Underi juures käimisest otsekui püharetke sihtkoht: keda sinna oli kord vastu võetud, see oli õige eesti inimene, aga kellele öeldi ära (ükskõik siis, mis põhjusel), oli ilmselt kahtlane või punane. Mäletan, kuidas nõukogude ajal sosistati kui imeasjast, et Under oli vastu võtnud Aadu Hindi, aga oma kaassiurulasi Johannes Semperit  näiteks mitte. Samuti olin õnnelik, kui sain teada, et noor luuletaja Paul-Eerik Rummo sai siiski viimasel eluaastal Underit tema surivoodil külastada.

 

Marie Under emana

Marie Underil sündis abielust Karl Hackeriga kaks tütart, Dagmar ja Hedda Hacker. Ta kirjutas oma lastest mitu ilusat, südamlikku luuletust, mis avaldati ära 20. sajandi algul mitmetes luuleantoloogiates, nii et Under saigi esialgu tuntumaks kui lasteteemaline antoloogialuuletaja. Ta pühendas oma väikestele lastele palju aega ja tähelepanu, kasvatades neid ise, mitte lapsehoidjate abiga. Tõsi, ta ema ja õde aitasid teda alati majapidamistöödes, ka paguluses elas ta koos oma õe ja noorema tütrega, kes aitasid teha majapidamistöid. Artur Adson oli see, kes käis turul ja poes ning hoolitses ka muidu pere majandusliku käekäigu eest, sest Under oli ju üks eesti esimesi, iseseisvaid vabakutselisi luuletajaid. Tema sissetulekud sõltusid ainult luulehonoraridest ja kirjandusauhindadest, mis ei ole teatavasti kuigi regulaarne tulu.

Marie Under oli emana üsna autoritaarne ning muretses vahel ehk isegi ülearu tütarde käekäigu ning tegemiste pärast. Oletan, et Underi kui ema tugev kontrollisoov võis johtuda just vastupidisest asjaolust, et ta ise abiellus (ebaõnnestunult) nii noores vanuses, vaevu 18-aastaselt ning jäi esimest tütart ootama mitu kuud enne pulmi, kui ta oli veel 17.

Noorel Mariel oli nii suur hirm oma mehevanemate ees, et  noorpaar kolis kiiruga Moskvasse elama, et varjata lähisugulaste ees esiktütre täpset sünnikuupäeva. Alles siis, kui Dagmar sai leeriealiseks, söandas ema tütrele üles tunnistada tema tegeliku sünnikuupäeva, mis oli mitu kuud varem kui esialgsed paberid näitasid.

Olen lugenud täiskasvanud tütarde omavahelisi kirju ja päevikuid, kus nad veel ligi 40-aastaste naistena sõltusid ema loast, kas, millal ja kellega nad tohtisid kohtama minna.

Underi noorem tütar Hedda oli armunud noorde andekasse kunstnikku Hando Mugastosse, aga kuna ema ei pidanud boheemlikku kavaleri piisavalt vääriliseks väimehe kandidaadiks,  jäigi Hedda elu lõpuni vanatüdrukuna ema juurde elama.

Vanem tütar Dagmar abiellus saksa sõjaväepastoriga saksa okupatsiooni ajal, mis oli toona Hitleri armees ametlikult keelatud. Marie Underile meeldis väimees Herman Stock väga, sest noormees oli luuletaja ning temast  tuli Underi luule saksa keelde tõlkija. Kui Saksamaal elava väimehega arenes Underil väga vaimne ja kirjanduslikult huvitav kirjavahetus, siis tütrele kirjutas ema pigem karmivõitu, käskivas toonis või siis murelikke kirju, õpetades teda, kuidas ikka paremini väimeest toita, kirikla ruume puhtana hoida ning väimehe tervise eest hoolt kanda. Tundus, et ta muretses oma tütarde ebapraktilisuse pärast.

