Arutelu “Naiskunstnik ja tema aeg”

Naiskunstnik ja tema aegSellel neljapäeval toimub Tartu Kunstimuuseumis “Muuseumi akadeemia” teemal naiskunstnik ja tema aeg!

Olete oodatud Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste „Naiskunstnik ja tema aeg“ esitlusele ning naiskunstnike teemalisele arutelule, neljapäeval, 19. veebruaril kell 18.00. Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18). Esitluse ja arutelu viivad läbi Eesti kunstimuuseumi kuraatorid, kunstiajaloolased Tiina-Mall Kreem ja Kersti Koll.
Tartu Kunstimuuseumis on esitletav kogumik „Naiskunstnik ja tema aeg“ saadaval hinnaga 9,8 EUR + käibemaks.

Üritusel osalemine TASUTA!

Advertisements

Imbi Paju raamat “Soome lahe õed” ilmus Rootsis

Foto: Olga Makina

Foto: Olga Makina

Kolmapäeval 14. mail toimus Stockholmis Atlantise kirjastuses pidulik kokkusaamine. Tähelepanu keskmes oli dokumentalist ja kirjanik Imbi Paju ning tema raamat “Soome lahe õed”, mis räägib Soome lotade ja Eesti naiskodukaitse koostööst 20. sajandi traagiliste ajaloosündmuste taustal. “21. sajandil ei saa elu mõõdupuu olla sõda, vaid see peab olema elu,” nende sõnadega tutvustas Imbi Paju oma raamatut “Soome lahe õed”. Ta kutsub meid Euroopa lähiajaloo kõige valusamaid perioode vaatama läbi kahe naise silmade – üks neist pärit Soomest ja teine Eestist. Teose värskelt trükist tulnud rootsikeelne tõlge ”Systrar kring Österjön” sai kaante vahele kirjanik Imbi Paju ja tõlkija Heidi Granqvist koostöös. Soome kultuurikriitik soomerootslane Stefan Brunow peab seda geopoeetiliseks väärtteoseks, mis aitab meil elada, õpetab kodanikuvastupanu ja empaatiat. Eesti juurtega Rootsi kultuuridiplomaat Hans Lepp ütles kokkusaamisel, et Imbi Paju filmid ja raamatud on tänaste Ukraina sündmuste valguses eriliselt kõnekad ja äärmiselt aktuaalsed.

Oled oma tekstide ja dokumentaalfilmide kaudu juba mitu aastat tegelenud eesti naise loo tõlgendamisega, tutvustanud seda Euroopas ja maailmas laiemaltki, äsja saabusid Iisrealist. Sinu raamatu ”Soome lahe õed” alapealkiri ”Vaadeldes teiste valu” on laenatud Susan Sontagilt. Sontag leiab, et lääne ühiskond on kannatustest teinud vaatemängu ja mõtiskleb, kas see on muutnud inimesed tuimadeks pealtvaatajateks. Milline on Sinu filmide ja raamatute mõju? Kas valu on meelelahutus? Milline on Sinu kogemus?

Mind ennast on mõjutanud Eesti traagiline lugu, minu perekonna ja ema lugu. Ukraina sündmuste taustal ärkab see uuesti ellu. Kuid olen selle teemaga aktiivselt tegelenud alates 2000. aastast. Esimest filmi ”Tõrjutud mälestused” tegin viis aastat. See oli väga, väga raske teekond mu ema ellu ja ma märkasin, kuidas tema nõukogude sunnitöölaagri kogemus ja nõukogude aeg tervikuna on mõjutanud ka mind isiklikult. Kui film valmis sai, tahtsid seda lugu kuulda paljud ja ma tundsin kuidas elu ”kannab mind” koos filmiga Euroopa riikidesse, Aasiasse, Iisraeli, USA-sse, Kanadasse. Pärast Taiwani esilinastust tõusis üks noor naine saalist püsti ja ütles, et meil on sarnased kogemused Hiinaga ja puhkes nutma. Sel aastal Tel Avivi ülikooli seminaril ”Erakordne Eesti” esinedes, tulid mitu inimest ütlema, et nad on mu dokumentaalfilmi näinud ja see läks neile südamesse.

Kuid need lood ei sünni valutult, sest intellektuaalse ja poliitilise võimu juures on olnud ka palju vasakpoolseid inimesi, kes uskusid et Nõukogude Liit on püha maa. Samas on ka parempoolseid inimesi, eriti Soomes, kes said Nõukogude Liidust majanduslikku kasu. Selle kasu tingimuseks oli, et Nõukogude Liidu olemust ei analüüsitud kunagi.

Kui hakkad valusast minevikust rääkima, siis tajud, et haavatud oleme me kõik, kes selles ajaloosündmuses osalesime, sõltumata riigist. Öeldakse, et selline haav kandub kolmandasse, isegi neljandasse põlvkonda. Seega on valuliku mineviku teema käsitlejal suur vastutus, vähemalt mina olen tundnud vastutust, et inimesi valgustada, et kasvatada empaatiat. Empaatia pole iseenesestmõistetav asi, vaid üsna labiilne tunne, millega peab tööd tegema.

”Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” ühendab  Eesti ja Soome naiste lugude kaudu Läänemere naised. Atlantise kirjastus märgib raamatu kaanel, et see lugu ületab ilukirjanduse ja dokumentaalkirjanduse piiri. Seega olen läinud üle piiri ja see on teose loomisel oluline. Oluline on olla julge ja aus.

Raamatus, nagu ka dokumentaalfilmis, joonistub ehedalt välja rahvusülene inimlikkus ja inimese abitus ajaloo masinavärgi ees. Läänemeri on siinseid rahvaid ühendanud, aga vahel tundub, justkui oleks mõnekümnest kilomeetrist veepinnast kasvanud ookean – nii erinevad on inimeste arusaamad ja tõlgendused, nii erinevad on saatused. Seda ookeanide suurust eemalolekut ja tõrjumist saab raudse eesriide taga üleskasvanud inimene tunda nii Rootsis kui Soomes. Milline on Sinu enda kohanemise lugu? Oled Soomes juba rohkem kui paarkümmend aastat.

Ma arvan, et ma poleks kunagi hakanud neid raamatuid ja filme tegema, kui ma poleks 90-ndate aastate alguses Helsingi Ülikooli läinud. Ma ei teadnud, mis on soomestumine – Soome oli okupeeritud mentaalselt, läbi propaganda, läbi akadeemilise ja poliitilise maailma. Ma ei teadnud, et Soome eliit oli tihedalt seotud Kremli poolt loodud narratiiviga. Soomes öeldakse, et ”küll rahvas teab” ja rahva hulgas on palju mäletamist ja vaikset tarkust.

Kuna ma idealiseerisin Soomet ja uskusin sõnavabadusse, siis olin hulljulge. Ma võtsin sõna ja kirjutasin, kui hakati jälle levitama lugusid ”eesti fašistidest”. Ma võtsin sõna isegi Soome Parlamendis, kus korraldati 1997. aastal seminar ”Naisajakirjanikud ja Euroopa Liit”. Pärast seda tahtsid kõik mind intervjueerida. Tollane Soome president Ahtisaari, kes oli rahvusvaheline inimene, ütles, et Imbi Paju tõstab olulisi küsimusi. Sellest hoolimata kirjutas ”Helsingi Sanomat” oma juhtkirjas, et Imbi Paju on uskumatult ülbe – tuleb Soomet kritiseerima. Mind kutsus tööle Soome uus telekanal Nelonen. Demokraatias ikka sõna võidab. Hiljem on paljud kultuuriinimesed mulle rääkinud, et nad nutsid, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, sest nad arvasid, et see on tulevikuriik. See oli muidugi väike nomenklatuur ja neil oli võimu, kuid mina leidsin endale noorema põlvkonna hulgast palju mõttekaaslasi ja toetajaid.

Ilma Soometa poleks mu raamatud ja filmid sündinud. Vaevalt, et nad oleksid sündinud, kui ma oleksin Eestis elanud. Vajasin perspektiivi ja mind toetas mu väga hea sõber, rootsikeelne kultuuriajakirjanik Stefan Brunow, kelle vanavanaisa oli Jakob von Uexküll ja kel oli vaimne, kultuuriline side Eestiga.  Ma sain tuttavaks psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckelliga, ajakirjanik Pia Ingströmiga  ja paljude teiste sügavalt vaimsete inimestega, kes kõik toetasid mind.

Mu filmid on esilinastunud Euroopa Parlamendis ja mulle see on oluline. See on oluline, et seal, kus on poliitiline võim, oleks teadmine meie valusast Euroopa ajaloost.

Imbi Paju Systrar kring ÖstersjönStockholmis oma raamatu tutvustamisel mainisid, et lugesid nüüd ka ise oma lugu Eesti okupeerimisest ja naistest kahel pool lahte hoopis uuest perspektiivist. Ajalugu justkui korduks. 1939. aasta artiklid meenutavad neid, mis tänaselgi päeval arutlevad Venemaa agressiivsuse foonil Baltimaade võimaliku tuleviku üle. Samas oleme nüüd ise need, kes nö vaatlevad Ukraina valu. Kuidas sa seda mõtet kommenteeriksid?

Tegelikult on nii , et kui sa saad oma teose valmis, siis sa ei taha seda ise enam lugeda, sest oled tehtud tööst väga väsinud. Aga kui Heidi Granqvist hakkas ”Soome lahe õdesid” tõlkima ja vajas mu abi (lisasime natuke tekste, et Rootsi lugejale oleks pilt selgem), siis ma pidin oma raamatut hakkama ka ise uuesti lugema. Ka Heidi tõlkijana nägi mu teost äkki Ukraina valguses.

Ma kirjutasin selle raamatu, et lõppeksid ära süüdistused laadis ”Eesti on ohver, aga mitte süütu ohver” – see on tavaliselt Soome välisministri Erkki Tuomioja kommentaar. Sellele süüdistusele on laulnud tausta paljud eesti ajakirjanikud, kuni on hakatudki rääkima ”hääletust alistumisest”. See on pealkiri, mis tugineb Magnus Ilmjärve Soomes kaitstud väitekirjale ja Soome Kaitseakadeemia professori Martti Turtola raamatutele presient Pätsist. Väljendit ”hääletu alistumine” on eestlaste demoraliseerimisel osavalt ärakasutanud ka KGB.

