Oudekki Loone: Keskerakond on kaasaegne kärgpartei!

Foto: PPP

Evelin Tamm: Astusid mõniaeg tagasi Keskerakonna ridadesse, osalesid Europarlamendi valimistel ja nüüd valmistud juba kevadisteks riigikogu valimisteks. Sinu liitumine Keskerakonnaga tuli ühest küljest üllatusena, aga samas on ka täiesti arusaadav strateegiline samm. Kuidas oled poliitikas kodunenud ja missugune tundub Sulle Keskerakond seestpoolt?

Oudekki Loone: Ma olen mitu korda öelnud, et Keskerakond võiks mõne oma juhatuse koosoleku otse internetti striimida. Siis oleks täpselt näha, kuidas erakonna sees on inimestel samad ideed, kui neid väljendatakse väljaspool. Oleks ka täpselt näha, kui tuliselt nende ideede üle arutatakse. Valimisprogrammi kirjutamisel samuti: ükski mõte ei olnud liiga jabur, et me seda ei oleks arutada võtnud, kuigi kõik mõtted programmi ei läinud. Muidugi, erakonna sees on see arutelu lihtsam, kui avalikus ruumis. Erakonna sees on ju inimesed, kellel on kaks selget ühist eeldust: sotsiaalne heaolu kõigile ning eri rahvuste rahulik koostoimimine. „Eesti kõigile Eestimaa rahvastele“, kõigile sotsiaalsetele klassidele, naistele ja meestele.

Keskerakond on ka selles mõttes huvitav, et ta on äärmiselt kaasaegne kärgpartei. Jah, need on koostoimimine ja sotsiaalne heaolu on kaks eeldust, mida peab jagama, aga kuidas nende eelduste pealt edasi praktilisi samme teha, on kohalike piirkondade asi. Ja siis need piirkonnad teevadki eri moodi asju, vastavalt liikmete soovile ja tõlgendustele.

Kui koduparteid kritiseerida, siis kõige suurem probleem on selle kärje ühendamine, meil puudub praegu hea mehhanism, mis nende erinevate piirkondade mõtteid ja ideid kiiresti ja dünaamiliselt üheks liidaks. Teabe jõudmine võtab natuke kaua aega. Aga ma loodan siin ise muutusi sisse viia. Üks asi on aga kindel: inimesed peavad päriselt kokku saama ja arutama. Siis sünnivad head ideed, väitluskultuur ja kokkukuuluvus.

Evelin: Oled varasemast ajast tuntud kui terava sulega poliitikaanalüütik, olen isegi sinu kirjutisi huviga lugenud. Kuidas jõudsid selleni, et pead ise erakonnapoliitikat tegema hakkama selle asemel, et teisi eemalt kritiseerida? Kas astuksid selle sammu täna uuesti või ootaksid pigem paremaid aegu?

Oudekki: Headel aegadel ei ole tarvis poliitikasse tulla. Head ajad juhivad ennast ise. Ma arvan, et praegu on eriti oluline, et kõik inimesed aktiivselt poliitikasse tuleksid. Nii Euroopas kui Eestis: neoliberalistlik kasinusparadigma on ennast ilmselt ammendanud: tööpuudus Lääne-Euroopas ja emigratsioon Ida-Euroopas on selle väljendused. Samuti eliidi kaugenemine rahvast ning järjest kokkukuivavad riigipoolsed teenused koos maksude tõstmisega. Eesti ju praegu suisa maksustab vaesust: kaudsed maksud haukavad kõige suurema tüki kõige vähem kindlustatutelt.

Eestis ollakse tegelikult viimase kaheksa aasta jooksul jäänud riigijuhtimise asemel diivanile lösutama. Kui me praegu midagi ette ei võta, siis ootab meid ees väga pikk vindumine, võib juhtuda, et mõne aja pärast ei olegi enam midagi võimalik ette võtta. Muidu läheb nagu Moldovas, mis tänaseks on peaaegu “pensionäride ja alaealiste riik” – kõik emigreeruvad. Kui ma 2000te alguses välisreisidelt tulin, siis oli mul iga kord Eestisse naastes tunne, et me oleme Lääne-Euroopale lähemale jõudnud. Täna on vastupidi, iga kord, kui ma tagasi tulen, näen, et vahepeal on lõhe suuremaks kasvanud. Seda tuleb muuta, enne kui meie mahajäämus lõplikult kinnistub.

