Naisõiguslusest 1913.a.

XXI sajandi naise kirjutuslaud asub endiselt söögitoas.

Marie Reisik (1887- 1941) oli kõrgelt haritud naine, kes Eesti naisliikumisse tõi hoogu ja läbimõeldud koostööd. Olen Marie Reisiku artikleid taasavaldanud varemgi ja temast veidi siin ja seal kirjutanud (nt Naisliikumine Eestis 1926Eesti naised poliitikas I).

Helmi Mäelo väidab oma raamatus “Eesti naine läbi aegade” (ilm. 1957 Lundis), et just selles 1913 aasta ajakirja “Naesterahva Elu ja Töö” juulinumbris avaldatud artiklis (kõrval asuval pildil pealmine ajakiri) mainib Marie Reisik esimest korda Eestis sõna “naisõiguslus”. Siiski on naisõiguslust eesti ajakirjanduses mainitud juba varasemaltki. Näiteks kirjutas Lilli Suburg (1841 – 1923) ajakirjas “Linda” (Lilli Suburgi väljaandena aastatel 1887- 1894) naiste õigustest ja sai seetõttu mitmelt poolt nahutada ja uhke nimetuse “Eesti esimene naisõiguslane”. 1905. aastal ilmus Noor-Eesti kogumikus “Wõitluse päiwil” Helene Taari artikkel “Uue aja naisliikumine“, milles antakse ülevaade naisliikumise ja naiste õiguste ajaloolisest kujunemisest hetkeseisust maailmas.

Marie Reisiku 1913.aastal ilmunud artikli näol on tegemist ühe esimese Eesti naisõiguslust programmiliselt käsitleva artikliga ja seega on tegemist omamoodi huvitava lugemisega ka tänases päevas.

NAISEÕIGUSLUSEST

Marie Reisik

 

I

 

Raske on öelda, kummad on visamad olnud harjuma igasuguse nais-liikumise ja naise õiguste laiendamise püüdega, – kas mehed või naised. Igatahes on naised küllalt sagedaste selleski asjas meestelt tõuget oodanud, et liikuma ja mõtlema hakata. Vähemalt niisama sagedaste kui mehed kaljukindlate naise-liikumise vastastena on esinenud.

Et naise õiguste laiendamise küsimuse vastu tänini alles võõrastust ja vihavaenu tuntakse, on loomulik ja arusaadav: on ju inimene loomu poolest alalhoidlik (konservatiivne); kõik, mis uus ja võõras, äratab temas kahtlust, kartust ja vaenu. Suur hulk, laiem rahva mass ei jõua sammu pidada praeguse elu kiire käiguga, ei jõua omaks võtta kõiki uusi mõtteid ja muutusi ilmavaates.

On ju igasuguste uudistega alati väga pikkamisi lepitud ja harjuma hakatud, seesama lugu kordub ka naiste õiguste laiendamise loos.

Kuna aga teooriaga veel vana küljes kinni ollakse, on praktikas mõnigi küsimus juba teistviisi lahendust leidnud. Kuna nii mitmel pool veel kangekaelselt kinni peetakse vanast tööst, et naise koht kodus olevat, on tõelikult asjaolud nii kujunenud, et suurel osal naistel kindlat kodu enam ei olegi.

Teoreetiliselt kinnitatakse küll ikka veel, et siin ja seal, naine ei kõlbavat välise töö jaoks, kuna tegelikult aga suur osa naistest – meil Eestiski – leivateenistuse otstarbel kodust väljaspool tööl on, niihästi tööliste-klassi kui haritlaste ja jõukamate ringkondades.

Õieti ei puutu enam naise-küsimus kaugeltki enam naistesse üksi ega ripu nendest endist. Küsimus ei olegi õieti nii väga selles, mis naised nõuavad, vaid mis olud naistelt nõuavad. Nais-küsimus ja naiseõiguslaste püüded ei ole mitte juhtumisi väljamõeldud muu tegevuse puudusel, – need on elu ise loonud ja muutunud olud ninge elutingimused on nad kaasa toonud.

Naistel ei jää muud üle kui muutunud olikorrast järgnevad tingimised arvesse võtta ja ennast olude kohaselt püüda muuta, tahes või tahtmata. Niisama peavad nad ennast uute olude kohaste õigustega püüdma varustada, kui nad ei taha saada seltskonnale ja seltskonna-elule kahjulikuks koormaks ja kammitsaks.

Meie aegistel naistel ei ole harilikult mingit valikut: nad peavad perekonnast lahkuma ja väljast teenistust otsima. Tütarlapsed, kes kodus rahulikult kosilast oodata võisid, jäävad mineviku-mälestustesse. Ja mitte ainult vallalistelt naistelt ei nõua praegused olud leivateenistust, vaid ka neilt, kes abielus on.

