Monika Haukanõmm: Riik peab hakkama oma inimesi usaldama

Monika Hauknõmm“Naiste Hääl” avaldab valimiste eel intervjuusid erinevate erakondade naiskandidaatidega. Külliki Bode intervjueeris Monika Haukanõmme, mõlemad naised tegutsevad puuetega inimeste valdkonnas.  

Külliki: Oleme Sinuga juba aastaid ühes majas töötanud, tihtilugu koos koolitusi läbi viinud, seminaridel osalenud ja palju muudki ühiselt teinud. Sellegipoolest tuli mulle ja ka paljudele teistele üllatusena, et oled astunud Vabaerakonda ja kandideerid nende nimekirjas Riigikokku. Kas võiksid veidi rääkida, mis Sind ajendas seda sammu ette võtma?

Monika: Viimastel nädalatel on tihti minu käest küsitud, miks ma otsustasin poliitikasse minna ja just Eesti Vabaerakonna ridades? Tihti ei saada aru, miks  ma olen valinud raskema tee, sest uus ja väike erakond, kellel pole kasutada maksumaksja miljoneid enda reklaamimiseks ega mahukaks valimiskampaaniaks, makstes isegi valimiste kautsjoni kinni oma taskust, siis põhjus on lihtne – suured parteid ei ole viimase 4 aastaga teinud midagi puuetega inimeste parema toimetuleku nimel. Puuetega inimeste toetusi ega pensione pole tõstetud, teenuste standardeid pole kehtestatud, töövõimereform on poolik, hariduse kättesaadavus pole paranenud jne. Valitsuse tehtut iseloomustab sotsiaalkaitsekulutuste tase SKP-st, mis iseloomustab, kui palju riik panustab just oma nõrgemate liikmete abistamisse. Kui Euroopa Liidus on keskmine sotsiaalkaitsekulutuste tase 29,5%, siis 2012. aastal on see Eestis vaid 15,5%, kui veel 2009. aastal oli see 19%. Seega on viimane valitsus kulutusi sotsiaalkaitsele vähendanud ja just selle vastu tahan seista. Just Eesti Vabaerakonnas on mul võimalik oma mõtteid vabalt välja öelda ning ideid realiseerida.

Otsus kandideerida Riigikogu valimistel tuli etteplaneerimatult ja ootamatult. Olen aastaid puuetega inimesi julgustanud osalema nii kohalikul tasandil kui riigi poliitikas, sest asjad hakkavad muutuma, kui on inimesi, kes teemat südamega edendavad.   Jah, mind on mitmesse suurparteisse kutsutud, kuid suures parteis oleksin lihtsalt peibutuspart ning valituks osutumine oleks ebareaalne. Parteid ei paiguta puuetega inimeste esindajaid sellisetele positsioonidele, et isegi teoreetiliselt oleks võimalik pääseda Riigikokku, et olukorda mõjutada. Ma ei ole nõus olema peibutuspart, vaid tahan teha reaalset tööd selle nimel, et  iga inimene muutuks meie riigis väärtuslikuks!

Külliki: Kuni 2014 aasta detsembrini olid Sa hoopis IRL nimekirjas. Miks Sa sealt lahkusid ja Vabaerakonna kasuks otsustasid?

Monika: Olen alati olnud endise Isamaaliidu toetaja ning igati loogiliseks sammuks oli peale Isamaaliidu ühinemist Respublicaga, et jätkan IRL-s. Samas olin kogu selle aja passiivne erakonna liige, kes ei sekkunud erakonna tegevustesse. Viimased aastad on teinud mind murelikuks ning ma ei näinud enam erakonnas seda, mis mind siiani köitis. Eesti Vabaerakond on endasse koondanud nii endisi Isamaaliidu kui Vaba Isamaalise Kodaniku liikmeid, kellega minu mõttemaailm paljuski ühtis. Lisaks on uus erakond avatud ning valmis uusi liikmeid koheselt kaasa haarama ning kuulama. Vabaerakonnas on mul olnud algusest peale võimalus avaldada oma mõtteid ning mis kõige tähtsam, neid kuulataks ning nendega arvestatakse. Ma ei ole siin lihtsalt kohatäide. Mulle meeldib erakonnasisene poliitiline kultuur, kus otsuseid ei tee väike ja piiratud ligipääsuga tagatuba vaid otsuseid langetatakse koos. Näiteks nimekirjade koostamine. Piirkonnad koostasid ise ühise arutelu tulemusel järjestuse, üldnimekiri pandi paika lähtuvalt läbiviidud hääletusest, kus said osaleda kõik Riigikokku kandideerijad.

