Fideelia-Signe Roots: Tüdrukud traktoriroolis

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Fideelia-Signe Rootsi kogust)

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Elmina Otsmani kogust, Fideelia-Signe Rootsi tehtud fotokoopia)

Juuni teisel nädalavahetusel viibisin Saaremaal Mustjalas XIII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, kus osales ligi 80 nõukogude ajal traktoril, kombainil või veokil töötanud naist. Kohal olid Saaremaa Roolipiigad, Jõgevamaa Natimutid, Virumaa Lindileedid, Raplamaa Põkaprintsessid ja Tartumaa Belarusipiigad. Traktorirooli keerab neist tänapäeval veel vaid mõni üksik. Minu jaoks oli see juba teine kokkutulek. Eelmisel aastal käisin samal üritusel Kütiorus. Teen kunstiakadeemias kangelasnaiste teemalist doktoritööd, kus tähtsateks märksõnadeks on naismehhanisaatorid, nõukogude periood ja töökangelased.

Esimesed kolm kokkutulekut toimusid juba 1970ndtel aastatel. Siis tuli paus ja kuigi Saaremaa Roolipiigad on käinud isekeskis koos juba 19 aastat, hakati üleriigilisi kohtumisi korraldama Jõgevamaa Natimuttide (NATI on traktorimark) eestvedamisel 2002. aastal. Nooruses nii traktoristi kui tuletõrjujana tegutsenud Loniida Bergmann hoiab ühendust kõigi maakondade naistega ja seisab nende õiguste eest. Rauast sepistatud rooliratas jääb igal aastal ühe maakonna kätte. Sellega kaasneb auväärne ülesanne organiseerida järgmine kokkutulek.

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Hingelt noored, kutsuvad nad üksteist piigadeks ja tüdrukuteks. Kogunetakse, et vanu aegu meenutada, laulda ja tantsida. Loodud on isegi spetsiaalne Roolipiigade laul, mida naistebänd esitab. Praegu on Eestis vähe naistraktoriste. Üks põhjus on majandite kaotamine ja tööpuudus, teine ilmselt ka see, et naistraktoristi ja füüsilise töö tegija kuvand ei ole enam nii positiivne. Meedias löövad laineid meelelahutajad, missid, modellid ja isegi ilmateadet loeb ilmatüdruk, kelle ülesanne on mõjuda seksikalt. Kes ütleb, mis naisele sobib ja milline peaks õige naine olema? Kas naised peaksid ütlejat kuulama?

Miks on naine ja masin feministlik küsimus?

Kuigi Eesti naised on alati koos meestega põllul ja laudas rassinud, peeti masinistiametit pikka aega ainult meestele sobivaks. EPM-i andmetel oli Eestis enne 1940. a üksikuid naisi, kes kursused lõpetasid, kuid pole teada, kas nad sel alal ka hiljem töötasid. Nõukogude perioodi jooksul töötas tollases Eesti NSVs väidetavalt umbes 800 naistraktoristi ja –kombainerit. Samas kinnitavad paljud naismehhanisaatorid, et masinatel töötamine oli traditsioonilistest naistetöödest kergem. Tänapäevani traktoriga põristav Heljo Kaubi, keda Saaremaal intervjueerisin, kirjeldas olukorda järgmiselt: „Mehed istuvad traktoriroolis ja naised punnivad suuri kive plaadi peale“. Seepärast langeski otsus õppida traktoristiks. Ainsa naisena traktoristikursused läbinud Heljo teenis hiljem välja ka kõrgeima riikliku autasu, mida naistraktorist võis saada: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja sõit Moskva ning Tähelinna. Moskvas anti auhind kätte ja Tähelinnas kohtuti kosmonautidega. Sündmust kajastati laialdaselt meedias. Heljo Kaubil on vedanud, sest teda ei ole kunagi ei ameti ega auhinna pärast halvustatud. Paša Angelina oli üks esimesi naistraktoriste 1930ndtel Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Arhailises Vene külas kehtis veel range patriarhaat, kus usuti, et kui naine traktoriga künnab, tuleb ikaldus. Et end tõestada, pidid naistraktoristid olema meestest tublimad, mis omakorda võis põhjustada meestepoolset kadedust ja vaenu.

