Emma Asson Eesti Vabariigi 10. sünnipäevaks

Emma Asson (1889-1965)

Emma Asson (1889-1965)

Eesti Vabariigi 96.-nda sünnipäeva puhul taasavaldame sotsiaaldemokraat Emma Asson-Petersoni (1889-1965) kirjutise, mis ilmus 1928.aastal “Naiste Hääle” veebruari numbris.

Vaba Eesti ja eesti naine.

Meile on osaks saanud elada erakordselt huvitaval ajajärgul, eriti meile, praegu tegutsevale põlvele. Mitte alati pole aeg nii sündmusrikas. Harva toob ta enesega kaasa nii palju ülevaid momente, kui seda teinud meie aastasaja 1. veerand. Istusime alles koolipingil, kui algas kogu Venemaal võimas 1905. aasta vabadusliikumine. Kes suudab unustada noid põnevaid mässukoosolekuid ja julgeid tänavameeleavaldusi keset tsaarivalitsuse orjastavat iket! Kuidas tuksusid südamed meil, noortel, võimsat marseillaise`i lauldes! Kuidas joobusime revolutsiooni loosungist: “vabadus, vendlus, sarnasus”! Me uskusime õnne maa peale tulevat, niipea kui kukub tsaaritroon. Aga tsaarivõim ei langenud. Järgnesid pimedad reaktsiooni aastad, kuid lootuseta polnud nad. Tundus, et uus aastasada on vabadusaastasada, et reaktsioon on ajutine nähtus, ainult ettevalmistus veel võimsamale ja tagajärjerikkamale vabadusliikumisele. Nii oligi. 1914. aastal lahtipuhkenud maailmasõda kiirustas veel omakorda uue eera kättejõudmist.

Kevade kuud 1917.aastal… Kes suudab unustada neid! Saabus ammuigatsetud vabadus. Kunagi pole hulkade südamed nii soojalt tuksunud teineteisele, kui tol revolutsiooni kevadel suurel Venemaal. Kui kunagi rind täitunud usust inimsoo paremasse tulevikku, siis oli see tookord. Revolutsiooni ohvrite matused Venemaa pealinnas… Sajad tuhanded pealinna elanikud rahvuse ja usu, hariduse ja päritoleku peale vaatamata, sammusid üksmeelselt kõigile kallite kirstude järel Marsiväljale. Ühesugused punased kirstud, ühishaud, pealinna rahvas üksmeelselt matusel, üle Venemaa lein … Ka ei kõnelenud see vendlusest ja sarnasusest?!

26.märtsil suurejooneline ja võimas eestlaste meeleavaldus Peterburis. Unustamata jalutuskäik Vene pealinna peauulitsal kodumaa rahvuslikkude lippude järel. Ei tunnud selles rongis käija takistusi, mis võitmata eesti rahval oma kodumaa loomisel.

Ja kodumaa, see oli valvel. Mitte üht võimalust mööda lasta, sest aeg kohustab, rahva saatus nõuab… Autonoomia… Föderatsioon… Viimaks, iseseisev, rippumatu Eesti. Esivanemad! kas nägite hauast, kuidas ajasime end sirgeks, kuidas saime julgeks, kuidas lapski võttis kätte relva ja kaitses kodumaa vabadust…. Me täitsime oma rahvusliku ülesande.

Iseseisvuse 10. aastapäeval võime rahuldustundega konstanteerida, et me jalgealune on vähemalt praegu kindel. Aga sisemist korraldustööd oleme jõudnud teha vähe. Kuidas rahva saatus nõuab, riigi tulevik kohustab… Saaksime pühitseda järgmist juubelit rahuldustundega, et valusamad sotsiaalprobleemid lahendatud. Seda soovime südamest oma 10. iseseisvuse aastapäeval.

Eesti Asutava Kogu naisliikmed. Seisavad paremalt vasakule: Emma Asson-Peterson, Helmi Jansen, Alma Ostra-Oinas. Istuvad: Marie Reisik, Minni Kurs-Olesk, pr. Tõrvand-Tellmann, Johanna Päts

Eesti Asutava Kogu naisliikmed. Seisavad vasakult paremale: Emma Asson-Peterson, Helmi Jansen, Alma Ostra-Oinas. Istuvad: Marie Reisik, Minni Kurs-Olesk, pr. Tõrvand-Tellmann, Johanna Päts

