“Less talking more action[1]” Põhjamaade Feministide Foorum

Evelin Tamm

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

12. – 15. juunil toimus Malmös Pöhjamaade Naiste Foorum ”New Action on Women´s Rights”. Rootsi suuruselt kolmandasse linna oli saabunud ligikaudu 20 000 feministi ja naisaktivisti üle kogu maailma. Eestist oli kohal hinnanguliselt 15 naist. Teiste hulgas osales foorumi aruteluvoorus feminismist ja meediast Eesti Naisuuringute Teabekeskuse juhataja Reet Laja. Foorumi akadeemilisem ja poliitilisem osa toimus Malmö Areenal ja messikeskuses, esindatud oli suurem osa Põhjamaade organisatsioonidest, parteidest, feministlikest ajakirjadest ja liikumistest. Nelja päeva jooksul toimus sadu töötubasid, seminare ja modereeritud arutelusid. Esinejateks olid tuntud feministid kõikidest Põhjamaadest ja kogu maailmast Ameerikast kuni Aasia-Aafrikani välja. Samal ajal kuluka ja elitaarse ”valgete naiste”foorumiga toimus  tasuta alternatiiv-kriitiline feministlik-festival arutelude ja tiheda kultuuriprogrammiga, mis leidis aset Folkets pargis. Foorumi viimasel päeval esitati kõikide Põhjamaade valitsustele ühine nõudmiste pakett, mis koosnes 12 teemapunktist. Dokumendiga on võimalik tutvuda foorumi kodulehel www.nf2014.org.

7. märtsil toimus Tallinnas VI Eestimaa naiste kongress, kus sõnastati naiste nõudmised ja esitati need Vabariigi Valitsusele. Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised jõudsid siinsete riigijuhtideni ligi kolm kuud hiljem, kuid jõulise ja strateegiliselt hästi ajastatud manifestatsioonina. Ulatusliku diskussiooni ja protestilaine tekitas fakt, et Norra avalikult homofoobsete, rassistlike ja antifeministlike sõnavõttudega esinenud võrdõiguslikkuse minister Solveig Horne, oli kõrvuti teiste ministritega kutsutud Norra esindajana foorumi nõudmiste paketti vastu võtma. Kriitikat konverentsi kutsutute ja programmi osas tegid mitmed feministide grupid. Kuna põhilise massina domineeris foorumil Rootsi valge kõrgharitud keskklassi naise hääl, jäid mitmed olulised teemad Malmö suurel laval kajastamata või leidsid kajastamist vaid sobivast perspektiivist.

Arvestades seda, et septembrikuised valimised on uks ees, siis on aeg ühiste nõudmiste esitamiseks vähemalt Rootsis suurepärane. Feminismist (ja siinkohal kasutaksin seda sõna nimelt ainsuses!) on saanud popkultuuri uus laine, mille harjal purjetavad  hoogsalt nii poliitikud, popstaarid, kirjanikud kui teadlased. Ühest küljest on see tervitatav, sest naisliikumise ja naiste nõudmistega koos saavad ühiskonnas tähelepanu keskmesse ka mitmed teised täna marginaalsed grupid nagu näiteks transsoolised või afroameerika päritolu immigrandid. Samas teeb mind Ida-Euroopa väikeriigi esindajana ettevaatlikuks domineerimiskultuur, mis uue laine aktiivseid esifeministe nii nende sõnakasutuses kui ka teemavalikus läbivalt iseloomustab. Selle tulemuseks on, et näiteks transsoolised või etnilised vähemusgrupid saavad sõna vaid siis, kui peavoolu tegijatelt neile selleks sõna antakse, kui ruumi üle jääb või poliitilise korrektsuse ja legitiimsuse saavutamiseks vajatakse. Foorumil domineeris rootsi keel, ka lõpudokument oli sõnastatud rootsi keeles. Kui Islandilt oli keelebarjäärist hoolimata foorumile saabunud ca 300 naist, siis Soomest leidis vajalikuks nn Põhjamaade ”feministide sajandisündmusele” kohale tulla vaevalt 60, nendest pooled soome-rootsi päritolu. Feministide vähemusgrupid peavad justkui kohanema ”uues” hierarhias ja nende hääle, (eri)vajaduste ja olemasoluga igas programmipunktis ei arvestata. Siin joonistub selgelt välja Põhjamaade ühiskonna arenguruum ja väljakutse 21. sajandil.

Järgneva lühikese ülevaate eesmärgiks ei ole korrata suurtes ajalehtedes juba kajastamist leidnud popstaaride loetelusid või tuntud poliitikute hüüdlauseid. Selle asemel püüan anda suhteliselt kaootilise sissevaate perifeersetesse, kuid minu arvates siiski väga kõnekatesse kohtumistesse.

Foorumi algus – Skåne rongid ei sõida   

Foorumi esimesel päeval toimus tuhandete inimeste registreerimine, foorumi areeni avamise pidustused, esmane orienteerumine Malmös ja foorumi territooriumil. Roosades särkides vabatahtlikke, kes foorumi lavadel toimuvat korraldasid, inimestele selgitusi jagasid ja kõige eest pidevalt hoolt kandsid, võis loendada sadades. Samal ajal takistas külaliste vaba liikumist Malmö kesklinna ja erinevate ööbimispaikade vahel Skåne raudteetöötajate streik. Esimeseks foorumi päevaks oli streik kestnud juba kümmekond päeva, see jätkus kuni foorumi lõpuni ja sealt edasigi. Raudteetööliste nõudmisi toetati pidevalt nii erinevatel lavadel sõnavõttude kaudu, kui keskraudteejaamas streikijatega suheldes.

Feministide foorumi keskseteks teemadeks olid prostitutsioon, inimkaubandus, naistevastane vägivald ja naiste vaesuse vastane võitlus, naised tööturul, võrdsed palgad ja naisjuhtide vähesus ehk klaaslagi. Kõik need  on teemad, mis feministide ja avalikkuse tähelepanu juba aastakümneid köitnud. Palju räägiti naiste olukorrast kogu maailmas, sealjuures oli ettekandeid nii Ladina-Ameerikast, Aasiast, Venemaalt, Ida-Euroopast kui Aafrikast. Lisaks kodanikuaktivistidele oli kohal suur osa teadlastest, kes esitasid mitmesuguste loengute, seminaride ja vestlusringidena oma uurimustööde tulemusi. Selliseid seminare oli sadades – sooajaloost kuni uusimate uurimismetoodikateni välja.

Perifeersetest feminismidest ehk tuhanded (tuleviku)tegijad

Kui suurel laval esitati popfeministide ettekandeid, mis tõmbasid tuhandeid ja meenutasid kohati võimsaid rokk-kontserte, siis samal ajal toimus kümneid pisemaid üritusi foorumi ääremaadel. Näiteks rääkisid Süüria Naiste Võrgustiku esindajad naiste olukorrast sõjapiirkonnas (swnsyria.org), kuulajaid oli kaks või kolm. Võrgustiku esindajad juhtisid tähelepanu, et sagedasti on naised kriisides kõige suuremaks kannatajaks, sealjuures ei õnnestu neil rahuprotsessides osaleda ja palju on ”mängukaasamist”, millest Eestiski mõnikord juttu on olnud. Samal ajal kudusid Norra naised, kes võitlevad rahu eest maailmas, oma messiboksis soovijatega mütsikesi. Olukorrast Ukrainas puudus norrakatel ülevaade, Süüria aktsioonides nad ei osalenud.

