Fideelia-Signe Roots: Tüdrukud traktoriroolis

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Fideelia-Signe Rootsi kogust)

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Elmina Otsmani kogust, Fideelia-Signe Rootsi tehtud fotokoopia)

Juuni teisel nädalavahetusel viibisin Saaremaal Mustjalas XIII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, kus osales ligi 80 nõukogude ajal traktoril, kombainil või veokil töötanud naist. Kohal olid Saaremaa Roolipiigad, Jõgevamaa Natimutid, Virumaa Lindileedid, Raplamaa Põkaprintsessid ja Tartumaa Belarusipiigad. Traktorirooli keerab neist tänapäeval veel vaid mõni üksik. Minu jaoks oli see juba teine kokkutulek. Eelmisel aastal käisin samal üritusel Kütiorus. Teen kunstiakadeemias kangelasnaiste teemalist doktoritööd, kus tähtsateks märksõnadeks on naismehhanisaatorid, nõukogude periood ja töökangelased.

Esimesed kolm kokkutulekut toimusid juba 1970ndtel aastatel. Siis tuli paus ja kuigi Saaremaa Roolipiigad on käinud isekeskis koos juba 19 aastat, hakati üleriigilisi kohtumisi korraldama Jõgevamaa Natimuttide (NATI on traktorimark) eestvedamisel 2002. aastal. Nooruses nii traktoristi kui tuletõrjujana tegutsenud Loniida Bergmann hoiab ühendust kõigi maakondade naistega ja seisab nende õiguste eest. Rauast sepistatud rooliratas jääb igal aastal ühe maakonna kätte. Sellega kaasneb auväärne ülesanne organiseerida järgmine kokkutulek.

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Hingelt noored, kutsuvad nad üksteist piigadeks ja tüdrukuteks. Kogunetakse, et vanu aegu meenutada, laulda ja tantsida. Loodud on isegi spetsiaalne Roolipiigade laul, mida naistebänd esitab. Praegu on Eestis vähe naistraktoriste. Üks põhjus on majandite kaotamine ja tööpuudus, teine ilmselt ka see, et naistraktoristi ja füüsilise töö tegija kuvand ei ole enam nii positiivne. Meedias löövad laineid meelelahutajad, missid, modellid ja isegi ilmateadet loeb ilmatüdruk, kelle ülesanne on mõjuda seksikalt. Kes ütleb, mis naisele sobib ja milline peaks õige naine olema? Kas naised peaksid ütlejat kuulama?

Miks on naine ja masin feministlik küsimus?

Kuigi Eesti naised on alati koos meestega põllul ja laudas rassinud, peeti masinistiametit pikka aega ainult meestele sobivaks. EPM-i andmetel oli Eestis enne 1940. a üksikuid naisi, kes kursused lõpetasid, kuid pole teada, kas nad sel alal ka hiljem töötasid. Nõukogude perioodi jooksul töötas tollases Eesti NSVs väidetavalt umbes 800 naistraktoristi ja –kombainerit. Samas kinnitavad paljud naismehhanisaatorid, et masinatel töötamine oli traditsioonilistest naistetöödest kergem. Tänapäevani traktoriga põristav Heljo Kaubi, keda Saaremaal intervjueerisin, kirjeldas olukorda järgmiselt: „Mehed istuvad traktoriroolis ja naised punnivad suuri kive plaadi peale“. Seepärast langeski otsus õppida traktoristiks. Ainsa naisena traktoristikursused läbinud Heljo teenis hiljem välja ka kõrgeima riikliku autasu, mida naistraktorist võis saada: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja sõit Moskva ning Tähelinna. Moskvas anti auhind kätte ja Tähelinnas kohtuti kosmonautidega. Sündmust kajastati laialdaselt meedias. Heljo Kaubil on vedanud, sest teda ei ole kunagi ei ameti ega auhinna pärast halvustatud. Paša Angelina oli üks esimesi naistraktoriste 1930ndtel Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Arhailises Vene külas kehtis veel range patriarhaat, kus usuti, et kui naine traktoriga künnab, tuleb ikaldus. Et end tõestada, pidid naistraktoristid olema meestest tublimad, mis omakorda võis põhjustada meestepoolset kadedust ja vaenu.