Riigi majanduspoliitika peab võtma oma peaaeesmärgiks tööhõive suurendamise. Töötus on rahvuslik katastroof! Eestisuurune riik ei saa endale lubada mitte millegi raiskamist ega mitte kellegi maha jätmist. Me vajame iga inimese oskusi. Kõigil peab olema võimalus õppida ja end täiustada, Eesti koolisüsteem peab aga suutma avastada igaühe spetsiifilised anded, igaühe valdkondlikud võimekused ning aitama neid lihvida. Pole vahet, kas see on teoreetiline või praktiline, intellektuaalne või käsitöönduslik andekus: iga hästi tehtud töö tähendab lisandväärtust ja iga hästi tehtud töö tasu eest peab saama inimväärselt elada. Palgavaesus on teine asi, mis on lubamatu.

Evelin: Keskerakonda ja Edgar Savisaart saab kas armastada või vihata, aga külmaks ta kedagi ei jäta. Aastate jooksul on erakonnast saanud omamoodi müstiline deemon, peale populistlike loosungite ja skandaalide suurt meediafiltrist rahvani läbi ei jõuagi. Mis selles parteis tegelikult toimub? Millised on sinu võimalused osaleda ja otsuseid mõjutada?

 Oudekki: 2015. aasta valimisprogramm sündis näiteks väga aktiivses koostöös: igal peatükil oli oma juht, see juht rääkis huvilistega ja valdkonnaspetsialistidega teemad läbi ja koostas alusteksti. Siis tulid kõik peatükijuhid kokku ja arutasid peatükid ükshaaval läbi. Lugesime kõik ettepanekud punkt-punkti haaval ette ning vaidlesime läbi, tegime palju muutusi ja uusi ideid. Pärast seda arutas programmi samamoodi läbi ka erakonna juhatus (ja kõigil peatükijuhtidel oli võimalus osaleda) ning tegi omapoolseid soovitusi. Kokku võttis see protsess pool aastat! Erakonna programm on oluline, see on leping valijaga, sellest lähtutakse valitsemisel.

Edgar Savisaar on ka oma tegemistes ja väljaütlemistes piiratud selle programmiga. Aga see on demokraatlik piirang, ta on selle tegemises ise osaline olnud: selles mõttes ta on tavaline inimene. Teisest küljest, Edgar Savisaar on ka partei esimees. Nagu iga poliitilist ametit, seda täidetakse 24 tundi ja kõik, mida sa ütled või teed, näitab, millises suunas erakond töötada tahab. Ja muidugi, kõik millega mingi erakonna puhul rahul ei olda, kanaliseerub esimehele – tegelikult oli ju Ansipiga analoogiliselt. Vahe on ainult sellest, et kui Ansip pakkus poliitikas välja ainult vana head – ok, halba – neoliberalismi, siis Savisaar otsib alternatiive. Usun, et ta poleks nii kaua poliitikas olnud ja meedia materdamist talunud, kui ta asjast ei hooliks.

Evelin: Eraldi küsimuseks on naisena poliitikas tegutsemine. Massiliselt on avalikke lintšimisi, viimaste insidentidena meenuvad Urve Palo ja Maire Aunaste. Kuidas naispoliitikuid peksev meediafoon ja võimendatud solvavad väljaütlemised Sinu tervisele mõjuvad? Kas oled õppinud sellisest suhtumisest üle olema või ikka loed veel artiklite kommentaariume?

Oudekki: Ma sain selle kooli juba 8. mai liikumisega tegeledes. Tookord ei olnud mul ka võimalust “kommentaare mitte lugeda”, sest paljugi meie tegevusest oli omaenda veebilehel probleemide läbivaidlemine. Alguses tegid solvangud ja rünnakud haiget. Kuid siis õppisin keskenduma oma eesmärgile: kui sul on soov midagi reaalselt muuta, paremaks teha, siis solvangud ja isiklikud kommentaarid ei häiri. Lihtsalt tuleb vaadata, et “jutt ei läheks rappa”, seesugused kommentaarid segavad mõistliku arutelu teket. Ega ma poliitikas ei ole oma ego pärast, ma tahan Eesti tulevikku paremaks teha. Veel saime kiiresti aru, et üksteist tuleb toetada. Solvajad kardavad avalikku arvamust: kui kiiresti tuleb palju inimesi, kes ütlevad “koolikiusamine lõpetada”, siis lõpetatakse ka. Tuleb ka ise eeskuju näidata: mina ei lase kunagi kedagi inetult ja alusetult rünnata, alati segan vahele.