Rootsi naiste varjupaikade esindajad rääkisid rahastussüsteemi puudustest ja võimalikest seadusemuudatustest. Naistevastase vägivalla ohvritele suunatud teenused on erastatud ja sellega on tekitatud turg, mis tähendab teenuste pakkujatele suurt ebakindlust ja pidevat võitlust nii kohalike omavalitsuste kui konkureerivate firmadega. Kokkuvõtteks on teenuste kvaliteet kesisem ja nende pakkumine sõltub ametnike suvast, mitte naiste vajadustest või soovidest. Eestis on naiste varjupaikade olukord Rootsiga võrreldes kordades kehvem, sest isegi kui naine vajab varjupaiga teenust, siis saab varjupaik hädasolijaid aidata ainult aasta alguses planeeritud piiratud eelarve mahus. Tooksin siia näitena Tallinna Naiste Kriisikodu, kus 2012. aasta ca 100 000 eurosest eelarvest moodustab Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti toetus kõigest viiendiku ehk 21 090 eurot. Ülejäänud 79 000 eurot on kogutud mitmesuguste lisaprojektide kirjutamise kaudu. Kuigi naistevastane vägivald on Eestis probleemiks, on naiste varjupaikades hädalistele loodud 1 koht 20 tuhande elaniku kohta (allikas: Women´s Watch 2012-2013).  Senine rahastusskeem ei ole naistevastase vägivalla tõrjumiseks ja ohvritele tugisüsteemide loomiseks jätkusuutlik. Tänaseni toimub suur osa vägivalla ohvrite rehabilitatsioonist vabatahtlikuse alusel ja pigem juhuslikult. Isegi naiste üleriigiline nõustamistelefon on sellel kevadel raha puudusel suletud. Automaatvastajast kõlas, et riik ja omavalitsused olid selle rahastamisest loobunud.

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühenduse esinaine tutvustas mulle lendlehtede jagamise vahepeal Põhjamaade puuetega naiste koostööd. Foorumil toimus seminar pimedate naiste võimalustest tööturul, teema mis hetkel Eestiski kirgi kütab. Rootsi kogemus näitab, et nägemispuudega naistel on meestega võrreldes tööturule sisenemine keerulisem, hoolimata sellest, milline on konjunktuur. Pimedate töövõimaluste avardamiseks pakutakse Rootsis mitmesuguseid tugiteenuseid ja 60 000 krooni ulatuses aastas makstakse inimese kohta isikliku abistaja kaasamiseks toetust. Eestis puuetega inimeste 17. juunil toimunud meeleavaldusel Tallinnas heideti uue tööturureformi koostajatele ette just tugiteenuste (rahastamise) puudumist seaduseelnõust. Puuetega inimeste tööturule aitamise asemel maetakse suuri summasid bürokraatiasse.

Be a man messiboks

Be a man messiboks

Messil tõmbas tähelepanu väljapanek, mille pealkirjaks oli ”Byt Lön” (vaheta palka). Seinal jooksis filmilõik, kus üks naine foto kujundusprogrammiga muudetakse meheks (byt kön, vaheta sugu). Samas jagati lendlehti tekstiga ”Mida peab naine tegema, et palgakõrgendust saada? Ole mees. Kui muutus jätkub samas tempos, siis kulub veel sada aastat enne, kui naise palk mehe palgale järele jõuab. www.beaman.se.” Rootsis on meeste ja naiste palgavahe 15,2%, Eestis 27,6% (allikas: Women´s Watch 2012-2013). Sealjuures on palgalõhe viimase aastaga nii Eestis kui Rootsis veelgi kasvanud.

Rootsi naisajaloolaste ühing DEA, kes võitleb naisajaloo muuseumi rajamise nimel, tutvustas foorumil Götheburgi Ülikooli juures asuvat soouuringute andmebaasi KvinnSam (http://www.ub.gu.se/kvinn/kvinnsam/). Sama ühingu naised korraldasid laupäeval Malmö ajaloolises töölislinnaosas, kus muideks asub ka Folkets Park, feministliku suunitlusega ringkäigu, millest võttis osa ca 30 inimest. Foorumil DEA naisajaloo seminari korraldanud Nina Burton leidis, et foorum on Põhjamaade feministidele suurepärane kohtumispaik ja tema tuli siia pigem andma, kui saama. Burton on avaldanud 12 raamatut, nende hulgas ka legendaarse ülevaateteose “Den Nya Kvinnostaden” (ilmus 2005), kus ta tutvustab viimase paari aastatuhande unustatud naisi. Raamatu kirjutamiseks vajaliku materjali kogumiseks kulus autoril 10 aastat.

Alternatiivsete feminismide festival

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Laupäevase päeva veetsin feministide alternatiivsel festivalil Folkets pargis (rahvapark), kus lisaks rikkalikule kultuuriprogrammile toimus mitmeid arutelusid kodanikuühiskonna aktivistide ja asjatundjate osalusel. Näiteks kuulasin arutelu, mis käsitles fatshamingu (otsetõlkes paksude häbistamise) teemat. Feministid räägivad naise kehast kui võitlusväljast ja see, kuidas naine peab välja nägema, on täpselt reglementeeritud. Iga piiririkkuja, kas paks või peenike, pikk või lühike, saab pidevaid märkusi ümbritsevatelt inimestelt ja tõrjutakse marginaalsusesse. Viimasel ajal on fatshaming kui probleem teravalt ka Rootsi ühiskonnas esile kerkinud. Eraldi arutelufoorum oli Rootsi feministidest aktivistidega, kes sotsiaalmeedia vahendusel aktiivselt erinevate marginaalsete sihtrühmade õiguste laiendamise nimel tegutsevad (nt rassifeministid, Fatta.nu jt).

”Rrriot Samba” on naiste trummiorkester Stockhomist, kes täitis pargi sambarütmidega ja surus suuremad ja väiksemad trummid ja muud löökpillid pihku nii vanadele kui lastele. Seesama jõuline naisterühmitus andis hoogu laupäevaõhtusele feministide protestimarsile, kus 10 000 osalejat läbi Malmö kesklinna Folkets parki sammusid. Paljudel olid käes roosad õhupallid, millelt võis märgata Fi logo. Feministiskt Initsiativ on Rootsi kiirelt kasvava liikmeskonnaga feministide partei, kuhu tänaseks kuulub juba rohkem kui 16 000 inimest. Paljud Fi liikmed on noored aktiivsed naised, kes oma teemadega on suurest poliitikast tõrjutud olnud. Gudrun Schymannist, Fi liidrist, kirjutati Rootsi päevalehtedes, kui foorumi kroonimata kuningannast. Foorumi suurel laval sai sõna ka Fi liige  ja roma-kogukonna esindaja Soraya Post, kes hiljuti valiti Euroopa Parlamendi liikmeks. Foorumile olid kohale tulnud poliitikuid kõikidest parteidest, peeti mitmeid kohalikke, riigitasandi ja rahvusvahelise poliitika debatte.

Feminismid, strateegia ja meedia

Viimasel päeval oli suurele Arena lavale kutsutud esinema teiste hulgas Tomas Gunnarsson, kes rääkis oma blogimise kogemusest. Ta asutas lehe genusfotografen.se, kus analüüsib sookriitilises aspektist reklaame ja meediafotosid. Muuhulgas kirjutas ta blogisissekande noorte kaubamärgi Americal Apparel pornograafia ja meedia piire hägustavast reklaamistrateegiast, mis mitmel juhul on ületanud seaduse piirid. Genusfotograafi või eestipäraselt soofotograafi tegevuse tulemusena langes American Apparelli läbimüük märkimisväärselt ja sellega koos kukkus kolinal ka Ameerika päritolu firma aktsia hind. Tomas Gunnarssoni kodanikuaktivism on paljude jaoks silmi avanud ja näidanud, et positiivsed muutused noortekultuuris ja tarbijakäitumises on võimalikud.

Foorumi lõpetas Malmö ooperi sümfooniaorkester Anna-Marie Helsingi juhatusel, esines folkgrupp Åkervinda ja elektro-indie artist Raindear. Saali kogunenud tuhandetest inimestest märkimisväärne hulk kasutas sotsiaalmeedia võimalusi, et sündmusest igal hetkel säutsuda, blogida, pilte jagada (vt #nf2014). Uudised toimunust jõudsid sadade tuhandete inimesteni üle maailma ühe hetkega, selline operatiivsus ja teadlik sotsiaalmeediatöö teeb Põhjamaade feministidele au. Kuigi Eestit peetakse e-riigiks on meil sellisele tasemele jõudmiseks vaja veel areneda.

