Arutelu “Naiskunstnik ja tema aeg”

Naiskunstnik ja tema aegSellel neljapäeval toimub Tartu Kunstimuuseumis “Muuseumi akadeemia” teemal naiskunstnik ja tema aeg!

Olete oodatud Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste „Naiskunstnik ja tema aeg“ esitlusele ning naiskunstnike teemalisele arutelule, neljapäeval, 19. veebruaril kell 18.00. Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18). Esitluse ja arutelu viivad läbi Eesti kunstimuuseumi kuraatorid, kunstiajaloolased Tiina-Mall Kreem ja Kersti Koll.
Tartu Kunstimuuseumis on esitletav kogumik „Naiskunstnik ja tema aeg“ saadaval hinnaga 9,8 EUR + käibemaks.

Üritusel osalemine TASUTA!

Soouuringute konverentsi ettekannete kutse

Marta Sillaots 1939 oma töölaua taga

Marta Sillaots oma töölaua taga

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik kutsub soouurijaid esitama ettekannete teese 2015. aastal toimuvale kahepäevasele soouuringute konverentsile.

Keskseteks teemadeks on Eestis valitsevad soosuhted, mis takistavad naistel ja meestel saavutada võrdset positsiooni ühiskonnas; sooline palgalõhe ja selle tagamaad, poliitilise esindatuse ebavõrdsus, töö ja pereelu ühitamise raskused, heteronormatiivsed hoiakud ning mitmed teised meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse probleemid vajavad analüüsimist ja selgitamist. Konverentsile oodatakse ka välisesinejaid.

Konverentsi eesmärk
Konverentsi eesmärgiks on kaasaegsete soouurimuslike ja feministlike teoreetiliste lähenemiste abil kriitiliselt uurida ja arutleda soosuhete toimimise üle ja pakkuda välja lahendusi ebavõrdsuste vähendamiseks Eesti ühiskonnas. Konverentsi arutelud lähtuvad küsimusest, kuidas sugu ja soolist subjekti konstrueeritakse ning milliste privaatsete, institutsionaalsete või grupispetsiifiliste huvide raamistikus seda tehakse.

vt lisaks http://www.svv.ee/index.php?id=688

Täiendav info:
Helen Talalaev
e-post: helen.talalaev@svv.ee
tel: 5649 9330
kodulehekülg: http://www.svv.ee/

ERROR #9 Fideelia-Signe Roots. Kui naine tahab olla kangelane

Fideelia-Signe Roots kui naine tahab olla kangelane Foto_Fideelia ErakoguSemiosalongi error´ile pühendatud eriseminaride seerias astub 28.aprillil kell 19:00 Von Krahli baaris üles kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant FIDEELIA-SIGNE ROOTS, kes kõneleb naise kui kangelase kuvandist.

Kuidas vaadelda naisekeha kangelase kehana? Mil viisil on naisel võimalik olla kangelane ja kas see mõjub nagu viga või katkestus elu normaalses kulus, kus naise roll on tavaliselt säilitada, mitte lammutada ning olla ohver, mitte kangelane? Naine kangelasena just nagu poleks oma õiges kohas.

Juri Lotman eristab lolli, tarka ja hullu ja leiab, et kangelastegusid sooritatakse meeletusseisundis. Paljudes kultuurides seostatakse säärast pöörasust armastaja või kunstniku ideaalkäitumisega (Lotman, 2005:56). Uurime, mida ühist on kangelasel, kunstnikul ja hullul ning miks on Marveli Universumis Surmal rinnad.

Näitena toob kunstnik oma kestvusperformance´i „Äng – 161 km palja rindkerega“. Vaatame ka lühifilmi „Äng“.

Fideelia-Signe Roots lõpetas Tartu Ülikooli maalikunstnikuna 1999, sai kunstiõpetaja kutsetunnistuse 2000 ning Eesti Kunstiakadeemia interdistsipliaarsete kunstide eriala magistrikraadi 2007. aastal. Alates 2013. aastast taotleb ta EKA-s doktorikraadi. 2012-2013 teostas Fideelia projekti „Nihe“, omandades Tartu Kutsehariduskeskuses kondiitri elukutse. Aastatel 2009–2010 töötas Fideelia Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna ning Tallinna Vanglas vabatahtliku kunstiringi juhendajana. Fideelia kunstipraktikas on keskne koht sooteemal. Kollases meedias, kuhu ta sattus seoses palja rindkere aktsioonidega nimetatakse teda staarfeministiks. Tema artikleid ja esseid on avaldatud mitmetes väljaannetes. Fideelia-Signe Roots on esindanud Eestit välismaal kunstnikuna performance’i- ja videofestivalidel, samuti osalenud rahvusvahelistel soouurimuse konverentsidel.

Lisainfo: https://et.wikipedia.org/wiki/Fideelia-Signe_Roots

***

Semiosalong on Eesti Semiootika Seltsi egiidi all tegutsev mitteformaalne seminarisari, mille iga seminari juhendab erinev semiootik, kunstnik või mõne ala spetsialist. Sarja eesmärk on tekitada semiootilisi diskussioone, populariseerides semiootikat teaduse ja analüüsimeetodina. Tallinnas toimub Semiosalong kevadel 2014 esmaspäeviti Von Krahlis ning Tartus üle nädala kolmapäeviti lokaalis Arhiiv.

Semiosalong tänab Von Krahli meeskonda ja Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi muusika osakonda.

Illustratsioon: Fideelia-Signe erakogu

Lisainfo

Tallinnas Kristin Orav
hello.kritu@gmail.com
Tartus Piret Karro
piret.karro@gmail.com

semiosalong.blogspot.com

 

Allikas: https://www.facebook.com/events/1480435532185925/?ref_newsfeed_story_type=regular

Rachel Carlsoni “Hääletu kevad”

Rachel Carlson Silent Spring 1962Täna on rahvusvaheline Maa päev (Earth day). Selle tähistamiseks avaldame Rachel Carlsoni (1907- 1964) raamatu “Hääletu kevad” esimese peatüki. Tegemist on teosega, mille mõju inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule on raske ülehinnata. Inglise keeles on raamatu pealkirjaks “Silent Spring” ja esmalt ilmus see 1962. aastal,  eestikeelne tõlge sai kättesaadavaks juba 1968. aastal.

 

I. MUINASJUTT HOMSELE PÄEVALE

Keset Ameerikat oli kord linn, kus kogu elu näis kulgevat kooskõlas tema ümbrusega. Linna ümbritses jõukate farmide ruuduline muster: viljapõllud, mäekülgedel aga viljapuuaiad, mille valged õiepilved hõljusid kevadel roheliste põldude kohal. Sügisel lõid tammed, vahtrad ja kased värvimerena leegitsema, mis loitis ja sädeles mändide tumedal taustal. Siis klähvisid küngastel rebased ja sügishommikuste udude varjus astusid hirved üle põldude.

Teede ääres rõõmustasid ränduri silmi suurema osa aastast rododendronid, lodjapuud, lepad, kõrged sõnajalad ning metsalilled. Teeservad olid kaunid isegi talvel, kui arvutud linnud tulid sööma marju ja lumest väljaulatuvate ohakate kuivanud seemnetutte. See maakoht oli tõesti kuulus oma arvuka ja liigirikka linnuriigiga ning kui kevadel ja sügisel kulgesid sellest üle rändlindude parved, tulid inimesed kaugelt neid vaatama. Teised jälle tulid kalastama ojadele, mis puhastena ja külmadena väljusid mäekülgedest ning pakkusid tumedates võrendikes asupaika forellidele. Nii oli see kestnud juba palju aastaid alates päevist, mis esimesed asukad püstitasid oma majad, ehitasid laudad ja kaevasid kaevud.

Siis hiilis maakoha peale kummaline nuhtlus ja kõik hakkas muutuma. Sellele paigale oli langenud nagu mingi kuri needus: salapärased tõved laastasid kanakarju, veised ja lapmbad haigestusid ning surid. Kõikjal lasus surma vari. Farmerid kaebasid sagenenud haiguste üle oma perekondades. Linnas hämmastasid arste järjest rohkem uued haigused patsientide hulgas. Mitte ainult täiskasvanute, vaid ka laste hulgas leidsid aset mitmed ootamatud ja seletamatud surmajuhtumid. Lapsed langesid keset mänguhoogu järsku kokku ja surid mõne tunni pärast.

