Ma näen, sest ma elan seda. Intervjuu Külli Urbiga.  

Külli Urb SDE suurkogul

Külli Urb SDE suurkogul

“Naiste Hääl” avaldab valimiste eel intervjuusid erinevate erakondade naiskandidaatidega. Evelin Tamm intervjueeris Külli Urbi, kes kandideerib SDE nimekirjas. 

Evelin Tamm: Kirjuta endast kolme lausega. Kes sa oled?

Külli Urb: Hiljuti sõitsin autos mehega, kes küsis, millega tegelen. Vastasin, et hommikuti töötan väikeste lastega ja pealelõunal juhin projekte MTÜs. Ta ütles: ”Siis on sul hästi, tegevust mõlemale ajupoolkerale.” Muidugi on see vaid kild minust – olen ka ema, puuetega inimeste õiguste eest seisja, naine.

Evelin: Lisaks oled Tallinna volikogus sotsiaaldemokraatide ridades. Millised teemad on Sulle kõige südamelähedasemad? Mida volikoguliikme töö Sulle andnud on?

Külli: Eks ikka need teemad, mida ma kõige paremini tunnen – hoolekanne, puuetega inimestega seonduv, aga ka linnaruum ja haridusküsimused.

Ma olen olnud ju puuetega inimeste Tallinna esindusorganisatsioonis väga aktiivne viimased viisteist aastat, püüdsin invapoliitikat mõjutada läbi kodanikuühenduse. Oli ka võite, aga kõik tuli väga visalt ja tohutu töökuluga. Praktikuna olen kaasamise protsessi ja tulemuste suhtes kriitiline. Tunnen, et esindusühingud on surnuks kaasatud. Mida see tähendab? See tähendab, et töö viiakse läbi väga väheste ressurssidega, toimub viimasel hetkel kaasamine, kuni selleni, et vajalikku infot salastatakse.

Ühel hetkel mõtlesin, et prooviks teise nurga alt. Tuli võimalus kandideerida kohalike omavalitsuste valimisel ja läkski nii, et teise inimese tuules õnnestus mul volikokku sisse saada. Enne seda ma ei mõelnud üldse tõsiselt esindusdemokraatias aktiivselt osaleda, olen ju läbi ja lõhki kolmanda sektori aktivist.

Midagi väga põhimõtteliselt uut pole olnud, ehk protseduurilised küsimused alguses. Raske on taluda ühe erakonna ülemvõimu ja mitte kaotada lootust, et midagi saad mõjutada. Tänaval plakatitega seismine, pressikate laviin ja linnapea umbusaldamine, teravate küsimuste esitamine on opositsiooni meetodid, kuidas tähelepanu juhtida linnavalitsuse tegemistele. Kolmanda sektori inimesena on mul kuidagi tuttav tunne. Aga selline on olukord hetkel Tallinnas.

Evelin: Mida see üleminek andnud on? Millised on need võimalused, mida sul kolmandas sektoris ei ole?

Külli: Informatsiooni on kordades kergem kätte saada kui kolmandas sektoris tegutsedes. Ametid on kohustatud ju volinike pärimistele kiirelt vastama. See võimaldab paremini analüüsida ja sisulist tööd on lihtsam teha. Töötan volikogu sotsiaal- ja tervishoiu komisjonis. Tõstan üles erinevaid teemasid, juhin tähelepanu valdkonna kitsaskohtadele. Arutelu komisjonis on liiga vähe. Aga selgitades ja survestades võetakse mingid mõtted vähemalt omaks, hoolekanne on ebapopulaarne teema. Mõnikord on ette tulnud ka tragikoomilisi momente – näiteks, kui rääkisin komisjonis puuetega laste vajadustest, hakkasid keskerakonna arstidest saadikud rääkima järsku eutanaasiast ja eugeenikast.

Evelin: Mida sa konkreetselt oled saanud ära teha?

Külli: Alustasin rohkem kui aasta tagasi, novembris algas juba eelarvega tegelemine. Ma ju teadsin oma kogemustele toetudes, kus hoolekande valdkonnas ressursist puudu on. Tegin mitmeid ettepanekuid, kus vahendeid tuleks suurendada. Oma naiivsuses mõtlesin, et teerull ehk töötab opositsiooni ettepanekute osas valikuliselt, üks linn pole ju riigi tasand – aga kõik opositsiooni tehtud ettepanekud hääletati maha. Sain huvitava kogemuse. Keskerakond tegi ühe minu ettepaneku rahanduskomisjonis enda omaks. Ettepanek läks läbi nende omana ja sai toetuse, kurtide tõlketeenusele pandi raha juurde. Mulle oli tähtis see, et valdkonnas, kus iga sent tähtis, oli mingigi edenemine. Seal taga on ju konkreetsed inimesed, neist paljusid tunnen isiklikult, tean nende vajadusi. Käesoleva aasta eelarves nägin juba mõningast muutust teemades, millest olen pidevalt volikogus rääkinud.