Foorumi eel ja ajal sõnastatud Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised edastati riikide võrdõiguslikkuse ministritele ja pidulik kontsert sai jätkuda. Mina aga istusin sellel ajal, kui skandaalne Norra antifeministist soolise võrdõiguslikkuse minister sõna sai, juba rongis. Viimasel hetkel enne rongi väljumist võttis minu vastas koha sisse Kajsa Birgersson, kes, nagu meie vestlusest hiljem selgus, on feministliku facebookilehe ”Supersnippan” asutaja. Kajsa Birgersson õpib õpetajaks ja tema feministlikul facebookilehel on täna rohkem kui 45 tuhat jälgijat-kommenteerijat.

 

 

[1] Maakeeli ”Vähem juttu, pikem samm!”

Imbi Paju raamat “Soome lahe õed” ilmus Rootsis

Foto: Olga Makina

Foto: Olga Makina

Kolmapäeval 14. mail toimus Stockholmis Atlantise kirjastuses pidulik kokkusaamine. Tähelepanu keskmes oli dokumentalist ja kirjanik Imbi Paju ning tema raamat “Soome lahe õed”, mis räägib Soome lotade ja Eesti naiskodukaitse koostööst 20. sajandi traagiliste ajaloosündmuste taustal. “21. sajandil ei saa elu mõõdupuu olla sõda, vaid see peab olema elu,” nende sõnadega tutvustas Imbi Paju oma raamatut “Soome lahe õed”. Ta kutsub meid Euroopa lähiajaloo kõige valusamaid perioode vaatama läbi kahe naise silmade – üks neist pärit Soomest ja teine Eestist. Teose värskelt trükist tulnud rootsikeelne tõlge ”Systrar kring Österjön” sai kaante vahele kirjanik Imbi Paju ja tõlkija Heidi Granqvist koostöös. Soome kultuurikriitik soomerootslane Stefan Brunow peab seda geopoeetiliseks väärtteoseks, mis aitab meil elada, õpetab kodanikuvastupanu ja empaatiat. Eesti juurtega Rootsi kultuuridiplomaat Hans Lepp ütles kokkusaamisel, et Imbi Paju filmid ja raamatud on tänaste Ukraina sündmuste valguses eriliselt kõnekad ja äärmiselt aktuaalsed.

Oled oma tekstide ja dokumentaalfilmide kaudu juba mitu aastat tegelenud eesti naise loo tõlgendamisega, tutvustanud seda Euroopas ja maailmas laiemaltki, äsja saabusid Iisrealist. Sinu raamatu ”Soome lahe õed” alapealkiri ”Vaadeldes teiste valu” on laenatud Susan Sontagilt. Sontag leiab, et lääne ühiskond on kannatustest teinud vaatemängu ja mõtiskleb, kas see on muutnud inimesed tuimadeks pealtvaatajateks. Milline on Sinu filmide ja raamatute mõju? Kas valu on meelelahutus? Milline on Sinu kogemus?

Mind ennast on mõjutanud Eesti traagiline lugu, minu perekonna ja ema lugu. Ukraina sündmuste taustal ärkab see uuesti ellu. Kuid olen selle teemaga aktiivselt tegelenud alates 2000. aastast. Esimest filmi ”Tõrjutud mälestused” tegin viis aastat. See oli väga, väga raske teekond mu ema ellu ja ma märkasin, kuidas tema nõukogude sunnitöölaagri kogemus ja nõukogude aeg tervikuna on mõjutanud ka mind isiklikult. Kui film valmis sai, tahtsid seda lugu kuulda paljud ja ma tundsin kuidas elu ”kannab mind” koos filmiga Euroopa riikidesse, Aasiasse, Iisraeli, USA-sse, Kanadasse. Pärast Taiwani esilinastust tõusis üks noor naine saalist püsti ja ütles, et meil on sarnased kogemused Hiinaga ja puhkes nutma. Sel aastal Tel Avivi ülikooli seminaril ”Erakordne Eesti” esinedes, tulid mitu inimest ütlema, et nad on mu dokumentaalfilmi näinud ja see läks neile südamesse.

Kuid need lood ei sünni valutult, sest intellektuaalse ja poliitilise võimu juures on olnud ka palju vasakpoolseid inimesi, kes uskusid et Nõukogude Liit on püha maa. Samas on ka parempoolseid inimesi, eriti Soomes, kes said Nõukogude Liidust majanduslikku kasu. Selle kasu tingimuseks oli, et Nõukogude Liidu olemust ei analüüsitud kunagi.

Kui hakkad valusast minevikust rääkima, siis tajud, et haavatud oleme me kõik, kes selles ajaloosündmuses osalesime, sõltumata riigist. Öeldakse, et selline haav kandub kolmandasse, isegi neljandasse põlvkonda. Seega on valuliku mineviku teema käsitlejal suur vastutus, vähemalt mina olen tundnud vastutust, et inimesi valgustada, et kasvatada empaatiat. Empaatia pole iseenesestmõistetav asi, vaid üsna labiilne tunne, millega peab tööd tegema.

”Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” ühendab  Eesti ja Soome naiste lugude kaudu Läänemere naised. Atlantise kirjastus märgib raamatu kaanel, et see lugu ületab ilukirjanduse ja dokumentaalkirjanduse piiri. Seega olen läinud üle piiri ja see on teose loomisel oluline. Oluline on olla julge ja aus.

Raamatus, nagu ka dokumentaalfilmis, joonistub ehedalt välja rahvusülene inimlikkus ja inimese abitus ajaloo masinavärgi ees. Läänemeri on siinseid rahvaid ühendanud, aga vahel tundub, justkui oleks mõnekümnest kilomeetrist veepinnast kasvanud ookean – nii erinevad on inimeste arusaamad ja tõlgendused, nii erinevad on saatused. Seda ookeanide suurust eemalolekut ja tõrjumist saab raudse eesriide taga üleskasvanud inimene tunda nii Rootsis kui Soomes. Milline on Sinu enda kohanemise lugu? Oled Soomes juba rohkem kui paarkümmend aastat.

Ma arvan, et ma poleks kunagi hakanud neid raamatuid ja filme tegema, kui ma poleks 90-ndate aastate alguses Helsingi Ülikooli läinud. Ma ei teadnud, mis on soomestumine – Soome oli okupeeritud mentaalselt, läbi propaganda, läbi akadeemilise ja poliitilise maailma. Ma ei teadnud, et Soome eliit oli tihedalt seotud Kremli poolt loodud narratiiviga. Soomes öeldakse, et ”küll rahvas teab” ja rahva hulgas on palju mäletamist ja vaikset tarkust.

Kuna ma idealiseerisin Soomet ja uskusin sõnavabadusse, siis olin hulljulge. Ma võtsin sõna ja kirjutasin, kui hakati jälle levitama lugusid ”eesti fašistidest”. Ma võtsin sõna isegi Soome Parlamendis, kus korraldati 1997. aastal seminar ”Naisajakirjanikud ja Euroopa Liit”. Pärast seda tahtsid kõik mind intervjueerida. Tollane Soome president Ahtisaari, kes oli rahvusvaheline inimene, ütles, et Imbi Paju tõstab olulisi küsimusi. Sellest hoolimata kirjutas ”Helsingi Sanomat” oma juhtkirjas, et Imbi Paju on uskumatult ülbe – tuleb Soomet kritiseerima. Mind kutsus tööle Soome uus telekanal Nelonen. Demokraatias ikka sõna võidab. Hiljem on paljud kultuuriinimesed mulle rääkinud, et nad nutsid, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, sest nad arvasid, et see on tulevikuriik. See oli muidugi väike nomenklatuur ja neil oli võimu, kuid mina leidsin endale noorema põlvkonna hulgast palju mõttekaaslasi ja toetajaid.

Ilma Soometa poleks mu raamatud ja filmid sündinud. Vaevalt, et nad oleksid sündinud, kui ma oleksin Eestis elanud. Vajasin perspektiivi ja mind toetas mu väga hea sõber, rootsikeelne kultuuriajakirjanik Stefan Brunow, kelle vanavanaisa oli Jakob von Uexküll ja kel oli vaimne, kultuuriline side Eestiga.  Ma sain tuttavaks psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckelliga, ajakirjanik Pia Ingströmiga  ja paljude teiste sügavalt vaimsete inimestega, kes kõik toetasid mind.