Kõikjal valitses kummaline vaikus. Kuhu näiteks olid kaudnud linnud? Imestunult ja ärevusttundvalt rääkisid neist paljud inimesed. Toidumajakesed aedades olid hüljatud. Üksikud linnud, keda siin-seal nähti, olid juba ühe jalaga hauas. Nad värisesid tugevasti ja ei suutnud lennata. See kevad oli hääletu. Hommikud, mis olid tukselnud rändrästaste, karoliina irverästaste, tuvide, pasknääride, käblikute ja veel tosinate linnuhäälte koidikukoorist, olid nüüd ainsagi helita. Põldude, metsade ja soode kohal lausus vaid vaikus.

Farmides haudusid kanad, aga ei koorunud ühtegi kanapoega. Farmerid kurtsid, et nad ei saa enam sigu kasvatada: pesakonnad olid väikesed ning põrsad elasid ainult paar päeva. Õunapuud puhkesid õide, aga õite keskel ei sumisenud ühtegi mesilast. Nii jäid õied tolmeldamata ja puud ei kandnud vilja.

Kord nii pilkuköitnud teeservi ääristasid pruunikstõmbunud ja närtsinud taimed, nagu oleks sealt tuli üle käinud. Kõik oli hääletu, elusolendite poolt hüljatud. Isegi ojad olid nüüd elutud. Õngitsejad ei käinud enam nende ääres, sest kõik kalad olid surnud. Vihmaveerennides ja katuselaastude vahel oli veel säilinud valge, teralise pulbri tombukesi. Mõne nädala eest oli see pulber langenud nagu lumi katustele ja aasadele, põldudele ja ojadele.

Ei nõidus ega vaenlase kätetöö polnud lämmatanud uue elu taassündi selles surmahoobi saanud maailmas. Inimesed olid ise seda teinud.

Niisugust linna ei ole tegelikult olemas, aga tal võiks väga kergesti olla tuhandeid teisikuid kas Ameerikas või ükskõik kus mujal maailmas. Ma ei tea ühtegi paika, mis oleks kogenud kõiki minu poolt kirjeldatud hädasid. Kuid igaüks nendest õnnetustest on kusagil tegelikult juba juhtunud ja paljud reaalsed paigad on juba kannatanud nende all. Meie kohale on peaaegu märkamatult hiilinud sünge viirastus ja see kujutletav tragöödia võib kergesti muutuda reaalseks ja meile kõigile tuntavaks.

Mis on juba praegu sundinud vaikima kevadhääled paljudes Ameerika linnades? Sellele püüab vastuse anda käesolev raamat.

(lk 13-15)

 

 

 

Jüri Saar: Naistevastase vägivalla märgilisest tähendusest

Jüri-Saar_2-150x150 naistevastasest vägivallastKirjastuse loal teeme huvilistele digitaalselt kättesaadavaks Jüri Saare teadusartikli naistevastasest vägivallast. Kirjutis ilmus esmalt ajakirjas “Akadeemia” 2013. aasta oktoobris. Jüri Saar on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna avaliku õiguse instituudi kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia õppetooli professor.

 

NAISTEVASTASE VÄGIVALLA MÄRGILISEST TÄHENDUSEST

 Jüri Saar

Sotsiaalne hierarhia avaldub ja konkretiseerub soorollides ja soolisesvõrdsuses või ebavõrdsuses, mida on seostatud kultuurilise alusmõõtmega ellujäämis- ja eneseväljenduslike väärtuste skaalal (Inglehart, Weizel 2005). Lääneliku ühiskonnaelu korralduse nurgakivi on sooline võrdõiguslikkus, mis vastandub idamaisele elukorraldusele, kus mehed on juhtival kohal ja naised neile alluvas sotsiaalses positsioonis. Uuringutega on leitud, et kõigis teadaolevates maailma kultuurides langeb meeste ja naiste ebavõrdsus rollide jaotuses (soolise võrdõiguslikkuse vähene väärtustamine) kokku “maskuliinsema” ühiskonnaga ja “maskuliinsemate” väärtustega (Hofstede 2001). Sellist tüüpi ühiskonnas pannakse rõhku pigem saavutustele, võistlemisele ja võitlusele kui hoolimisele ja kompromissidele. Mehe rolliks on olla juht, perekonna eest hoolitseja, selle kaitsja ja enesekehtestaja (dünaamilisus), naise voorusteks peetakse alluvust, tagasihoidlikkust ja hoolivust (traditsioonilisus). Mees esindab pigem ratsionaalset alget, naine emotsionaalset, mees on pigemjahimees ja sõdalane, naine kodukolde eest hoolitseja.

Nendes kultuurides, kus mehed ja naised on võrdsemad, võib rääkida “feminiinsete” väärtuste suuremast levikust ehk naiste muutumisest mehelikumaks ja meeste muutumisest naiselikumaks. Lääne kristlikku tsivilisatsiooni peetakse üldiselt feminiinseks, kuigi sellesse kuuluvate kultuuride ja maade vahel võib leida suuri erinevusi. NäiteksHollandis ja Skandinaavia maades on elanike hoiakud feminiinsemad kui Lõuna-Euroopa maades. Poiste ja tüdrukute haridusel ja riietusel ning ema ja isa rollil ei tehta feminiinsetes kultuurides olulist vahet. Mehed ja naised käivad samades kohtades ning neil on samasugused õigused ja kohustused.

Läänemaailmas valitseb selge naistevastase vägivalla ohjeldamise tendents, ükskõik mis keskkonnas see toimub. Naiste emantsipeerumine ehk vabanemine meeste eestkoste alt on indiviidi üldise vabanemiseprotsessi üks aspekt ja “me kõik siin Läänes oleme nüüd feministid” (Pinker 2011: 487). Võib nentida, et see on üks osa suundumusest, milleks on indiviidi väärtustamine ja diskrimineerimise

Naistevastase vägivalla absoluutne keelustamine on ajaloos võrdlemisi uus nähtus. Antropoloog Donald Brown peab vägistamist ja sellega seotud keelde “inimlike universaalide” hulka kuuluvaks, mida on kirjeldatud kõikidel aegadel ja kõikides kohtades (Brown 1991). Seksuaalvägivald on olnud läbi ajaloo üks põhilisi hirmutegusid inimkäitumise repertuaaris. Vaenlase naiste massiline vägistamine ja tavaolukorras lubamatud seksuaalperverssused kui oma absoluutse üleoleku demonstreerimine kuulusid laialt levinud kultuuritavade hulka. Keskaegses Euroopas diskuteerisid teoloogid tõsimeeli küsimuse üle, kas sõjapidamise käigus vägistatud naised pääsevad taevariiki või mitte, kas nad on Jumala silmis patused või süütud. Pärast sõjalist invasiooni said vallutajate omandiks ka vallutatud alade naised. Esimeses maailmasõjas vägivallatsesid sakslased Belgia aladel, 1938. aastal jaapanlasedNankingi veresaunas ning Teise maailmasõja lõpul venelased vallutatud Ida-Euroopas ja Saksamaal. Seda tehti ka hiljutistes Jugoslaavia sõdades 20. sajandi lõpul ja mujalgi.