Raamatut Ukraina sündmuste taustal lugedes, oleksin nagu tagurpidi pikksilma abil vaadanud lugu uuesti ja selgelt nägema hakanud. Kuna Venemaa pole puhastanud end minevikust ja võimul on KGB-koolis käinud mees, siis ta kasutab samu võtteid, sama retooriakt nagu seda Eesti puhul on tehtud. Vägistaja püüab alati näidata, et vägistatu on ise süüdi. Ma loodan südamest, et kunagi ei hakataks kirjutama, et tegelikult on Ukraina oma saatuses ise süüdi – nii räägivad need, kes ei taha vastutada, kel on oma huvid mängus, tihti on selleks ideoloogilised ja majanduslikud põhjused. Juba 30-ndatel oli Euroopa kaotamas oma südametunnistust, sellest kirjutab hästi Stefan Zweig raamatus ”Eilne maailm”.

2009. aastal andsite koos Sofi Oksaneniga välja kogumiku ”Kõige taga oli hirm” . Minu arvates oli see väga jõuline ja julge samm Euroopa ajaloo ümbermõtestamisel. Kas seda tööd ette võttes saite aru, et tungite niiöelda keelatud maale, rikute vaikimisi kehtestatud reegleid ja võimujooni? Kas teil oli hirm?

Helsingi Ülikoolis õpetas õigussotsioloogiat dotsent Johan Bäckmann ja täna teatakse juba, et ta esindab Kremlit ja Putinit, aga sel ajal veel seda ei tajutud. Bäckmann kirjutas raamatu pronkssõdurist, kus eestlased olid fašistid ja kogu ajalugu oli kirjutatud sovjetivaimus, inimesi konkreetselt laimates. ”Kõige taga oli hirm” sündis seetõttu, et ma tundsin paljusid Eesti ja välismaa nõukogude ajaloouurijaid, sest tegin nendega koostööd seoses oma filmide ja raamatutega. Teadsin täpselt, milliseid artikleid on ilmunud, tegime autoritega lepingud ja hakkasime artikleid raamatuks toimetama. Ja siis, kui kogumik ilmus, kutsus dotsent Venemaalt kohale našid, Öise Vahtkonna, mingi islamipartei, kelle juht oli soomlane ja ta ei varjanudki, et oli olnud KGB kaastööline. Nüüd oli ta võtnud endale uue nime ja teinud islamipartei, kus olid mõned endised kgbiidid veel. Johan Bäckman esines Vene televisoonis ja rääkis, et fašistid on raamatu kirjutanud ja Soome politsei võttis meid oma kaitse alla. Sellist asja polnud Soomes varem juhtunud.

Meid paluti saatesse ”A-Talk” koos Bäckmani ja tema seltsimeestega esinema, kuid me ei läinud ja siis  sai Bäckmann seal saates pikalt sõna. Kogu Soome ühiskond oli šokeeritud, sest nad said aru kelle asju Bäckmann Soomes ajab. Samas võtsid meie raamatu vastu sõna ka mõned teised võimul olevad mehed, isegi ajalehes ”Sirp” tegid mõned seda raamatut maha. Seega kõige taga oli hirm. Ma pean ütlema, et olukord oli ebamugav, aga samas tuletasin endale meelde, et niikaua, kui kardad, oled sovjett. Möödnud aastal sain Soome uuelt presidenilt Niinistölt oma tööde eest Soome Lõvide rüütelkonna rüütlimärgi. Olen nüüd rüütel ja see kannustab.

Naisajaloo uurimine Eestis on alles lapsekingades. Oled üks vähestest, kes selle valdkonnaga tegeleb. Oma raamatus mainid nii Helmi Mäelo, Vera Poska-Grünthali kui mitmeid teisi, kes enne Sind on Eesti naise lugu rääkinud. Oled tänaseks vast üks kõige enam tõlgitud kirjanikke Eestis. Millised on Sinu plaanid edasiseks? Millest täna kirjutad, kuhu suunas liigud? Milliseid piire kavatsed veel ületada?

Mind huvitab eesti naisajalugu väga, sest meie ajaloos on olnud väga võimsaid naisi. Lilli Suburgi vaimne pärand on meie teadvusest peaegu pühitud. Olen püüdnud seda populariseerida ja mul on hea meel, Evelin, et oleme nüüd koos Suburgi-nimelises feministide foorumis. Kui me Helmi Mäelo naisuurimisest veel midagi teame, siis Vera Poska-Grünthal on peaaegu tundmatu nimi. Mina olen saanud oma loomingus nende naiste töödest palju jõudu ja mul on hea meel, et meie naisajalugu ärkab vaikselt ellu.

Hetkel kirjutan romaani, sest tahan veelkord vaadata sovjeti narratiivi taha, aga püsin ennekõike tänases päevas. Rohkem ei tahakski sellest uuest romaanist esialgu rääkida… Õpetan vahelduseks meditatiivset-intuitiivset kirjutamist, mis on ühendatud draamaga. See on uudne meetod, mida ma ise välja töötan. Kasutan selles kõike, mida olen ise õppinud, et toetada enda ja teiste inimeste elu.