Heljo Kaubi 1915.a. Saaremaal. Süles Pasa Angelina büst. (Foto: F.-S. Roots)

Heljo Kaubi 2015.a. Saaremaal süles Paša Angelina büst (Foto: F.-S. Roots)

Mary Buckley (2006) tõdeb, et kui Nõukogude liidus 1930ndtel asuti moodustama naistraktoristide brigaade, said maanaised esimest korda ajaloos meestega võrdõiguslikuks ja võisid neid isegi töötulemustes ületada. Tegemist on võiduga võrdõiguslikkuse ajaloos, kus võidud pole kunagi kergelt tulnud.

Tihti küsitakse, mis kannustas naisi rasketel masinatel töötama. Kui sõja ajal oli naiste siirdumine tehastesse ja masinatele seletatav meestepuudusega, siis rahuajal näengi peamise põhjusena emantsipatsiooni. Esimesed Nõukogude Liidu traktorid mugavusega ei hiilanud: lahtine kabiin, rauast iste, rehvideta raudrattad, mootorisuitsu jaoks puudus korsten. Linttraktor, mida sujuvama liikumise tõttu just naistele soovitati, nägi välja nagu tank. Lisaks puudus naistel tööriietus. Talunaise garderoobi kuulusid seni valge seelik, pearätik ning jakk, kuid nüüd tekkis vajadus pükskostüümi järele. Pükstes naine aga ei vastanud harjumuspärasele naisekuvandile. Arvestades ohte ja takistusi, on üsna loogiline järeldada, et naisi hoidis traktoriroolis huvi masinate vastu, inimlik soov tuua rahvale oma erialaste oskustega kasu ja võimalus olla majanduslikult iseseisev. Tõsi, kolhooside algaastail maksti nii naistele kui meestele toiduainetes, mitte rahas, kuid edaspidi juba hakkas igakuine palk rolli mängima. Kasutades eesti esifeminist Lilli Suburgi väljendit, rõhutan, et varem oli nõukogude maanaine „igavene käsualune“ ja murrangut, mille tõi kaasa kirjaoskamatu orja tõus traktoristiks, ei saa alahinnata.

Sageli öeldakse, et nõukogude kord „pani“ naised traktorile nagu keegi oleks neid püssi ähvardusel rooli taha ajanud. See ekslik väide toetub ühelt poolt müüdile naisest kui kellestki passiivsest, keda pannakse sinna, kuhu parajasti vaja ja piiratud aruga olevusest, kes masinatest midagi jaga ega neist huvitu. Naised püsigu oma rollis. Teiselt poolt arusaam, et naised suunati traktorile, võib pärineda tõsiasjast, et nõukogude ajal tehti propagandat, mis kutsus naisi traktoristiks õppima. 1930. aasta 8. märtsi “Izvestiyast” leiame pildi naisest, kes sõidab traktoriga üle purunevate pottide ja pannide: kardinaalne murrang naiserollis otse naistepäeval. Määrati kvoodid, palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis aastal 1954 oli see protsent 30. Paraku kadusid eelarvamused naiste- ja meestetöödest visalt. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele. Juhtus ka seda, et naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Elmina Otsman traktoril (Foto Elmina Otsmani kogust F.-S. tehtud fotokoopia)

Paljud jäid aga raskustest hoolimata mehhanisaatoriametile truuks. Eestis on neist tuntuim töökangelane Elmina (Elmine) Otsman (1924- 2012), kes sai esimese eestlasena Paša Angelina nimelise auhinna. Esirinnas sammus ta veel kui meie esimene naistraktorist ja –kombainer ja esimese naistraktoristide brigaadi looja. Nagu Paša Angelina, pidi ka Elmina alguses oma unistuste eest võitlema. Talle ei usaldatud traktoreid, kuna ta oli „valest soost“. Tahtejõud aga viis sihile ja pärast seiklusrikast töist eluperioodi hakkas meie kangelanna noori kombainereid juhendama. 1985. aasta Nõukogude naise detsembrinumbris nenditakse: „Mehed usuvad Elminat, mida ta ütleb, seda teevad.“.

Eesti Vabariigi tulekuga muutus ka naisekuvand ja kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Kui jutuks tulid naistraktoristid, võis märgata naeruvääristavat ja halvustavat tooni. Hea näite leiab siitsamast Naiste Häälest, kus naispoliitik Marina Riisalu kostab: „Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.“

Teoreetiliselt peaks poliitik kõigi inimeste, ka endiste naismehhanisaatorite hääli püüdma, aga tegelikkuses solvab ta sadu ausaid töötegijaid, kelle produktiivseim periood jäi „vale“ riigikorra sisse. Naistraktoristidest räägitakse nagu neid poleks enam olemas, kuigi nad eksisteerivad ja saavad kõigest aru. Mu uurimisandmed näitavad, et Elmina Otsman ei ole ainus, kellele tegi halvustav suhtumine haiget ja põhjustas sügava pettumuse Eesti Vabariigis. Muidugi leidub ka neid, kel läks paremini ja kes suhtumist südamesse ei võtnud.

