Katrin Kivimaa kirjutab akadeemilisest feminismist

Katrin Kivimaa, Eesti Kunstiakadeemia professor

Katrin Kivimaa, Eesti Kunstiakadeemia professor

Akadeemiline feminism – kellele ja milleks?

Küsimus feministliku uurimuse vajalikkusest ei kuulu sugugi ainult misogüünlikku diskursusesse, mis üritab talle mittemeelepärast uurimissuunda “mitteteaduslikkuse” sildi abil marginaliseerida. Hoopis probleemsemana on mulle alati tundunud naisliikumise sotsiaalseid eesmärke aksepteerivate inimeste suhtumine naisuurimusse kui puhtteoreetilisse ettevõtmisesse, mil puuduvad praktilised väljundid, muutusitekitav potentsiaal ning mis seega ei suuda reaalsete naiste reaalseid probleeme lahendada. Eriti puudutab see feministlikku lähenemist humanitaarteaduste ja kultuuriuurimuse valdkonnas. Nagu Liina Järviste ja Maria Mälksoo tabavalt kirjutavad hiljuti ilmunud korp! Filiae Patriae kogumikus Eesti naise seisund sillakohtust võrdõiguslikkuse seaduseni: on “eesti feministlikele teoreetikutele süüks pandud liig akadeemilist ja elitaarset lähenemist feminismile, mis omakorda on olnud takistuseks naisõigusluse populariseerimisele ja ühiskondlikuks liikumiseks transformeerimisele tänases Eestis.” (lk. 55) Selline seisukoht peegeldab ka tüüpilist lõhet feminismi enda sees, kus aktivistid leiavad, et akadeemiline uurimus on eemaldunud naiste tegelikust elust ning et hämarad teoreetilised mõttekäigud ei aita kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele sotsiaalses ja poliitilises aga ka kultuurilises plaanis.

Klassikaline praktika-teooria vastuolu teravnemine iseloomustab kõiki teooriad, mis on endale seadnud eesmärgiks konkreetsete ühiskondlike muutuste saavutamise mitte aga lihtsalt maailma seletamist “nii nagu see on”. Naisliikumise ja feministliku uurimuse vahelist pinget soodustab muuhulgas feministliku mõtte enda arengulugu ja spetsiifika: algse “naiste” kui potentsiaalselt kõiki naisi ühendava kategooria asendumine poststrukturalistide ja nn postmodernistide kriitilise “lammutustööga”, mis sellise ühtse identiteedi ja kategooria küsimärgi alla seadis, tõi 1990ndateks kaasa feminismide paljususe ning eri kultuuridest, klassidest, etnilistest gruppidest jne pärit naiste vaheliste erinevuste esilekerkimise feminismi sees. Erinevuse mõiste kujunemine feministliku teooria üheks alustalaks ja “naiste” ühendava mõiste kadumine on viinud ühelt poolt süüdistusteni, et postmodernistid eelistavad lihtsalt teooriat ilma tegelike naiste ja nende kogemusteta (feminism without women), teisalt on justnimelt erinevuse ja erinevate kogemuste mõisted lubanud esitada võimalikult paljude naiste ja gruppide nägemusi.

Siinses ettekandes kavatsen ma puudutada peamiselt küsimust, milline võiks olla nö. kahe tule vahel asuva feministliku teoreetiku, keda ühelt poolt võidakse süüdistada liigse subjektiivsuse sissetoomises objektiivse teadmise valdkonda, teisalt aga eemaldumises naiste tegelikkusest, roll.

Lisaks feminismide paljususe probleemile, muudab feministliku mõtte vastuvõtmise eesti naisele raskemaks asjaolu, et kuni 1990ndate alguseni puudus sisuliselt igasugune kokkupuude nii lääne naisliikumise kui feministlike teooriatega. Normaalset diskussiooni on takistanud ja takistab siiani paljude valdkondade nagu psühhoanalüüs, marksistlik või laiemalt vasakpoolne ühiskonnateooria, poststrukturalistlik filosoofia jne. marginaliseerimine ning vähene tuntus eesti teaduses ja kultuuris. Ma usun, et viimane asjaolu teiste hulgas aitab kindlutada lihtsustatud arusaama teooria-praktika eraldatusest ning soodustab feministliku uurimuse või ükskõik millise teise muutuste genereerimist taotleva uurimuse automaatset küsimärgi alla seadmist üheaegselt nii teooria kui ka poliitilise liikumisena.