Intervjueeris Evelin Tamm, artikkel ilmus 28. mail Stockholmi Eesti Päevalehes.

Rachel Carlsoni “Hääletu kevad”

Rachel Carlson Silent Spring 1962Täna on rahvusvaheline Maa päev (Earth day). Selle tähistamiseks avaldame Rachel Carlsoni (1907- 1964) raamatu “Hääletu kevad” esimese peatüki. Tegemist on teosega, mille mõju inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule on raske ülehinnata. Inglise keeles on raamatu pealkirjaks “Silent Spring” ja esmalt ilmus see 1962. aastal,  eestikeelne tõlge sai kättesaadavaks juba 1968. aastal.

 

I. MUINASJUTT HOMSELE PÄEVALE

Keset Ameerikat oli kord linn, kus kogu elu näis kulgevat kooskõlas tema ümbrusega. Linna ümbritses jõukate farmide ruuduline muster: viljapõllud, mäekülgedel aga viljapuuaiad, mille valged õiepilved hõljusid kevadel roheliste põldude kohal. Sügisel lõid tammed, vahtrad ja kased värvimerena leegitsema, mis loitis ja sädeles mändide tumedal taustal. Siis klähvisid küngastel rebased ja sügishommikuste udude varjus astusid hirved üle põldude.

Teede ääres rõõmustasid ränduri silmi suurema osa aastast rododendronid, lodjapuud, lepad, kõrged sõnajalad ning metsalilled. Teeservad olid kaunid isegi talvel, kui arvutud linnud tulid sööma marju ja lumest väljaulatuvate ohakate kuivanud seemnetutte. See maakoht oli tõesti kuulus oma arvuka ja liigirikka linnuriigiga ning kui kevadel ja sügisel kulgesid sellest üle rändlindude parved, tulid inimesed kaugelt neid vaatama. Teised jälle tulid kalastama ojadele, mis puhastena ja külmadena väljusid mäekülgedest ning pakkusid tumedates võrendikes asupaika forellidele. Nii oli see kestnud juba palju aastaid alates päevist, mis esimesed asukad püstitasid oma majad, ehitasid laudad ja kaevasid kaevud.

Siis hiilis maakoha peale kummaline nuhtlus ja kõik hakkas muutuma. Sellele paigale oli langenud nagu mingi kuri needus: salapärased tõved laastasid kanakarju, veised ja lapmbad haigestusid ning surid. Kõikjal lasus surma vari. Farmerid kaebasid sagenenud haiguste üle oma perekondades. Linnas hämmastasid arste järjest rohkem uued haigused patsientide hulgas. Mitte ainult täiskasvanute, vaid ka laste hulgas leidsid aset mitmed ootamatud ja seletamatud surmajuhtumid. Lapsed langesid keset mänguhoogu järsku kokku ja surid mõne tunni pärast.

Kõikjal valitses kummaline vaikus. Kuhu näiteks olid kaudnud linnud? Imestunult ja ärevusttundvalt rääkisid neist paljud inimesed. Toidumajakesed aedades olid hüljatud. Üksikud linnud, keda siin-seal nähti, olid juba ühe jalaga hauas. Nad värisesid tugevasti ja ei suutnud lennata. See kevad oli hääletu. Hommikud, mis olid tukselnud rändrästaste, karoliina irverästaste, tuvide, pasknääride, käblikute ja veel tosinate linnuhäälte koidikukoorist, olid nüüd ainsagi helita. Põldude, metsade ja soode kohal lausus vaid vaikus.

Farmides haudusid kanad, aga ei koorunud ühtegi kanapoega. Farmerid kurtsid, et nad ei saa enam sigu kasvatada: pesakonnad olid väikesed ning põrsad elasid ainult paar päeva. Õunapuud puhkesid õide, aga õite keskel ei sumisenud ühtegi mesilast. Nii jäid õied tolmeldamata ja puud ei kandnud vilja.

Kord nii pilkuköitnud teeservi ääristasid pruunikstõmbunud ja närtsinud taimed, nagu oleks sealt tuli üle käinud. Kõik oli hääletu, elusolendite poolt hüljatud. Isegi ojad olid nüüd elutud. Õngitsejad ei käinud enam nende ääres, sest kõik kalad olid surnud. Vihmaveerennides ja katuselaastude vahel oli veel säilinud valge, teralise pulbri tombukesi. Mõne nädala eest oli see pulber langenud nagu lumi katustele ja aasadele, põldudele ja ojadele.

Ei nõidus ega vaenlase kätetöö polnud lämmatanud uue elu taassündi selles surmahoobi saanud maailmas. Inimesed olid ise seda teinud.

Niisugust linna ei ole tegelikult olemas, aga tal võiks väga kergesti olla tuhandeid teisikuid kas Ameerikas või ükskõik kus mujal maailmas. Ma ei tea ühtegi paika, mis oleks kogenud kõiki minu poolt kirjeldatud hädasid. Kuid igaüks nendest õnnetustest on kusagil tegelikult juba juhtunud ja paljud reaalsed paigad on juba kannatanud nende all. Meie kohale on peaaegu märkamatult hiilinud sünge viirastus ja see kujutletav tragöödia võib kergesti muutuda reaalseks ja meile kõigile tuntavaks.

