Heli Künnapas: Maaelu ei saa luksus olla

Heli KünnapasIRiigikogu valimiste eel intervjueerib Naiste Hääl naiskandidaate kõikidest erakondadest. Seekordne põhjalikum intervuu on kirjanik Heli Künnapasega, kes kuulus aastaid IRLi, aga kandideerib nüüd hoopis Vabaerakonna ridades.  

Evelin: Mis aastast alates sa poliitikas oled? Millised on põhilised küsimused millega tegeled?

Heli: Erakonnaga Isamaaliit liitusin aastal 2005. Minu jaoks südamelähedasemad teemad on haridus, lapsed, maaelu, kultuur ja kõik, mis nende valdkondadega piirneb.  Probleemid nendes valdkondades on, et kõik saaksid võimetele vastava hariduse, mitte et noore inimese haritus ei jääks koduste võimaluste (puudumise) taha. See ei puuduta ainult huvihariduse kättesaadavust, vaid ka sellist nähtust nagu erivajadusega laps – nimelt erivajadusega võivad olla ka andekad lapsed, kelle annet tuleks aidata arendada, mitte neid massiga tasandada. Sellest tuleneb järgmine teema: lastega tegelevad inimesed – õpetajad koolis, lasteaias, huvialakoolis. Nende palkade teema tuleb saada korda, nii et nendel kohtadel töötavad inimesed ei peaks pärast tööpäeva lõppu minema leiva peale vorsti ostmiseks lisaraha teenima.

Kui laste teemaga seotud probleemide algusest pihta hakata, siis laste sündivus ja lapsevanemate valmisolek on üks teema. Minu jaoks on suur murekoht, et vanemad ei oska tänapäeval vanemad olla, sest meil pole seda kogemust. Enam ei ela põlvkonnad koos ja ei õpita eelmiselt põlvkonnalt. See tähendab, et selline kogemus peaks mujalt tulema. Paar tundi perekooli enne sünnitust on hea, kuid reaalsed mured tulevad siis, kui laps juba käes. Samuti toob see kaasa suhteprobleemid (eriti peale esimest last), kuna ei osata olukorraga hakkama saada. Professionaalsed koolitused on aga kallid.

Maaelu puhul olen ise praktik. Väikeste lastega maale kolinud. Teadsime enne, et maal elamine on kallis, kuid riiklikult on võimalik selles valdkonnas palju ära teha. Ma ei mõtle, et peaks tasuta maju jagama, sest mis tasuta käes, seda ei hinnata piisavalt. Kuid praegu juba osaliselt toimivad programmid puurkaevude ja elektri tagamiseks ning majade renoveerimiseks, on olulised asjad, millega maaelu edendada.

Tegelikult on need kõik hästi laiad teemad ja poliitika on kõik, mida meie ümber korraldada tuleb. Nii on veel palju probleeme, mille lahendamist oluliseks pean.

Evelin: Hiljuti otsustasid erakonda vahetada. Maalehe blogis avaldatud intervjuus ütled, et lahkusid IRList, sest naistel on selles erakonnas väga raske läbi lüüa. Sinu väidet kinnitab fakt, et IRLi nimekirja esimesest 20-st kandidaadist 18 on mehed. Isegi Liisa-Ly Pakosta, keda paljud peavad väga tugevaks naispoliitikuks, ei mahtunud esikahekümnesse. Kas märkasid seda probleemi alles nüüd või oli märke naiste diskrimineerimisest juba varasemaltki?

Heli: Minu otsus oli pikaajalise kaalumise tulemus. Paljud IRLi naised teavad mu lahkumise mõtteid juba varasemast. Kuulusin enne eelmisi KOV valimisi umbes pool aastat Pärnumaa piirkonna juhatusse, mitu koosseisu IRL Pärnumaa naisklubi juhatusse ning lõpuks ka üle-eestilise IRL naisklubi IREN juhatusse.  Seega oli see naiste diskrimineerimise tunne pikema aja jooksul kogunenud.  Usun, et IRLis on väga palju tugevaid naispoliitikuid, kes on teenimatult kõrvale lükatud, et seejärel lihtsalt kuulsa näoga häältekogujad asemele võtta.

Eks valimisnimekirjade statistika räägib enda eest. Saan aru, et eelmiste kordadega on naiste positsioonid nimekirjas küll paranenud, kuid kui arvestada, kui palju on erakonna naisklubi liikmeskond suurenenud ja seda ka tarkade ja aktiivsete naiste poolest, siis usun, et neid naisi oleks pidanud nimekirjades rohkem olema.

Eks teine teema on see, et eesmärk pole ju lihtsalt, et nimekirjas oleks naine, vaid et sinna mahuks kogenum, nö laiema haardega poliitik, kellel on oskust ja tahtmist rohkemate erinevate probleemide lahendamisega hakkama saada.