Kultuurisotsioloogia ja sotsiaalne kultuuriajalugu on rõhutanud kultuuri seotust ühiskondlike oludega. Klassikaline marksistlik variant, mis vaatleb kultuuri kui materiaalsel baasil, so. tootmissuhetel, põhinevat pealisehitist, on eriti 20. sajandi teisel poolel edasi arendatud kompleksemaks kultuuri toimimise mudeliks, mida võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Kultuur, mis on küll seotud ühiskonnas domineerivate valdkondadega nagu majandus või poliitika, ei ole lihtsalt olemasoleva korra ja seda esindavat ideoloogiate peegeldus. (Seega ka ei peegelda ka näiteks meedia seda olukorda, mis tegelikult on, nagu meie ajakirjandus tihti väidab.) Vastupidi, kultuur on aktiivne tegevus – seega praktika – mis toodab konkreetseid tähendusi ja identiteete rerpresentatsioonide kaudu ja abil (kusjuures representatsioonide all ei mõelda lihtsalt visuaalseid kujutisi, vaid ükskõik milline esitust millestki, olgu see siis keeles, kunstis, kirjanduses, teaduses või mujal). Representatsioonid omakorda märgistavad selle, mis on normatiivne ja selle, mis on normist erinev ehk teistsugune ning toodavad ja kinnistavad “erinevust”, sh ka soolise erinevuse kategooriat. Et subjektsuse kujunemine toimub eksisteerivate ühiskondlike struktuuride ja kultuuriliste etteantuste raames, sõltub indiviidi kujunemine paratamatult nendest identiteetidest või subjektipositsioonidest, mis mingis ühiskonnas ja selle sümboolses korralduses (keeles, ideoloogias, kultuuris) olemas on. Me oleme ilmselt kõik nõus sellega, et kui tüdruklaps kasvab üles isoleeritud ühiskonnas, kus naiselikkuse konstruktsioon on piiratud näiteks ainult koduse sfääriga, siis on tema “loomulik” ehk siis mittesunniviisiline jäämine koduhoidjaks, on ilmselt palju tõenäolisem kui ühiskonnas, kus naiselikkuse konstruktsioon sisaldab ka teistsuguseid identiteete. Selliselt vaadatuna ei ole kultuur ei looja ainulaadse sisemaailma väljendus ega olemasoleva välise maailma peegeldus, vaid kompleksne representatsioon, milles kohtuvad eksisteeriv ühiskondlik korraldus, selle ideoloogiad, kultuuri kaanonid ja formaalne areng konkreetse individuaalse autori väljenduses. Ning kui me soovime analüüsida kultuuri mitte eraldatud valdkonna, vaid inimetegevuse produkti ja tähendusloome aktina, peaksime oma uurimisobjektiks võtma kultuuri-subjekti-ühiskonna üksteisest sõltuva ahela.

Feministlik uurimus, mis peab kultuuri erinevate tähenduste ja ideoloogiate võitlusväljaks, on pööranud tähelepanu soolise erinevuse kategooriale tootmisele erinevates representatsioonides ning sellele, millist rolli need representatsioonid mängivad naiselikkuse konstrueerimises. Inglise kunstiajaloolane Griselda Pollock juhib tähelepanu sellele, et naiste kirjeldusi ja kujutisi tuleks analüüsida kui representatsioone, mille eesmärk ei olnud mitte lihtsalt neutraalselt näidata naisi nagu nad on, vaid taastoota või miks mitte ka ümber kujundada domineerivaid naiselikkuse konstruktsioone, mis siis omakorda naiste elu-olu mõjutasid.