Mis on juba praegu sundinud vaikima kevadhääled paljudes Ameerika linnades? Sellele püüab vastuse anda käesolev raamat.

(lk 13-15)

 

 

 

Jüri Saar: Naistevastase vägivalla märgilisest tähendusest

Jüri-Saar_2-150x150 naistevastasest vägivallastKirjastuse loal teeme huvilistele digitaalselt kättesaadavaks Jüri Saare teadusartikli naistevastasest vägivallast. Kirjutis ilmus esmalt ajakirjas “Akadeemia” 2013. aasta oktoobris. Jüri Saar on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna avaliku õiguse instituudi kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia õppetooli professor.

 

NAISTEVASTASE VÄGIVALLA MÄRGILISEST TÄHENDUSEST

 Jüri Saar

Sotsiaalne hierarhia avaldub ja konkretiseerub soorollides ja soolisesvõrdsuses või ebavõrdsuses, mida on seostatud kultuurilise alusmõõtmega ellujäämis- ja eneseväljenduslike väärtuste skaalal (Inglehart, Weizel 2005). Lääneliku ühiskonnaelu korralduse nurgakivi on sooline võrdõiguslikkus, mis vastandub idamaisele elukorraldusele, kus mehed on juhtival kohal ja naised neile alluvas sotsiaalses positsioonis. Uuringutega on leitud, et kõigis teadaolevates maailma kultuurides langeb meeste ja naiste ebavõrdsus rollide jaotuses (soolise võrdõiguslikkuse vähene väärtustamine) kokku “maskuliinsema” ühiskonnaga ja “maskuliinsemate” väärtustega (Hofstede 2001). Sellist tüüpi ühiskonnas pannakse rõhku pigem saavutustele, võistlemisele ja võitlusele kui hoolimisele ja kompromissidele. Mehe rolliks on olla juht, perekonna eest hoolitseja, selle kaitsja ja enesekehtestaja (dünaamilisus), naise voorusteks peetakse alluvust, tagasihoidlikkust ja hoolivust (traditsioonilisus). Mees esindab pigem ratsionaalset alget, naine emotsionaalset, mees on pigemjahimees ja sõdalane, naine kodukolde eest hoolitseja.

Nendes kultuurides, kus mehed ja naised on võrdsemad, võib rääkida “feminiinsete” väärtuste suuremast levikust ehk naiste muutumisest mehelikumaks ja meeste muutumisest naiselikumaks. Lääne kristlikku tsivilisatsiooni peetakse üldiselt feminiinseks, kuigi sellesse kuuluvate kultuuride ja maade vahel võib leida suuri erinevusi. NäiteksHollandis ja Skandinaavia maades on elanike hoiakud feminiinsemad kui Lõuna-Euroopa maades. Poiste ja tüdrukute haridusel ja riietusel ning ema ja isa rollil ei tehta feminiinsetes kultuurides olulist vahet. Mehed ja naised käivad samades kohtades ning neil on samasugused õigused ja kohustused.

Läänemaailmas valitseb selge naistevastase vägivalla ohjeldamise tendents, ükskõik mis keskkonnas see toimub. Naiste emantsipeerumine ehk vabanemine meeste eestkoste alt on indiviidi üldise vabanemiseprotsessi üks aspekt ja “me kõik siin Läänes oleme nüüd feministid” (Pinker 2011: 487). Võib nentida, et see on üks osa suundumusest, milleks on indiviidi väärtustamine ja diskrimineerimise

Naistevastase vägivalla absoluutne keelustamine on ajaloos võrdlemisi uus nähtus. Antropoloog Donald Brown peab vägistamist ja sellega seotud keelde “inimlike universaalide” hulka kuuluvaks, mida on kirjeldatud kõikidel aegadel ja kõikides kohtades (Brown 1991). Seksuaalvägivald on olnud läbi ajaloo üks põhilisi hirmutegusid inimkäitumise repertuaaris. Vaenlase naiste massiline vägistamine ja tavaolukorras lubamatud seksuaalperverssused kui oma absoluutse üleoleku demonstreerimine kuulusid laialt levinud kultuuritavade hulka. Keskaegses Euroopas diskuteerisid teoloogid tõsimeeli küsimuse üle, kas sõjapidamise käigus vägistatud naised pääsevad taevariiki või mitte, kas nad on Jumala silmis patused või süütud. Pärast sõjalist invasiooni said vallutajate omandiks ka vallutatud alade naised. Esimeses maailmasõjas vägivallatsesid sakslased Belgia aladel, 1938. aastal jaapanlasedNankingi veresaunas ning Teise maailmasõja lõpul venelased vallutatud Ida-Euroopas ja Saksamaal. Seda tehti ka hiljutistes Jugoslaavia sõdades 20. sajandi lõpul ja mujalgi.