Heljo Kaubi 1915.a. Saaremaal. Süles Pasa Angelina büst. (Foto: F.-S. Roots)

Heljo Kaubi 2015.a. Saaremaal süles Paša Angelina büst (Foto: F.-S. Roots)

Mary Buckley (2006) tõdeb, et kui Nõukogude liidus 1930ndtel asuti moodustama naistraktoristide brigaade, said maanaised esimest korda ajaloos meestega võrdõiguslikuks ja võisid neid isegi töötulemustes ületada. Tegemist on võiduga võrdõiguslikkuse ajaloos, kus võidud pole kunagi kergelt tulnud.

Tihti küsitakse, mis kannustas naisi rasketel masinatel töötama. Kui sõja ajal oli naiste siirdumine tehastesse ja masinatele seletatav meestepuudusega, siis rahuajal näengi peamise põhjusena emantsipatsiooni. Esimesed Nõukogude Liidu traktorid mugavusega ei hiilanud: lahtine kabiin, rauast iste, rehvideta raudrattad, mootorisuitsu jaoks puudus korsten. Linttraktor, mida sujuvama liikumise tõttu just naistele soovitati, nägi välja nagu tank. Lisaks puudus naistel tööriietus. Talunaise garderoobi kuulusid seni valge seelik, pearätik ning jakk, kuid nüüd tekkis vajadus pükskostüümi järele. Pükstes naine aga ei vastanud harjumuspärasele naisekuvandile. Arvestades ohte ja takistusi, on üsna loogiline järeldada, et naisi hoidis traktoriroolis huvi masinate vastu, inimlik soov tuua rahvale oma erialaste oskustega kasu ja võimalus olla majanduslikult iseseisev. Tõsi, kolhooside algaastail maksti nii naistele kui meestele toiduainetes, mitte rahas, kuid edaspidi juba hakkas igakuine palk rolli mängima. Kasutades eesti esifeminist Lilli Suburgi väljendit, rõhutan, et varem oli nõukogude maanaine „igavene käsualune“ ja murrangut, mille tõi kaasa kirjaoskamatu orja tõus traktoristiks, ei saa alahinnata.

Sageli öeldakse, et nõukogude kord „pani“ naised traktorile nagu keegi oleks neid püssi ähvardusel rooli taha ajanud. See ekslik väide toetub ühelt poolt müüdile naisest kui kellestki passiivsest, keda pannakse sinna, kuhu parajasti vaja ja piiratud aruga olevusest, kes masinatest midagi jaga ega neist huvitu. Naised püsigu oma rollis. Teiselt poolt arusaam, et naised suunati traktorile, võib pärineda tõsiasjast, et nõukogude ajal tehti propagandat, mis kutsus naisi traktoristiks õppima. 1930. aasta 8. märtsi “Izvestiyast” leiame pildi naisest, kes sõidab traktoriga üle purunevate pottide ja pannide: kardinaalne murrang naiserollis otse naistepäeval. Määrati kvoodid, palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis aastal 1954 oli see protsent 30. Paraku kadusid eelarvamused naiste- ja meestetöödest visalt. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele. Juhtus ka seda, et naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Elmina Otsman traktoril (Foto Elmina Otsmani kogust F.-S. tehtud fotokoopia)

Paljud jäid aga raskustest hoolimata mehhanisaatoriametile truuks. Eestis on neist tuntuim töökangelane Elmina (Elmine) Otsman (1924- 2012), kes sai esimese eestlasena Paša Angelina nimelise auhinna. Esirinnas sammus ta veel kui meie esimene naistraktorist ja –kombainer ja esimese naistraktoristide brigaadi looja. Nagu Paša Angelina, pidi ka Elmina alguses oma unistuste eest võitlema. Talle ei usaldatud traktoreid, kuna ta oli „valest soost“. Tahtejõud aga viis sihile ja pärast seiklusrikast töist eluperioodi hakkas meie kangelanna noori kombainereid juhendama. 1985. aasta Nõukogude naise detsembrinumbris nenditakse: „Mehed usuvad Elminat, mida ta ütleb, seda teevad.“.