Kuna opositsiooni ettepanekud nagunii läbi ei lähe, siis ma kasutan volikogu platvormi vähemalt erivajadustega inimeste elu tutvustamiseks volinikele. Olen võtnud natuke õpetaja rolli volikogus esinedes. Näiteks räägin volikogu liikmetele, milline on isikliku abistaja teenus inimesele kes kasutab ratastooli , miks inimesed seda teenust vajavad, toon näiteid ja statistikat. Näiteks, kui palju on puudega inimesi maailmas, kui palju on Eestis. Kui Põlvamaal on näiteks puuetega inimesi 20%, siis Tallinnas on neid vaid 5,6% elanikkonnast. Kuidas saab üldse neid omavalitsusi võrrelda?! Räägime küll, et Tallinnas on teenused head, aga kui samas vaadata mitu protsenti sihtrühmast neid saab, siis on see enamasti 2-3%.

Evelin: Puuetega inimesed tulid hiljuti tänavale, et avaldada oma seisukohad ja vastuseisu töövõimereformile. Milline on siin sinu osa?

Külli: Minu esimene puuetega inimestega tänavale tuleku kogemus on juba aastast 2005, kui käisime Toompeal juhtimas tähelepanu madalatele sotsiaaltoetustele. Tookord saimegi kõik erakonnad ühe laua taha ja kompromissi tulemusel tõsteti puuetega laste sotsiaaltoetust. Kas see võib-olla oligi esimene kord üldse, kui inimesed tulid tänavale meelt avaldama?! Inimesed suhtusid siis väga halvustavalt sellesse, et tänavale minnakse.

Olen ka töövõimereformi kriitikute seas. Osalesin ka pikettide ettevalmistamisel, maalisin loosungeid, andsin ideid tekstideks, käisin kohal. Kui algas esimese piketi loosungite valmistamine helistasin juhtrühma esindajale ja küsisin, kuhu pean tulema. Kui sain vastuse, et IRLi peakontorisse, ütlesin väga resoluutselt, et me ei tohi mingil juhul meie liikumist siduda erakondadega, et tulge kohe puuetega inimeste tegevuskeskusesse, mida ka tehti. Ma ei ole rahul sellega, et liikumine siiski lõpuks erakonnastati. Aga see on pikem jutt.

Evelin: Kuidas sulle tundus, kas meeleavaldusel oli mõju? Või milline see mõju oli?

Küll: Meedia huvi oli suur. Protestimist on ju olnud pikalt. Üks tilk ei aita, aga tilk tilga järel teeb ka kivisse augu. Selles mõttes on see protsess olnud tähelepanuväärne ja oluline. Paljude inimeste tegelikku elu on teadvustatud. Meil on veel pikk maa minna, et inimesed võtaksid puuetega inimeste teema omaks, seda näen ka Tallinna volikogus. Oluline oleks, et puudega inimesed ja ka puuetega laste vanemad kapist välja tuleksid. Aktivistid olid meeleavaldustel kohal, aga enamik inimesi ei adu, et see on ka nende probleem, kuidas puuetega inimestel läheb.

Muutus on ka see, et kui varem puudega inimesed ei pakkunud poliitikutele huvi, siis nüüd on erivajadustega inimesi märgatud. Opositsioonierakonnad olid muidugi väga aktiivsed ka miitingutel. Kohal olid nii Keskerakonna kui ka IRLi esindajad. Ehk jääb midagi ka külge! Indrek Tarand on Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu president, Rainer Vakra on asunud Eesti Invaspordi Liidu presidendi kohale. Ka see näitab, et puuetega inimeste mõjujõud on kasvanud.

Evelin: Sotsiaaldemokraatide sotsiaalpoliitika on saanud päris teravat kriitikat. Kuidas Sa seda kommenteeriksid?

Külli: Mis on sotsiaalpoliitika? Vaesusega tegelemine on sotsiaalpoliitika. Palgavaesusega tegelemine on sotsiaaldemokraatide praegu prioriteediks. Ka palgalõhe on sotside teema. Lastetoetuste tõus – leian, et see on väga oluline. Häid otsuseid on juba tehtud. Huviringide toetamine on oluline. Perevägivallaga tegelemine on sotsiaalpoliitika. Sotsiaaldemokraadid on valitsuses olles tõmmanud selliseid valusaid teemasid üles, mida on aastaid maha vaikitud. Need on suured asjad. Kui saaks need korda aetud, siis oleks juba suur samm edasi.