Eesti naine, mis teinud tema oma riigi ülesehitamisel? Ta on jõudu mööda kaasa aidanud igal pool ja igal alal. Naine ei puudunud üheltki koosolekult, kus arutati kodumaa tuleviku küsimust, kui talle ainult osavõtt sellest võimaldati. Ja juba 27.mail 1917 tulid üle maa kokku naised Tartus oma 1. kongressile nii üld- kui naisküsimust lahendama. Kui hästi naised hakkama said oma tööga, sellest loeme “Postimehes”: “Ülltavalt mõjus hea kord ja asjalik toon, mis kongressil kogu aeg valitses. Meie naised on oma küpsusest esimese ilusa tunnistuse annud… Esimese naiskongressi kui esimese eksami järele võime loota, et Eesti naisest tubli kaastööline saab meie avalikus elus.” “Postimees” atesteeris õieti eesti naist. Viimane ei jäänud kõrvale ühestki üldettevõttest. Isegi sõdurina läks naine (küll vähe nii julgeid oli meie hulgas!) ja kaks neist isegi saanud vabadusristi, kuna üks lahingus langes. “Ühistöö”, kes oma organisatsioonidega ulatas üle kogu kodumaa, kes sõjaväge varustas, invaliidide eest hoolitses ja kods hoolekannet teostas, luges oma tegelaste hulgas kaugelt rohkem naisi, kui mehi. Mitmed naisorganisatsioonid asusid tervikuna “Ühistöö” liikmeiks. Lõpetades oma töö 1920.a., jagas “Ühistöö” keskjuhatus oma tegelastele teenete eest välja 400 aumärki, nendest 240 naistele. “Punases Ristis” töötas naine sama andumusega. Kõik kodused tööd olid meeste sõtta mineku tõttu muidugi naiste toimetada.

Riigitruu Eesti naine on kõige hädaohtlikemail momentidel julgelt kodumaa eest seisnud. Kui 1. detsembril 1924.a. meie pealinna ähvardas enamline riigipööre, olid linna keskjaama ja Balti jaama telefoni naisametnikud kohusetruimaist; üks naisametnik Balti jaamast on saanud ennastsalgava vahvuse eest 1. detsembril aumärgi.

Ka poliitilisis küsimusis oskas Eesti naine vabaduse algpäivist alates kindla seisukoha võtta. Nii tähendas sellest 3. naiskongressi avamisel 1925.a. tolleaegne välisminister: “Eesti naine on olnud eesti meele hoidja, revolutsioonis ütles naine oma sõna mõjuvamalt ja selgemalt kui mees, rääkides 1. kongressil föderalismist.”(See oli 27.mail 1917.a.)

Poliitikast osa võtmast pole Eesti naine kunagi loobunud. Selle tarvidust on rõhutatud naiste poolt 1. kongressist alates. Naistele oli selge algusest peale, et poliitilise üheõigusluse maksmapanekuga veel kaugeltki saavutatud pole kodanline üheõiguslus. Tsaariajal päritud tsiviilseadused ei tunnusta mehe ja naise üheõiguslust. Naine pidi ise hakkama osa võtma seadusandlikust tööst, et kiirustada uute seaduste ilmumist ja kindlustada nendes mehe ja naise üheõigusluse põhimõtte maksmapaneku. Meie Maapäeva töödest võttis osa kaks naist. Asutavast Kogust käisid läbi kaheksa naissaadikut, kuid siis polnud veel aega tsiviilseadustiku ümberkorraldamiseks.

Esimesse Riigikokku pääsesid meil ainult kaks naissaadikut, need esitasid Riigikogule abieluseaduse eelnõu. Kuid abieluseadusest võeti 1. Riigikogus vastu ainult osa, mis käsitab abielusõlmimist ja lahutamist. Meil maksab veel tänapäevani tsiviilõiguse alal Vene ajast pärit Balti eraseadus, mille järgi mees on naise eestkostja. Viimaseist rahvaesitusist on naised välja jäänud, seega on naine otsekohesest seadusandlikust tööst kõrvaldatud.

Kuid E. N. Liit [Eesti Naisorganisatsioonide Liit E.T.] jälgib parlamendi tööd ja esineb oma ettepanekutega, kui naiste huvid seda nõuavad; erilise huviga jälgib E.N.Liit tsiviilseadustiku saatust ja on esitanud eelnõu juure hulga parandusi. Kui meil, naistel, juubeli puhul soovida lubatakse, siis sooviksime kõigest südamest, et uus perekonnaseadus saaks rajatud naise täielisele teguvõime tunnustamisele kodanlikes läbikäimises ning mehe ja naise üheõiguslusele perekonnas.