Samas, naisena on raskem poliitikas osaleda, naistesse suhtutakse kriitilisemalt. Ühelt poolt ei ole naise viga kunagi “isiklik viga”, see on kogu naissoo häda. Siis tunned ise ka suuremat vastutusekoormat. See ei ole ainult poliitikas. Näiteks oma esimeses laskmistunnis olin ma ainus naine. Kohe tekkis tunne, et “kui ma hästi hakkama ei saa, siis arvatakse, et naised ei suudagi püstolit peos hoida”. Kuigi tegelikult ei ole ju vahet! Aga samas see stress ja mure ei lase sihtimisele keskenduda ja kui ei sihi, siis ei saa märgile pihta ka.

Evelin: Räägiks mõne sõna ka pärispoliitikast, Sinu enda ja KE poliitilisest platvormist. Millised on Eesti tulevikuarenguid silmaspidades praegu kõige põletavamad teemad?

Oudekki:  Kindlasti majanduspoliitika ja demokraatia. Mõlemas valdkonnas toimub eliidistumine: loeb ainult väheste hääl ning Eesti inimeste tööst saavad kasu samuti vähesed. Meil on vaja muuta nii majanduskorraldust kui osalusprintsiipe. Lisaks kindlasti tuleb muuta Eesti kohta rahvusvahelises kogukonnas. Eesti diplomaaditest peavad saama hinnatud läbirääkijad rahvusvahelistes kriisikolletes. Tulevikus, kui kuskil vajatakse läbirääkijaid, kui kuskil tundub olevat lahendamatu probleem, siis võiksid inimesed kohe mõelda Eesti peale. Esimene asi, mida teha tuleb, on luua institutsioon, mis oleks kontaktide vahendajaks Eesti ja teiste riikide välispoliitikaspetsialistide vahel. See peaks andma stipendiume uurimis- ja õppetööks Eestis inimestele kõigilt kontinentidelt, lisaks ka muidugi auhinnad konfliktiohjamise eest, stipendiumid ka meie inimeste osalemiseks olulistel üritustel kogu maailmas. Nii sünnivad sidemed, nii saame meie ettekujutuse väga erinevate kultuuride ja välispoliitikaprofesionaalide mõtteviisist. Ja sellel alusel saame luua oma koolkonna. Eestil on hea, Eesti on väike, keegi kunagi ei arva, et meil võiks olla maailmavallutusplaan. Ma olen ka ise rahvusvahelistes poliitilistes meeskondades töötades näinud, et minul on tihti võimalik paljusid ideid palju lihtsamalt soovitada, sest mind võetakse kuulda ja ei otsita sealt tagant kolonialistlikke või maailmavallutuslikke plaane.

Evelin: Kui saaksid nimetada kolm säravat poliitilist ideed, siis mis need oleks?

Oudekki: Esiteks. Eesti maksusüsteem vajab muutust. Läbimõeldud rahapoliitika tuleb ehitada kolmele alusele: astmeline käibemaks, ettevõtete (astmeline) tulumaks, kaudsete maksude vähendamine. Vähendada tuleb aktsiise, tarbimismakse ja tööjõu palkamise makse. Tuleb vähendada maksude sihtotstarbelisust, et anda võimul olevale koalitsioonile võimalus oma plaane tegelikult ellu viia. Siis on paremini erinevate maailmavaadete rakendamise tulemus näha ka.

Teiseks. Majanduskasv. Eesti saatkonnad tuleb siduda majandusprogrammiga, aktiveerimaks eksporti. Väikeriigile on ühelt poolt ekspordivõimalused üliolulised, teiselt poolt on aga meie väikestel ettevõtetel ja kogustel suhteliselt tundmatust paigast raske „läbi lüüa“. Siin saabki riik appi tulla: luues sidemeid sihtmaal, tutvustades Eestit, tuues ärimehi lihtsalt kokku. Tegelikult saavad ettevõtjad ise päris hästi kokkuleppele, kuid kunst on õigeid inimesi ühte ruumi kokku tuua. See ongi majandusdiplomaatide professionaalsus.