Lubage mul tuua konkreetne näide eesti kontekstist. Mõni aeg tagasi oli eesti ajakirjanduses teemaks meie naisprosaistide vähesuse. Selle raames Sirbis ilmunud Kärt Hellerma artikkel “Tähtis ja vähetähtis. Miks naised nii vähe proosat kirjutavad?” (6.juuli 2001) juhtis tähelepanu üldisele suhtumisele kirjutavasse naisesse. Eesti ühiskond on, kirjutab Hellerma,

“tekkiva eurokihi all üsna sallimatu teooriate vastu, mis harjumuspärast naiste-meeste rollijaotust teisiti mõtestavad. Ei soosi ühiskond tegelikult ka kirjutavat naist. Ei soosinud aastakümneid tagasi, ei tee seda nüüdki.” Selline arusaam mõjutab paratamatult naiskirjaniku tegevust ning lugedes peavoolu kriitikat, saab autor tihti teada, et “ta ei kirjuta nagu mees ja et see on üldiselt ikkagi viga”. Järelikult rajaneb mitte ainult domineeriv loojaidentiteet vaid ka kriitika kas nähtavalt või varjatult soolise erinevuse kategoorial ning naiskirjaniku nägemus, kirjutamisviis või teemavalik ei ole nende kriteeriumite alusel võrdväärne tema meeskolleegide omaga. (Sarnane probleemiasetus on pannud mind spekuleerima selle üle, et kui näiteks Marguerite Duras oleks sündinud eesti kultuuri, siis milline oleks tema koht selles.)

Hellerma artikkel on oluline just tänu sellele, et see juhib tähelepanu mitte lihtsalt naiste igapäevategelikkusele (reeglina meestest madalam sissetulek ja vastutus laste eest), mis loomingulist tegevust pärsivad ning mida enamasti üldiselt ka sellistena aksepteeritakse, vaid ka sümboolsetele takistustele. Viimastele ei pöörata tavaliselt suurt tähelepanu, kuivõrd väidetavalt on igasuguse kunsti hindamise kriteeriumid neutraalsed, kuid seda olulisemaks kujunevad nad autori loomingulise tegevuse hindamisel, kuivõrd nad ei võimalda nö. vabandust, mida silmanähtavad materiaalsed takistused tihti võimaldavad. Ilmselt pole vaja siinkohal lisada, et domineerivate kriteeriumite, sh. ka sooliselt eristatud kriteeriumite, tähendust kultuuri kanoonilise ajaloo koostamisel on raske alahinnata.

Siin on kindlasti tegemist valdkonnaga, millesse naisuurijatel on võimalus ja kohustus (!) sekkuda. Kui me kirjutame naiskunstnike ja –kirjanike ajalugusid, siis juba sellega me muudame neid tingimusi, milles nii oleviku kui tuleviku naised loovad. Tõsi, kellelegi meist pole uudiseks, et enamasti kiputakse seda naiste endi poolt endale välja võideldud olemisruumi vaatlema teisejärgulise ja vähemtähtsana, ainult naiste endi jaoks tähendust omavana, mis üldpilti ja peavoolu kultuuri oluliselt ei mõjuta ehk nagu Hellerma kirjutab – see ei ole just suur lohutus, kui naisuurijad tõrjutud naiskirjanikule vahel õlale patsutavad. Analoogsed argumendid näivad kujundavat ka naiste endi negatiivset suhtumist kvoodisüsteemi, mis väidetavalt vähendavat läbilöönud naispoliitikute väärtust. Nii aksepteeritakse feministlikku lähenemist nö. lisa või alternatiivina peavoolu teadusele, kuid selle roll traditsiooniliste distsipliinide ja nende metodoloogiate kriitikuna jääb tihti varju. Et näha feministlikku sekkumist millegi rohkema, kui lihtsalt huvitava lisandusena, tuleb nähtavale tuua sellise väite enda ideoloogiline alus. Sarnaselt teistele nn. üldist, universaalset kultuuri või teadust esindavatele seisukohtadele on ka naisuurimuse marginaliseerimine kantud teatavast erapoolikust huvist, mis lubab vähemtähtsalt erinevusel küll eksisteerida, kuid mitte kõigutada domineeriva maailmavaate või diskursuse võimu.