Naistevastase seksuaalvägivalla teema on üliemotsionaalne, sest selles kombineeruvad piin, alandus, hirmutamine, naise kui elu jätkaja ja edasiviija endale allutamine, ülim domineerimine. Tänapäevases mõistes seksuaalkuriteod olid traditsioonilistes kultuurides väga levinud, hõlmates episoode massilisest vägistamisest kuni vägivaldse kastreerimiseni, mis füüsiliste piinade kõrval tõid kaasa ka ohvri kui “määritu” kogukonnast väljaheitmise. Kogukond pidi hoolikalt jälgima oma naiste puhtust, et säiliks nn hõimu verepuhtus. Naiste “puhtus, süütus” oli hõimule, sugukonnale kuuluv omand, vara. Tšingis-khaan väljendas oma arusaama kõige suuremast rõõmust ja naudingust elus järgmisel viisil: “Kõige suurem nauding, mis võib mehele osaks saada, on võita oma vaenlasi ja ajada neid loomakarjana enda ees. Võtta ära nende hobused ja varad. Näha nende pisaratega kaetud nägusid, haarata nende naisi ja tütreid endale” (tsit.Gat 2006: 427). Tänapäeva geneetika tõestab, et see polnud pelgalt poeetiline sõnakasutus. Ühe uuringu andmetel on 8%-l meestest, kes elavad kunagisel Tšingis-khaani impeeriumi territooriumil, Y-kromosoomis geneetiline eripära, mis on meesliini pidi tagasiviidav Tšingis-khaani ja tema poegadeni (Zerial jt 2003: 717–721). See leid näitab ilmekalt, kui suur oli naiste hulk, keda stepisõdalastel õnnestus kaugetel aegadel “oma embusse” haarata.

Ajaloolises plaanis on arusaam, et vägistamise tagajärjel kannatab eelkõige kuriteo ohver ehk vägistatud naine, võrdlemisi uus. Vanadel aegadel ei olnud Euroopas kasutusel terminit, mis vastaks nüüdisaegses tähenduses vägistamise mõistele, sest algselt puudus sellel ühetähenduslik seksuaalne konnotatsioon[1].Kuriteo tõttu ei kannatanud mitte vägistatud naine, tema seksuaalne vabadus, vaid naise omanik. Vägistamine oli elu juurde kuuluv rutiin ning abikaasa, isanda, orjapidaja või haaremiomaniku eesõigus. Traditsioonilistes ühiskondades müüakse tütreid “pruudimaksu” eest; nende süütus on tagatiseks, et ei kanta teise mehe last ehk ei anta edasi võõraid geene. Kümne käsu hulgas (Vanas Testamendis) pole vägistamise keeldu, nii nagu on tapmise ja varastamise keeld. Kuid see-eest on öeldud: “Ära himusta ligimese naist”. Põhimõte on ühetähenduslik: vägistamine pole mitte kuritegu naise vastu, vaid tegemist on kuriteoga naise isanda—isa või abikaasa, orja puhul tema omaniku vastu. Sellist vägistamise käsitust võib leida kogu maailmas levinud moraali- ja õigussüsteemidest. Vägistamine oli naise neitsilikkuse vargus tema isalt või naisetruuduse rööv abikaasalt. Vägistaja sai oma kuriteo heastada, kui ostis vägistatu tema omanikelt endale naiseks. Pealegi oli naine alati ka ise süüdi, et ei olnud piisavalt ettevaatlik oma puhtust ja süütust hoides.

Koos riigi tugevnemisega läänemaailmas kujunesid välja riiklikud kriminaal-justiitssüsteemid ja vägistamine muutus kuriteoks riigi vastu. Ehkki naise kui mehe omandi metafoor kadus ehedal kujul läänemaailmas käibelt valgustusajastul, püsis see mudel õiguskultuuris, kommetes ja emotsionaalsetes stereotüüpides märksa kauem (Wilson, Daly 1992). Hakates näiliselt justkui rohkem seisma naise ja ühiskonna huvide eest, kaldus otsustajate sümpaatia endiselt pigem süüdistatava (mehe) poole. Vägistamise kui kuriteo puhul oli kerge esitada valesüüdistusi, mistõttu vägistamise ohvritelt hakati nõudma veenvate tõendite esitamist. Naiskaebaja oli seetõttu erilise surve all. Näiteks pidi ohver kohtus ristküsitlusel tõestama, et ei ahvatlenud, julgustanud ega aidanud vähimalgi määral kaasa seksuaalvahekorra toimumisele. Seda laadi ristküsitlused muutusid sageli ohvrile alandavaks üksikasjaliseks pornograafiliste detailide esitamiseks. Juristide ja õigusametnike hoiakud `a la “liikuvale nõelale ei saa niiti taha panna, ülestõstetud seelikuga naine jookseb alati kiiremini kui allalastud pükstega mees, vägistamise ohver on prostituut, kellele ei makstud, kes küll võiks tahta sind vägistada” viisid tihti lõõpiva suhtumiseni juhtunusse, mis veel enam alandas ja häbimärgistas ohvrit. Kõige olulisemoli püsiv hoiak, et naise seksuaalsus kuulub justkui kellelegi teisele (isale, perekonnale, mehele).

Esimese laine feminism, mis algas USAs 19. sajandi keskpaigas ja tipnes üheksateistkümnenda konstitutsiooniparandusega 1920. aastal, andis naistele õiguse osaleda valimistel, olla vandekohtunik, omada ka abielus olles vara, lahutada ja saada meestega võrdset haridust. Üldsuse suhtumine vägistamisse muutus aga kardinaalselt alles teise feminismilaine käigus 1970. aastatel. Sellele aitas palju kaasa 1975. aastal avaldatud menuk (Brownmiller 1975), milles autor kritiseerib teravalt vägistamise varasemat õigustamist religioonis, õiguses, sõjapidamises, orjanduses, avalikus korras ja massikultuuris. Autor näitab, kuidas ühiskonna põhilistes institutsioonides oli suhtumises vägistamisse naiste positsioon sisuliselt olematu ja seetõttu oli kujunenud seda käitumisviisi salliv seksistlik atmosfäär (`a la “kui vägistamine on vältimatu, ole rahulikult pikali, pane silmad kinni ja proovi saada naudingut”; Pinker 2011: 481–482).

Reformitud õigus ja õiguse rakendamine praktikas muutis kardinaalselt varasemat suhtumist. Kui veel 1970. aastate keskel polnud “abieluvoodis” toime pandud sunnitud vahekord kuritegu mitte üheski USA osariigis, siis praeguseks on “abieluline vägistamine” (marital rape) seadusevastane kõigis 50 osariigis ja enamikus lääneriikides (United. . . 2003). Vägistamine ja isegi seksuaalne ahistamine on viimastel aastakümnetel muutunud lanes rängaks üleastumiseks, sest esiplaanile tuuakse kannatanu huvid. 1970. aastatel jõuti üldisele arusaamale autonoomia väärtuses, s.t ka selles, et inimene ise ja tema keha kuulub täielikult talle endale. Inimkeha kasutamise õiguse üle ei diskuteerita enamhuvitatud poolte vahel (Hunt 2007). Nüüdisaegne lääne moraaliteadvus ei aktsepteeri olukorda, kus püütakse leida tasakaalu naise soovi vahel jääda vägistamata, mehe soovi vahel teda vägistada ning isa ja abikaasa soovi vahel hoida endale monopoolne õigus naise seksuaalsusele. Muutunud on avalikkuse suhtumine ja massikultuur. Kui praegu mõnes filmis või telesaates vägistamist käsitletakse, siis alati sümpaatiaga ohvri vastu ning põlguse ja hukkamõistuga vägistaja suhtes. Väärtuselises plaanis näitab suhtumine vägistamisse ja laiemas mõttes üldse naistevastasesse vägivalda tsiviliseerituse taset (Elias 2005, 2007). Vägivald eriti nõrkade vähemuste suhtes on tänapäeval läänemaailmas üha taunitum, võrdõiguslikkus, inimõiguste austamine ja väike võimudistants tingib pideva vägivalla vähenemise.