Edasi on naised erilist huvi üles näidanud sotsiaalküsimustele, peamiselt laste- ja emadekaitsele ning rahva tervishoiule. Kui 2. Riigikogus arutusel oli hoolekande seadus, esitas E.N.Liidu juhatus rea parandusi, neist võeti mitmed Riigikogu poolt vastu, kuid jäeti ka mitmed olulisemad vastu võtmata. Liit ja üksikud naisorganisatsioonid on asutanud mitmed emade ja laste nõuandepunktid, on korraldanud üle maa tervishoidlisi loenguid ja kursusi, neil on olnud omad hoolealused – lapsed. Liidu hoolekande komisjonil on tulnud mitmel korral esineda märgukirjadega töö-hoolekandeministeeriumile kui Tallinna linnavalitsusele, et juhida hoolekande ja tervishoiu tööd loomulikumaisse rööbastesse. Läinud aastal korraldas E.N.L. tööta naistöölistele kudumis- ja õmblustöid. Kuidas naised saavad hakkama nende oma mitmeste töödega, veenduge, lugeja, töö-hoolekandeministri ning tervishoiu peavalitsuse juhataja sõnadest, öeldud 3. naiskongressi avalmisel 1925.a.sügisel. Minister Kaarna ütles siis: “Lubage tänase kongressi puhul minul öelda mitte lihtsa viisakuse, vaid tõsise tänutunde pärast, et naisorganisatsioonid Eestis on ära teinud tähtsa töö. Selle ametkonna nimel, mille eesotsas mina seisan, on mul au siinkohal tunnistada, et naised suurt, laia töökava tervishoiu ja hoolekande alal mitte ainult toetanud, vaid sageli ka algatanud. Rinnalaste kodud, emade ja laste tervishoiu nõuandekohad on asutanud naised; naised on teostanud mahajäetud laste kasvatusele andmist perekondadesse, on huvi tunnud uue hoolekande korraldusest, võttes osa hoolekande seaduse läbivaatamisest ja oma poolt soove avaldades selle tarvilikkude paranduste kohta. Ära märkides seda tähtsat tööd, võin kinnitada, et naisorganisatsoonid Eestis võivad korda saata palju ja mõju avaldada neile, kes seaduse järele on kohustatud tegema seda tööd, kuid mitte küllalt huvi ja arusaamist ei avalda oma ülesannete vastu.” Praegune haridusminister dr. Mõttus ütles siis muuseas: “Juba aastaid on naisorganisatsioonid võimalusi leidnud tegutsemiseks sotsiaaltervishoiu ja hoolekande alal ja on teinud suurt tööd, mille tagajärjed vast ilmuvad alles pikkade aastakümnete jooksul. See töö on olnud nimelt tähtsam ja suurem, kui silmapilkselt arvata osatakse.” (VENL aastaraamat, 2. lk. 9,10,11) Kas ei kõnele need riigimeeste sõnad ühtlasi, et naise osavõtt sotsiaalseadusandlusest ja tema tööst juhtiva jõuna sotsiaaltervishoiu hoolekande aladel on hädavajalik?

Kasvatus- ja haridustöö on olnud edasi naiste tähtsamaks tegevusalaks. Õpetajatena töötab väga palju naisi. Oma lapse kasvataja ja esimene õpetaja on ema. Ema peab saama hariduse, et osata kasvatada ja juhatada oma last. Kuid naine peab olema haritud ka sellepärast, et elus läbi lüüa; rumal jääb igalpool kõrvale. Erilise hoolega on E.N.L. levitanud kutseharidust, sest meie päevil on naisele iseseisva elukutse valik hädatarvilik. E.N.L. hakkas juba 1922. aastal korraldama naistele kutsehariduslikke kursusi haridusministeeriumi poolt kinnitatud kavade järele ja haridusministeeriumi toetusel. Liidu instruktorite poolt on peetud üle maa kursusi majapidamise, käsitöö, kangakudumise ja tervishoiu aladel. Haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja ütles 3. naiskongressil sellest naiste tööst: ” Ministeeriumil on seljataga palju ühist tööd naistega… Sajad kursused on viinud oskusharidust naiste hulka… See suur töö on hindamatu.”

Nii. Meil, naistel, on tehtud palju tööd ja meie tööd on hinnatud. Kuid külm koht on südames siiski. Mul oleks veel juubeli puhul midagi soovida.

Tegelik elu on näidanud, et naine seal, kus ta töötab tasuta ehk odava tööjõuna ja nii ütleda reamehena, on teretulnud. Kuid kaugemale lasteakse teda harva, kõrgemale pääseb ta ainult meesjõudude puudusel. Ei aita siin põhiseadusega kindlustatud üheõiguslus, ei naise haridus ega oskused. Kes meist, naistest, on või olnud vabariigis kõrgematel kohtadel, on sinna saanud ainult kohaste meesjõudude puudusel. Kuid kaaskodanikud – mehed! Naise kõrvaletõrjumine ainult sellepärast, et ta on naine, on ju suur ülekohus, on vägivald. Luba meil, naistel, soovida, et see ülekohus vabariigi järgmise juubelini kaoks!

Emma Peterson

avaldatud ajakirjas “Naiste Hääl” nr 2, 1928.

 

Loe lisaks
Emma Asson (vikipeedia artikkel)
Rahvusraamatukogu digiväljanne Riigikogu naissaadikutest. Emma Asson.
Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne. (2013) Evelin Tamm.
Ärge meid ajaloost välja unustage!
Kooli erinevad mängureeglid. (2013) Tiiu Kuurme.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s