Noorem tütar Hedda oli emale lähedasem ja mõjus talle hästi, vanema tütre Dagmariga oli emal rohkem konflikte ning arusaamatusi, eriti teismeeas. Heddast sai ka oma vana ema viimne hooldaja nende Stockholmi kodus, aga seal osutus ühel päeval hooldaja seisund isegi viletsamaks kui põlveradikuliidiga voodis lamavaUnderi oma, nii et elu viimased aastad tuli Underil ja Adsonil veeta Stockholmi pikaravihaigla palatis.

Tänapäeval on kummaline lugeda tütarde kirjadest, kuidas ema ei lubanud osta koju televiisorit ega tahtnud, et tütred kohvikutes käiksid. Ta pidas neid kergemeelseks, tühisteks ajaviideteks, eelistades sellele lugemist. Ometi oli ta ise olnud nooruses, eriti Siuru-perioodil silmapaistev ning särav kohvikudaam. Siuru kirjandusrühmitus tõigi Eestisse õige kohvikukultuuri. Alles siis, kui vanurist ema viidi pikaravihaiglasse, sai juba pensioniealine tütar Hedda osta endale oma elu esimese televiisori.

 

Suur muretseja

Marie Underi päevikuist ilmneb, et ta oli üpris suur muretseja. Ta tundis südamest kaasa kõigi lähisugulaste tervise- ja eluprobleemidele ning kandis neid muresid endaga alati kaasas. See ei mõjunud aga tema enda tervisele kuigi hästi, nii et teda hakkasid juba lahutuse algusest saadik, 1916 vaevama krooniline unetus, ägedad peavalud ning öised ahastushood. Paguluses need vaevused ainult süvenesid. Under luges kirgliku huviga saksakeelseid arstiteaduslikke raamatuid ning püüdis end ise hüpohondrikuna diagnoosida, kasutas aga ka paljude tohtrite abi. Under ja Adson reisisid 1920. aastail korduvalt Berliini, kus Underi käis kuulsate ja kallite tohtrite juures konsultatsioonil, ent kõigi arstide vastus tema paljudele hädadele oli ikka üks ja sama: närvid, närvid…

Seepärast on raske leida tema eluloost hetke, kus Marie Under oleks olnud tõeliselt õnnelik, kui ehk, siis ainult mõned korrad, esmalt 1915 kui ta kirjutas oma esimesed erootilised armastussonetid Artur Adsoni armuloo mõjul, ning teisel korral 1917. aasta suvel, mil ta oli värskelt armunud Friedebert Tuglasesse ning nad veetsid koos Birkenruh mõisas Tallinna lähistel ühe kuuma südasuve. Sellest õnneajast sündisid Sinise purje värsid. 1930. aastail valmis Underil ja Adsonil Nõmmel elu esimene kodumaja, ja kui nad 1933 sinna sisse kolisid, olnuks see ka olnud üks õnnelik aeg, kui seda poleks varjutanud Underi ema haigus ja surm. Under ja Adson said nad oma elu ainsas päriskodus elada vaid napilt üksteist aastat. Siis tuli minna.

Ja muidugi lapsed – tütred tegid ema algul väga õnnelikuks, ent mida suuremaks nad kasvasid, seda suuremaks kasvasid ka ema mured tütarde pärast. Lapselapsi Underil polnud.

Marie Underi suurim mure oli aga mure isamaa ja oma rahva saatuse pärast. Selle mure valas ta oma viimastesse luuletustesse, mis ilmusid pagulaskogudes Ääremail ja Sädemed tuhas. Ülitundliku loojana ei saanud ta olla õnnelik ajal, mil ta oma rahvas elas vangipõlves.

Kord veel tagasi tahaksin

Leida kodutee,

Kodumullas siis magaksin

Välja kõik silmavee.

Maria Under puhkab Stockholmi Metsakalmistul, kuhu on maetud ka tema õde Berta, tütar Hedda ning abikaasa Artur Adson.

 

13. augustil 2013 Madisonis

 

About these ads

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s