Külliki: Üsna samal ajal teatas üks puuetega inimestest koosnev grupike hoopis IRL nimekirjas parteituna kandideerimisest. Kas sellel on seos? Mida sellest arvad?

Monika: Minu kandideerimine Vabaerakonnas ja teiste kandideerimine IRL-s ei ole kuidagi omavahel seotud. Lisaks kandideerib tublisid puudega inimesi SDE-s ja Reformierakonnas. Selleks, et puudega inimeste õigused saaks meie riigis paremini kaitstud, ongi teretulnud, et puudega inimesi on igas erakonnas ning neid peaks olema veelgi rohkem. Loodan, et järgmistel valimistel näeme veelgi rohkem puudega inimesi poliitikas, sest läbi isikliku kogemuse ja teadmiste on võimalik elu edendada.

Külliki: Kui pääsed Riigikokku, kas siis lahkud EPIKojast? Mis juhtub siis, kui Sa ei pääse Riigikokku? Kas kodanikuühendusi võivad juhtida poliitikud?

Monika: Riigikokku pääsemise otsustavad valijad, kes teevad oma otsuse 1.märtsil. Enne kandideerimise otsuse langetamist arutasin teemat EPIKoja juhatusega ning tundsin tugevat poolehoidu ja julgustust nende poolt. Kui nüüd mängida mõttemängu, et saan mandaadi minna Riigikokku, siis loomulikult seda ma ka kasutan, sest see on parin võimalus midagi ära teha puudega inimeste heaks.

Puuetega inimete organisatsioonide juhtide hulgas  on ka täna palju tublisid inimesi, kes kuuluvad erinevatesse parteidesse ning tegutsevad aktiivselt kohalikul tasandil, kuuludes näiteks volikogudesse. See, et organisatsiooni juht on aktiivne ning seisab parimal moel puuetega inimeste huvide eest, on ainult tervitatav ning keegi neist ei aja oma töökohal parteipoliitikat, vaid ikka puuetega inimeste asja. Kui ma ei saa rahvalt mandaati, siis jätkan oma tööd EPIKojas nagu ma olen seda teinud siiani, sest alles augustis 2014 sain ka üldkogult ühehäälse toetuse jätkamiseks juhatuse esimehe kohal järgmised neli aastat. Olen täiesti veendunud, et ka tulevikus ei aeta EPIKojas parteipoliitikat, vaid täidetakse põhikirjalisi eesmärke. Kui ma osutun valituks, siis on mitu teed, kuidas EPIKoda edasi juhtida, kuid selle valiku teeb juba EPIKoja juhatus ja üldkogu.

Külliki: Osalesin 4.veebruaril Tallinna Puuetega Inimeste Kojas valimiseelsel debatil, kus kuulasin erilise hoolega, mida Sina seal rääkisid. Järgnevalt esitan küsimusi Sinu tsitaatide põhjal. Ütlesid, et oled 1997.aastast saadik töötanud sotsiaalvaldkonnas ning näed kitsaskohti, mida tuleks lahendada. Oled märganud, et võim on rahvast kaugenenud, SKP järgi on sotsiaalvaldkonda panustamine vähenenud. Valitsevatelt võimuesindajatelt kuuleb aga pidevalt, et „Pole raha!“, „Ootame, vaatame, kui majandus kasvab“ jne.  Samas märgid, et Sina ei ole poliitik. Kuidas Sa valituks osutudes kavatsed rahvale lähemale jõuda?