Eelnimetatud põhjustel on suhtumises naistevastasesse vägivalda läänemaailmas fikseeritav paradigmaatiline muutus. 1970. aastatel muutus see eraküsimusest avalik-õiguslikuks probleemiks, 1980.–1990. aastal sotsiaalsest küsimusest kriminaalset laadi probleemiks ja alates 1990. aastate keskpaigast käsitletakse seda valdkonda üha enam kui inimõiguste ja diskrimineerimisega seotut. Samas on hoiak naiste vastu suunatud seksuaalkuritegude suhtes endiselt ka läänemaailma piires küllaltki erinevaks jäänud. Registreeritud vägistamisjuhtumite üsna suur arv iseloomustab protestantlikke Skandinaavia maid ja väike arv katoliiklikku Itaaliat. Ilmselgelt on sellise statistika puhul tegemist teatamise eripäradega: Skandinaavia naised on rohkem valmis enda vastu suunatud vägivallast teatama kui Lõuna-Euroopa naised. Wiki-Leaksi juht Julian Assange oli ebameeldivalt üllatunud, kui teda süüdistati vägistamises vahekorra käigus, millesse ta astus naise initsiatiivil. Rootsis (aga ka USAs) on naise “ei” eiramine ükskõik millises vahekorra staadiumis käsitatav vägistamisena. Ka IMFi endise juhi Strauss-Kahni juhtumi puhul väideti, et Prantsusmaal poleks ta selliste süüdistustega arvatavasti kohtu ette jõudnud ja kindlasti poleks teda nii toorelt vahistatud. Prantsusmaal levinud hoiakud mehe seda laadi käitumise suhtes on leebemad, kui USAs.

Naise rolli muutus läänemaailmas tähendab eelkõige seda, et hõimu, isa või mehe omandist on saanud indiviid, isiksus, kellel on mehega igas valdkonnas võrdsed õigused. Läänemaailmas on see nüüdseks tavaline, üldaktsepteeritud reegel. Paljudes mittelääne kultuurides pole aga naissoo emantsipeerumine sisuliselt alanudki või teeb see protsess esimesi arglikke samme. Väga maskuliinsed on islamimaad, kus naiste olukord meenutab naiste positsiooni Euroopas keskajal või enne seda.

Läänelik liberaalne, demokraatlik riik puutub inimeste eraellu ja sealhulgas seksuaalellu “nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik”, jättes nii meestele kui ka naistele võrdlemisi suure vabaduse — välja arvatud juhul, kui tegemist on vägivallaga, mille suhtes läänemaailm on eriti sallimatu. Vägivalla kui eesmärgi saavutamise vahendi süvenev, isegi põhimõtteline vastustamine, tundlikkus kõigi elusolendite piinade suhtes on läänekristliku tsivilisatsiooni üks “maamärkidest”. Hiljutises uuringus analüüsiti kümnete andmekogude toel teemade kaupa läbi kõik vägivallailmingud sõdadest ja mõrvadest kuni vähemuste ja isegi loomade vastu suunatud vägivallani[2].Järeldus oli muljet avaldav: inimeste vägivaldsus väheneb kõigis kategooriates ning mida arenenum on ühiskond (mida pikaajalisem on demokraatia), seda rohkem on seal igasugune vägivald tabu. Ka peresisene vägivald — niihästi füüsiline, seksuaalne kui ka vaimne — kuulub läänekristlikus kultuuriruumis täielikult mittesallitavate käitumisviiside hulka. See ei käi mitte ainult naiste, vaid ka laste, seksuaalvähemuste ja loomade kohta, kes kõik kujutavad endast nn nõrku vähemusi.

Üldistatult võib öelda, et nõrkade vähemuste kaitsmine annab tegeliku kindlus- ja stabiilsusetunde nii vähemustele endile kui ka kõigile teistele inimrühmadele. Enamuse-vähemuse, tugevusenõrkuse mõisted on ju alati suhtelised ja mingi individuaalse tunnuse järgi võib igaüks osutuda vähemusse kuulujaks. Enamuse türannia saatanlikkus selles seisnebki, et iga inimene näeb ja tunnetab pidevalt ohtu, mis varitseb teda siis, kui ta mingi tunnuse järgi vähemuse hulka liigitub. Lääne inimene, tema individuaalsuse kultus on muutnud vastupidiseks varasema suhtumise, kus inimesed, kes mingi tunnuse poolest teistest erinesid, olid tihti rünnakute ja repressioonide objektiks[3].Suure välise surve tingimustes “püüab vähemus end kaitsta sel teel, et eristab enda seast välja veel ühe vähemuse ja püüab mängida tagakiusajate avangardi rolli, demonstreerides oma lojaalsust enamusele” (Lotman 2007: 58). Arutelu vähemuste ning nende eriõiguste ja -vajaduste üle püütakse kollektivistlikes kultuurides tegelikult süstemaatiliselt vältida; vähemusi ekspluateeritakse üldistes huvides või selekteeritakse, märgistatakse neid “patuoinastena”; vähemuste esindajaid jälitatakse kui marginaliseeritud indiviide. Lapsed ja naised kui nõrgad ning kaitset ja erilist kohtlemist vajavad “vähemused” on väljaspool läänemaailma temaatika, mis taandub koosluse säilimise huvide ees. Traditsioonilistes kultuurides on vastunäidustatud kõik, mis on eriline ja võõras; ideaal on kuuluda enamuse hulka.

Nõrkade vähemuste hoidmises ja nende eest hoolitsemises pole midagi loomulikku ega enesestmõistetavat. Pigem on tegemist väga nüüdisaegse ja läänespetsiifilise nähtusega. Vähemuste omaksvõtmine ja toetamine iseloomustab lääne ühiskonda, mis on muutunud üha inklusiivsemaks ehk kaasahaaravamaks (vastandmõiste eksklusiivsusele ehk väljalülitavusele), kuid siinkohal tuleb aru saada selle inklusiivsuse dialektilisest olemusest: selleni jõuti individualismi rõhutamise kaudu. Võib koguni öelda, et indiviid on kooslusele kõige kasulikum siis, kui tema individuaalne eripära leiab kõige rohkem väljendamist ja tunnustamist. Inklusiivsus ilma individualismita on kollektiivi türannia indiviidi üle. Tõenäoliselt on suurelt jaolt just see taganud läänemaailma kiirema tehnilise ja sotsiaalse arengu muude maailma piirkondadega võrreldes, sest inimeste võrdsuse korral leiab inimpotentsiaal tõhusamat kasutamist. Küllap on siin seos ka inimeste hulgaga— idas on neid tunduvalt rohkem kui läänes—, kuid mitte ainult. Kui rakendada paremini indiviidide potentsiaali, ületab see summaarselt kollektiivi potentsiaali, kus igal indiviidil on kindel positsioon ja roll. Inimese poolt vaadatuna räägime aga eneseteadvusest ehk enese kui indiviidi tajumisest ja väärtustamisest.

Kõike seda silmas pidades pole arutlus feminiinsusest-maskuliinsusest päris adekvaatne ning ei juhi tähelepanu kõige olulisematele aspektidele, jättes individuaalse võrdsuse-ebavõrdsuse ja sellega seotud vägivaldsuse justkui tagaplaanile. Läänemaailmas on üha tugevnenud humanistlik hoiak, mis tähendab eelkõige inimväärikuse tingimusteta aktsepteerimist. Pigem tuleks demokraatia puhul rääkida olulisest nõudest mitte lasta tugeval enamusel vähemust alla suruda, nõrka vähemust ahistada, vajadusest leida üles ühiskonna tasakaaluseisund. Lääne kultuuri eripära on üldistatult selles, et üha enam on püütud üles leida nõrku vähemusrühmi, mis vajavad spetsiaalset kaitset tugeva enamuse eest. Algas see protsess paljuski lastele erilise staatuse andmisega, laienes naistele, hiljem rahvusvähemustele ja seksuaalvähemustele ning tänapäeval võime samas kontekstis rääkida koguni loomade kui nõrkade vähemuste kaitsmisest eelkõige humanistlikel kaalutustel[4].Tulemuseks on soodsam elukeskkond ja inimvõimete kui ühiskonna arengu ammendamatu allika kõige tõhusam realiseerumine ning kõige paremal viisil “kollektiivne ellujäämine”.

