Fideelia-Signe Roots: Tüdrukud traktoriroolis

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Fideelia-Signe Rootsi kogust)

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Elmina Otsmani kogust, Fideelia-Signe Rootsi tehtud fotokoopia)

Juuni teisel nädalavahetusel viibisin Saaremaal Mustjalas XIII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, kus osales ligi 80 nõukogude ajal traktoril, kombainil või veokil töötanud naist. Kohal olid Saaremaa Roolipiigad, Jõgevamaa Natimutid, Virumaa Lindileedid, Raplamaa Põkaprintsessid ja Tartumaa Belarusipiigad. Traktorirooli keerab neist tänapäeval veel vaid mõni üksik. Minu jaoks oli see juba teine kokkutulek. Eelmisel aastal käisin samal üritusel Kütiorus. Teen kunstiakadeemias kangelasnaiste teemalist doktoritööd, kus tähtsateks märksõnadeks on naismehhanisaatorid, nõukogude periood ja töökangelased.

Esimesed kolm kokkutulekut toimusid juba 1970ndtel aastatel. Siis tuli paus ja kuigi Saaremaa Roolipiigad on käinud isekeskis koos juba 19 aastat, hakati üleriigilisi kohtumisi korraldama Jõgevamaa Natimuttide (NATI on traktorimark) eestvedamisel 2002. aastal. Nooruses nii traktoristi kui tuletõrjujana tegutsenud Loniida Bergmann hoiab ühendust kõigi maakondade naistega ja seisab nende õiguste eest. Rauast sepistatud rooliratas jääb igal aastal ühe maakonna kätte. Sellega kaasneb auväärne ülesanne organiseerida järgmine kokkutulek.

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Hingelt noored, kutsuvad nad üksteist piigadeks ja tüdrukuteks. Kogunetakse, et vanu aegu meenutada, laulda ja tantsida. Loodud on isegi spetsiaalne Roolipiigade laul, mida naistebänd esitab. Praegu on Eestis vähe naistraktoriste. Üks põhjus on majandite kaotamine ja tööpuudus, teine ilmselt ka see, et naistraktoristi ja füüsilise töö tegija kuvand ei ole enam nii positiivne. Meedias löövad laineid meelelahutajad, missid, modellid ja isegi ilmateadet loeb ilmatüdruk, kelle ülesanne on mõjuda seksikalt. Kes ütleb, mis naisele sobib ja milline peaks õige naine olema? Kas naised peaksid ütlejat kuulama?

Miks on naine ja masin feministlik küsimus?

Kuigi Eesti naised on alati koos meestega põllul ja laudas rassinud, peeti masinistiametit pikka aega ainult meestele sobivaks. EPM-i andmetel oli Eestis enne 1940. a üksikuid naisi, kes kursused lõpetasid, kuid pole teada, kas nad sel alal ka hiljem töötasid. Nõukogude perioodi jooksul töötas tollases Eesti NSVs väidetavalt umbes 800 naistraktoristi ja –kombainerit. Samas kinnitavad paljud naismehhanisaatorid, et masinatel töötamine oli traditsioonilistest naistetöödest kergem. Tänapäevani traktoriga põristav Heljo Kaubi, keda Saaremaal intervjueerisin, kirjeldas olukorda järgmiselt: „Mehed istuvad traktoriroolis ja naised punnivad suuri kive plaadi peale“. Seepärast langeski otsus õppida traktoristiks. Ainsa naisena traktoristikursused läbinud Heljo teenis hiljem välja ka kõrgeima riikliku autasu, mida naistraktorist võis saada: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja sõit Moskva ning Tähelinna. Moskvas anti auhind kätte ja Tähelinnas kohtuti kosmonautidega. Sündmust kajastati laialdaselt meedias. Heljo Kaubil on vedanud, sest teda ei ole kunagi ei ameti ega auhinna pärast halvustatud. Paša Angelina oli üks esimesi naistraktoriste 1930ndtel Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Arhailises Vene külas kehtis veel range patriarhaat, kus usuti, et kui naine traktoriga künnab, tuleb ikaldus. Et end tõestada, pidid naistraktoristid olema meestest tublimad, mis omakorda võis põhjustada meestepoolset kadedust ja vaenu.

Heljo Kaubi 1915.a. Saaremaal. Süles Pasa Angelina büst. (Foto: F.-S. Roots)

Heljo Kaubi 2015.a. Saaremaal süles Paša Angelina büst (Foto: F.-S. Roots)

Mary Buckley (2006) tõdeb, et kui Nõukogude liidus 1930ndtel asuti moodustama naistraktoristide brigaade, said maanaised esimest korda ajaloos meestega võrdõiguslikuks ja võisid neid isegi töötulemustes ületada. Tegemist on võiduga võrdõiguslikkuse ajaloos, kus võidud pole kunagi kergelt tulnud.