Monika: Jah, ma ütlesin debatil, et ma pole poliitik, vaid valdkonna spetsialist, kes ei räägi pikalt laialivalguvat juttu, vaid toon välja konkreetsed kitsaskohad ja teen ka ettepanekud, kuidas olukorda edendada, nt parandada töövõimereformi. Rahvale lähemale jõudmise all pidasin silmas, et enne oluliste küsimuste lahendamist on vaja saavutada sihtgrupiga ühine arusaam, kuidas kitsaskohti lahendada. Praegune kriitika töövõimereformi näitel on just see, et eelnevalt oli otsustatud juhu tahetakse jõuda ja siis hakati ideed sihtgrupile selgitama ja nn „maha müüma“.  Oluliselt enam on vaja sihtgruppi kaasata ja seda sisuliselt, mitte linnukese pärast. Kaasamine on keeruline ja aeganõudev protsess, kuid just kiirustamisest tulevad seadused kas halvemal juhul vigased, mida on vaja kohe parandama hakata või mitte-eesmärgipärased. Riik peab hakkama oma inimesi usaldama.

Külliki: Vabaerakonnal on valimisprogrammis peatükk „Inimväärikus“. Erakonnal on sotsiaalvaldkonnas välja töötatud Sinu sõnul 3 tähtsamat prioriteeti, mida on vaja lahendada esmajärjekorras. Need on:

  • Vaesuse vähenemine
  • Teenuste kättesaadavuse tagamine
  • Kolmanda sektori tugevdamine

Kas võiksid kirjeldada, kuidas Vabaerakond nende teemadega tegelema hakkab? Mis on iga teema puhul esmane, mida tuleks muuta, et olukord paraneks?

Monika: Vaesuse vähendamine on riigi kätes ja sotsiaalkaitse eesmärk on lihtne – tagada elanikele kindlustunne teatud riskide tekkimisel ja olukordades, kus inimene ei ole võimeline endale ning oma perele sissetulekut tagama nii, et oleks kindlustatud sotsiaalne toimetulek. Rahvusvahelisel tasandil hinnatakse inimeste abistamise taset riigi poolt tehtud sotsiaalkaitsekulutuste protsendi kaudu SKP-st. Kui Euroopa Liidus (27 liikmesriigi võrdluses) oli 2012. aastal sotsiaalkaitse kulutuste tase 29,5%, siis Eesti kulutused moodustasid samal ajal vaid 15,4% SKP-st, vähenedes aasta aastalt (2009 aastal oli 19,2%). Vähenemise fakt polegi iseenesest kõige suurem mure, sest oleme edukalt majandussurutisest väljunud ning inimesed ei vaja enam nii palju riigi abi, näiteks toimetulekutoetuste või töötutoetuse näol. Kuid tõeliselt muretsema paneb meie konkurentsitult Euroopa madalaim sotsiaalkaitse tase alates 2001 aastast, seda enam, et sotsiaalkaitsekulutuste ja inimeste subjektiivse heaolu (rahulolu) vahel on positiivne seos, st mida rohkem riik panustab sotsiaalkaitsesse seda suurem on inimeste kindlus- ja turvatunne.

Üheks haavatavamaks ja riigi abist sõltuvamaks sihtgrupiks on puudega inimesed, kes moodustavad 10,7% Eesti kogurahvastikust ning see osakaal on kasvutrendis. Puuetega inimeste osakaalu suurenemine viib vajaduseni tõsta meie riigi madalat sotsiaalkaitsekulutuste taset, samaaegselt vajadusega üle vaadata ja muuta efektiivsemaks kogu abipaketti. Pole lootust, et riigi rahalised tulud lähiaastatel oluliselt suurenevad, seega on vaja minna passiivsetelt toetustelt ja ebaefektiivsetelt teenustelt, nagu näiteks rehabilitatsiooni hindamine, üle puuet ennetavatele, aktiveerivatele ja toimetulekut toetavatele meetmetele.