Puhas ime oli leida vabariigis erialast tööd. Roolikeeraja palk on praegu palju väiksem kui nõukogude ajal, kus 1970ndtel vähendati naismehhanisaatorite töönormi 10 % võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 % rohkem töötama. 1977 võitlesid naismehhanisaatorid välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristina-masinistina põllumajanduses.

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Astumine naismehhanisaatorite maailma on minu jaoks rikastav kogemus, mis on andnud uusi teadmisi, kuid ka ehmatavaid avastusi nii ajaloo kui naisõigusluse vallas. Ajalooliselt on naine ikka olnud pigem ohvri kui kangelase rollis. Võimsaid masinaid meestest paremini juhtiv töökangelanna on ohuks valitsevale maskuliinsele diskursusele. Leian, et see, mis valitsevat diskursust murendab, just uurimist vajabki.

Tiina Kangro tahab luua ühiskonda, kus abist sõltuvus on minimaalne

Enne valimisi avaldab Naiste Hääl intervjuusid naiskandidaatidega erinevatest erakondadest. Tiina Kangro on aastaid ajakirjanikuna ajanud puuetega inimeste asja ja kandideerib nüüd IRLi nimekirjas. Küsimusi esitas Evelin Tamm.   

Evelin: Kuidas sa üldse algselt sattusid puuetega inimeste ja omastehooldajate probleemidega tegelema?

Foto: Pille-Riin Pregel (Delfi/Eesti Ajalehed)

Foto: Pille-Riin Pregel (Delfi/Eesti Ajalehed)

Tiina: Alustasin 25 aastat tagasi, veel eelmise riigikorra ajal, kui tekkis taasiseseisvumise eel puuetega inimeste liikumine, sealhulgas esimeste koju kasvama jäetud puuetega laste vanemate liikumine. Oli 1980-ndate keskpaik ja tähelepanu keskmes oli puuetega laste õigus kasvada kodus. Sellest ajast saati jäingi tegelema puuetega inimestega seonduvaga ja ajapikku kasvas sellest välja sotsiaalteema laiemalt. Samal perioodil alustasin ka oma tööd ajakirjandusvaldkonnas, esmalt televisioonis.

Evelin: 25 aastat on väga pikk aeg. Nende aastate jooksul oled näinud palju valitsusi ja saanud sotsiaalpoliitikast väga hea ülevaate. Kas kodanikualgatus, mis kerkis üles koos töövõimereformiga, on sinu jaoks esimene selline või oled midagi sarnast ka juba varasemalt teha üritanud?

Tiina: Seoses töövõimereformiga tekkis väga suur aktiviseerumine puuetega inimeste ja nende esindusorganisatsioonide hulgas. Puudega inimesed on olnud pikki aastaid murust madalamad. Nüüd lõpuks otsustasid nad enda eest seisma hakata. See on suur tulemus, mis langes kokku üleüldise aktiviseerumisega eesti ühiskonnas – Harta 2012, Jääkelder – need kahe aasta tagused sündmused, (mis küll osavalt maha suruti).

Evelin: Vaadates praegu vabakonna liikumist aktiivsesse poliitikasse, sealjuures osade aktivistide liitumist etableerunud erakondadega, ma siiski seda teadliku kodanikuinitsiatiivi mahasurumisena ei näe. Kas tänastel poliitikutel üldse ongi eeldusi osaleva demokraatiaga riigi juhtimiseks? Kas pole tegemist lihtsalt tööriistade ja kogemuse puudumisega?

Tiina: Jääkelder ja rahvakogu (Harta 12 järgsed nähtused) olid väga osavalt dirigeeritud “rahustavad” tegevused, et kõik oleks korralikult kontrolli all. Aga tõsi on see, et meie poliitikas ei ole oskust kodanikke kaasata (selle sõna tegelikus mõttes). Arvatakse, et kaasamine on, kui sihtgrupi esindajaid kutsutakse mingile koosolekule või antakse võimalus kirjutada eelnõule parandusettepanekuid. Kaasamise sisulist poolt ei mõisteta ega peeta ka vajalikuks.