Naistevastase seksuaalvägivalla teema on üliemotsionaalne, sest selles kombineeruvad piin, alandus, hirmutamine, naise kui elu jätkaja ja edasiviija endale allutamine, ülim domineerimine. Tänapäevases mõistes seksuaalkuriteod olid traditsioonilistes kultuurides väga levinud, hõlmates episoode massilisest vägistamisest kuni vägivaldse kastreerimiseni, mis füüsiliste piinade kõrval tõid kaasa ka ohvri kui “määritu” kogukonnast väljaheitmise. Kogukond pidi hoolikalt jälgima oma naiste puhtust, et säiliks nn hõimu verepuhtus. Naiste “puhtus, süütus” oli hõimule, sugukonnale kuuluv omand, vara. Tšingis-khaan väljendas oma arusaama kõige suuremast rõõmust ja naudingust elus järgmisel viisil: “Kõige suurem nauding, mis võib mehele osaks saada, on võita oma vaenlasi ja ajada neid loomakarjana enda ees. Võtta ära nende hobused ja varad. Näha nende pisaratega kaetud nägusid, haarata nende naisi ja tütreid endale” (tsit.Gat 2006: 427). Tänapäeva geneetika tõestab, et see polnud pelgalt poeetiline sõnakasutus. Ühe uuringu andmetel on 8%-l meestest, kes elavad kunagisel Tšingis-khaani impeeriumi territooriumil, Y-kromosoomis geneetiline eripära, mis on meesliini pidi tagasiviidav Tšingis-khaani ja tema poegadeni (Zerial jt 2003: 717–721). See leid näitab ilmekalt, kui suur oli naiste hulk, keda stepisõdalastel õnnestus kaugetel aegadel “oma embusse” haarata.

Ajaloolises plaanis on arusaam, et vägistamise tagajärjel kannatab eelkõige kuriteo ohver ehk vägistatud naine, võrdlemisi uus. Vanadel aegadel ei olnud Euroopas kasutusel terminit, mis vastaks nüüdisaegses tähenduses vägistamise mõistele, sest algselt puudus sellel ühetähenduslik seksuaalne konnotatsioon[1].Kuriteo tõttu ei kannatanud mitte vägistatud naine, tema seksuaalne vabadus, vaid naise omanik. Vägistamine oli elu juurde kuuluv rutiin ning abikaasa, isanda, orjapidaja või haaremiomaniku eesõigus. Traditsioonilistes ühiskondades müüakse tütreid “pruudimaksu” eest; nende süütus on tagatiseks, et ei kanta teise mehe last ehk ei anta edasi võõraid geene. Kümne käsu hulgas (Vanas Testamendis) pole vägistamise keeldu, nii nagu on tapmise ja varastamise keeld. Kuid see-eest on öeldud: “Ära himusta ligimese naist”. Põhimõte on ühetähenduslik: vägistamine pole mitte kuritegu naise vastu, vaid tegemist on kuriteoga naise isanda—isa või abikaasa, orja puhul tema omaniku vastu. Sellist vägistamise käsitust võib leida kogu maailmas levinud moraali- ja õigussüsteemidest. Vägistamine oli naise neitsilikkuse vargus tema isalt või naisetruuduse rööv abikaasalt. Vägistaja sai oma kuriteo heastada, kui ostis vägistatu tema omanikelt endale naiseks. Pealegi oli naine alati ka ise süüdi, et ei olnud piisavalt ettevaatlik oma puhtust ja süütust hoides.

Koos riigi tugevnemisega läänemaailmas kujunesid välja riiklikud kriminaal-justiitssüsteemid ja vägistamine muutus kuriteoks riigi vastu. Ehkki naise kui mehe omandi metafoor kadus ehedal kujul läänemaailmas käibelt valgustusajastul, püsis see mudel õiguskultuuris, kommetes ja emotsionaalsetes stereotüüpides märksa kauem (Wilson, Daly 1992). Hakates näiliselt justkui rohkem seisma naise ja ühiskonna huvide eest, kaldus otsustajate sümpaatia endiselt pigem süüdistatava (mehe) poole. Vägistamise kui kuriteo puhul oli kerge esitada valesüüdistusi, mistõttu vägistamise ohvritelt hakati nõudma veenvate tõendite esitamist. Naiskaebaja oli seetõttu erilise surve all. Näiteks pidi ohver kohtus ristküsitlusel tõestama, et ei ahvatlenud, julgustanud ega aidanud vähimalgi määral kaasa seksuaalvahekorra toimumisele. Seda laadi ristküsitlused muutusid sageli ohvrile alandavaks üksikasjaliseks pornograafiliste detailide esitamiseks. Juristide ja õigusametnike hoiakud `a la “liikuvale nõelale ei saa niiti taha panna, ülestõstetud seelikuga naine jookseb alati kiiremini kui allalastud pükstega mees, vägistamise ohver on prostituut, kellele ei makstud, kes küll võiks tahta sind vägistada” viisid tihti lõõpiva suhtumiseni juhtunusse, mis veel enam alandas ja häbimärgistas ohvrit. Kõige olulisemoli püsiv hoiak, et naise seksuaalsus kuulub justkui kellelegi teisele (isale, perekonnale, mehele).