Kogu praegune majandus, praegune kultuurajärk on sarnane, et täitsa võimatu oleks naise tööjõudu tarvitamata läbi saada. On paratamata tõeasi ,et mõlema soo vaheline töö jaotus enam endine ei ole; naise labane ”kodu-kana” nimetus tuleb vanavarana kolikambrisse heita. Kuuldub koguni tõsiseid hääli, kes abielu julgevad toreduse (luksuse) asjaks nimetada. Kahtlemata väga paljudele on ta seda tõeste.

Nii jääb viimati üle ainult küsida, mis peaks ette võtma, et naisele võimalust anda abielu ja emakohuseid enam-vähem õnnelikult ühendada välise teenistuse-tööga. Mis tuleks teha, et kodu ja perekonda hoida lagunemise ja hävinemise eest, millega teda ähvardab vägivaldselt välja elusse paisatud naise üle jõu käiv töö-koorem.

Enne abielusse astumist peab praegune naine teenistust otsima, et mitte ilma peale jääda, sest perekond ei jõua täiskasvanud tütreid toita; ja abielusse astudes peab suur osa naisi teenistusse edasi jääma, sest et perekonna üleval pidamine mehel üksi üle jõu käiks. Selle tõeasjaga peab rehkendama ja teid ning abinõusid otsima, mis aitaksid naisi hoida ülejõulise kurnamise eest ja neile võimalikuks teeksid teenistuses olles ometi ka emakohuseid rahuloldavalt täita.

Naise avalik tegevus tegevat teda ka otsekoheste ja loomulikkude ülesannete täitmisel kõlbmatuks või takistavat suurel mõõdul nende täitmist, – see on tähtsam ette kääne, mis naisele õiguste nõudjate vastu tarvitatakse ja millega tahetakse näidata selle kahjulikkust tõu- ja rahva seisukohast vaadatuna. Kuna aga naise töö ise on kõrvaldamata näituseks saanud, oleks õigem teha kihutustööd just tema õiguste ja silmaringi laiendamise heaks, et sel teel teda ennast sundida otsima võimalusi enda jõu ülemäärase ekspluateerimise vastu, mille läbi ühtlasi oleks leitud abinõu järeltuleva soo tervise eest hoolitseda.

Mida suuremad oleksid naiste õigused ja mida kindlam ning selgem iga üksiku teadmine neist õigustest, seda julgemalt ja ühtlasemalt võiksid nad üles astuda igasuguse naiste töö-jõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu; seda suurema iseteadvusega püüaksid siis ka just naised ise rahva tervise seisukohalt nii tähtsate emakohuste hoolsale täitmisele.

Kuna aga naine mitte ainult soo-esitaja ei ole – mida vananenud moraali poolehoidjad temas ainult näevad – vaid niisama suurel mõõdul ka isikuna tähtis, siis tähendab naiseõiguslaste püüdmine ka veel teisest küljest midagi, mis mitte naisesse üksi ei puutu, vaid kogu seltskonnasse. Iga üksiku seltskonnaliikme vaimline edenemine tähendab ju ühtlasi edu-sammukest kogu seltskonna edenemises; madalal edenemise-astmel seisev naise-sugu on seltskonnale kammitsaks – või seal, kus naisestest ei hoolita, kasutaks ballastiks, parasiitide (söödikute) koguks, mida seltskonna jõud peab kandma, ilma sellest hulgast miskit kasu saamata, ilma et ta seltkonnale vaimliselt kuidagi suudaks väärtusline olla.

Nii on ka sellest küljest naise-küsimus kogu seltskonnale lähedaseks elu-küsimuseks.

Kui veel arvesse võtta, kui lähedaselt mehed abikaasade ja poegadena naisega kokku puutuvad, kui tihedalt nende elu ja mõtted naise omaga on läbi põimitud, siis võib naise edenemine meestki ainult tõsta, teda rikastada uute vaimliste üleelamiste poolest.

 

II

Üleüldised ja pea kõigile haritud rahvastele omased on kaebtused sündimiste-arvu tagasimineku üle.

Väljaspool kodu tegevuses oleval naisel on võimatu ennast lastesünnitamises niisama sigivana probutserida kui endisel ”kodu-kanal”. Naine ei taha seda ka enam ega võigi tahta. Ka neis perekondades mitte, kus tal faktiliselt mingi välise töö läbi tarvis ei ole perekonna ülevalpidamiseks kaasa aidata. Tahaks ta seda, s. o. laste paljust, siis käiks perekonna ülevalpidamine mehel üksi üle jõu ja lasterohkus nõuaks tagajärjena naise teenistust.