Mu filmid on esilinastunud Euroopa Parlamendis ja mulle see on oluline. See on oluline, et seal, kus on poliitiline võim, oleks teadmine meie valusast Euroopa ajaloost.

Imbi Paju Systrar kring ÖstersjönStockholmis oma raamatu tutvustamisel mainisid, et lugesid nüüd ka ise oma lugu Eesti okupeerimisest ja naistest kahel pool lahte hoopis uuest perspektiivist. Ajalugu justkui korduks. 1939. aasta artiklid meenutavad neid, mis tänaselgi päeval arutlevad Venemaa agressiivsuse foonil Baltimaade võimaliku tuleviku üle. Samas oleme nüüd ise need, kes nö vaatlevad Ukraina valu. Kuidas sa seda mõtet kommenteeriksid?

Tegelikult on nii , et kui sa saad oma teose valmis, siis sa ei taha seda ise enam lugeda, sest oled tehtud tööst väga väsinud. Aga kui Heidi Granqvist hakkas ”Soome lahe õdesid” tõlkima ja vajas mu abi (lisasime natuke tekste, et Rootsi lugejale oleks pilt selgem), siis ma pidin oma raamatut hakkama ka ise uuesti lugema. Ka Heidi tõlkijana nägi mu teost äkki Ukraina valguses.

Ma kirjutasin selle raamatu, et lõppeksid ära süüdistused laadis ”Eesti on ohver, aga mitte süütu ohver” – see on tavaliselt Soome välisministri Erkki Tuomioja kommentaar. Sellele süüdistusele on laulnud tausta paljud eesti ajakirjanikud, kuni on hakatudki rääkima ”hääletust alistumisest”. See on pealkiri, mis tugineb Magnus Ilmjärve Soomes kaitstud väitekirjale ja Soome Kaitseakadeemia professori Martti Turtola raamatutele presient Pätsist. Väljendit ”hääletu alistumine” on eestlaste demoraliseerimisel osavalt ärakasutanud ka KGB.

Raamatut Ukraina sündmuste taustal lugedes, oleksin nagu tagurpidi pikksilma abil vaadanud lugu uuesti ja selgelt nägema hakanud. Kuna Venemaa pole puhastanud end minevikust ja võimul on KGB-koolis käinud mees, siis ta kasutab samu võtteid, sama retooriakt nagu seda Eesti puhul on tehtud. Vägistaja püüab alati näidata, et vägistatu on ise süüdi. Ma loodan südamest, et kunagi ei hakataks kirjutama, et tegelikult on Ukraina oma saatuses ise süüdi – nii räägivad need, kes ei taha vastutada, kel on oma huvid mängus, tihti on selleks ideoloogilised ja majanduslikud põhjused. Juba 30-ndatel oli Euroopa kaotamas oma südametunnistust, sellest kirjutab hästi Stefan Zweig raamatus ”Eilne maailm”.

2009. aastal andsite koos Sofi Oksaneniga välja kogumiku ”Kõige taga oli hirm” . Minu arvates oli see väga jõuline ja julge samm Euroopa ajaloo ümbermõtestamisel. Kas seda tööd ette võttes saite aru, et tungite niiöelda keelatud maale, rikute vaikimisi kehtestatud reegleid ja võimujooni? Kas teil oli hirm?

Helsingi Ülikoolis õpetas õigussotsioloogiat dotsent Johan Bäckmann ja täna teatakse juba, et ta esindab Kremlit ja Putinit, aga sel ajal veel seda ei tajutud. Bäckmann kirjutas raamatu pronkssõdurist, kus eestlased olid fašistid ja kogu ajalugu oli kirjutatud sovjetivaimus, inimesi konkreetselt laimates. ”Kõige taga oli hirm” sündis seetõttu, et ma tundsin paljusid Eesti ja välismaa nõukogude ajaloouurijaid, sest tegin nendega koostööd seoses oma filmide ja raamatutega. Teadsin täpselt, milliseid artikleid on ilmunud, tegime autoritega lepingud ja hakkasime artikleid raamatuks toimetama. Ja siis, kui kogumik ilmus, kutsus dotsent Venemaalt kohale našid, Öise Vahtkonna, mingi islamipartei, kelle juht oli soomlane ja ta ei varjanudki, et oli olnud KGB kaastööline. Nüüd oli ta võtnud endale uue nime ja teinud islamipartei, kus olid mõned endised kgbiidid veel. Johan Bäckman esines Vene televisoonis ja rääkis, et fašistid on raamatu kirjutanud ja Soome politsei võttis meid oma kaitse alla. Sellist asja polnud Soomes varem juhtunud.

Meid paluti saatesse ”A-Talk” koos Bäckmani ja tema seltsimeestega esinema, kuid me ei läinud ja siis  sai Bäckmann seal saates pikalt sõna. Kogu Soome ühiskond oli šokeeritud, sest nad said aru kelle asju Bäckmann Soomes ajab. Samas võtsid meie raamatu vastu sõna ka mõned teised võimul olevad mehed, isegi ajalehes ”Sirp” tegid mõned seda raamatut maha. Seega kõige taga oli hirm. Ma pean ütlema, et olukord oli ebamugav, aga samas tuletasin endale meelde, et niikaua, kui kardad, oled sovjett. Möödnud aastal sain Soome uuelt presidenilt Niinistölt oma tööde eest Soome Lõvide rüütelkonna rüütlimärgi. Olen nüüd rüütel ja see kannustab.

Naisajaloo uurimine Eestis on alles lapsekingades. Oled üks vähestest, kes selle valdkonnaga tegeleb. Oma raamatus mainid nii Helmi Mäelo, Vera Poska-Grünthali kui mitmeid teisi, kes enne Sind on Eesti naise lugu rääkinud. Oled tänaseks vast üks kõige enam tõlgitud kirjanikke Eestis. Millised on Sinu plaanid edasiseks? Millest täna kirjutad, kuhu suunas liigud? Milliseid piire kavatsed veel ületada?

Mind huvitab eesti naisajalugu väga, sest meie ajaloos on olnud väga võimsaid naisi. Lilli Suburgi vaimne pärand on meie teadvusest peaegu pühitud. Olen püüdnud seda populariseerida ja mul on hea meel, Evelin, et oleme nüüd koos Suburgi-nimelises feministide foorumis. Kui me Helmi Mäelo naisuurimisest veel midagi teame, siis Vera Poska-Grünthal on peaaegu tundmatu nimi. Mina olen saanud oma loomingus nende naiste töödest palju jõudu ja mul on hea meel, et meie naisajalugu ärkab vaikselt ellu.

Hetkel kirjutan romaani, sest tahan veelkord vaadata sovjeti narratiivi taha, aga püsin ennekõike tänases päevas. Rohkem ei tahakski sellest uuest romaanist esialgu rääkida… Õpetan vahelduseks meditatiivset-intuitiivset kirjutamist, mis on ühendatud draamaga. See on uudne meetod, mida ma ise välja töötan. Kasutan selles kõike, mida olen ise õppinud, et toetada enda ja teiste inimeste elu.

Intervjueeris Evelin Tamm, artikkel ilmus 28. mail Stockholmi Eesti Päevalehes.

Patti Smith esineb 21. juulil Tallinnas

21. juulil esineb Tallinnas Solarise keskuse kontserdimajas Patti Smith. Delfi kirjutab:

Patti Smith on üks vaieldamatult olulisemaid ja mõjukamaid nais-rockmuusikuid ja poeete läbi aegade, tänaseks Rock and Roll Hall of Fame’i arvatud ja “muusikute Nobeli preemia” Polar Music Prize’i laureaat. Tema ambitsioonikat, intrigeerivat, kompromissitut, samas liigutavalt ausat ja hingestatud loomingut on aastakümneid peetud Bob Dylani pärandi kõrval olulisimaks rocki ja poeesia sümbioosiks.