Evelin: Teine pool on muidugi poliitilise paradigma muutus, peale viimaseid arenguid on kõik erakonnad liikunud rahvale lähemale.

Tiina: Kas on? Sõnades küll.

Evelin: Jah, olen nõus, et esialgu on tegusid alles vähe. Aga see, et sõnadest saaksid teod, on osaliselt ju rahva enda teha. Osalesid ka ise meeleavaldustel, olid vist isegi organiseerijate hulgas, kui puuetega inimesed tulid tänavale. Mis tunne see oli?

Tiina: Nagu eespool juba ütlesin, see oli suur saavutus, kaua küpsenud valmisolek ise oma elu juhtimisel kaasa lüüa. Väga paljud ei julgenud tulla, väga paljud kartsid – mida? Igaühel omad põhjused.

Ka võimul olevad poliitikud tegid palju selleks, et väljatulekut maha suruda. Sõitsid mööda Eestit ja veensid inimesi, ärge minge pikettidele. Hirmutasid ja lubasid tasuda heaga, kui ei minda tänavale.

Evelin: Paljud kodanikuaktivistid kandideerivad käesolevatel valimistel tegevpoliitikasse. Nii ka sellest liikumisest väljakasvanud mitteformaalne ühendus “Näoga inimeste poole”, mis ühendab mitmeid organisatsioone.

Tiina: Tegelikult ei plaaninudki me poliitikasse minna, vaid meie esmärk oli osaleda puuetega inimeste elu puudutavate otsuste tegemisel kodanikuaktiivsuse korras. Paraku tuli sein ette, ühest hetkest alates ei ramminud me enam kodanikena läbi, riik oli meie jaoks suletud. Sealt võrsuski tõdemus, et osalusdemokraatial Eestis on piirid. Ja kui tahame edasi minna oma eesmärkidega, siis tuleb meil siseneda esindusdemokraatiasse ehk minna aktiivsesse poliitikasse. Me otsutasime seda teha parteitutena. Kaalusime korraks ka oma partei loomist, aga puht tehniliselt ei olnud see mõeldav.

Evelin: Kes need meie on?

Tiina:  Töövõimereformiga seoses tekkis koostöövõrgustik, kuhu kuulus ligikaudu kakskümmend erinevat puuetega inimeste ja omastehooldajate esindusühingut. Nendega liitusid Patsientide esindusühing, aga ka meedikute organisatsioonid (Arstide liit, Tervishoiutöötajate kutseliit), mitu ametiühingut, pensionäride ühingud jne. Lisaks hulk aktiivseid üksikisikuid, kaasamõtlejaid.

Sellest tekkis aktiiv, niisugune tuumik, kes jäigi koos tegutsema ja kelle taga ongi nüüd üsna lai võrgustik, ühingute liikmeskondadega ligi 100 000 inimest, kes on otseselt seotud sotsiaalprobleemidega, mis vajavad lahendusi. Hiljuti otsustasime võrgustiku liikmetega asutada Sotsiaalfoorumi, mis hakkab tegutsema lobigrupina, et panustada parema sotsiaalpoliitika väljaarendamisse kogu Eesti jaoks. Eestis on just praegu väljatöötamisel lobigruppide tegevust puudutav seadusandlus ja arvatavasti saab ka uue riigikogu üheks oluliseks väljakutseks jõuda  tööstiilini, mis võimaldaks ka kodanikel osaleda tsiviliseeritud ja efektiivsel moel riigijuhtimises.

Evelin: Kuidas kirjeldaksid seda seina, mis vastu tuli. Mis täpsemalt juhtus? Mida poliitikud tol hetkel valesti tegid?

Meie poliitikutel on välja kujunenud selline stiil, et asjad otsustatakse kõigepealt ära, aga kuna kusagil on kirjas nõuded, et sihtgruppe tuleb kaasata, siis hakatakse kaasamist läbi ”mängima”. See aga tähendab, et tegeldakse vormi, mitte sisuga. Teemat tundvaid osapooli ignoreeritakse – seda me piltlikustasime teerulliga Toompeal meelt avaldamas käies. Meie osutasime reformi seaduste väljatöötamisel väga tõsistele puudujääkidele ja tegime tülikaid ettepanekuid. Töövõimereform osutuski väga keeruliseks ja mitmetahuliseks ettevõtmiseks, mille puhul asjaga tegelnud poliitikutel nappis teadmisi, kuid kus neil oli samas mitmeid varjatud huvisid: näiteks pääseda töötukassasse kogunenud rahade kallale. Reformierakond ei olnud valimiste eel ka nõus tunnistama, et valdkonna reformimist on alustatud valest otsast ja nii võeti halvad seadused lihtsalt jõuga vastu. Reaalsete inimeste huvid, kelle elu reform hakkab puudutama, jäid alla poliitilistele huvidele. See oligi sein, mis tuli inimeste ja võimu vahele.