Evelin: Milline võiks olla areng tulevikus? Kas näed mingit potentsiaali, mis on kusagil peidus?

Külli: Meil armastatakse teha suuri plaane, otsitakse uut narratiivi. Olen mõelnud, kui oluline on teha väiksed asjad korda ja võtta kasutusele ressursid, mis on olemas.

Olen korraldanud päris pikalt aktiviseerimiskursusi puudega ja töövõime kaotanud inimestele. Osalejad jagavad oma elukogemusi ja räägivad väljakutsetest, ka ebaõnnestumistest, mis neil elus on olnud, tegeletakse võimaluste teadvustamisega. Ma olen näinud, kuidas inimesi jõustatakse nii, et neil hakkavad silmad jälle särama ja tekib jõud eluga edasi minna. Inimestesse tuleb uskuda!

Meil on teadvustamata ja kasutamata ka omaalgatuslike kogemus- ja eneseabirühmade potentsiaal. Hindame lihtsaid asju ja elu läheb rõõmsamaks. Kas see on poliitika? Muidugi on!

Evelin: Oled aastaid töötanud kodanikuaktivistina. Mis on kodanikuorganisatsioonides sellist, mis sind ennast innustab tegutsema?

Külli: Sellel on mitu poolt. Üks pool on see, et on vajadus. Ka isiklik vajadus. Kes see teeb, kui ise ei tee? Muidugi on oluline, et tegevus on ka rohkematele inimestele vajalik ja laiema mõjuga ühiskonnale. Kodanikeühendustes töötavad reeglina inimesed, kes on väga motiveeritud, sellest tekkiv sünergia liigutab mõnikord mägesid. Minu jaoks on muidugi väga oluline ka vabadus.

Evelin: Mida soovitaksid noortel aktivistidel silmas pidada?

Külli: Aktivism laiemas tähenduses tasub ennast ära mitmes mõttes. Alati ei näe küll tulemust kohe. Samas on vabatahtlikuna töötades väga palju rõõme: koos tegemine, toredad inimesed ja töö käigus õppimine. Ütlesin ikka oma lastele: ”Vabatahtlik töö õpetab väga palju. Mul ei ole lihtsalt nii palju raha, et teile selliseid koolitusi osta. ”

Evelin: Küsiksin ka ühe veidi kulunud, aga olulise küsimuse – kui püüaksid kuldkala ja saaksid soovida ühe soovi, siis mis see oleks?

Külli: Mis see võiks olla? Ma ei tea. Mul tuli muidugi esimese asjana meelde rahu. Peace! See on nii lai mõiste ja võib-olla mõne jaoks naiivne. Aga mulle on see oluline. Nüüd on rahu-teema saanud meie jaoks palju konkreetsema tähenduse.

Evelin: Aga muidugi, see on tõsi. Kui saaksid veel midagi väikest soovida, siis mis see võiks olla?

Külli: Ma ei hakka ju rääkima, et ma tahaks puhkust. Tahaksin raamatuid lugeda, muusikat kuulata.

Evelin: Mis Sind mõjutanud on?

Külli: Ma arvan, et mind on mõjutanud kõige rohkem lapsepõlve pikad suved Võrumaal. Esimesel septembril, kui kooli läksin, siis hakkasin võru keeles kirjutama.

Olen ju kuuekümnendate aastate noor – rockmuusika, rahuliikumine, zen-budism, kriitilisus tarbimisühiskonna suhtes, kindlasti on see mind mõjutanud.

Evelin: Keda sa ise kõige suuremaks eeskujuks pead?

Külli: Mul ei ole olnud konkreetseid suuri eeskujusid. Võin hoopis öelda, mis mind elus edasi on aidanud. Mind on tegelikult aidanud – see on ehk triviaalne, aga see on tõsi – minu lapsed ja õpilased. IT-ga seonduv, uusi kultuuriimpulsse olen ma neilt saanud. Ja muutumist.

Nad on tekitanud minus ka kriise. Näiteks olen ma mingil hetkel mõelnud, et ma olen tark ja küps, aga noored tulevad ja tõmbavad teatud mõttes vaiba alt ära. Siis on küsimus, kas oled uhke edasi või tunnistad endale, et oledki rumal olnud.

Tahan öelda ka mõne sõna kooseluseadusega seoses. Minu kaastöötajaks on naine, kellel on puudega poeg, nagu minulgi. Kui me oleme teiste inimestega rääkinud või arutanud seda teemat, siis me mõlemad oleme olnud seda meelt, et see seadus suurendab sallivust. Erisuse küsimus on meid ja meie peresid saatnud kogu elu.

Evelin: Väga paljud inimesed ei oska sellist samasust märgata. Nad ei näe analoogiat.

Külli: Meie näeme, sest me elame seda ja selles.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s