Anneli Ott: naiste valimine ei ole naiste hulgas lahti mõtestatud ja levinud

Anneli Ott (2)

Võrumaal Tsolgo külas elav Anneli Ott on Keskerakonna Riigikogu kandidaat Kagu-Eestis. Esimesed sammud poliitikas tegi Anneli ligi 10 aastat tagasi Võrumaal Lasva vallas abivallavanemana töötades. Enne seda sai ta esimesed kogemused poliitikast oma vanemate kaudu, sest Anneli isa Jaak Ott töötas Võru linnapeana. Ka Anneli on olnud Võru linnapea ning praegu juhib ta MTÜ Võrumaa Partnerluskogu kõrvalt ka Võru linnavolikogu.

Olete tegutsenud poliitikas juba kümmekond aastat. Kuidas üldse naisena on poliitikas toimetada?

Ma arvan, et endale peab teadvustama, et oled just naisena poliitikas. Poliitikas ei ole abi sellest, et sul on miniseelik seljas. Kui on poliitilised arutelud ja otsustuskohad, siis on kõik võrdsed poliitikud ja seal naiseks olemise teema kaob ära. Endale peab teadvustama, et kui on kolleegide hulgas palju mehi, siis oma väljaütlemiste ja arvamusavaldustega peab olema hästi konkreetne. Kui naistele võib-olla meeldib rohkem jutustada, siis mehed tahavad, et sõnumid ja seisukohad oleksid väga konkreetsed ja siis saadakse sinust ka paremini aru. 10 aasta jooksul olen ära õppinud, et liigne jutustamine ei too lisaväärtust.

Paljudel koosolekutel ja ümarlaudadel ajavad tihti just mehed pikalt ümarat juttu. Kas sellistes olukordades võiks olla naine see, kes tuleb ja midagi konkreetset ütleb?

Päris tihti kuidagi nii kukub välja küll. Võib-olla on see ka looduslik valik, sest naised on ju need, kes sünnitavad lapsi, mis tähendab seda, et nendel on vastutus, et ise ellu jääda ja oma lapsed suureks kasvatada. Kõik valikud lähtuvad sellest. Kui on keerulised olukorrad, siis ei ole aega väga pikalt mõelda, vaid tuleb otsustada. Ma usun, et naistest on poliitikas kasu just siis, kui mehed kaklema ja oma positsiooni või seisukoha õigsuse pärast võitlema hakkavad ja isiklikku aupaistet tahavad saada. Naised on siis need, kes vaatavad, kuidas ühiskond edasi liiguks ja oleks turvaline. See on tegelikult sisemine vajadus tagada järeltulevatele põlvedele turvaline keskkond, kus kasvada ja areneda.

Kuivõrd teid häirib see, et naispoliitikud suunatakse tihti poliitikat tegema pehmematesse valdkondadesse? Näiteks ei ole me Eestis naissoost kaitseministrit kunagi näinud.

Mulle millegipärast on jäänud mulje, et kui valimiskasti juures ollakse, siis tegelikult valivad naisi rohkem mehed kui naised ise hoolimata sellest, et naised ise kutsuvad üles naisi valima.

Millest see tuleb?

See sõltub tõenäoliselt sellest, kui täiskasvanud see naine tegelikult ise oma elus on, kui palju ta vajab mehe tuge enda elu korraldamisel ja otsustamisel. Kui ta tegelikult alateadlikult mehe tuge vajab, kui ta tunneb, et ilma meheta ei ole ta võib-olla täisväärtuslik või ei saa piisavalt hästi hakkama, siis teeb ta ka valimiskasti juures valiku meesterahva kasuks, sest see annab justkui turvatunde, et kui mees on kõrval, juhib ja ütleb, kuidas peab tegutsema, siis on hea ja kindel olla. Tuleb tunnistada, et selliseid naisi tegelikult on päris palju ja siit on näha ka valimistulemus. Naistel endal tuleb ennekõike peeglisse vaadata ja küsida, miks need asjad nii on ja kas ikka tõeliselt tahetakse naisi poliitikasse. Meil on küll palju eestkõnelejaid, kes ütlevad, et naiste positsioon ühiskonnas peaks olema tugevam, et meil peaks olema rohkem võrdseid võimalusi kaasa rääkida tipptasemel otsustamisel, aga siin ongi see koht, kus valimistel tegelikult näeme, et naiste valimine ei ole naiste hulgas lahti mõtestatud ja levinud.