Puue tähendab paljudel juhtudel vaesusesse langemist ning vajadust tulla toime väiksemate sissetulekutega. Puudega inimesed kogevad puude tõttu olulisi takistusi eri eluvaldkondades, nagu hariduse omandamine, tööturul osalemine, vabaaja tegevused, ligipääs informatsioonile jne, mis on eeltingimused vaesusest väljumisel. Seega on puue vaieldamatult üheks suurimaks sotsiaalseks riskiks.

Eesti Statistikaamet avaldas detsembris kogumiku „Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine“, millest selgub, et just puudega inimesed peavad toime tulema oluliselt väiksema sissetulekuga kui ülejäänud. Puuetega inimeste sissetulek moodustab võrreldes keskmisega 77%, ulatudes kuus 353 euroni, mis viib sihtgrupi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuseni. Puudega inimeste sissetulekuallikad on töötasu asemel pigem toetused ja pensionid (235 eurot), seega oleneb nende elukvaliteet väga palju riigi abist ning siin hakkab mängima eelpool nimetatud sotsiaalkaitsekulutuste tase, mille tõstmisega peab uus valitav Riigikogu tegelema hakkama ja seda ennaktempos.

Veelgi  drastilisem on fakt, et iga neljas puudega laps elab absoluutses vaesuses. 2012. aastal elas absoluutses vaesuses üle veerandi (26,4%) ja suhtelises vaesuses üle kolmandiku (37,3%) puudega lastest, ületades selle näitajaga pea kolm korda kõikide laste absoluutse vaesuse määra. Võimuparteid kiidavad, et tõstsime universaalseid lastetoetusi 45 euroni kuus, samas puudega lapsed ja nende pered ei ole olnud riiklik prioriteet. Kahetsusväärselt pole aastaid leitud võimalust vaadata üle puuetega inimeste, sh puudega lapse toetusi.

Seega, vaja on tõsta puuetega inimestele suunatud toetusi. Teiseks teemaks on toimetulekutoetus. Toimetulekupiir on 90 eurot kuus, samas kui elatusmiinimum on 205 eurot. Meie ettepanek on toimetulekupiir ja elatusmiinimum omavahel siduda ning muuta indekseeritavaks vastavalt elukalliduse tõusule.

Kolmandaks, tuleb tõsta tulumaksuvaba miinimumi praeguselt 154 eurolt 500 eurole, mis võimaldab enamuse pensione vabastada tulumaksust.

Teenuste miinimumstandardid tuleb kehtestada seadusega ning lisaks ka nn teenuste miinimumpakett, et iga inimene teaks olenemata elukohast, millele tal toimetulekuraskustesse sattudes on õigus. Täna on enamus sotsiaalteenuseid jäetud kohalike omavalitsuste osutada, mis on viinud olukorrani, kus teenuste kättesaadavus  ja kvaliteet on ebaühtlane.

Kolmanda sektori puhul pidasin silmas, et riik peaks hakkama PRAXIS-e poolt välja töötatud rahastusmudelit  ning usaldama teenuste pakkujaid tänasest päevast tunduvalt enam.

Kolmanda sektori rahastus on täna segane ning läbipaistmatu. Tulevikus peaks eristama tegevustoetusi, projektitoetusi ja teenuse osutamist.

Külliki: Ütlesid, et riik peaks usaldama palju rohkem oma inimesi ja nende tarkust. Nt kui võimuesindajatele räägitakse, et taastusravi pole kättesaadav, väidetakse siiski, et see on igati kättesaadav. Kaasamine tähendab ühiseid arutlusi, sest me ei tee suuri asju kellegi jaoks vaid kellegagi koos. Mida teha, et kaasamine muutuks demokraatlikumaks? Kas peaks avalikku sektorit selleks kuidagiviisi kohustama?