Eesti Vabariigi tulekuga muutus ka naisekuvand ja kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Kui jutuks tulid naistraktoristid, võis märgata naeruvääristavat ja halvustavat tooni. Hea näite leiab siitsamast Naiste Häälest, kus naispoliitik Marina Riisalu kostab: „Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.“

Teoreetiliselt peaks poliitik kõigi inimeste, ka endiste naismehhanisaatorite hääli püüdma, aga tegelikkuses solvab ta sadu ausaid töötegijaid, kelle produktiivseim periood jäi „vale“ riigikorra sisse. Naistraktoristidest räägitakse nagu neid poleks enam olemas, kuigi nad eksisteerivad ja saavad kõigest aru. Mu uurimisandmed näitavad, et Elmina Otsman ei ole ainus, kellele tegi halvustav suhtumine haiget ja põhjustas sügava pettumuse Eesti Vabariigis. Muidugi leidub ka neid, kel läks paremini ja kes suhtumist südamesse ei võtnud.

Puhas ime oli leida vabariigis erialast tööd. Roolikeeraja palk on praegu palju väiksem kui nõukogude ajal, kus 1970ndtel vähendati naismehhanisaatorite töönormi 10 % võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 % rohkem töötama. 1977 võitlesid naismehhanisaatorid välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristina-masinistina põllumajanduses.

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Astumine naismehhanisaatorite maailma on minu jaoks rikastav kogemus, mis on andnud uusi teadmisi, kuid ka ehmatavaid avastusi nii ajaloo kui naisõigusluse vallas. Ajalooliselt on naine ikka olnud pigem ohvri kui kangelase rollis. Võimsaid masinaid meestest paremini juhtiv töökangelanna on ohuks valitsevale maskuliinsele diskursusele. Leian, et see, mis valitsevat diskursust murendab, just uurimist vajabki.

Helmi Mäelo “Sammud edasi”. “Eesti naine läbi aegade” saamislugu

Helmi mäelo sammud edasi 1975Lõikasin äsja lahti tuntud Eesti karskustegelase, ajakirjaniku, kirjaniku ja emadepäeva idee ellukutsuja Helmi Mäelo (1898 – 1978) 1975. aastal Lundis avaldatud mälestusteraamatu “Sammud edasi” lehed. Milline sündmus! Vanasti avaldati raamatuid, mille lehed tuli lugejal ise lahti lõigata. Sellest on kohe näha, kas raamatut on ka varem loetud või õnnestub olla mõne ammuavaldatud köite esmalugejaks. “Sammud edasi” on Helmi Mäelo paguluses avaldatud mälestustesarja neljas teos. Eelnevalt on ilmunud “Talutütar” (1959), jutustab lapsepõlvest enne vabariigi sündi muuhulgas ka Uderna koolist ja Tartu üliõpilaselust, “Elutegevuses” (1961) mälestused noorusest ja aktiivsest karskus- ja rahvaharidustööst Eesti Esimese Vabariigi aastatel, ja “Võõrsil” (1974) kirjeldab põgenemist ja pagulaspõlve esimesi aastaid. Mälestustesarja viimase teosena ilmus “Päevast päeva” (1978). Kirjandusteadlane Rutt Hindrikus, kes on kirjutanud Helmi Mäelo loomingut tutvustava ülevaateartikli kogumikus “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008), hindab autorit kui “hea sulega memuaristi” (lk146).

Helmi Mäelost on veebist piltide leidmine üllatavalt keeruline. Mõned must-valged pildid on lisatud tema mälestusteraamatusse. Nendelt vaatab vastu tumedate prillidega tõsimeelne ja töösse süvenenud naine. Oma eelviimast mälestusteraamatut alustab Helmi Mäelo peatükiga, mille pealkirjaks on VABADUS. Ta kirjeldab oma isa, kes sai pärisorjusest vabaks oma esimesel eluaastal ja heas tujus olles laulis: “Priius, kallis anne, taeva kingitus. Kõigile toob õnne sinu valitsus..!” Rõhk sõnal kõigile. Hakates lähemalt sirvima eesti ajaloo lehekülgi, leiab Mäelo pahameeles, et naiste osa selles on välja pühitud.