Kolmandaks. Eestis seadusandlust peab saama kujundada ka rahvas referendumil. Ühelt poolt tuleb luua rahvaalgatuse võimalus: vähemalt 25 000 inimest saavad seaduseelnõu esitada referendumile. Teiselt poolt on vaja ka aktiivset kontrolli parlamendi üle, et kunagi Eesti õigusruumi ei saaks süüdistada elitismis ja „rahva arvamusele sülitamises“. Selle jaoks tuleb kasutusele võtta tühistamisreferendum, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku. Muidugi, mõlemal juhul peavad olema piirangud. Näiteks referedumipoliitikast peaksid välja jääma maksud ja eelarve, sõjaseisukord jt. Kindlasti ka vähemuste kaitse ja põhiseaduslikud alusväärtused peavad olema kaitstud keerukamate protseduuridega.

Kas ma tohin neljanda ka ütelda? See nõuab koostööd teiste Euroopa riikidega, aga me peaksime tegema ühe innovatiivse transpordireformi eHighway: Euroopa kaubavedudel tuleks kasutada hübriidmootoriga veoautosid, mille kütuseks võib olla nii diisel kui elekter. Suurte rahvusvaheliste maanteede (esimese rea) kohale saab paigutada elektriliinid, väikestesse kohtadesse ligipääsul kasutatakse traditsioonilist kütust. See oleks keskkonnasõbralik ja parandaks teeohutust. Ja Eesti võiks teha sihtotstarbelise toetusprogrammi pantograafide arendamiseks ja tootmiseks!

Evelin: KE ja SDE vasakvalitsus. Milline on ikkagi sellise valitsuse moodustamise tõenäosus? Ja kui see valitsus moodustataks, siis millised oleksid kõige esimesed ja mõjusamad muutused, mis see Eesti ellu kaasa tooks?

Oudekki: Laskmata karu nahka üldiselt ei jagata. Kuid ma loodan, et seekord õnnestub just kõigil vasakpoolsetel kandidaatidel valijaid oma tulevikuvisioonis veenda ja tõepoolest tuleb Eestis võimule vasakpoolne koalitsioon. Tegelikult ei olegi nii oluline see, kes selle täpselt moodustavad, oluline on, et me loobuksime kasinuspoliitikast ning keskenduksime tööhõivele, haridusele, tootmisele. Kõike seda saavutamaks Eestit, mis on puhas, toimiv, turvaline, loodussõbralik, Euroopa kõige läbipaistvama ja ausama avaliku administratsiooni, väljaõppinud ja professionaalsete tööliste ning usaldusväärsete äriomanikega.

Evelin: Viimaseks tahaksin uurida triibuliste nimekirjade kohta. KE on varem osalenud valimistel triibuliste nimekirjadega. Milline on naiste ja meeste tasakaal nimekirjades tänavu? Milline on sinu enda positsioon? Kas riigikogusse pääsemine on tõenäoline?

Oudekki:  Meie esikümme (ja natuke peale) on ka tänavu triibuline. Ringkondades on esinumbrite hulgas viis naist: see on peaaegu pooleks. Mina ise olen oma ringkonnas Harju- ja Raplamaal number 2, üldnimekirjas 21. Kui tõenäoline? Kristallkuuli mul ei ole, aga samas kohtumised inimestega on küll olnud positiivsed, paljud ütlevad, et nad toetavad mind ja usuvad minusse. See on suur vastutus. Ma loodan, et mul õnnestub veel paljusid harju- ja raplamaalasi oma tulevikumõtetes veenda, ma loodan, et nad annavad mulle mandaadi ennast Riigikogus esindada. Sest, tegelikult, üks õige poliitik saab parlamenti ikka otse ringkonnast, see on valijate tahe.

Intervjueeris Evelin Tamm 14.jaanuar 2015.

Loe lisaks:

Erakondade valimisnimekirjade analüüs

Kas IRL on meestepartei?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s