 

 

Feministid algatasid “Postimehe” vastu ühispöördumise

postimees 29-04-2014Evelyn Höglund

29. aprillil 2014 saatis FB-rühm “Virginia Woolf sind ei karda!” Pressinõukogule vastulause 25.4.2014 Postimehes ilmunud uudise „Norra feministid sunnivad arste aborte tegema“ (pärast parandamist „Norra feministid sunnivad arste naisi abordile suunama“) kohta. Enne ärasaatmist rippus pöördumine paar päeva allkirjade kogumiseks grupi facebookilehel, kirja teel kutsuti ühinema mitmeid organisatsioone. Pöördumisele kirjutas alla 97 eraisikut ja kolm ühendust: Eesti Naistearstide Selts, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus. 

Leidsime, et see Postimehes uudisteloona esitatud kirjutis eksitas avalikkust ning valefakte kasutades süüdistas, alavääristas ja solvas feministlikku liikumist.

Artikkel eksis rängalt ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktide 4.1, 4.3 ja 4.11 vastu:

4.1.Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.

4.3.Ei sobi rõhutada rahvust, rassi, religioosset või poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust.

4.11.Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada.

Enne pealkirja parandamist ilmumispäeva jooksul oli uudise pealkirjaks ”Norra feministid sunnivad arste aborte tegema”, mis ei vastanud üldse originaaluudise sisule ja oli eksitav, eriti kombinatsioonis selle kõrvale paigutatud fotoga. Fotol oli kujutatud plakateid abordivastaselt demonstratsioonilt Madridis, millel oli kujutatud umbes kaheaastast last (mitte alla 18-nädalast loodet), kelle kuklasse oli suunatud tulirelv – viidates sellega otseselt lapsetapmisele.

Tekkis küsimus, mis ühist on abordivastasel meeleavaldusel sügavalt katoliiklikus Hispaanias, kus abordiõigus seadustati alles 2010. aastal, ning Norras juba 1978. aastast seadustatud abordiõiguse kättesaadavuse piiramise katse vastastel protestidel.

Sellise pildi lisamine antud artikli juurde eiras meie arvates Eestis kehtivat seadust, mis lubab teha aborti kuni 12. rasedusnädala lõpuni. See, et Postimehe päevatoimetaja oli valinud foto, mille abil aborti võrreldi sündinud laste mõrvamisega, oli meie arvates solvav ja jõhker vale, seda enam, et ajakirjanduse roll peaks olema objektiivse info edastamine.

Mis puutub Norrasse, siis tõene info antud loos oli järgmine: Norra Kristlik Rahvapartei (KRF), Edasisammupartei (FRP) ja Parempoolse partei Høyre koalitsioonilepingus oli punkt, mis nägi ette, et üldarstidele antaks võimalus keelduda andmast saatekirja abordiprotseduuri läbiviimiseks aborti soovivale naisele juhul, kui see on vastuolus arsti isikliku veendumusega.

Juttu ei olnud seega üldse abordi tegemisest keeldumisest, sest abort on Norras täiesti legaalne meditsiiniline protseduur, mida viivad läbi eriarstid, kelle juurde suunavad patsiente perearstid (üldarstid). Ja juba praegu on Norra arstidel võimalus/õigus soovi korral abordi tegemisest loobuda (mis loomulikult ei tähenda, et patsient teenusest ilma jääks). Jutt oli Norra noore parempoolse valitsuse soovist anda perearstidele õigus keelduda aborti soovivatele naistele suunamiskirja andmisest.

Eelnimetatud koalitsiooniparteide ettepanek kannab Norras nime ”reservatsiooniõigus” ja selle vastu protestis ainuüksi Oslos üle 10 000 inimese. Protestisid inimesed, kes leiavad, et seaduslikku aborti sooviva patsiendi teele takistuste veeretamine ja nende mõttetu jooksutamine ei ole aktsepteeritav.

Arvata võib, et meeleavalduste korraldajate hulgas oli ka feministe, ent mingil juhul ei olnud tegemist nimelt feministide poolt korraldatud meeleavaldusega. Sellise eksitava mulje Postimehe artikli pealkiri aga jättis.

Samal päeval, kui uudis Postimehes ilmus, teatas Norra tervishoiuminister, et sellist seadusemuudatust siiski ei tule. See tähendab, et üldarstid peavad Norras endiselt aborti sooviva naise edasi suunama. Loomulikult ei tähenda see samas endiselt, et keegi sunniks perearste aborte läbi viima.

 

 

Meie poolt sai Pressinõukogule esitatud järgmine vastulause:

Lugupeetud Pressinõukogu

25.04.2014 Postimehes ilmunud ilma ajakirjaniku nimeta vildakalt refereeritud artikkel „Norra feministid sunnivad arste aborte tegema“ (pärast parandamist „Norra feministid sunnivad arste naisi abordile suunama“) eksib rängalt Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktide 4.1, 4.3 ja 4.11 vastu ning on avalikkust eksitav, laimav ja viha õhutav.

Artikli pealkiri on pahatahtlikult eksitav, eriti koos selle kõrvale paigutatud fotoga. Pealkiri seostab teemaga feministlikku liikumist, aga artiklis sõna saanute või otseselt osutatute seas ei ole ühtegi feministlikku liikumist nimetatud.

Pealkirjas ei ole märgitud ka asjaolu, et abordile suunamise saatekirja andmine on arstidele Norras kehtiva seadusega pandud kohustus. Seega on „sundijaks“ Norra parlament, mitte feministid. Äärmisel juhul võiks teadaolevate asjaolude järgi vaid oletada, et selle seaduse muutmise vastaste seas on ka feministe.

Artiklit illustreerima on valitud foto, millel kujutatakse plakateid abordivastaselt meeleavalduselt Madridis (see on ka foto allkiri). Foto tekitab selles kontekstis olukorra, kus uudisloo žanr muutub arvamuskirjutise omaks ehk väljendab otseselt teatud meelsust. Fotol kujutatud relvaga ähvardatava lapse ja abordiõiguse vahel puudub ajakirjanduslikult õigustatud seos. Kui päevatoimetaja on valinud vastavalt oma isiklikule maailmavaatele sellise foto, kus aborti võrreldakse sündinud laste mõrvamisega, on see objektiivsust taotlevas uudises eksitav.

Taunime fakti ja kommentaari segunemist uudise žanris. Selline stiil peab jääma arvamuskülgedele, kus konkreetset kirjutist saab seostada autori nime ja näoga, või ilmuma toimetuse juhtkirjana. Selle uudisloo puhul ei olnud tegemist kummagagi.

Meie, allakirjutanud, tunneme, et naisõiguslaste mainet ja põhimõtteid, mis on täielikult nii Eestis kui ka Norras kehtiva seaduse kohased, püütakse antud artikliga (selle puuduliku sisu, tendentsliku pealkirja ja sobimatu foto abil) mustata ning kasutada võrdõiguslikkuse eest seisvate inimeste demoniseerimiseks.

Kutsume meediat üles järgima head ajakirjanduslikku tava ning esitama uudiseid faktipõhiselt ja objektiivselt. Samuti soovime artiklite juures kasutatava illustratiivse materjali hoolikat valimist. Ennekõike palume, et Postimees vabandaks avalikult sellise eksitava ja tendentsliku teemakäsitluse pärast oma ajalehes.