Teisest küljest on tuttav, et just jõukamates ja enam haritud ringkondades laste-arv kahaneb. Seda on seletada püütud tuttava looduseseadusega, mille järel halvas tingimistes elavatel loomadel ja taimedelgi järeltulejate hulk suurem on, kuna ta paremates elutingimustes kahaneb, sest et paremates oludes järel tulev põlv hukkasaamise eest kindlamine on kaitstud.

Sündmise-arvu tõusmise heaks töötajad jätavad sagedasti tähelepanemata, et laste arvust tähtsam, on nende tublidus ja vastupidavus. Mis kasu on rahval sadadest või tuhandetest kiduratest lastest, kes esimesel eluaastal surmale pühendatud? Nad on ainult hulga emade jõudu ja aega ära kulutanud, muud midagi. Tõu seisukohalt kasulikum oleks vähem sündinute-arv, kui sündinutest väiksem protsent sureks.

Mida harvem mingi vara, seda kallimaks seda peame, seda hoidlikumalt käima sellega ümber. Kuni inimese-produktsion uusi tõu-võsusid külluses töötas, võis üksikutega pillavalt ümber käia; naise suguline ülesanne oli seal juures aga õieti põhjatu tõrre täitmine. Et kulturalisi ülesandeid liig suurte inimeste-ohvritega kätte saadi, üksiku väärtusest hoolimata, pidi naine vahetpidamata sünnitama, et lõpuks ometi ainult hukkaminekule pühendatud olevusi ilmale tuua.

Sündinute arvu kahanemisega peab üksiku väärtus tõusma. On ju selge, et tõu-alahoidmise protsess palju kokkuhoidlikumalt võiks sündida, kui vähema jõukulutusega samaseid tagajärgi kätte saadaks.

Sündinute kahanenud arvu peaks tasa tegema nende väärtus ja suurem hoolitsemine üksikute eest. Palju sündinuid – palju surnuid – nii oli enne. Uutel oludel peab arvuline vähemus är võidetama omaduste headusega. Sünnib vähem inimesi, ei ole inimese üksus enam külluses leiduv vara, siis peab selle haruldasema varaga õppima kokkuhoidlikumalt maja pidama.

Laste arvu vähenemisega vabaneb naises suur osa jõudu, mis kasuta kaduma läks üleliigsete, sündides surmale või kidurusele määratud laste sünnitamise juures. See vabanenud jõud ei lähe kaduma; ta läheb praktilises tegevuses ikkagi seltskonnale kasuks. Naise edenemine tähendab ju – nagu kord nimetatud – üleüldist edenemist, ühes kohas järel jäänud jõud tasub ennast teisal ära.

Nii siis – paraneb naise seisukord, on selle loomulikuks tagajärjeks ka järeltuleva soo väärtusline tõus, olgugi pealiskaudselt vaadatud laste arv ehk vähem. Naisel aga jääb emakohuste täitmise kõrval enam aega üle praktilise töö ja seltskondlise tegevuse jaoks. See oleks kahekordne võit. –

Et naine väljaspool kodu tegev oleks, on olude ja aja paratamatu nõue; võiks ju sellest vahest veel karta tema naise iseloomule kahju, tema loomusele riket. Mida suuremaks aga kasvab naise iseteadvus, mida kaugemaks laieneb tema silmapiir nendesamade uute olude mõjul, seda vähem on põhjust karta, et ta pimesi ainult meeste sarnaseks püüab saada ja enda iselaadi salgavalt mehele igal alal võitlejaks olla. Et vabadus naise iseseisvamaks, mehisemaks, julgemaks teeb, see kohutab ainult neid, kes naises ikka veel nuttu ja mängukanni otsivad, ja sarnaste arv kahaneb õnneks õige ruttu niihästi meeste kui naiste seas. Muud halba aga tõsistele ja iseteadvatele naistele tegevuserikas tööelu vaevalt jõuaks teha. Kus valida on, seal valib iseteadev naine ennem endapärased ülesanded, et omast kohast ja oma moodi seltskonnale kasulikuks töötegijaks liikmeks olla.

Tööd peab ta igatahes tegema, ja tulevikus vistist veel enam kui praegu. Sellega peab rehkendatama ja sellest seisukohast naise-küsimuse peale vaatama. Mitte mahasurumine ei ole enam ajakohane, vaid kohaste töö-tingimiste ja töö-olude loomine ja otsimine. Ja kasvatuse ning hariduse andmine, mis töötegijaid naisi aitaksid toetada.

 

Esmalt avaldatud ”Naesterahwa Töö ja Elu ja Käsitööleht” nr. 6, 1913.

Kommenteeris ja taasavaldas Evelin Tamm

 

Loe lisaks

Uue aja naisliikumine Helene Taar 1905

33 põhjust olla feminist Evelin Tamm 2013

2 thoughts on “Naisõiguslusest 1913.a.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s