 

 

Kirjandus

B r o w n , D. 1991. Human Universals. New York: McGraw-Hill

B r o w n mi l l e r , S. 1975. Against Our Will: Men, Women, and Rape. New York: Fawcett Columbine

E l i a s , N. 2005. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. (Tsiviliseerumisprotsess: Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide.) Varrak

E l i a s , N. 2007. Ühiskonna muutused: Ühe tsiviliseerumisteooria visand. (Tsiviliseerumisprotsess: Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. II köide.) Varrak

G a t , A. 2006. War in Human Civilization. New York: Oxford University Press

H o f s t e d e , G. 2001. Culture’s Consequences: Comparing Values, Behaviors, Institutions, and Organizations Across Nations. 2nd edition. Thousand Oaks, Cal.: Sage Publications

H u n t , L. 2007. Inventing Human Rights: A History. New York:Norton

I n g l e h a r t , R., Weizel, C. 2005. Modernization, Cultural Change, and Democracy: The Human Development Sequence. New York:Cambridge University Press

L o tm a n , J. 2007. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Tallinn: Varrak

P i n k e r , S. 2011. The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined. New York: Viking

Z e r i a l et al. 2003. The genetic legacy of the Mongols. — American Journal of Human Genetics, vol. 72, pp. 717–721

U n i t e d Nations Development Fund for Women 2003. Not a Minute More: Ending Violence Against Women. New York: United Nations

Wi l s o n , M., Daly, M. 1992. The man who mistook his wife for a chatell. — J. Barow, L. Cosmides, J. Tooby (eds.). The Adapted Mind: EvolutionaryPsychology and TheGeneration ofCulture. New York: Oxford University Press, pp. 289–326

 

[1]Ingliskeelne sõna rape on tuletis ladina verbist rapere,mis tähendab “endale kiskuma, haarama, ära viima”. Samast tüvest on inglise keeles pärit veel ravage (parandamatult rikkuma, rüüstama, ära narrima), rapacious (röövihimuline, saagihimuline, ahne), usurp (anastama, vägivaldselt omastama). Puudub selge viide asjaolule, et tegemist on seksuaalkuriteoga. Eestikeelne “vägistamine” on sama laadi etümoloogiaga; sõna tüveks olev vägi on märksa laiema tähendusega kui pelgalt mehejõu vägivaldne kasutamine.

[2] Mitte väga ammu oli loomadevastane vägivald Euroopas tavaline institutsioon nagu poksivõistlus või hobuste võiduajamine tänapäeval. Vt Elias 2005: I, 352.

[3] Tänu Jakob Tamme valmile Päitsikust ja Punikust tunneme seda sotsiaalpsühholoogilist mehhanismi, mis käivitub välissurve korral.

[4] See,millisel positsioonil paiknevad loomad eri tsivilisatsioonides ja kuidas neisse suhtutakse, on põnev ja mahukas teema, millel siinkohal ei peatuta (nt muhameedlastel on üks suuremaid solvanguid kellegi nimetamine koeraks, Vene kurjategijate subkultuuris vastavalt kitseks (“koputajaks”) või kukeks (passiivseks homoseksualistiks)).

 

Katrin Kivimaa kirjutab akadeemilisest feminismist

Katrin Kivimaa, Eesti Kunstiakadeemia professor

Katrin Kivimaa, Eesti Kunstiakadeemia professor

Akadeemiline feminism – kellele ja milleks?

Küsimus feministliku uurimuse vajalikkusest ei kuulu sugugi ainult misogüünlikku diskursusesse, mis üritab talle mittemeelepärast uurimissuunda “mitteteaduslikkuse” sildi abil marginaliseerida. Hoopis probleemsemana on mulle alati tundunud naisliikumise sotsiaalseid eesmärke aksepteerivate inimeste suhtumine naisuurimusse kui puhtteoreetilisse ettevõtmisesse, mil puuduvad praktilised väljundid, muutusitekitav potentsiaal ning mis seega ei suuda reaalsete naiste reaalseid probleeme lahendada. Eriti puudutab see feministlikku lähenemist humanitaarteaduste ja kultuuriuurimuse valdkonnas. Nagu Liina Järviste ja Maria Mälksoo tabavalt kirjutavad hiljuti ilmunud korp! Filiae Patriae kogumikus Eesti naise seisund sillakohtust võrdõiguslikkuse seaduseni: on “eesti feministlikele teoreetikutele süüks pandud liig akadeemilist ja elitaarset lähenemist feminismile, mis omakorda on olnud takistuseks naisõigusluse populariseerimisele ja ühiskondlikuks liikumiseks transformeerimisele tänases Eestis.” (lk. 55) Selline seisukoht peegeldab ka tüüpilist lõhet feminismi enda sees, kus aktivistid leiavad, et akadeemiline uurimus on eemaldunud naiste tegelikust elust ning et hämarad teoreetilised mõttekäigud ei aita kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele sotsiaalses ja poliitilises aga ka kultuurilises plaanis.

Klassikaline praktika-teooria vastuolu teravnemine iseloomustab kõiki teooriad, mis on endale seadnud eesmärgiks konkreetsete ühiskondlike muutuste saavutamise mitte aga lihtsalt maailma seletamist “nii nagu see on”. Naisliikumise ja feministliku uurimuse vahelist pinget soodustab muuhulgas feministliku mõtte enda arengulugu ja spetsiifika: algse “naiste” kui potentsiaalselt kõiki naisi ühendava kategooria asendumine poststrukturalistide ja nn postmodernistide kriitilise “lammutustööga”, mis sellise ühtse identiteedi ja kategooria küsimärgi alla seadis, tõi 1990ndateks kaasa feminismide paljususe ning eri kultuuridest, klassidest, etnilistest gruppidest jne pärit naiste vaheliste erinevuste esilekerkimise feminismi sees. Erinevuse mõiste kujunemine feministliku teooria üheks alustalaks ja “naiste” ühendava mõiste kadumine on viinud ühelt poolt süüdistusteni, et postmodernistid eelistavad lihtsalt teooriat ilma tegelike naiste ja nende kogemusteta (feminism without women), teisalt on justnimelt erinevuse ja erinevate kogemuste mõisted lubanud esitada võimalikult paljude naiste ja gruppide nägemusi.

Siinses ettekandes kavatsen ma puudutada peamiselt küsimust, milline võiks olla nö. kahe tule vahel asuva feministliku teoreetiku, keda ühelt poolt võidakse süüdistada liigse subjektiivsuse sissetoomises objektiivse teadmise valdkonda, teisalt aga eemaldumises naiste tegelikkusest, roll.

Lisaks feminismide paljususe probleemile, muudab feministliku mõtte vastuvõtmise eesti naisele raskemaks asjaolu, et kuni 1990ndate alguseni puudus sisuliselt igasugune kokkupuude nii lääne naisliikumise kui feministlike teooriatega. Normaalset diskussiooni on takistanud ja takistab siiani paljude valdkondade nagu psühhoanalüüs, marksistlik või laiemalt vasakpoolne ühiskonnateooria, poststrukturalistlik filosoofia jne. marginaliseerimine ning vähene tuntus eesti teaduses ja kultuuris. Ma usun, et viimane asjaolu teiste hulgas aitab kindlutada lihtsustatud arusaama teooria-praktika eraldatusest ning soodustab feministliku uurimuse või ükskõik millise teise muutuste genereerimist taotleva uurimuse automaatset küsimärgi alla seadmist üheaegselt nii teooria kui ka poliitilise liikumisena.