Lugupidamisega

28.4.2014
1. Anna-Maria Penu
2. Aro Velmet
3. Brigitta Davidjants
4. Dagmar Kase
5. Eeva Koplimets
6. Evelin Tamm
7. Evelyn Höglund
8. Fideelia-Signe Roots
9. Greete Kõrvits
10. Hector C. Pagan
11. Hille Hanso
12. Imbi Paju
13. Kai Uus
14. Katrin Jänese
15. Katrin Kivimaa
16. Kelly Grossthal
17. Killu Sukmit
18. Kristel R. Sitz
19. Kristina Papsejeva
20. Liina Lust
21. Lisette Kampus
22. Maarja Kaaristo
23. Manona Paris
24. Merike Kaunissaare
25. Nele Laos
26. Pille Tsopp-Pagan
27. Piret Räni
28. Siim Vatalin
29. Sirje Otstavel
30. Triin Nigul
31. Agnes Kuus-Korv
32. Getter Suup
33. Kadri Kääramees
34. Elina Allas
35. Mirt Kruusmaa
36. Mart Kangur
37. Sandra Kartau
38. Katrin Seppel
39. Mona Sõukand
40. Mart Kalvet
41. Maarja Yano
42. Ann Aaresild
43. Annika Jalak
44. Mirjam Süvari
45. Hanna Triin Sipos
46. Triin Bärengrub
47. Aivo Põlluäär
48. Helena Annuk
49. Ly Caul
50. Lisa Kärp
51. Helina Trepp
52. Tui Hirv
53. Kaisa Kase
54. Aet Kuusik
55. Kertu Nurmberg
56. Marit Würtenberg
57. Joonas Tepp
58. Mona Hakomaa
59. Sandra Sepp
60. Margit Markus
61. Helen Melesk
62. Evelin Blum
63. Kätlin Kaldmaa
64. Triinu Einberg
65. Sigrid Maasen
66. Anneli Sigus
67. Alan Sigus
68. Egert Pärna
69. Alex Davies
70. Triin Loide
71. Ulla Saar
72. Indrek Haas
73. Katarina Skott
74. Leore Klõšeiko
75. Mari Väli
76. Kaja Ottoson
77. Marianne Meiorg
78. Heli Hinto
79. Merle Purre
80. Karin Penu
81. Erik Normak
82. Deivi Õis
83. Kai Yallop
84. Liisi Liir
85. Tiina Erik
86. Maarja Oras
87. Kristi Tamming
88. Andreas Kalkun
89. Jaanika Juhanson
90.Emily Rosenberg
91. Silva Meier
92. Kadri Mikkor-Roselius
93. Risto Alpius
94. Triin Marts
95. Sten Nurmeta
96. Märt Kütas
97. Kadi Viik
98. Eesti Naistearstide Selts / Made Laanpere
99. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
100. MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus

Saage tuttavaks, eesti päritolu feminist Evelyn Höglund Rootsist!

Evelyn Höglund Foto: erakogust

Evelyn Höglund Foto: erakogust

Evelin Tamm

Eestis on viimastel kuudel tekitanud palju kõlapinda feministide Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“. Minu tutvus Evelyn Höglundiga algaski sellest grupist, millega tänaseks on liitunud juba üle 1600 inimese. Eestis on feministid olnud läbi aegade vihatud tegelased ja nende meestevihkaja kuvand hakkab alles nüüd tasapisi muutuma. Osaliselt on selle taga ka sotsiaalmeedia võrgustike uued võimalused omavaheliseks suhtlemiseks, mille tulemuseks on märgatav kodanikuaktiivsuse kasv , tavainimeste laiaulatuslik rahvusvaheline koostöö ja kiire infovahetus. Evelyn Höglund on omamoodi lingiks Eesti ja Rootsi feministide vahel ja sellele teemale seekordses intervjuus keskendumegi.

 Elad Rootsis juba palju aastaid ja nüüd otsustasid liituda siinse feministide parteiga Feministiskt Initiativ. Viimastel päevadel on nendega liitujate hulk olnud märkimisväärne. Täna nägin Twitteris, et neil on juba 10 000 liiget. Kui kaua oled sina nende tegevust jälginud ja mis põhjusel otsustasid nüüd ka ise liituda?

Rootsis lähenevad kohalikud ning parlamendi valimised (septembris 2014) ning erakondade aktiivsus liikmete värbamisel ning pooldajate kogumisel ja samas ka üldsuse huvi parteide vastu kasvabki sellistel puhkudel. Feministiskt Initiativi üheksandal sünnipäeval 4. aprillil oli liikmete arv ületanud 9000, nüüd on kolme nädalaga veel tuhatkond juurde tulnud. (Võrdluseks – veel oktoobris 2013 oli liikmeid vaid 1500.) Minu meelest näitab see selgelt, et huvi naisküsimuste vastu selles soolise võrdõiguslikkuse poolest maailmas esirinnas olevas riigis on endiselt suur.

Usun, et oma osa mängib siin ka viimastel aastatel nii Rootsis kui ka Euroopas laiemalt leviv ja üha jõudu koguv natsionalistlike, ksenofoobsete ja rassistlike parteide esilemarss, millele vastukaaluks on teiste vasakjõudude seas ka Feministiskt Initiativ. Partei valimisplatvormiks on „Ut med rasisterna – in med feministerna!“ ehk vabatõlkes „Feministid parlamenti – rassistid välja!“ FI on aga ka noor ning seni suhteliselt marginaalne erakond, mis on osalenud kahel parlamendivalimisel (2006 ja 2010) ning kummalgi korral pole saadud häältega ületatud 4%, mis on vajalik pääsuks parlamenti. Ometi on kohalikel valimistel erakonna häältesaak osutunud kohati küllaltki suureks ning avalikes debattides on feministidel kindlalt oma koht olemas. Seega eesmärgiks on FI saamine parlamenti. FI kõige suurem toetajaskond elab suur- ja ülikoolilinnades (Stockholm, Malmö, Lund). SIFO arvamusuuring enne 2010. aasta valimisi näitas, et 46% küsitletuist peab positiivseks FI osalust parlamendis. FI toetajate seas on ka rohkesti tuntud kultuuriinimesi. Näiteks Benny ”ABBA” Anderson on mitmel korral teinud parteile kopsakaid annetusi.

Ise olen FI tegevust huviga jälginud sellest ajast saadik, kui see 2005. aastal asutati. Minu liitumist FI-ga on tagant tõuganud ühelt poolt tõsine soov, et partei seekord ka Rootsi parlamenti valitud saaks, ning teisalt see, et läbi liitumise toetada feministlikku liikumist Eestis. Usun, et Rootsi kogemusel on jõustav mõju Eesti poliitilisel maastikul.

Hiljuti kohtusin Eestis Ebba Witt-Brattströmiga, kes on Rootsi üks tuntumaid feministe ja kellel on ka Eesti juured (tema ema põgenes 1944. aastal). Kui rääkisime naiste olukorrast Euroopas, siis oli ta väga pessimistlik. Ta toonitas korduvalt, et naiste elu on aastate jooksul ainult halvenenud ja seda hoolimata legendaarse Rootsi feministide „Grupp 8“ 70ndatel aastatel tehtud suurest tööst. Millised probleemid on Rootsis täna kõige põletavamad Sinu arvates?

Ebba Witt-Brattström on üks FI asutajaid, kuid enam parteisse ei kuulu ning on viimastel aastatel teinud partei suhtes kriitikat ja süüdistanud FI-d liigses vasakpoolsuses ning ainult teatud naisrühmade (LGBT ja sisserändajad) probleemidele keskendumises. Veendunud feminist on ta muidugi endiselt. Olen nõus, et naisküsimused peavad puudutama kõiki naisi (ja loomulikult ka mehi). Grupp 8 tegeles 1970-ndatel probleemidega, mis tänaseks on täiesti loomulik osa Rootsi ühiskonna üldistest hoiakutest ja seadustikust. Näiteks muudeti Grupp 8 algatusel ja aktiivse töö tulemusel radikaalselt suhtumist seksuaalkuritegudesse ning nendega seotud politsei uurimistöö iseloomu. Kuigi Rootsi seadusi on nüüdseks muudetud ohvrisõbralikumaks, siis suur töö vajab tegemist, et siinne kohtusüsteem kehtestatud seadust päriselus ka rakendama hakkaks. Endiselt kipuvad kohtunikud olema leebed seksuaalkurjategijate suhtes, kuigi seadus võimaldaks palju karmimaid karistusi.