Kas naiste enese mitteusaldamine tuleb sellest, et eelnevate sajandite jooksul on naist peetud ikkagi mehe kõrval teisejärguliseks?

Ma usun küll. Me ei saa hüpata väga lihtsalt ühest ühiskonnakorraldusest ja mõttemallist teise. Need protsessid on väga pikad, võtavad mitu põlvkonda aega. Me oleme sinna teel – neid märke on palju. Ja loomulikult mida kõrgem haridustase, seda rohkem tasakaalus see valikute tegemine on. Mida madalam, seda rohkem vajatakse mehe või naise tuge enda kõrvale, et tunnetada oma vajalikkust ühiskonnas.

Keskerakond ei ole esimene erakond, kuhu te kuulute. Kas Eesti erakondades on universaalne nähtus see, et naisel ongi raske pääseda valimisnimekirja esinumbriks? Näiteks Kagu-Eestis olete te ise Tallinnas elava meespoliitiku järel number 2.

Keskerakonnas toimub nimekirja siseselt ka tõesti võitlus, aga see ei ole mitte naiste ja meeste vaheline, vaid pigem persoonidevaheline võistlus. Erakonnas on mehi, kes mind väga toetavad, ja on neid, kes tegutsevad selle nimel, et ise rohkem esile tõusta. Otseselt naiste ja meeste vahelist konflikti ma erakonnas ei tunneta, vaid pigem näen võitlust koha nimel riigikogus.

Nii et edasiminek on siiski toimunud? Naine ei ole enam naispoliitik, vaid poliitik?

Ma usun küll. Keskerakond on küll, nii palju kui mina olen kuulnud, väga palju järginud soovitust, et nimekirjades oleks mehed ja naised kordamööda. Ka juhatuses on palju naisi. Kui võtame ka praeguse Võru linnavolikogu, siis sellist arvu naisi  – 9 naist 21st – pole varem seal nähtud. Kaasa arvatud see, et linnavolikogu esimees on Võrus esmakordselt naine. Kui vaadata Eesti kohalike omavalitsuse volikogusid, siis ma arvan, et Võru on siin küll kindlasti esirinnas.

Peale selle on Võrus olnud viimase 10 aasta jooksul ametis kolm naislinnapead.

Jah, aga ma arvan, et sellel asjal on ka teine pool. Just see teema, et kas naine kaitsepoliitikasse või sotsiaalpoliitikasse. Seal, kus on sotsiaalsed probleemid suuremad, tekivad ka naised rohkem esiplaanile. Teadvustatakse seda, et ühiskonnas on mingid protsessid valesti, et lastel ei ole enam turvaline kasvada ja nüüd tuleb midagi ise teha. Sellises olukorras ei jää naised enam mõtlema, vaid hakkavad tegutsema, sest neil ei ole valikut. Nad ei saa kellegi teise poole pöörduda, sest see on neile looduse poolt antud kohustus. Kui naisi kerkib rohkem esile, siis tasuks vaadata sotsiaalset tausta ja mõelda, mis on ühiskonnas halvasti läinud, et naised ei saa enam tegeleda nende väärtuste loomisega, mis on neile looduse poolt määratud, vaid peavad sekkuma poliitilistesse otsustesse, et seda keskkonda endale uuesti luua.

Aga on ju hea, kui naised ikkagi saavad võrdselt osaleda poliitikas ja muudes ühiskondlikes valdkondades?