…uurisin läbi Ojamaa-Varmase “Eesti ajaloo”. Käisin ka Kuninglikus raamatukogus kirjanduse jahil, kuid see on puruvaene minu soovide osas. Hämmastuseks leidsin, et eesti rahva ajaloos ei eksisteeri naine. Kõik, mis mehed on teinud, seda on analüüsitud ja hinnatud. Ka mitte Eesti Vabariigi ajast ei ole jälgegi naiste tööst ja saavutustest. See vihastas mind. Jah, isegi Oskar Loorits oma teostes paneb küll naisele kui emale aupärgi, kuid see on rahvaluule alusel pisut liialdatud ülistamine ega ole ometi faktiline ajaloo käik. Olin ju ise kogu iseseisvuse aja eluga, tööga ja tegevustega kaasas olnud ning teadsin naise osa selles. Ka Vabadussõja ajal ei ole naist nagu olemaski, kõik on meeste saavutus…. Äkitselt on mulle selge, et kirjutan uurimusteose: “Eesti naine läbi aegade”. Samast ajast hakkan kirjutama ka oma päevikut. Kogu Misjoniliidu ajal tegin ainult märkmeid ja kunagine algatus paguluse alg-aastatelt ei veedelnud jätkama. Niisiis mu päevik: 10.08.1955. (Mäelo 1975:6-7)

Juba kolmandal septembril on aktiivne naine teel Stockholmist Helsingi suunas, et külastada Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakonda ja otsida oma raamatu kirjutamiseks vajalikku allikmaterjali.

5.9.1955 Olen suure põnevusega oodanud seda päeva, et näha, mida sisaldab Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakond. Magister Eino Nivanka, kes on selle osakonna juhataja, on välismaareisil, kuid on teinud enne ärasõitu korralduse minu töötamisvõimaluste kohta. Pöördusin seetõttu magister H. Grönroosi poole. Nivanka on lubanud minul istuda tema laua taga. Sain kartoteegi ja asusin seda läbi lehitsema. Olen tulemuste üle rõõmus. Näib, et polegi enam võimalik tagasi tõmbuda, nagu ei saaks seda teost kirjutada, sest materjali on selleks olemas. Kas olen ise enam selleks võimeline? (Mäelo 1975:10)

Raamatut ettevalmistava uurimistöö protsessi kirjeldamist leiab järgnevatelgi lehekülgedel.

7.9.1955 Ennelõunase aja istusin raamatukogu keldris. Olen läbi vaadanud “Olevikust” selle osa, mil Maria Koppel, eesti esimene kutseline naisajakirjanik, oli selle toimetajaks 1903-1905. Leidsin tema ajast võtmeseisukohti, nagu üleskutse naistele hakata vallakoolmeistriteks, ja 1905. aastal naistele hääleõiguse nõudmine. (Mäelo 1975:11)

Soomes külastab Helmi Mäelo eesti ajaloost tuntud tegelasi nagu Aino Kallast, Leeni Vesterineni jt. Mitmete inimeste käest saab kirjanik ja naisajaloouurija raamatu koostamiseks hädavajalikke fotosid jt dokumente.

Peale Soomest naasmist leiab Helmi Mäelo oma kirjatöö tegemiseks sobiliku keskkonna Rahvusnõukogu ruumides Åkeshovi mõisa kõrvalhoones. Päeval Rahvusnõukogu neid ruume ei vaja ja naisel õnnestub üks avar koosolekuruum sümboolse tasu eest ajutiselt üürile võtta. “Kodus olin perenaine, väljas hakkasin suunduma mingile “vanale rajale”, nagu mu sõbrad soomlased seda soovisid.” (1975:18) Ka raamat ise hakkas juba selgemat kuju võtma:

Eelkõige oli vajalik materjalid läbi töötada, teatud märkmed teha ja raamatu ülesehitus ette näha. Otsest eeskuju ei olnud kusagilt võtta ja seda ei tahtnukski. Jõudsin selgusele, et teos “vaatleb eesti naist läbi aegade peamiselt ühiskondliku ja rahvusliku arengu seisukohalt. Seepärast on puudutamata nii kirjanduse kui kunstide aladel tegutsevad naised peale ärkamisaja tähtkujude…” Selle seisukoha võtsin kolmel põhjusel: esiteks kartsin laiali valguda, teiseks ei pidanud ennast kompetentseks tungida kirjanduse ja kunstialade sügavustesse, et seal valikut teha, ja kolmandaks oleks mu käsikiri paisunud kirjastusele vastuvõtmatult paksuks. (Mäelo 1975:18)