Kultuurisotsioloogia ja sotsiaalne kultuuriajalugu on rõhutanud kultuuri seotust ühiskondlike oludega. Klassikaline marksistlik variant, mis vaatleb kultuuri kui materiaalsel baasil, so. tootmissuhetel, põhinevat pealisehitist, on eriti 20. sajandi teisel poolel edasi arendatud kompleksemaks kultuuri toimimise mudeliks, mida võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Kultuur, mis on küll seotud ühiskonnas domineerivate valdkondadega nagu majandus või poliitika, ei ole lihtsalt olemasoleva korra ja seda esindavat ideoloogiate peegeldus. (Seega ka ei peegelda ka näiteks meedia seda olukorda, mis tegelikult on, nagu meie ajakirjandus tihti väidab.) Vastupidi, kultuur on aktiivne tegevus – seega praktika – mis toodab konkreetseid tähendusi ja identiteete rerpresentatsioonide kaudu ja abil (kusjuures representatsioonide all ei mõelda lihtsalt visuaalseid kujutisi, vaid ükskõik milline esitust millestki, olgu see siis keeles, kunstis, kirjanduses, teaduses või mujal). Representatsioonid omakorda märgistavad selle, mis on normatiivne ja selle, mis on normist erinev ehk teistsugune ning toodavad ja kinnistavad “erinevust”, sh ka soolise erinevuse kategooriat. Et subjektsuse kujunemine toimub eksisteerivate ühiskondlike struktuuride ja kultuuriliste etteantuste raames, sõltub indiviidi kujunemine paratamatult nendest identiteetidest või subjektipositsioonidest, mis mingis ühiskonnas ja selle sümboolses korralduses (keeles, ideoloogias, kultuuris) olemas on. Me oleme ilmselt kõik nõus sellega, et kui tüdruklaps kasvab üles isoleeritud ühiskonnas, kus naiselikkuse konstruktsioon on piiratud näiteks ainult koduse sfääriga, siis on tema “loomulik” ehk siis mittesunniviisiline jäämine koduhoidjaks, on ilmselt palju tõenäolisem kui ühiskonnas, kus naiselikkuse konstruktsioon sisaldab ka teistsuguseid identiteete. Selliselt vaadatuna ei ole kultuur ei looja ainulaadse sisemaailma väljendus ega olemasoleva välise maailma peegeldus, vaid kompleksne representatsioon, milles kohtuvad eksisteeriv ühiskondlik korraldus, selle ideoloogiad, kultuuri kaanonid ja formaalne areng konkreetse individuaalse autori väljenduses. Ning kui me soovime analüüsida kultuuri mitte eraldatud valdkonna, vaid inimetegevuse produkti ja tähendusloome aktina, peaksime oma uurimisobjektiks võtma kultuuri-subjekti-ühiskonna üksteisest sõltuva ahela.

Feministlik uurimus, mis peab kultuuri erinevate tähenduste ja ideoloogiate võitlusväljaks, on pööranud tähelepanu soolise erinevuse kategooriale tootmisele erinevates representatsioonides ning sellele, millist rolli need representatsioonid mängivad naiselikkuse konstrueerimises. Inglise kunstiajaloolane Griselda Pollock juhib tähelepanu sellele, et naiste kirjeldusi ja kujutisi tuleks analüüsida kui representatsioone, mille eesmärk ei olnud mitte lihtsalt neutraalselt näidata naisi nagu nad on, vaid taastoota või miks mitte ka ümber kujundada domineerivaid naiselikkuse konstruktsioone, mis siis omakorda naiste elu-olu mõjutasid.

Lubage mul tuua konkreetne näide eesti kontekstist. Mõni aeg tagasi oli eesti ajakirjanduses teemaks meie naisprosaistide vähesuse. Selle raames Sirbis ilmunud Kärt Hellerma artikkel “Tähtis ja vähetähtis. Miks naised nii vähe proosat kirjutavad?” (6.juuli 2001) juhtis tähelepanu üldisele suhtumisele kirjutavasse naisesse. Eesti ühiskond on, kirjutab Hellerma,

“tekkiva eurokihi all üsna sallimatu teooriate vastu, mis harjumuspärast naiste-meeste rollijaotust teisiti mõtestavad. Ei soosi ühiskond tegelikult ka kirjutavat naist. Ei soosinud aastakümneid tagasi, ei tee seda nüüdki.” Selline arusaam mõjutab paratamatult naiskirjaniku tegevust ning lugedes peavoolu kriitikat, saab autor tihti teada, et “ta ei kirjuta nagu mees ja et see on üldiselt ikkagi viga”. Järelikult rajaneb mitte ainult domineeriv loojaidentiteet vaid ka kriitika kas nähtavalt või varjatult soolise erinevuse kategoorial ning naiskirjaniku nägemus, kirjutamisviis või teemavalik ei ole nende kriteeriumite alusel võrdväärne tema meeskolleegide omaga. (Sarnane probleemiasetus on pannud mind spekuleerima selle üle, et kui näiteks Marguerite Duras oleks sündinud eesti kultuuri, siis milline oleks tema koht selles.)

Hellerma artikkel on oluline just tänu sellele, et see juhib tähelepanu mitte lihtsalt naiste igapäevategelikkusele (reeglina meestest madalam sissetulek ja vastutus laste eest), mis loomingulist tegevust pärsivad ning mida enamasti üldiselt ka sellistena aksepteeritakse, vaid ka sümboolsetele takistustele. Viimastele ei pöörata tavaliselt suurt tähelepanu, kuivõrd väidetavalt on igasuguse kunsti hindamise kriteeriumid neutraalsed, kuid seda olulisemaks kujunevad nad autori loomingulise tegevuse hindamisel, kuivõrd nad ei võimalda nö. vabandust, mida silmanähtavad materiaalsed takistused tihti võimaldavad. Ilmselt pole vaja siinkohal lisada, et domineerivate kriteeriumite, sh. ka sooliselt eristatud kriteeriumite, tähendust kultuuri kanoonilise ajaloo koostamisel on raske alahinnata.

Siin on kindlasti tegemist valdkonnaga, millesse naisuurijatel on võimalus ja kohustus (!) sekkuda. Kui me kirjutame naiskunstnike ja –kirjanike ajalugusid, siis juba sellega me muudame neid tingimusi, milles nii oleviku kui tuleviku naised loovad. Tõsi, kellelegi meist pole uudiseks, et enamasti kiputakse seda naiste endi poolt endale välja võideldud olemisruumi vaatlema teisejärgulise ja vähemtähtsana, ainult naiste endi jaoks tähendust omavana, mis üldpilti ja peavoolu kultuuri oluliselt ei mõjuta ehk nagu Hellerma kirjutab – see ei ole just suur lohutus, kui naisuurijad tõrjutud naiskirjanikule vahel õlale patsutavad. Analoogsed argumendid näivad kujundavat ka naiste endi negatiivset suhtumist kvoodisüsteemi, mis väidetavalt vähendavat läbilöönud naispoliitikute väärtust. Nii aksepteeritakse feministlikku lähenemist nö. lisa või alternatiivina peavoolu teadusele, kuid selle roll traditsiooniliste distsipliinide ja nende metodoloogiate kriitikuna jääb tihti varju. Et näha feministlikku sekkumist millegi rohkema, kui lihtsalt huvitava lisandusena, tuleb nähtavale tuua sellise väite enda ideoloogiline alus. Sarnaselt teistele nn. üldist, universaalset kultuuri või teadust esindavatele seisukohtadele on ka naisuurimuse marginaliseerimine kantud teatavast erapoolikust huvist, mis lubab vähemtähtsalt erinevusel küll eksisteerida, kuid mitte kõigutada domineeriva maailmavaate või diskursuse võimu.

Kui ameerika kunstiajaloolane Linda Nochlin kirjutas 1971. aastal krestomaatilise essee “Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?”, siis ei olnud tema ülesandeks sellele küsimusele pädevalt vastata, kuigi ta tõi välja need hariduslikud, kultuurilised ja eetilised piirid, mis naiste kunstnikuks saamisele seatud olid. Pigem oli tema eesmärgiks juhtida tähelepanu selle küsimuse ja kunstiajaloo kui distsipliini enda vildakustele tuues niimoodi endaga kaasa üleskutse paradigmaatiliseks muutuseks kunstiajaloo vallas. Nagu Griselda Pollock on öelnud, paneb see küsimus “meid analüüsima kunstiajalugu kui distsipliini, mis strukturaalselt pole jätnud välja mitte ainult naised, vaid ka tingimused, mis lubaksid vastata küsimustele naiste erineva osa kohta kunsti ajalugudes, kus mehi nähakse “loomulikult” juhtfiguuride, geeniustena.”(Intervjuu ajakirjas kunst.ee 1/2001, lk. 33) Järelikult tõi Nochlini küsimus kaasa kriitilise suhtumise traditsioonilisse kunstiajalukku kui neutraalsesse teadusesse. Pollockile kuulub ka idee feministlikust sekkumisest kunstiajalukku, mis erineb feministliku kunstiajaloo mõistest oma teoreetilise rõhuasetuse poolest: feministlik lähenemine ei ole mitte uue, paralleelse ja eraldisesiva kaanoni loomine, vaid “jõud, mis lubab esitada väljakutseid kunsti ja kunstiajalugu puudutavatele mõttemallidele”. (Samas, lk. 34) Selliselt muutub feministlik sekkumine “ohtlikuks lisanduseks” (Derrida), mis lubab nähtavalt tuua traditsioonilise distsipliini enda eeldused ja piiratuse ning muudab üldise kunstiajaloo projekti (või vastavalt ka teised distsipliinid ja diskursused) läbinähtavalt ühe konkreetse ideoloogia ja mitte universaalse inimkultuuri esindajaks. Selliselt ei esita feministlik uurimus küsimusi ainult naiste kultuuri kohta, nagu tavaliselt arvatakse, vaid analüüsib terve inimkultuuri ajalugu ja selle üleskirjutamise viise.