Esimese laine feminism, mis algas USAs 19. sajandi keskpaigas ja tipnes üheksateistkümnenda konstitutsiooniparandusega 1920. aastal, andis naistele õiguse osaleda valimistel, olla vandekohtunik, omada ka abielus olles vara, lahutada ja saada meestega võrdset haridust. Üldsuse suhtumine vägistamisse muutus aga kardinaalselt alles teise feminismilaine käigus 1970. aastatel. Sellele aitas palju kaasa 1975. aastal avaldatud menuk (Brownmiller 1975), milles autor kritiseerib teravalt vägistamise varasemat õigustamist religioonis, õiguses, sõjapidamises, orjanduses, avalikus korras ja massikultuuris. Autor näitab, kuidas ühiskonna põhilistes institutsioonides oli suhtumises vägistamisse naiste positsioon sisuliselt olematu ja seetõttu oli kujunenud seda käitumisviisi salliv seksistlik atmosfäär (`a la “kui vägistamine on vältimatu, ole rahulikult pikali, pane silmad kinni ja proovi saada naudingut”; Pinker 2011: 481–482).

Reformitud õigus ja õiguse rakendamine praktikas muutis kardinaalselt varasemat suhtumist. Kui veel 1970. aastate keskel polnud “abieluvoodis” toime pandud sunnitud vahekord kuritegu mitte üheski USA osariigis, siis praeguseks on “abieluline vägistamine” (marital rape) seadusevastane kõigis 50 osariigis ja enamikus lääneriikides (United. . . 2003). Vägistamine ja isegi seksuaalne ahistamine on viimastel aastakümnetel muutunud lanes rängaks üleastumiseks, sest esiplaanile tuuakse kannatanu huvid. 1970. aastatel jõuti üldisele arusaamale autonoomia väärtuses, s.t ka selles, et inimene ise ja tema keha kuulub täielikult talle endale. Inimkeha kasutamise õiguse üle ei diskuteerita enamhuvitatud poolte vahel (Hunt 2007). Nüüdisaegne lääne moraaliteadvus ei aktsepteeri olukorda, kus püütakse leida tasakaalu naise soovi vahel jääda vägistamata, mehe soovi vahel teda vägistada ning isa ja abikaasa soovi vahel hoida endale monopoolne õigus naise seksuaalsusele. Muutunud on avalikkuse suhtumine ja massikultuur. Kui praegu mõnes filmis või telesaates vägistamist käsitletakse, siis alati sümpaatiaga ohvri vastu ning põlguse ja hukkamõistuga vägistaja suhtes. Väärtuselises plaanis näitab suhtumine vägistamisse ja laiemas mõttes üldse naistevastasesse vägivalda tsiviliseerituse taset (Elias 2005, 2007). Vägivald eriti nõrkade vähemuste suhtes on tänapäeval läänemaailmas üha taunitum, võrdõiguslikkus, inimõiguste austamine ja väike võimudistants tingib pideva vägivalla vähenemise.

Eelnimetatud põhjustel on suhtumises naistevastasesse vägivalda läänemaailmas fikseeritav paradigmaatiline muutus. 1970. aastatel muutus see eraküsimusest avalik-õiguslikuks probleemiks, 1980.–1990. aastal sotsiaalsest küsimusest kriminaalset laadi probleemiks ja alates 1990. aastate keskpaigast käsitletakse seda valdkonda üha enam kui inimõiguste ja diskrimineerimisega seotut. Samas on hoiak naiste vastu suunatud seksuaalkuritegude suhtes endiselt ka läänemaailma piires küllaltki erinevaks jäänud. Registreeritud vägistamisjuhtumite üsna suur arv iseloomustab protestantlikke Skandinaavia maid ja väike arv katoliiklikku Itaaliat. Ilmselgelt on sellise statistika puhul tegemist teatamise eripäradega: Skandinaavia naised on rohkem valmis enda vastu suunatud vägivallast teatama kui Lõuna-Euroopa naised. Wiki-Leaksi juht Julian Assange oli ebameeldivalt üllatunud, kui teda süüdistati vägistamises vahekorra käigus, millesse ta astus naise initsiatiivil. Rootsis (aga ka USAs) on naise “ei” eiramine ükskõik millises vahekorra staadiumis käsitatav vägistamisena. Ka IMFi endise juhi Strauss-Kahni juhtumi puhul väideti, et Prantsusmaal poleks ta selliste süüdistustega arvatavasti kohtu ette jõudnud ja kindlasti poleks teda nii toorelt vahistatud. Prantsusmaal levinud hoiakud mehe seda laadi käitumise suhtes on leebemad, kui USAs.

Naise rolli muutus läänemaailmas tähendab eelkõige seda, et hõimu, isa või mehe omandist on saanud indiviid, isiksus, kellel on mehega igas valdkonnas võrdsed õigused. Läänemaailmas on see nüüdseks tavaline, üldaktsepteeritud reegel. Paljudes mittelääne kultuurides pole aga naissoo emantsipeerumine sisuliselt alanudki või teeb see protsess esimesi arglikke samme. Väga maskuliinsed on islamimaad, kus naiste olukord meenutab naiste positsiooni Euroopas keskajal või enne seda.