Evelin: Valisite kandideerimiseks IRLi nimekirja. Millest selline valik?

Tiina: Me tegime väga praktilise otsuse. Meil oli vaja leida koostööpartner poliitikas, kes oleks huvitatud meie sotsiaalprogrammist ja selle realiseerimisest meie võrgustiku kompetentsi kasutades.

Evelin: Loogiline oleks olnud mõne vasakpartei eelistamine. Valikud on muidugi piiratud…

Tiina: Siin ma vaidleks vastu. On väärarusaam, et sotsiaalpoliitika on vasakpoolsete pärusmaa. Vastupidi. Tänapäevases ühiskonnas (ütleme, et majanduskriisi järgses maailmas) ei ole enam mõeldav jätkata selliste sotsiaalsüsteemidega nagu me teame jõukatest Põhjamaadest või rikkast Lääne-Euroopast. Ka Põhjamaad kohendavad oma sotsiaalsüsteeme, või vähemalt valmistuvad seda tegema.

Parempoolne (konservatiivne) poliitika võtab asja praktilisemalt. Me ei pea keskenduma abivajajate aitamisele ega hooldamisele, vaid aitame neid sellega, et loome ühiskonnakorralduse, kus inimesed saavad võimalikult iseseisvalt hakkama. Meie arvates saab just see olla sobiv tee Eesti jaoks. Luua ligipääsetav, võrdsetel võimalustel baseeruv elukeskkond, kus inimesed saavad võimalikult hästi ise hakkama, ka erivajadustega inimesed. Kus abist sõltuvus on minimaalne.

Väide, et miks IRL, kui nad seni ei ole inimestest hoolinud. Mis siis teha, kui seni ei ole keegi inimestest hoolinud? Kas lasta kõik senised parteid allavett? Aga kust me saame siis uued ja paremad? Eks me ikka ise peame muutuma või muutumisele kaasa aitama.

Evelin: Oled kunagi ühes intervjuus väitnud, et Eestis ei olegi sotsiaalpoliitikat. Minul on mõnikord sama tunne vaadates hariduspoliitikas toimuvat. Milline on puuetega inimeste ja teiste liitunud organisatsioonide ühine sotsiaalpoliitiline platvorm? Kas see kattub IRLi programmiga?

Tiina: IRL oli huvitatud meie koostatud sotsiaalprogrammi lülitamisest oma programmi. Nad tunnistasid, et tegemist on valdkonnaga, millele nad ei ole osanud /taibanud seni pöörata piisavat tähelepanu, aga mille kohta nad on mõistnud, et see on Eesti edasiseks arenguks kriitilise tähtsusega.

Seega asusime nendega väga konkreetsesse koostöösse. Meie anname oma kompetentsi ja nemad, olles poliitikas, avaldavad soovi ja valmisolekut seda realiseerida. Lisaks sotsiaalosale ühendasime oma mõtted ka hariduse, tervishoiu ja regionaalpoliitika osas. Meie vaated üldiselt ühtivad.

Mis oleksid olnud alternatiivid meie jaoks? Minna poliitikasse üksikkandidaatidena. Sama programmiga. Oma 1/101 häälega. Kui teeksime Oma Partei, siis läheks meil suur aur poliitikaga tegelemise peale. Me ei pruugiks ületada 5% valimiskünnist ega sisse saadagi. Kui saaksimegi, siis oleks meid Riigikogus piisavalt vähe, et tooni anda. Sama oleks, kui oleksime liitunud mõne uue väikeparteiga. Parlamenti saamine ei oleks isegi kindel  ja see tähendaks veel 4 aastat ootamist.

Otsustasime koostöö kasuks nendega, kes on meie programmist huvitatud, kes ON juba poliitikas. See on lihtsalt meie järgmine samm oma pikal teel. Eks elu näitab, kuidas asi läheb. Oleme parteitud ja võime teha järgmisi otsuseid ka IRL-ist sõltumatult.