Akadeemilise feminismi kriitilist panust ongi tihti hinnatud eelkõige dekonstrueeriva potentsiaali poolest, kuid rõhuasetus paradigmaatilist muutust tekitavale kriitilisele analüüsile annab sellele projektile produktiivse varjundi.  Distsipliinide sisesed muutused toovad kaasa varasemast erinevat tüüpi teadmisi, mis omakorda mõjutavad meie arusaamu nii meie endi, teiste inimeste kui maailma kohta. Selliselt vaadatuna on feministlik teooria mitte lihtsalt kriitika või alternatiivne konstruktsioon, vaid muudatusi soodustav strateegia ja praktika. Kultuurilised representatsioonid on sümboolne võitlusväli ning sel, milliseid tähendusi seal priviligeeritakse ja milliseid mitte, on liiga suure tähtsusega, et kõik feministid peaksid otsustama sotsiaal-poliitilise tegevuse valdkonda taanduda.

Selliselt kirjeldatud teoreetiline feminism on tihedalt seotud vasakpoolse intellektuaalse projektiga. Nii feministliku kui ka vasakpoolse intellektuaali rolli kirjeldav sõnavara olnud rohkemal või vähemal määral teadlikult poliitiline vastandudes traditsioonilisele arusaamale intellektuaali või teadlase väidetavalt neutraalsest identiteedist. Vasakpoolse ideaali kohaselt on “intellektuaal on poliitiline tegelane, kes võitleb õiguse eest, sekkub avalikku sfääri ning püüab vabastada tõde hegemoonlikust osalusest võimu ja majanduse valdkonnas. Enamgi, intellektuaal pole ainult õpetlane ja kultuuri tootja ega lihtsalt poliitik või võitlev aktivist, vaid pigem püüab ta neid valdkondi ühendada ja tasakaalustada eetilis-poliitilises tegevuses, mis üritab vastu seista teooria-praktika lahutatusele.” (Kurt Hirtler. Kaotus ja vasakpoolsus, kunst.ee 3/2001) Ka feministliku teooria puhul on tegemist omaenda metodoloogiliste ja teoreetiliste eelduste suhtes kriitilise, seega ka muutuva ja varjamatult poliitilise projektiga, mis erinevalt hegemoonlikest ideoloogiatest ja domineerivates teoreetilistest diskursustest ei ehi ennast absoluutse objektiivsuse, neutraalsuse ja universaalsuse siltidega.

Esmalt avaldatud ajakirjas Ariadne Lõng nr 1/2  2002

 

Katrin Kivimaalt veel: Nini ja Milleri armastusest

Kus on naise koht Eesti meediapildis?

Merike Kaunissaare

Merike Kaunissaare

Evelin Tamme intervjuu Merike Kaunissaarega

 

Kohtusime Merike Kaunissaarega esimest korda 2013. aasta sügisel Tartus, kui Kirjandusmuuseumis toimus kahepäevane soouuringute konverents. Mina olin üleni haaratud sooajaloo küsimustest  – külastasin igal vabal momendil arhiive, sobrasin vanades Mäelo ja Suburgi kirjades. Merike Kaunissaar analüüsis raudse järjekindlusega Eesti meediapilti. Tema tähelepanu keskmes oli Eesti kaasaegse naise kujutamine ajakirjandusfotodel. Kriitilise feministi pilguga vaatas ta hommikuti läbi kogu Eesti meedia sealhulgas Postimehe, Delfi ja Päevalehe ja analüüsis naise kujutamist fotodel seotuna lisatud tekstidega nii paberkandjal kui digimeedias. Eelmise aasta detsembris  avaldas digiajakiri ”Naiste Hääl” ülevaate nähtavusest ja mittenähtavusest kui soolise dimensiooniga näitajast pealkirja all ”PISA meedianalüüs: Kes on pildilt puudu?”.

Nüüd on märts. Toimunud on Eestimaa VI Naiste Kongress, mille olulisuse üheks kõige ilmekamaks illustratsiooniks oli Aktuaalse Kaamera uudistesaate formaalne lõik 30 sekundit, hetk enne ilmateadet. Ajaleht Postimees digilehel olid naiste ühiselt esitatud manifesti illustratsiooniks esitatud noorte naiste paljad jalad, mida Postimehe ajakirjanikud keeldusid maha võtmast ka peale korduvaid nõudmisi. Seega võiks öelda, et Eesti üldsuse huvi asjatundliku feministliku meediaanalüüsi vastu on suurem kui kunagi varem.

E.T. Kuidas Sa meedianalüüsi juurde jõudsid? Mis hetkel said aru, et teravdatud feministi pilku on Eesti ühiskonna arenguks vaja?

Olin oma lapsega koos kodus ja toibumas tema kolm aastat kestnud leukeemiaravist – see oli enne 2000-ndaid. Meediamaailm, mida lapse haiguse ajal ei olnud võhma jälgida, oli ühtäkki täiesti teine koht. Naisi meedias enam ei olnud. Ainus tähelepanu pälviv kontingent olid noored mehed – nemad ise, kangelased ja kurjategijad ja neile meeldivad teemad: püssid, plahvatusesd, seiklused, sport, kiire raha, edu. Naised – vaid sellised naised, kes noortele meestele meeldiksid – staarid, miljönäri-tsikid, missid, paljad ja provotseerivad. Teised olid pildilt kadunud, muutunud aktiivselt nähtamatuteks TEISTEKS (pole olulised).

Hiljem, kui tõsisemalt vaatama hakkasin, sain aru, et pildikommunikatsioonis on sees oluline muster, soolisel alusel süsteemne suhtumiste erinevus. Pildi puhul on inimese soost väga raske mööda vaadata ja see ongi väga tähtis kommunikatiivne aspekt.

E.T. Eelmisel aastal pidasid mitu loengut, kus tutvustasid mõningaid leide erinevatele sihtrühmadele, sealhulgas poliitikutele ja feministidele grupis ”Virginia Woolf sind ei karda”. Palun räägi sellest koolituskogemusest veidi lähemalt!

Esimene koolituskogemus oli ootamatu – olin end pakkunud naispoliitikuile pilte näitama ja äkki sattusin tulemata jäänud välislektori asemel lavale. Loengu lõppedes oli naisparlamendiliikmeil silmad märjad, loeng lõppes pika ja kandva pausiga. Shokk.

Päris põnev kogemus oli ka kevadine meediakonverents Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas, meenutamaks loominguliste liitude pleenumit 1988. aastal. Esitasin ettekandena oma, hiljem Ariadne Lõngas ilmunud, artikli ajalehe Edasi muutumise kohta tagasi vabaks Postimeheks – ja selles raamistuses soolise dimensiooni muutumine ajalehefotodel. Üks meediakontserni suuromanik kargas püsti, pidas sütitava kõne teemal: ”tema on ka sel ajal elanud ja kaua meediat toimetanud, aga sellist maailma ei ole küll näinud…. ei saa olla, ei tõesti, kuidas küll niimoodi vaadata… kas tõesti selline suhtumine …ei ole olemas…aga ma saatku oma materjal talle kindlasti…”. Seda viimast ta kordas veel hiljemgi kolm korda. Ma siis saatsingi talle oma artikli. Meelde jäi veel üks vanem naisajakirjanik, kes peale loengut rääkis: ”… ega keegi ei ole ju meelega ”niimoodi” pilte lehte valinud, et seda nüüd sedasi häbiposti panna… ei ole ilus ütelda, et kuningas on alasti – ta ju on mõistlik mees üldiselt”.