Aprillis 1956. aastal on käsikiri valmis ja Eesti Kirjanike Koperatiivile saadetud. Teos ilmus Vabariigi 39. aastapäevaks. Eesti naine läbi aegadeAutor kirjutab oma päevikus:

Olin rõõmus ja veendunud, et olin seega päästnud eesti rahva ajaloost ühe lõigu, mida naised hindavad. Kuid Lundi helistades kuulsin Kangrolt (Bernard E.T.), et ettetellimisi oli tulnud katastrofaaselt vähe. See torkas mind nagu noaga südamesse. Olin teinud kaks aastat tööd ja ootasin selle hindamist naiste poolt, kuid sain vastuseks raske pettumuse. Samad lootused ja pettumus oli ka kirjastusel.

Kuid ometi oli see alles suuremate pettumuste väike algus. Ootasin arvustusi. (Mäelo 1975:22)

Arvustajad norisid pisiasjade kallal, nõudsid selgitust iseenda või teiste rolli suuruse või väiksuse üle. Siiski oli arvustusi, mille üle oli autoril hea meel ja mis ka hiljem tema isiklikus arhiivis säilitamist leidsid. Sellisteks arvustajateks olid: Johanna Päts, Maria Kleitsman, Mall Jürma, Raimond Kolk, Märt Raud, Tuuli Reijonen “Helsingin Sanomates” ja Artur Adson.

Olen neid pikkade aastate järele lehitsenud ja raamatus leiduvate vigade osas arvustajatele õigust andnud, kuid kes oleks pagulasolukorras olnud võimeline kirjutamata ilma vigadeta või vähemate vigadega. Nüüd on teos siiski ajalooline väärtus, mida ma ka ise kasutan vajalikkudel kordadel käsiraamatuks. Kuid Artur Adsonile, kes nurises, et olin sellest välja jätnud Marie Underi, annan õiguse. Ma oleksin pidanud tema nime sisse võtma eesti rahva kultuuriloo ühe võimsama kandjana. (Mäelo 1975:23)

Sain raamatu “Eesti naine läbi aegade” originaaleksemplari (kordustrükk ilmunud Varrakult 1999.a.) Eesti Majas Mai Raud-Pähni külastades. Tegemist on tõepoolest olulise ajaloolise märgiga eesti naisliikumise ajaloos ja vaieldamatult kõige põhjalikuma (minu andmetel tänaseni ainsa) ülevaateteosega, mis keskendub naiste ajaloole Eestis. Helmi Mäelo on seetõttu üks mõjukamaid Eesti feministe läbi aegade, kuid mida me tema tööst ja elust tegelikult teame?  Meie naisajaloo leheküljed on tänase päevani jäänud väga hõredaks ja harvaks. Ka Helmi Mäelo elust ja tööst teame vaid tema enda mälestuste põhjal.

eestinainelabiaegade

Lõpetaksin Helmi Mäelo sõnadega:

Ühel päeval, kui võitlesin läbi vihma Åkeshovi poole, kui rajuhoog lõi vihmavarju tagurpidi ja püüdis mind ennast teelt kõrvale lükata, tunnetasin äkitselt, et pean ennast kätte võtma ja sihile jõudma. Sihiks oli töösse andumise meeleolu, milleks keegi teine ei saa aidata. See näis paratamatusena nagu tormist läbivõitlemine. Istusin pärale jõudes laua taha ja hakkasin otsemaid kirjutama. Olin üliõnnelik. (Mäelo 1975:19)

Evelin Tamm

Esmalt avaldatud autori blogis Kirjed 18. augustil 2013

Loe lisaks:

Evelin Tamm: Feminism ja vihakõne

Egge Kulbok-Lattik: Rahvamajad – eesti naise uks avalikkusesse

Evelin Tamm: Liblikad, hundid ja eesti ajaloo legendaarsed naised 

Marie Reisik: Naiseõiguslus, 1913

 

Feminism ja vihakõne

mina 2009 Janis Mednis IKuna kirjutan viimasel ajal järjest enam naisajaloo teemadest ja võrdõigusluse küsimusest, siis aeg-ajalt rünnatakse mind viha õhutamise süüdistustega. Sealjuures on süüdistajad ise minu suunas väga agressiivse hoiakuga ja pigem võiks nende endi väljendusi pidada vihakõne valdkonda liigituvateks.