Grupp 8 võitles 1970-ndatel ka selle eest, et naistel oleks võimalik sünnitusel valuvaigisteid kasutada ning nõudis laste päevahoiu võimalust. Need on asjad, mida me täna peame enesestmõistetavaks. Ebba Witt-Brattströmi teene oli alustada võitlust selle vastu, et Rootsi ülikooli professoritest oli naisi vaid 6%, ja et professuure ei jagatud mitte akadeemiliste saavutuste järgi, vaid soopõhiselt. Tänaseks on siiski vaid viiendik Rootsi professoritest naised, samas kui naised moodustavad lausa 70% ülikoolitudengitest. Ebba Witt-Brattström leiab ka, et rootsi naistel lasub endiselt meestest tunduvalt suurem taak ja kohustus ennast tõestada nii kõrgkoolimaailmas kui ka mujal tööturul. Tema arvates puudub tänapäeva feministlikus liikumises solidaarsus, mis eksisteeris Rootsis 1970-ndatel. Rootsi feministid on killustunud ja jagunenud alarühmadeks, kus võideldakse ainult oma rühma huvide eest. Kui see ka peaks nii olema, siis tasub Eesti feministidel sellest oma järeldused teha ning neid maamiine oma töös vältida.

Meeste ja naiste palga- ja pensionilõhed Rootsis on endiselt suured, naiste tänased madalamad palgad tähendavad neile madalamaid pensione tulevikus. Ka naiste vastu suunatud perevägivald on endiselt väga murettekitav. Need kõik on ka meie tänased probleemid. Ma ei tea, mida veel Ebba täpsemalt silmas peab, kui leiab, et naiste elu Rootsis on aastakümnetega halvenenud. Mina vaatan olukorda eestlase silmadega ning leian muidugi, et Rootsi teeb naisküsimustes probleemidest hoolimata Eestile iga kell silmad ette.

Millised on Sinu enda poliitilised ambitsioonid?

Minul isiklikke poliitilisi ambitsioone praegu ei ole, küll aga tahan ma kaasa lüüa võrdõigusliku ja feministliku mõttelaadi edendamisele ja levitamisele nii Rootsis kui ka Eestis eelkõige sotsiaalmeedia kaudu.

Kui rootslased on aastaid olnud võrdõiguslikkuse esirinnas, siis Eesti ja Ida-Euroopa tervikuna on pigem järele lohisejate nimekirjas. Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum) tehtud viimase Maailma Soolise Ebavõrdsuse Raporti[1] järgi on Eesti võrreldav pigem Venemaa kui Euroopaga. Eesti on 59. kohal Singapuri ja Lao vahel, Venemaa on 61. Edetabeli tipus on Island, Soome, Norra ja Rootsi. Kuidas Sa tajud seda suurt erinevust Eesti ja Rootsi vahel?

Kõige suurem erinevus on minu kogemuse kohaselt ühiskonnas laiemalt levinud hoiakutes, mis puudutavad inimeste võrdõiguslikkust ja erisuste sallimist. Eesti arvamusliidrid armastavad sageli väita, et ka Eesti on Põhjamaa – millest võib oletada, et Põhjamaid nähakse kui midagi ihaldatavat, kui teatud eeskuju. 10 aastat Soomes ja 10 aastat Rootsis elanuna leian, et justnimelt ühiskondlikud hoiakud on need, mis Eestit Põhjamaadest eristavad, mitte ei ühenda nendega. Eesti on üldjoontes palju konservatiivsem ja patriarhaalsem maa, kui Põhjamaad seda üldiselt on. Samas tasub meeles pidada, et mitmed ühiskondlikud nähtused Rootsis, mida meist paljud peavad tänasel päeval progressiivseteks ja positiivseteks, on saavutatud pikaajalise võitluse tulemusena ning osaliselt on need võidud tulnud siiski üsna hiljuti. Näiteks esimest korda moodustati Rootsis valitsus, kus ministrikohad jagunesid võrdselt meeste ja naiste vahel, alles 1994. aastal (sotsiaaldemokraatlik valitsus Ingmar Carlssoniga eesotsas), seega alles 20 aasta eest. Eestis on seni valitsustes olnud naistel vaid piinlikult ja raevutekitavalt marginaalne osa, mis ka tänaseks ei ole märgatavalt paranenud ja see on märk konservatiivsetest ja patriarhaalsetest hoiakutest Eesti ühiskonnas. Nagu on selleks ka pelgalt 20-protsendiline naiste osalus Riigikogus (samas kui Rootsis on Riksdagenis 45% – kuid võiks ju olla vähemalt 50!). Või kasvõi näiteks naise õigus oma kehale ehk aborditeema. Kui näiteks isegi Rootsi kristlike demokraatide ametlik seisukoht on seaduslikku abordiõigust toetav ning selleteemalisi avalikke debatte siin enam ei peetagi, sest poliitiline ja ühiskondlik konsensus on saavutatud (väljaarvatud marginaalsetes ultrakristlikes ringkondades), siis Eestis on selleteemaline avalik arutelu veel endiselt päevakorras. Sama puudutab LGBT teemasid või laste füüsilise karistamise õigust. Rootsi oli 1979. aastal esimene riik maailmas, mis keelustas laste väärkohtlemise, ning täna ei tuleks ühelgi rootslasel pähegi oma last avalikult kasvõi tutistada, sest see oleks pealtnägijaile täiesti vastuvõetamatu ning taolisesse teguviisi sekkutaks kindlasti. LGBT õiguste teema pole samuti ammugi enam mitte mingi terav päevaküsimus ning Rootsi üldsus on erinevate seksuaalsete orientatsioonidega ühiskonnas täiesti harjunud. Loomulikult kaasnevad sellega kehtivad seadused homoseksuaalsete registreeritud partnerlusest (1995), sooneutraalsest abielust (2009) ja homoseksuaalsete paaride lapsendamisõigusest (2003). Kahe ema või kahe isaga perekonnad on Rootsis muutunud tavaliseks nähtuseks ning kaks samast soost käsikäes kõndivat inimest ei pane enam päid pöörama.

Ema- ja isapuhkuse teemast rääkides – Eesti tööandjatel on endiselt tõrjuv (ja tänaseks ka seadusevastane) suhtumine lapseootel või väikeste lastega naistööjõudu, mida Rootsis praktikas enam ei eksisteeri, ning laialt on levinud ka tõrjuv suhtumine kohustuslikku isapuhkusesse, mis jagaks väikelapse eest hoolitsemist senisest võrdsemalt mõlema vanema vahel. 2013. aastal võtsid rootsi isad välja pea 25% lapsehoolduspuhkusest, mida iga lapse puhul teise vanemaga jagatakse. Seega mõistab üha rohkem mehi Rootsis, kui oluline on kogu pere heaolu seisukohast see, et ka isa värske ilmakodaniku esimestel eluaastatel rohkesti tema elus osaleb. Perekonna majanduslikud põhjused mängivad üha väiksemat rolli ning kui asjade selline areng jätkub, saavutatakse lapsehoolduspuhkuse väljavõtmises võrdsus rootsi emade ja isadel vahel aastaks 2040. Nagu näha, muutused ei toimu üleöö.

Veel erinevustest eesti ja rootsi mentaliteedis – näiteks kodanikujulgus toimib Rootsis juba hoopis edenenumal tasandil kui Eestis. Sageli astutakse välja mitte ainuüksi selliste huvide eest, mis puudutavad inimest isiklikult või tema lähikonda, vaid solidaarsust tuntakse ja väljendatakse laiemalt selliste inimeste suhtes, kelle probleemidega isiklik kokkupuude puudub. Näiteks toon hiljutise vahejuhtumi Rootsi Östersund/Åre lennuväljal, kus politsei oli maalt välja saatmas kurdi vastupanuvõitluses osalenud asüülitaotlejat, kes oli viis aastat oma perega Rootsis elanud. Lennukis olnud reisijad keeldusid kinnitamast turvavöösid ning seisid oma kohtadel püsti, et lennuk õhku ei saaks tõusta. Politsei oli sunnitud mehe, keda tema sõnul ootab Iraanis surmanuhtlus, lennukilt maha tõstma. Loomulikult ei tähenda see, et Rootsi politsei oma korraldusi ühel või teisel moel varem või hiljem lõpuni täide ei vii, aga mind liigutas see tavaliste rootsi lennureisijate spontaanne manifestatsioon ebaõigluse vastu. Huvitav, kas Eestis liigutaks mõne pagulase maalt väljasaatmine inimesi nii palju, et nad julgeksid või viitsiksid astuda välja oma mugavustsoonist ning riskeeriksid lennu hilinemisega, et avaldada meelt võõramaalase kaitseks. Mis Sina arvad?