Nimekirju lugedes jääb mulje, et kohati on suurema potentsiaaliga erakonnaliikmed välja lükatud seetõttu, et ise vähem ohustatud olla. Et nimekirjas olekski vaid kohalike jaoks mõned tuntumad näod, kes siis ka Riigikokku saaksid. Ehk siis enda tõstmine konkurentide vähendamise läbi, mitte enda parandamise läbi.

Evelin: Naiste kongress pakkus välja tõmblukumeetodi valimisnimekirjade koostamisel. Kas see võiks lahendus olla? Kas oled kvootide pooldaja või vastane?

Heli: Need mõlemad on kahe otsaga küsimused. Olen selle poolt, et paremad inimesed pääseks pildile. Aga kui erakonnas hoitakse naisi meelega tagapool, siis ei selgu, et kas ja kui palju nad mõnestki esiplaanil olevast nö (mees)tipp-poliitikust on paremad, haritumad ja tegusamad.

Seega nii kvoodid kui tõmbluku meetod sunniks vägisi tunnistama, et meil on ka tublisid naisi ja neid esile tooma. Probleem tuleb siis, kui neid naisi reaalselt pole ja hakatakse leidma kohatäitjaid lihtsalt soo järgi.

Fakt on see, et naised ja mehed on oma enesetunnetuselt erinevad. Naine läheb ennast välja pakkuma alles siis, kui on tõesti kindel, et on õiges kohas ja piisavalt pädev ja suudab hakkama saada. Mees läheb ennast pakkuma ja küll pärast ka kuidagi hakkama saadakse.

Evelin: Milline on olukord Vabaerakonnas? Kas tunnetad vahet suhtumises?

Heli: Vabaerakonna meeskonnaga olen koostööd teinud nüüdseks umbes kuu aega, seega kogemused on lühiajalisemad (tegelikult läbirääkimised küll käisid juba mõned kuud varem). Praegu tunnen, et seal olen inimene, mitte mingi kogus hääli. Olukord on küll ka teine, sest me lähme üheskoos Riigikogu valimistele esmakordselt ning kellelgi pole selle erakonna nime all kandideerimisel mingit häältesaaki selja taga. Eks poliitiku väärtus ju mingis mõttes on häältesaak, kuid IRLis tundsin, et peale naiseks olemise nähti ainult mu viimaste valimiste hääli. Vabaerakonnas aga ka seda, mida olen teinud peale eelmisi valimisi, kuhu edasi liikunud.

Evelin: Meespoliitikute hulgas on igasuguseid tegelasi ja mõnikord tundub, et neile oleks justkui kõik lubatud. Rumalate väljaütlemistega silmajäänuid on kõikidest erakondadest. Viimaste suuremate möödalaskmistega meenuvad koheselt Ligi (RE),Vassiljev (KE), Aaviksoo (IRL) ja Nool (IRL). Kas kõrged ootused peavadki kehtima ainult naispoliitikutele?

Heli: Vastus on kindel EI. Loomulikult peaks samad moraalinormid ja ootused kehtima kõigile. Samas on kindlasti paljud neist väljaütlemistest osa kampaaniast, võimalus ennast pildil hoida. Kaotatakse ehk mõni toetaja, kuid meedia pasundab ju pärast sellistest “pärlitest” pikalt. Ma usun, et neid oleks vähem, kui meedias rumalusi välditaks ja levitataks seda, mida keegi asjalikku on teinud või öelnud.

Praegusel ajal aga tundub nagu peaksid naised oma tegude ja sõnade eest rohkem vastutama. Kui jätkata seda teooriat, et osad rumalused on PR trikk, mäng, siis usun, et naistel pole aega mängudeks, vaid seda sama aega kasutatakse asjalikumateks tegudeks.

Evelin: ETV Ringvaade näitas sinust jaanuaris pikema klipi. Oled kirjanik ja nelja lapse ema. Paljulapselisi emasid on tipp-poliitikas juba varasemalt, näiteks Mailis Reps ja Liisa-Ly Pakosta. Mis motiveerib Sind poliitikasse panustama?

Heli: vahemärkusena: samal päeval näidati meid ka Reporteris, kuigi Ringivaade on filmitud novembris ning Reporter sama päeva hommikul, kui eetris oli ehk 20. jaanuaril.

Lapsed ongi üks suur motivaator. Olen küll ümbritsevast alati huvitatud olnud ja kaasa mõelnud, kuid minu jaoks aktiivsem aeg poliitikas hakkas just peale laste sündi. Tunnen endal suuremat vastutust selle eest, kuidas kujuneb riigi käekäik, kus oma lapsi kasvatan, millise riigi oma lastele jätan. Samuti puutun nende kaudu suurema hulga probleemidega kokku, näiteks  alustades lasteaia õpetajate palkadest, sest need on praegu inimesed, kes peale minu kõige rohkem mu lastega aega veedavad ja seega neid mõjutavad.  Tunnen vastutust, et mina olen see, kelle tõttu need neli last on siin maailmas (olgu, mu elukaaslane ikka ka🙂 ), seega vastutan ka selle eest, milline see maailm on. Ma ei suuda niisama istuda ja pealt vaadata ning lükata vastutust endalt teiste õlule.