Kuidas vihakõnet ära tunda?

Soovitan vaadata ETV “Tujurikkuja” videot netikommentaatorite vihakõnest. Mõnikord oleme kõik vihased ja tahame sõnadega põrutada. Mõnele on vihakõne nii omane, et sellest on saanud ainus kõnelemise viis. Kust jookseb piir vihakõne ja oma pahameele väljendamise vahel?

Veebis esmast otsingut sooritades ma vihakõne kohta ühest selgitust ei leidnud, kuigi vihakõne näiteid võib leida lihtsa vaevaga kõikjalt kommentaariumitest ja ajakirjanduse veergudelt. See fakt iseenesest on väga huvitav. Ilmselt on eesti keeleruumis tegemist alles uue mõistega või on valdkond alles tähelepanu keskmesse tõusmas. Vikipeedias on olemas Gordon Allporti mõõdiku, nn Allporti skaala, selgitus. Selle skaala abil saab määratleda eelarvamuse ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Vihakõne on skaala esimene aste.

Allporti skaala astmed:

Esimene aste on halvustavate väljendite kasutamine (inglise keeles antilocution), mida iseloomustab see, et enamuse liikmed teevad vähemuse arvel vabalt nalja ja kujutavad vähemusse kuulujaid negatiivsetes värvides. Seda on mõistetud kui vihakõnet (inglise keeles hate speech), mis Eesti seadusandluses vastab vaenu õhutamisele (Karistusseadustik § 151 lg 1). Esimese astme ohtlikkus, kuigi see iseenesest ei tundu enamusele kahjulik, ja on enamasti kaitstud sõnavabadusega, väljendub selles, et ta juhatab sisse skaala järgmised astmed.

Teine aste on vältimine, mis seisneb selles, et enamus väldib aktiivselt vähemuse liikmeid. Kuigi otsest kahju keegi ei tekita, tekib see iseenesest isolatsiooni tõttu.

Kolmas aste on diskrimineerimine. Vähemuse liikmetele ei anta võimalusi ega pakuta teenuseid, et takistada neil oma eesmärke saavutada. See on juba aktiivne kahju vähemusele. Vähemuse õigust võrdsetele võimalustele rünnatakse aktiivselt. Eesti seadusandluses liigitub see passiivse või aktiivse ebavõrdse kohtlemise hulka (Karistusseadustik §-d 152–153).

Neljas aste skaalal on füüsiline rünnak, mille sihtmärk on vähemuse vara, aga ka vähemusse kuuluvate isikute tervis ja elu. Füüsilise rünnaku näiteks on lintšimine, pogrommid ja muud võõravihast ajendatud vihakuriteod nagu ähvardamine, mõrv, piinamine, vägistamine.

Viies aste on hävitamine (eksterminatsioon), mis avaldub etnilises puhastuses või genotsiidis (Karistusseadustik § 90). (Allikas: vikipeedia)

Niisiis, vihakõne kui halvustavate väljendite kasutamine, millest võib välja kasvada koguni piinamine, vägistamine või massiline hävitamine.  Allporti skaala alusel on huvitav jälgida meie poliitikute sõnavõtte ja tegutsemist või näiteks artikleid, mida avaldatakse meie juhtivate naisõiguslaste avalike sõnavõttude ja kommentaaride naeruvääristamiseks. Marginaliseeritud grupid on avalikkuse tähelepanu alla sattudes või ise sõna võttes alatasa vihakõne sihtmärgiks, üsna sageli peetakse seda sõnavabaduse varjuküljeks, millega tuleks justkui leppida. Mulle isiklikult tundub, et väga paljud vihakõnelejad ei saa ise arugi, kuidas nende teravad sõnad sotsiaalses ruumis mõju avaldavad.