E.T. Tean, et Sa oled oma kriitilistest tähelepanekutest esimese asjana ka ajalehtede toimetajaid informeerinud ja protesteerinud naisi alandavate fotode esitamise vastu. Millised on kõige kurioossemad juhtumid ja kuidas meediapildi eest vastutajad on Sinu kommentaaridele või nõudmistele reageerinud?

Ma ei ole kogu oma ettekannet neile pakkunud. Võib-olla võiks. Üksikute eriti räigete seksismijuhtumite puhul olen toimetusse (Postimees) pöördunud. Ka tekstide puhul. Näiteks Kaia Kanepi sildistamine Priit Pulleritsu poolt ”hüsteeriliseks eideks”, mis päädis minu seaduse abil õigele teele juhatamisega peatoimetaja Merit Kopli poolt. Viimane väitis, et mul puudub sildi vaidlustamiseks puutumus. Juriidiliselt on puutumus üksnes Kanepil, aga mitte lugejal. Kui oma imestuse ja nördimuse ning kirjavahetuse toimetusega avalikustaksin, siis kaevataks mind kohtusse.

Ka piltide puhul olen Postimehe poole pöördunud. Näiteks foto pingil lebavast narkomaanist kaunistamas toimetuse küsimust – kas võiks olla lubatav seksuaalsuhe 14-aastase lapsega (Nähtamatu alltekst: vahi litsi, aga miks sihukesega peaks seks keelatud olema?). Või mingi arusaamatu nupp, et Poolas on keegi mees alaealise seksile ahvatlemise eest kohtu alla antud ja foto on lapseahistamise teksti juures hoopis prostituudist.

Ühelgi korral ei ole toimetus kohe pilti eemaldanud. Olen pannud fotod oma seisukohaga oma näoraamatu lehele ja saatnud kogu tutvuskonnale. Ajanihkega on muudatus selle foto kasutamises toimunud. Ei ole sugugi kindel, et see olin mina, kes mõju avaldas. Aga oleksin uhke, kui see nii oleks. Ma ei saa sellist naiste, veel enam, lapseealiste tüdrukute häbimärgistamist meeste vastutuse kontekstis kuidagi tolereerida. Vahel olen kirjutanud artikli juurde kommentaari oma nimega, mis ma sellisest naisi-alandavast fotokasutusest arvan.

E.T. Nagu minagi, töötad sotsiaalmeedias igapäevaselt. Milliseid keskkondi Sa kõige enam kasutad ja kuidas hindad oma tegevuse mõju laiemale avalikkusele?

Kasutan facebooki ja arvan, et sellel on mõju. Mõni tuttav on imestanud, mõni pannud pahaks. Olen ka kiita saanud. Vahel kirjutan kommentaare meedias ilmuvatele sooteemalistele artiklitele  – see on muidugi suhteliselt tühi töö ja vaimu närimine. Kui pean oluliseks oma nime lisada, lisan, kui ei, siis mitte.

E.T. Kas näed end pigem teadlase kui aktivistina või kuidas Sa ennast üleüldse Eesti feminismide väljal määratleksid?

Veidi enne pensionile jäämist alustanuna puudub mul ettekujutus endast kui ükskord kauges tulevikus nimekast teadlasest. Samas annab mu kõrge iga ja läbitud elukogemused, sealhulgas koolitus psühhodraama meetodil, et peale lapse haigust uuesti jalule saada, häid kogemusi ja läbinägelikkust, et oma valdkonnas paremini orienteeruda.

Soovin, et inimesed teadvustaksid pildilise kommunikatsiooniga edasi antavaid tähendusi. Siiani on suures osas teadvustamatult edastatavat ühiskonna kehakeelt kasutatud arhailiste eelarvamustele tuginedes ja paljuski just klikimasina mootorina. Naiste alandamine ja naeruvääristamine toob paljudele ka uudisajakirjanikena töötavatele inimestele leiva lauale ja lubab omanikel jagada dividende. Visuaalsus on kommunikatsioonivahendite ja keskkonna üha laienev omadus. Teadvustamatuna on see ”Puulane ja Tohtlane”, kes toovad raha meediasüsteemi. Fakt, et kasumi tootmine sünnib soopõhise alandamise pealt, pole olnud nähtav ega oluline.

Soovin, et lõppeks tavapärane soopõhine alandamine, millest ei anna enesele aru ei alandaja ega alandatu, minu eesmärk on teha see alandus nähtavaks. Olen pigem aktivist, kes peab õigeks oma väiteid põhjendada. Minu elus on olulised igasugused muud üheksa ametit, millega mulle tegeleda meeldib ja seetõttu teadlast minust ilmselt ei saa.  Inimeste silmade avamisel tahaksin aga sellest hoolimata kaasa aidata, et õpitaks mitte ainult vaatama, vaid ka nägema.

E.T. Täna toimus Tartus arutelu teemal ”Kus on naise koht?” Milline on naise koht Eesti meediapildis?

Meediapildis on naise koht olla peamiselt nähtamatu – kui aga siiski pildil, siis lõbustuseks, veidruste, probleemide ja madala tasandi illustreerijaks. Naine sobib hästi patuoinaks, rumaluse ja saamatuse halvaks näiteks. Aktsiad kukuvad, mehed lastakse lahti, aga pildil seisavad naised liini taga. 260 nimega nimetamata ja näoga näitamata vangi on välismaal ja nende hulgas on kaks halba erandit – nimega nimetatud ja kaks kuud pildiga meedias pekstud noort naist Peruus. Uus minister on Tartu linnapea, kelle kompetentsi üle tervishoius ei esitata küsimusi, aga sealsamas on naisminister, kelle sõnadest on tehtud nädalane põhjaliku pildimaterjali ja interaktiivse usutlusega meediaspektaakel. Naise ebakompetentsus näib talumatu – öelge see välja, rahvas!

Naine – see on meediakollane inimesekuvand juba oma olemuselt. Kui inimesed ei saa eluga hakkama, siis on pildil naine. Kui inimesed segavad teisi, siis on pildil naine. Inimesed on tõbised, pildil on naine. Naistega on alati probleeme.

On terve kollektsioon pildipangapilte, mis illustreerivad inimese elus ette tulevaid probleeme ja kõik need pildid on naise näoga. Lärm – pildil naise jalad tikkontsadega jalad ülespidi, tööl probleeme – pildil naine sõimab, kodus mured – naine peksab, lastel mured – pildil tüdruk kel hambad irevil.

Naine kui lapsi saav konteiner – paljad peade-jalgadeta kõhud illustreerimas muret, et ega konteiner oma irratsionaalse käitumisega peremehe vara ei kahjusta? Päevalehes on ikka nädalase intervalliga tissipilt uudiste vahel – maskeeritud mureks rindade tervise pärast. Arutlused naistele olulistel teemadel on illustreeritud fotoga noorte naiste jalgadest (naiste Kongress Postimehes, Äripäevas rubriik Võrdsed õigused).

Olla süsteemselt ala- ja naeruvääristamise sihtmärk – see on meie meedias pildiga esitatav naise positsioon.

 

Loe lisaks:

Evelin Tamm kirjutab Eestimaa Naiste VI Kongressist

Mare Abner: Vajame naiste mõttekodasid

Eesti naine aastal 2014 ehk 12 põhjust, miks olla feminist

Uudiseid Riigikogus: Marianne Mikko tutvustas Eesti naiste manifesti 

Emma Asson Eesti Vabariigi kümnendaks sünnipäevaks