Laste sünd annab kuidagi teise maailma tajumise. Täiuslikuma. Terviklikuma.

Evelin: Maaelust, õigemini selle hääbumisest räägitakse palju. Milliseid konkreetseid samme tuleks riigi tasandil astuda, et inimesi maale tagasi tuua?

[20:09:23] Heli : pean nüüd minema lapsed magama panema. Olen umbes 1-1,5 tunni pärast tagasi.

Evelin:🙂

[21:37:13] Heli: Maaelu ei saa luksus olla. Saan aru, et koolid, postkontorid, apteegid, tuletõrje, politsei jms maapiirkonnas on luksus, kuna “kliente” on vähe.  Kui me aga soovime, et peale Tallinna ja veel mõne teise suurlinna inimesi kusagil elaks, tuleb seda ka riiklikult toetada. Ei saa jätta maainimesele kõiki neid kulusid katta. Toetan kogukondade Eestit ehk et näiteks tuletõrje võiks tulevikus suuresti vabatahtlikkusel põhineda või politsei, aga me peame selleni jõudma. Praegu see ei ole nii ja maainimesed on sellistest teenustest suhteliselt ära lõigatud.

Samuti võiks näiteks elekter ikka igas majapidamises olla. Ei ole õige, et elektrifirma ei suuda tagada õige kvaliteediga elektrit, nii et perele jääb kohustus pidevalt koduelektroonikat ümber vahetada, kuna nõrga elektrivoolu tõttu see lihtsalt ei pea vastu. Ei teagi, kui palju peaks riik sellesse sekkuma, kuid mingid meetmed võiks olla, mis toetavad seda, et igas majapidamises oleks korralik elekter. Näiteks ettevõtlust maal piirab see, et inimesed pole võimelised tööstusvoolu sissepanemise eest maksma.

Tuleb lõpetada mõttetute toetuste maksmine. Näiteks on siiani makstud toetust selle eest, kui maalapilt hein lihtsalt purustajaga niidetakse, nii et see jääb samale põllule. Kõrval on aga väiketootja, kes hea meelega ostaks selle heina. Aga toetust makstakse lihtsalt maa hooldamise eest ja maaomanik polegi huvitatud kvaliteetse heina tegemisega vaeva nägema. Või näiteks lihtsalt loomade paljundamise (nt hobuste) toetus, kus ei vaadata üldse seda, mis neist loomadest edasi saab. Nii on koplid täis treenimata loomi, keda lihtsalt toetuste pärast peetakse. Näiteid võiks tuua veel.

Paberimajandusest rääkimata. Põllumajandusega tegeleval väikefirmal läheb oma kulude-tulude kokkuarvamine tohutult kiiremini, kui selle kõige kohta riikliku aruandluse ja statistika esitamine. Pärast tuleb veel välja, et selles põllumajandusharus (näiteks küülikukasvatus) statistika tulemusi polegi võimalik saada, sest see on riiklikult nii väiksemahuline tegevusharu.

Evelin: Vabaerakond peab energiapoliitikas Eestile ainuvõimalikuks lahenduseks tuumaenergiat. “Tuleb mõista, et ei Eestil ega tehnilisel tsivilisatsioonil tervikuna ole pikemas vaates alternatiivi tuumaenergiale, selles valdkonnas kaasarääkimine aga nõuab väga pikaajalist mõtestatud tegevust.”  (http://vabaerakond.ee/vabaerakonna-programm-anname-riigi-rahvale-tagasi) Kas pooldad Eestisse tuumajaama loomist?

Heli : Usun, et väga pikas perspektiivis on see ehk jah tõsi. Samas kui olemasolevaid ressursse heaperemehelikult kasutada, ei ole tuumaenergia ehk veel lähiaastate küsimus. Ega tuumajaama loomine mingi ülimalt rõõmustav uudis ei oleks. Igal juhul tuleb sel teemal üheskoos edasi mõelda ja võimalusi analüüsida.

Evelin: Kui saaksid soovitada kedagi teist Riigikogusse, siis keda ja miks?

Heli: Igal juhul EI soovita ma valida vaid tuntud nägu, kelle vaadetest midagi teada ei ole. Kindlasti tasub oma kandidaadi kirjutiste ja eluga tutvuda. Et kas sõnad ja teod kokku lähevad.

Riigikogus pole oluline, kui kiiresti keegi jookseb, kui kõrgele hüppab või kui palju teksti suudab ekraanilt maha lugeda. Tasub tutvuda kandidaadi vaadete ja kirjutistega, MITTE AINULT viimase 2 kuu jooksul, vaid ka varasemalt ehk väljaspool kampaania aega.

Intervjueeris Evelin Tamm

Heli Künnapase blogi http://helikunnapas.wordpress.com

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s