Eks see ole mingis mõttes kompensatsioon. Me peame endale aru andma, et tipp-poliitikutest naistel pereelu ja laste jaoks väga palju aega ei jää. Lapsed jäävad tulemata või on lükatud väga kaugesse tulevikku. Poliitiline töö on selline, kus tuleb teha väga konkreetsed valikud, kuhu panustada. Mina arvan, et kui ühiskond oleks tasakaalus, siis tegelikult on ikkagi mehel kindel roll luua see keskkond, kus naine saab rahulikult ja armastavalt oma kodu ja lastega tegeleda. Ma ei ütle, et naine ei pea olema haritud ega tööl käima. Aga ma küsin, miks ta peab tööl käima? Sellepärast, et tegelikult ei saa pere majanduslikult hakkama. Eneseteostus on hoopis midagi muud kui palgateenimine – need on kaks erinevat asja. Niikaua, kuni me peame palka teenima, et ära elada, jääb kindlasti vajaka nii eneseteostusest, naise rahulolust ja tema tasakaalust ning see väljendub absoluutselt igas ühiskonnakihis. Kahjuks on meie ühiskond praegu tasakaalust niivõrd palju väljas, et naised on pidanud võtma endale vastutava rolli ja hakkama sekkuma sinna, kus võib-olla nii palju sekkuma ei peaks.

Ja see sekkkumine tähendab tihti seda, et naisterahvas istub 400 euro eest välismaalastele kuuluva kaupluseketi kassas…

Jah ja see on kindlasti väga vale. Lahendus oleks ju see, kui seal kassas ei peaks üldse kedagi istuma. Loodame, et me mingil hetkel jõuame nii kaugele, et kassas istub robot või arvuti, mis selle töö ära teeb ja teenib sellega meile raha.

Võib arvata, et olete potentsiaalsete valijatega juba päris palju kohtunud. Kas teile kui naispoliitikule esitatakse teistsuguseid küsimusi kui meespoliitikutele?

Ma ei oska seda väga võrrelda, sest ma ei tea, millega teiste poole pöördutakse. Kui esitatakse küsimus valdkonnast, milles ma ei ole tugev, siis suunan inimesed paremate spetsialistide juurde. Meil kõigil on oma tugevad ja nõrgad valdkonnad, mida me tunneme paremini või halvemini. Peamised probleemid on inimestel ikkagi hästi elulised ja lihtsad: sissetulekute probleem, tööprobleem, laste huviharidus, üldse hariduseteema ja ka transporditeema, millest ma olen juba mitmeid artikleid kirjutanud. Inimesed ei saa liikuma. Huvitav näide on, et kui Kaika kandist bussiga Antslasse sõita, siis tagasi saab alles järgmisel hommikul.

Kas üldse on enam bussidega sõitjaid? Maale kolimist ilma autot omamata tundub iseenese vabatahtliku vangistamisena.

Nii ongi, et kui busse ei ole, siis inimesed korraldavad oma elu ümber. Ja siis kui see buss ükskord tuleb, ega siis inimene päevapealt oma elu jälle ümber ei korralda. See on pikaajaline protsess ja märkatamatu hääbumine niikaua, kuni ta ükskord käes on ja siis me avastame, et piirkonnad on tühjad, inimesi ei ole. Aga siis, kui need probleemid tekivad, ei tule avalik sektor vastu lahendust otsima. Inimesed korraldavad elu ise ümber ja tihtipeale korraldavad nii ümber, et kolivad ära.

Ääremaal, kus teie elate, on eriti teravalt tunnetatav regionaalpoliitika puudumine. Eesti on aastaid puudunud tegelik regionaalpoliitika. Kui teid valitakse riigikokku, millist ääremaade elu paremaks muutvat projekti hakkaksite kohe eest vedama?