Tihti küsitakse, mis kannustas naisi rasketel masinatel töötama. Kui sõja ajal oli naiste siirdumine tehastesse ja masinatele seletatav meestepuudusega, siis rahuajal näengi peamise põhjusena emantsipatsiooni. Esimesed Nõukogude Liidu traktorid mugavusega ei hiilanud: lahtine kabiin, rauast iste, rehvideta raudrattad, mootorisuitsu jaoks puudus korsten. Linttraktor, mida sujuvama liikumise tõttu just naistele soovitati, nägi välja nagu tank. Lisaks puudus naistel tööriietus. Talunaise garderoobi kuulusid seni valge seelik, pearätik ning jakk, kuid nüüd tekkis vajadus pükskostüümi järele. Pükstes naine aga ei vastanud harjumuspärasele naisekuvandile. Arvestades ohte ja takistusi, on üsna loogiline järeldada, et naisi hoidis traktoriroolis huvi masinate vastu, inimlik soov tuua rahvale oma erialaste oskustega kasu ja võimalus olla majanduslikult iseseisev. Tõsi, kolhooside algaastail maksti nii naistele kui meestele toiduainetes, mitte rahas, kuid edaspidi juba hakkas igakuine palk rolli mängima. Kasutades eesti esifeminist Lilli Suburgi väljendit, rõhutan, et varem oli nõukogude maanaine „igavene käsualune“ ja murrangut, mille tõi kaasa kirjaoskamatu orja tõus traktoristiks, ei saa alahinnata.

Sageli öeldakse, et nõukogude kord „pani“ naised traktorile nagu keegi oleks neid püssi ähvardusel rooli taha ajanud. See ekslik väide toetub ühelt poolt müüdile naisest kui kellestki passiivsest, keda pannakse sinna, kuhu parajasti vaja ja piiratud aruga olevusest, kes masinatest midagi jaga ega neist huvitu. Naised püsigu oma rollis. Teiselt poolt arusaam, et naised suunati traktorile, võib pärineda tõsiasjast, et nõukogude ajal tehti propagandat, mis kutsus naisi traktoristiks õppima. 1930. aasta 8. märtsi “Izvestiyast” leiame pildi naisest, kes sõidab traktoriga üle purunevate pottide ja pannide: kardinaalne murrang naiserollis otse naistepäeval. Määrati kvoodid, palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis aastal 1954 oli see protsent 30. Paraku kadusid eelarvamused naiste- ja meestetöödest visalt. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele. Juhtus ka seda, et naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Elmina Otsman traktoril (Foto Elmina Otsmani kogust F.-S. tehtud fotokoopia)

Paljud jäid aga raskustest hoolimata mehhanisaatoriametile truuks. Eestis on neist tuntuim töökangelane Elmina (Elmine) Otsman (1924- 2012), kes sai esimese eestlasena Paša Angelina nimelise auhinna. Esirinnas sammus ta veel kui meie esimene naistraktorist ja –kombainer ja esimese naistraktoristide brigaadi looja. Nagu Paša Angelina, pidi ka Elmina alguses oma unistuste eest võitlema. Talle ei usaldatud traktoreid, kuna ta oli „valest soost“. Tahtejõud aga viis sihile ja pärast seiklusrikast töist eluperioodi hakkas meie kangelanna noori kombainereid juhendama. 1985. aasta Nõukogude naise detsembrinumbris nenditakse: „Mehed usuvad Elminat, mida ta ütleb, seda teevad.“.

Eesti Vabariigi tulekuga muutus ka naisekuvand ja kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Kui jutuks tulid naistraktoristid, võis märgata naeruvääristavat ja halvustavat tooni. Hea näite leiab siitsamast Naiste Häälest, kus naispoliitik Marina Riisalu kostab: „Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.“

Teoreetiliselt peaks poliitik kõigi inimeste, ka endiste naismehhanisaatorite hääli püüdma, aga tegelikkuses solvab ta sadu ausaid töötegijaid, kelle produktiivseim periood jäi „vale“ riigikorra sisse. Naistraktoristidest räägitakse nagu neid poleks enam olemas, kuigi nad eksisteerivad ja saavad kõigest aru. Mu uurimisandmed näitavad, et Elmina Otsman ei ole ainus, kellele tegi halvustav suhtumine haiget ja põhjustas sügava pettumuse Eesti Vabariigis. Muidugi leidub ka neid, kel läks paremini ja kes suhtumist südamesse ei võtnud.

Puhas ime oli leida vabariigis erialast tööd. Roolikeeraja palk on praegu palju väiksem kui nõukogude ajal, kus 1970ndtel vähendati naismehhanisaatorite töönormi 10 % võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 % rohkem töötama. 1977 võitlesid naismehhanisaatorid välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristina-masinistina põllumajanduses.

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Astumine naismehhanisaatorite maailma on minu jaoks rikastav kogemus, mis on andnud uusi teadmisi, kuid ka ehmatavaid avastusi nii ajaloo kui naisõigusluse vallas. Ajalooliselt on naine ikka olnud pigem ohvri kui kangelase rollis. Võimsaid masinaid meestest paremini juhtiv töökangelanna on ohuks valitsevale maskuliinsele diskursusele. Leian, et see, mis valitsevat diskursust murendab, just uurimist vajabki.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s