Millised võimalused on naistel endil oma olukorra paremaks muutmisel?

Nii Rootsi kui ka Eesti on demokraatlikud riigid, kus elanikele on seadusega muu hulgas tagatud mõtte- ja sõnavabadus, poliitiline organiseerumisvabadus, kollektiivlepingu sõlmimise vabadus. ÜRO inimõigused näevad ette, et igal inimesel on õigus tööle, õigus saada õiglast töötasu, võrdset ja väärikat kohtlemist ning palju muud. Kõiki neid õigusi võiksid inimesed endale rohkem teadvustada ning see võiks tiivustada neid oma ja kaasinimeste õiguste eest aktiivselt seisma.

Näiteks õigus õiglasele töötasule ei saa minu arvates Eesti ühiskonnas seda kõlapinda, mida ta nii karjuvalt vajaks ja vääriks. Eestis valitsuse kehtestatud miinimumpalga ning praktikas Eestis makstavate näljapalkade suhtes võiksid kõik eestimaalased mõtiskleda, kas see on ÜRO inimõiguste deklaratsioonis mainitud ”õiglane töötasu”. Nii kaua, kui seda ei peeta ebaõiglaseks piisavalt laialdaselt ja piisavalt kõvahäälselt, ei ole ka tööandjatel-palgamaksjatel mingit vajadust seda tõsta. Küsimus ei ole ju laiemalt raha puudumises, vaid selle jagamises.

Mida rohkem me nuriseme vaid vaikimisi, seda enam me laseme sotsiaalsel ebaõiglusel vohada. Ma saan väga hästi aru, et teoorias toimivad asjad sageli paremini kui praktikas, ent ilma konkreetsete julgete ja arvatavasti ka riskantsete sammudeta on raske ka muutusi eeldada.

Näiteks peaksid naised oskama ennast ja oma ametioskusi väärtustada ning nõuda oma töö eest väärilist tasu, mitte viljelema mõtteviisi „see on naise kohta hea palk küll“. Selline mõtteviis ainult soodustab madalaid palku tööaladel, kus naised on üleesindatud.

Naiste jõustamisest ja tiivustamisest on küll räägitud, ent samas ei tohi unustada, et Eesti naiste kehval kollektiivsel enesehinnangul on ka oma põhjused, mis peituvad aastatuhandete jooksul välja kujunenud ja vohavates patriarhaalsetes hoiakutes. Kui meil ei õnnestu saada enamikku meestest oma paati, on muudatused visad tulema.

Näiteks on Eestis hoolimata kehtivast seadusest, mis keelab väikelasteemade diskrimineerimise tööturul, levinud tööandjate seas arvamus, justkui oleksid väikelaste emad töövõtjana probleem (ja seda kontekstis, kus räägitakse Eesti rahva negatiivsest iibest ning kus teatud ringkonnad lausa nõuavad, et iga „õige“ naine peab kähku sünnitama asuma). Taolist suhtumist Põhjamaades ei kohta. Vastupidi, iga töötaja on ressurss ning väikelastega seotud ajutised probleemid, nagu näiteks haigestumised, lahendatakse jooksvalt ning töötaja huvisid soosivalt. Nii saadakse endale lojaalsed töötajad, kes tänu tööandja mõistvale suhtumisele panustavad seda enam oma töösse ja ettevõttesse.

Tahaksin siinkohal tuua näiteks ka loo ühest imelisest tööandjast Rootsis, kelle suhtumine oma töötajatesse ei ole siin maal sugugi haruldane. Majandustarkvara ettevõtte Monitor asutaja ja omanik Åke Persson otsustas 2009. aastal jagada kogu ettevõtte kasumi ehk 540 miljonit Rootsi krooni oma töötajatele. Selle tagasihoidlikest oludest pärit ärimehe põhjendus kõlas järgmiselt: „Töötajad on need, kes selle ettevõtte on üles ehitanud. Mul on piisavalt raha, et hakkama saada, ja ma ei ole huvitatud sellest, et hankida endale mingeid uhkeid maju. Mul on oma parvemaja ja sellest piisab mulle. Mul oleks piinlik hakata omale hirmsasti asju ostma.“ Mida sellisest tööandjast arvata? Ma usun, et tema alluvad armastavad teda.

Mida tuleks kõigepealt teha riiklikul tasandil?

Sageli räägitakse, et quick fix’e ei eksisteeri. Meenub Rootsi feministide võrgustik Stödstrumporna (tõlkes Tugisukad), mis asutati paar kuud enne Rootsi parlamendi 1994. aasta valimisi. Juhtlausega „Terve palk, pool võimust“ ning „ähvardusega“ asutada spetsiaalne naistepartei õnnestus võrgustikul läbi suruda see, et teised poliitilised parteid võtsid oma nimekirjadesse rohkem naisi ning tõstsid naisküsimusi rohkem esile. Tänu võrgustikupoolsele survestamisele saigi pärast neid valimisi võimalikuks esimene Rootsi valitsus, kus mees- ja naisliikmeid oli võrdselt. Ma arvan, et triibuliste nimekirjade nõudmine valimistel on hea algus, et saada ka Eestis rohkem naisi poliitikasse.

Mõned kuud tagasi püüdis Kristiina Ojuland tõmmata naisi ühe uue partei kaudu poliitikat tegema. Nüüd kutsub IRLi värske Tallinna volikogu saadik Yoko Alender naisi poliitikasse. Hüüdlausest „Naised poliitikasse!“ on Eestis saamas omamoodi uudne trend. Kas Eesti vajab samuti ühte feministide parteid või piisab olemasolevatest erakondadest?

Hea küsimus. Rootsi näide Grupp 8-st, Tugisukkadest, liikumisest Naistepartei (Kvinnopartiet) ning Feministlikust Initsiatiivist (Feministiskt Initiativ) näitab, et tugev naisliikumine on ülimalt vajalik. Kas selleks just poliitilist parteid moodustama peab, on iseasi. Muidugi oleks loomulik, kui normaalselt toimivas ühiskonnas poleks ei sellist liikumist ega parteid üldse vaja, sest inimesed hoolimata soost peaksid ajama ühist asja. Kahjuks päriselus see nii ei ole ning eriti Eestis peetakse naisküsimusi sageli pseudoprobleemideks. See, et naised osalevad vähemalt võrdselt meestega eri poliitilistes parteides kõikidel otsustustasanditel, on normaalne. Nii kaua kui see nii ei ole, pelgast hüüdlausest „Naised poliitikasse!“ ei piisa. Samas on minu jaoks paradoksaalne, et väga konservatiivne partei (mida näiteks IRL kahtlemata on) püüab enne valimisi käia välja mingit naistekaarti, kui mitmed selle partei väärtused on risti vastuolus võrdõiguslikkuse ideedega. Minu jaoks on parempoolsuse ja feminismi kombinatsioon üsna võimatu, kuigi tean, et mitmed parempoolsed naispoliitikud on viimasel ajal hakanud tasapisi vastupidist väitma. Näiteks Margaret Thatcher, keda konservatiivsed jõud armastavad sageli esile tõsta kui naist, kes end klaaslaest läbi murdis, oli kõike muud kui feminist. Pärast tippu jõudmist tõmbas ta redeli enda järel üles, et ükski suguõde talle järele ronida ei saaks. Tore oleks muidugi, kui Eesti konservatiivsed naised oma tegudega vastupidist tõestaksid ja ma oleksin sunnitud oma arvamust muutma.

 

[1] The Global Gender Gap Report http://www3.weforum.org/docs/WEF_GenderGap_Report_2013.pdf

 

Loe lisaks:

Feministid algatasid Postimehe vastu ühispöördumise

Kus on Eesti naise koht meediapildis? Intervjuu Merike Kaunissaarega

Mare Abner: Vajame naiste mõttekodasid!