Praegu  oma kogemuste naljal tunnetan väga suurt vajadust regionaalpoliitika järele. Tegelikult hõlmab regionaalpoliitika absoluutselt kõiki poliitvaldkondi. Riigi jätkusuutlikkus, turvalisus, tasakaalustatud areng… Regionaalküsimusi tuleb kaaluda iga poliitilise otsuse juures. Meil ilmselgelt seda kaalutlust, et mismoodi mingisugune otsus mõjutab äärealade inimesi ja nende piirkondade jätkusuutlikku arengut, ei tehta. Otsuseid tehakse majanduslikust kasumlikkusest lähtuvalt. Tagaplaanile on jäetud ka rahvastikuprobleem. Praegu ju näitab statistika, et me lihtsalt suremegi välja. Lisaks sellele, et äärealad kaotavad oma elanikke, kaotab ka riik oma elanikke väga kiiresti. Need on küsimused, mis on 20 aastat kas teadlikult või lihtsalt rumalusest kõrvale jäetud ja nüüd nendega tegelema hakata on tõenäoliselt küll viimane aeg. Nii ettevõtlus, maksusüsteem, haridusteema, infrastruktuur kui ka logistika – need vajavad lahendust, et eestlased elaksid igal pool Eestis, et Eesti riik oleks eestlaste käes, et Eesti majapidamised-talud oleks eestlaste käes, kes hoolivad nendest. Kui need maha müüakse, tulevad turismitalud, välisettevõtted või kes iganes ja hoolimine kaob ning alles jääb ainult majanduslik huvi. See on pikas perspektiivis meie loodusele ja riigile kahjulik.

Teie üheks südameteemaks on väikeettevõtjad.

Jah, kindlasti. Kui siin Lõuna-Eestis ringi käia ja inimestega suhelda, siis on näha, et inimesed on väga ettevõtlikud, sest kui sa juba praeguses olukorras maal elad, siis see tähendab seda, et sa oled ettevõtlik. Siin elamine nõuab väga palju hakkamasaamise tahet ja lahenduste otsimise oskust. Siinkohal peab küll riik tegema erisusi, mida Euroopa Liit ka võimaldab teha. Jutt on piirkondlike erisuste loomisest selleks, et väikeettevõtjad saaksid tootmisega tegeleda mõistlikel tingimustel ega oleks samades kategooriates suurtootjatega, kellel on rahalisi ressursse rohkem. Meie inimesed on võimelised tegelema ettevõtlusega, kui me teadvustame endale seda, et väiketootja on siiski väiketootja, tihti on tegu pereettevõtetega, elustiiliettevõtetega, aga need annavad meile garantii, et inimesed jäävad oma kodukohta ja panustavad ka selle arendamisse ja elujõulisusse.

Olete viimased kümmekond aastat maal elanud. Miks?

Siis, kui tütar oli nelja-aastane, nägime, et ikkagi maal on lihtsam lapsel kasvada. Mu lapsed vahel küsivad kohe südamest, et emme, miks inimesed elavad linnas? Just see, et sa saad kohe õue minna, on tähtis, ja laste loomingulisus maal kasvades on hoopis teistsugune. Nad oskavad leida endale tegevust ja märgata loodust ja elu enda ümber hoopis teise nurga alt.

Kui paljud inimesed teil seal väikses Tsolgo külas töötavad Tsolgo külas ega pea kaugele tööle sõitma?

Tsolgo külas töötab kohalikke kaks – üks on kaupluses müüja ja teine töötab raamatukogus. Kõrvalkülas elav noor inimene töötab külaseltsi tegevjuhina. Enamik kooli lõpetanud noori on tõesti ära läinud. Minu teadmist mööda päris mitmed neist on Soomes. Kui varem naine ja lapsed jäid Eestisse, maale, siis nüüd on kogu perega ära mindud, naine ja lapsed ka kaasa võetud. Ja seda, et tagasi oleks tuldud, pole meie külas juhtunud. Need, kes on alles jäänud, käivad tööl kas valla puiduettevõtetes või linnas. Töötut seltskonda väga palju ei ole. Meil on ka külakeskuses olemas kaugtöökoht ja mitu inimest on selle vastu huvi tundnud, kuid veel ei ole keegi kaugtööd sinna tegema tulnud, käiakse kasutamas lihtsalt arvutit.

Intervjueeris Margot Tulevik

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s