Monika: Avalik sektor peab hakkama täitma kaasamise head tava, mis on heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse poolt ja siis on kindlasti kaasamisega vähem muresid.

Külliki: Töövõimereformist. Juhtisid tähelepanu TV reformi kitsaskohtadele. Ütlesid, et selles sõnapaaris olev sõna „reform“ tähendab ju suurt asja, aga seni on tegeletud vaid toetuste disainimisega. Sa ei usu, et puuetega inimestele hädavajalikud teenused käivituvad 1.jaanuarit 2016.  Vajame rohkem aega, et reform jõustuks. Reformi üks oluline osa on TV hindamine, aga seni ei ole hindamise piloteerimist lõpule viidud.  

Märkasin, et olid üks väheseid kandidaate valimisdebatil, kellel olid konkreetsed plaanid puuetega inimeste olukorra parandamiseks. Sinu jutust noppisin välja teemad, mida tuleks esmajärjekorras lahendada:

  • Tööandjate motivatsioonipakett
  • Haridusküsimused, eelkõige puuetega laste haridus.
  • Terviseküsimus- taastusravi, sh eriline tähelepanu laste tervisele
  • Sotsiaalteenuste arendamine, sh lastele suunatud tugiteenused õppimisel (abiõpetajad, tugiisikud)
  • Toetuse maksmised disainida (kasutasid vist seda väljendit). Tuleb tõsta puuetega inimestele makstavaid toetuseid.
  • Päevamäära on vaja tõsta
  • Eluaegne puue ka osalise TV-ga inimesele
  • Sotsiaalhoolekandeseadus tuleb vastu võtta
  • Kaitstud ja toetatud töökohtade loomine
  • Toetatud töölerakendamine
  • Hindamise piloteerimise lõpetamine
  • TV reformi puudujääkidega tegelemine

Kas seda nimekirja võiks veel täiendada? Millised teemad on Sulle endale kõige südamelähedasemad ja miks?

Monika: Toodud loetelu on juba päris pikk kuid mitte lõplik, st töövõimereform on igapäevaselt töös ja muutub pidevalt. Seega võib teemasid, mida praegu veel ei teagi, üles kerkida.

Nimekirjas tõin välja teemad, mis on olulised, kuid siin on ka erineva tähtsuseastmega teemad. Kõigepealt peab alustama sotsiaalhoolekandeseaduse muudatustest, mis ütleb ära mille eest ja mis mahus kohalikud omavalitsused on vastutavad, et töövõimereform käivituks ning puudega inimesed saaksid oma võimetekohaselt tööle rakenduda. Kui ei ole teenuseid, ei saa paljud raskema puudega inimesed tööle asuda, isegi kui töökoht on olemas. Teise prioriteedina on tööandjate motivatsiooni tõstmine puuetega inimeste tööle võtmiseks, sest just tööandjad on võtmetegur.

Kolmanda prioriteedina toon välja inimsõbralikkuse kogu protsessis – inimeste jooksutamise vältimine, topelthindamiste välistamine, bürokraatia mittekasvatamine ning igakülgne ligipääs informatsioonile.

Külliki: Ütlesid, et riik peab kehtestama minimaalse puuetega inimetele osutatavate sotsiaalteenuste loetelu, mis oleks kõikides KOV-ides ühtlane. Kuidas parandada teenuste kättesaadavust? Milliseid teenuseid peaks osutama KOV tasandil, milliseid riiklike instantside kaudu?

Monika: Kohalik omavalitsus peab osutama igal pool ühte moodi järgmisi teenuseid: isiklik abistaja, tugiisik, invatransport, päevakeskused ja erinevad hooldusteenused alates koduhooldusest kui hoolduseni hoolekandeasutuses.

Riigi tasandile peaks viima aga siiani omavalitsuse ülesandeks olnud viipekeele tõlketeenuse osutamise.

Suur aitäh, Monika ning soovime Sulle edu valimistel!

Külliki Bode

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s