Sõim kui poliitika ja avaliku ruumi argipäev

Blogija ja PR inimene Daniel Vaarik räägib sõimust ja loetleb hulgaliselt tipp-poliitikute sõimamisi, mis Eesti poliitmaastikul justkui argipäevaks. Ta arutab ka selle üle, miks inimesed sõimavad:

Töötades konsultandina olen õppinud kahte olulist asja sõimamise kohta. Esimene. Stressi ja kriisidega tegelevad inimesed teavad, et ärritunud isik on võimeline sõimama järjest umbes 90 sekundit. Selle järel saavad tal otsa kas mõtted või õhk, või siis mõlemad. Rumal on sellesse 90 sekundi saluuti kuidagi sekkuda, sellele tasemele laskuda, sest see lihtsalt eskaleerib olukorda ning pealegi ei pruugi te ise olla piisavalt hea sõimaja, et sellel tasemel võita.

Teine. Üks tuntud psühholoog ütles mulle kunagi, et tema arvates on vihastamisel ja sõimamisel ainult kaks võimalikku põhjust. Hirm või ebakindlus. Mis tegelikult mõlemad taanduvadki hirmule. Kuigi teadus pakub ilmselt suuremat hulka põhjendusi, olen ma ise mõelnud, et see on vist tõesti laias laastus tõsi.

Vahel on raske uskuda, et mõnda sõimajat juhib tegelikult lihtsalt ebakindlus, ohutunne oma positsiooni kaotamise või mingi rumala olukorra ees, sest tal näib ju kõik nagu olemas olevat, kuid mida vähem tal on eneseirooniat, mida rohkem ta on ennast  suureks ja kõikvõimsaks mõelnud, seda lihtsam on seda kujutluspilti purustada. Ega ilmaasjata ei ütle inglased, et miski, mis tunneb ennast torgatuna, pidi eelnevalt olema mull.

Lugedes Vaarikut näib, et professionaalsed avalikkusega suhtlejad on õppinud vihakõnet ignoreerima ja sellest mööda vaatama, seda ära seletama. Sõim oleks kui orgaaniline avalikkuses esinemise osa, justkui osaks mängu ilust ja elust. Diskrimineerimist ja sõimu Vaarik omavahel kokku ei vii.

lilli suburgMinule tundub, et naised keelduvad poliitikas osalemast eelkõige ebameeldivusest sarnaste rünnakute ees. Naised on kasvatatud haavatavateks (“õrnem sugupool”), meile on teiste arvamus sageli tähtsam kui meestele. Naisele ja naiselikkusele omistatud “loomuomane õrnus” on osaks ka sellest, miks me avalikkusesse justkui astuda ei saakski. Näiteks Lilli Suburgi 1887. aastal “Lindas” avaldatud, tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele, vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Samas hoiatati ka teisi naisi sõna võtmast, sest et iga naine, kes julgeb avalikult kõneleda, kaotab sellega teiste austuse ja saab justkui igaveseks määritud. Seesama käitumismuster kehtib tänaseski päevas, rohkem kui 100 aastat hiljem. Barbi Pilvre kirjutas 2011 aastal naisjuhtidest ja meediast. Ta tõi esile, et avalikkus nuhtleb naiste juhtimisvigu kordades karmimalt kui meeste omi.

Kui lugeda Vaariku selgitust sõimust, siis võiks järeldada, et naistel tuleb õppida enesekindluse ja rahu säilitamist, kindlasti aitab kaasa kogemus ja teadlikkus vihakõnest kui sotsiaalsest fenomenist.  Heaks võimaluseks on 12. septembril toimuv taaskordne Avatud Ühiskonna Foorum, mille keskmes on seekord vihakõne. Foorum on nähtav ka veebi vahendusel.

Autoriks: Evelin Tamm

Liblikad, hundid ja haridusajaloo legendaarsed naised

Sõnad langesid kui lumehelbed tõsisesse keskendunud vaikusesse ja kadusid. Lisaksin veel, et küsitlus “Eesti ajaloo legendaarsed naised” kestab. Vastamiseks kulub ca 5 minutit. Iga vastaja on oluline.

Aitäh kõikidele loengus osalejatele, eriti Tiiu Kuurmele, kes selle sündmuse võimalikuks tegi!