Kui ameerika kunstiajaloolane Linda Nochlin kirjutas 1971. aastal krestomaatilise essee “Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?”, siis ei olnud tema ülesandeks sellele küsimusele pädevalt vastata, kuigi ta tõi välja need hariduslikud, kultuurilised ja eetilised piirid, mis naiste kunstnikuks saamisele seatud olid. Pigem oli tema eesmärgiks juhtida tähelepanu selle küsimuse ja kunstiajaloo kui distsipliini enda vildakustele tuues niimoodi endaga kaasa üleskutse paradigmaatiliseks muutuseks kunstiajaloo vallas. Nagu Griselda Pollock on öelnud, paneb see küsimus “meid analüüsima kunstiajalugu kui distsipliini, mis strukturaalselt pole jätnud välja mitte ainult naised, vaid ka tingimused, mis lubaksid vastata küsimustele naiste erineva osa kohta kunsti ajalugudes, kus mehi nähakse “loomulikult” juhtfiguuride, geeniustena.”(Intervjuu ajakirjas kunst.ee 1/2001, lk. 33) Järelikult tõi Nochlini küsimus kaasa kriitilise suhtumise traditsioonilisse kunstiajalukku kui neutraalsesse teadusesse. Pollockile kuulub ka idee feministlikust sekkumisest kunstiajalukku, mis erineb feministliku kunstiajaloo mõistest oma teoreetilise rõhuasetuse poolest: feministlik lähenemine ei ole mitte uue, paralleelse ja eraldisesiva kaanoni loomine, vaid “jõud, mis lubab esitada väljakutseid kunsti ja kunstiajalugu puudutavatele mõttemallidele”. (Samas, lk. 34) Selliselt muutub feministlik sekkumine “ohtlikuks lisanduseks” (Derrida), mis lubab nähtavalt tuua traditsioonilise distsipliini enda eeldused ja piiratuse ning muudab üldise kunstiajaloo projekti (või vastavalt ka teised distsipliinid ja diskursused) läbinähtavalt ühe konkreetse ideoloogia ja mitte universaalse inimkultuuri esindajaks. Selliselt ei esita feministlik uurimus küsimusi ainult naiste kultuuri kohta, nagu tavaliselt arvatakse, vaid analüüsib terve inimkultuuri ajalugu ja selle üleskirjutamise viise.

Akadeemilise feminismi kriitilist panust ongi tihti hinnatud eelkõige dekonstrueeriva potentsiaali poolest, kuid rõhuasetus paradigmaatilist muutust tekitavale kriitilisele analüüsile annab sellele projektile produktiivse varjundi.  Distsipliinide sisesed muutused toovad kaasa varasemast erinevat tüüpi teadmisi, mis omakorda mõjutavad meie arusaamu nii meie endi, teiste inimeste kui maailma kohta. Selliselt vaadatuna on feministlik teooria mitte lihtsalt kriitika või alternatiivne konstruktsioon, vaid muudatusi soodustav strateegia ja praktika. Kultuurilised representatsioonid on sümboolne võitlusväli ning sel, milliseid tähendusi seal priviligeeritakse ja milliseid mitte, on liiga suure tähtsusega, et kõik feministid peaksid otsustama sotsiaal-poliitilise tegevuse valdkonda taanduda.

Selliselt kirjeldatud teoreetiline feminism on tihedalt seotud vasakpoolse intellektuaalse projektiga. Nii feministliku kui ka vasakpoolse intellektuaali rolli kirjeldav sõnavara olnud rohkemal või vähemal määral teadlikult poliitiline vastandudes traditsioonilisele arusaamale intellektuaali või teadlase väidetavalt neutraalsest identiteedist. Vasakpoolse ideaali kohaselt on “intellektuaal on poliitiline tegelane, kes võitleb õiguse eest, sekkub avalikku sfääri ning püüab vabastada tõde hegemoonlikust osalusest võimu ja majanduse valdkonnas. Enamgi, intellektuaal pole ainult õpetlane ja kultuuri tootja ega lihtsalt poliitik või võitlev aktivist, vaid pigem püüab ta neid valdkondi ühendada ja tasakaalustada eetilis-poliitilises tegevuses, mis üritab vastu seista teooria-praktika lahutatusele.” (Kurt Hirtler. Kaotus ja vasakpoolsus, kunst.ee 3/2001) Ka feministliku teooria puhul on tegemist omaenda metodoloogiliste ja teoreetiliste eelduste suhtes kriitilise, seega ka muutuva ja varjamatult poliitilise projektiga, mis erinevalt hegemoonlikest ideoloogiatest ja domineerivates teoreetilistest diskursustest ei ehi ennast absoluutse objektiivsuse, neutraalsuse ja universaalsuse siltidega.

Esmalt avaldatud ajakirjas Ariadne Lõng nr 1/2  2002

 

Katrin Kivimaalt veel: Nini ja Milleri armastusest

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s