Evelin: Milline on puuetega inimeste ühinenud organisatsioonide koostöö teiste erakondadega? Kas välistate koostöö SDE, KE ja RE-ga? Mis saab siis, kui just IRL jääb järgmisest koalitsioonist välja ja põhilisi teie  sihtrühma mõjutavaid otsuseid hakkavad tegema teised?

Tiina: Meie eesmärk on koostöö ja avatus kõikidele poliitilistele jõududele. See on ka peamine põhjus, miks me soovime olla parteitud. Sotsiaalpoliitika ja inimvara teemad ei tohiks mingil juhul olla kana kitkumise objekt – see on liiga tähtis valdkond.

Eesti poliitika ebaküpsus on see, et koalitsioon ja opositsioon omavahel ”ei mängi”. See on asi, mis peab kiiresti muutuma. Head lahendused sünnivad vaidlustes, arupidamistes ja koostöös – nii see peaks olema ka poliitikas. Küpsema poliitilise kultuuriga maades see ju nii on ja ma usun, et ka meid Eestis ootab see arenguetapp ees. Meie idee poliitikasse minnes ei ole võim, vaid võimalus oma ideid pakkuda ja teoks teha. Kui kellelegi tundub see naiivne, siis mina usun muutuste võimalikkusesse.

Evelin: Kritiseerisin hiljuti oma blogis IRLi nimekirja, sest seal on naised väga halvasti esindatud. (Esimene naine on Maire Aunaste nr 5, sealt edasi Kaia Iva nr 10 ja Liisa-Ly Pakosta nr 23). Kas ei tundu, et IRL meespoliitikud kasutavad teie teadmisi ja kogemusi ära, et hoopis iseennast Riigikogusse upitada? Mina oleks sind kindlasti soovinud näha vähemalt esikümnes, kui teema on IRLile tõesti oluline. Teisi selle valdkonna nii häid eksperte nende parteis ju ei ole. Või ma eksin?

Tiina: Kuna oleme parteitud, siis me ei saa ka nõuda, et partei asetaks meid oma esikümnesse. IRL pakkus meile võimalust tulla nende nimekirja ja saada parlamenti oma häältega. Erakonna nimekirjas olles on isikumandaadi jaoks vaja hääli siiski mitu korda vähem, kui üksikkandidaadina üritamisel. Kui valija meile need hääled annab, siis saame parlamenti. Kui valija eelistab teisi, siis järelikult pole meie ideed ja eesmärgid inimeste meelest tähtsad ja meil polegi tarvis riigikokku saada. Nii lihtne see ongi.

Evelin: Positiivse stsenaariumi korral saab IRL osaleda valitsuse moodustamisel, ilmselt küll mitte peaministriparteina. Kas oleksid valmis võtma vastu sotsiaalministri portfelli, kui seda sulle pakutaks? Millised suuremad muudatused tuleks sellisel juhul sotsiaalvaldkonnas esimeses järjekorras ellu viia? Mis tuleks kindlasti kirjutada koalitsioonilepingusse?

Tiina: Hetkel tundub mulle, et tähtsam on muudatusi alustada just seadusandliku võimu tasandilt. Häid tegevjuhte meil ju on, probleem on olnud pigem selles, et ministritele antavad poliitilised suunised takistavad neil teha oma tööd tulemuslikult. Mulle on juba varem pakutud nii ministri kui kantsleri ja asekantsleri kohta. Minust oleks aga vähe kasu, kui ma satuksin poliitilise käsutäitja rolli. Me oleme hiljuti näinud kahe sotsiaalministri metamorfoosi poliitilise ”juhtimise” all.

Alustada tuleb sellest, et sotsiaalvaldkonna juhtimine tuleb viia välja kabinetivaikusest kontakti tegeliku eluga. Teine tähtis probleem on see, et sotsiaalvaldkonnas tuleb õppida kulusid ja tulusid arvestama. Sotsiaalministeeriumit peetakse riigieelarve raiskajaks, aga tegelikult on see asutus meie riigi tuleviku garantii.

Tänan vastamast ja edu valimistel!

Evelin Tamm

Loe lisaks: RK kandidaat Barbi Pilvre vastab küsimustele
Naised Riigikokku teeb ülevaate erakondade valimisnimekirjadest
Oudekki Loone: Keskerakond on kaasaegne kärgpartei