Läänelik liberaalne, demokraatlik riik puutub inimeste eraellu ja sealhulgas seksuaalellu “nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik”, jättes nii meestele kui ka naistele võrdlemisi suure vabaduse — välja arvatud juhul, kui tegemist on vägivallaga, mille suhtes läänemaailm on eriti sallimatu. Vägivalla kui eesmärgi saavutamise vahendi süvenev, isegi põhimõtteline vastustamine, tundlikkus kõigi elusolendite piinade suhtes on läänekristliku tsivilisatsiooni üks “maamärkidest”. Hiljutises uuringus analüüsiti kümnete andmekogude toel teemade kaupa läbi kõik vägivallailmingud sõdadest ja mõrvadest kuni vähemuste ja isegi loomade vastu suunatud vägivallani[2].Järeldus oli muljet avaldav: inimeste vägivaldsus väheneb kõigis kategooriates ning mida arenenum on ühiskond (mida pikaajalisem on demokraatia), seda rohkem on seal igasugune vägivald tabu. Ka peresisene vägivald — niihästi füüsiline, seksuaalne kui ka vaimne — kuulub läänekristlikus kultuuriruumis täielikult mittesallitavate käitumisviiside hulka. See ei käi mitte ainult naiste, vaid ka laste, seksuaalvähemuste ja loomade kohta, kes kõik kujutavad endast nn nõrku vähemusi.

Üldistatult võib öelda, et nõrkade vähemuste kaitsmine annab tegeliku kindlus- ja stabiilsusetunde nii vähemustele endile kui ka kõigile teistele inimrühmadele. Enamuse-vähemuse, tugevusenõrkuse mõisted on ju alati suhtelised ja mingi individuaalse tunnuse järgi võib igaüks osutuda vähemusse kuulujaks. Enamuse türannia saatanlikkus selles seisnebki, et iga inimene näeb ja tunnetab pidevalt ohtu, mis varitseb teda siis, kui ta mingi tunnuse järgi vähemuse hulka liigitub. Lääne inimene, tema individuaalsuse kultus on muutnud vastupidiseks varasema suhtumise, kus inimesed, kes mingi tunnuse poolest teistest erinesid, olid tihti rünnakute ja repressioonide objektiks[3].Suure välise surve tingimustes “püüab vähemus end kaitsta sel teel, et eristab enda seast välja veel ühe vähemuse ja püüab mängida tagakiusajate avangardi rolli, demonstreerides oma lojaalsust enamusele” (Lotman 2007: 58). Arutelu vähemuste ning nende eriõiguste ja -vajaduste üle püütakse kollektivistlikes kultuurides tegelikult süstemaatiliselt vältida; vähemusi ekspluateeritakse üldistes huvides või selekteeritakse, märgistatakse neid “patuoinastena”; vähemuste esindajaid jälitatakse kui marginaliseeritud indiviide. Lapsed ja naised kui nõrgad ning kaitset ja erilist kohtlemist vajavad “vähemused” on väljaspool läänemaailma temaatika, mis taandub koosluse säilimise huvide ees. Traditsioonilistes kultuurides on vastunäidustatud kõik, mis on eriline ja võõras; ideaal on kuuluda enamuse hulka.

Nõrkade vähemuste hoidmises ja nende eest hoolitsemises pole midagi loomulikku ega enesestmõistetavat. Pigem on tegemist väga nüüdisaegse ja läänespetsiifilise nähtusega. Vähemuste omaksvõtmine ja toetamine iseloomustab lääne ühiskonda, mis on muutunud üha inklusiivsemaks ehk kaasahaaravamaks (vastandmõiste eksklusiivsusele ehk väljalülitavusele), kuid siinkohal tuleb aru saada selle inklusiivsuse dialektilisest olemusest: selleni jõuti individualismi rõhutamise kaudu. Võib koguni öelda, et indiviid on kooslusele kõige kasulikum siis, kui tema individuaalne eripära leiab kõige rohkem väljendamist ja tunnustamist. Inklusiivsus ilma individualismita on kollektiivi türannia indiviidi üle. Tõenäoliselt on suurelt jaolt just see taganud läänemaailma kiirema tehnilise ja sotsiaalse arengu muude maailma piirkondadega võrreldes, sest inimeste võrdsuse korral leiab inimpotentsiaal tõhusamat kasutamist. Küllap on siin seos ka inimeste hulgaga— idas on neid tunduvalt rohkem kui läänes—, kuid mitte ainult. Kui rakendada paremini indiviidide potentsiaali, ületab see summaarselt kollektiivi potentsiaali, kus igal indiviidil on kindel positsioon ja roll. Inimese poolt vaadatuna räägime aga eneseteadvusest ehk enese kui indiviidi tajumisest ja väärtustamisest.

Kõike seda silmas pidades pole arutlus feminiinsusest-maskuliinsusest päris adekvaatne ning ei juhi tähelepanu kõige olulisematele aspektidele, jättes individuaalse võrdsuse-ebavõrdsuse ja sellega seotud vägivaldsuse justkui tagaplaanile. Läänemaailmas on üha tugevnenud humanistlik hoiak, mis tähendab eelkõige inimväärikuse tingimusteta aktsepteerimist. Pigem tuleks demokraatia puhul rääkida olulisest nõudest mitte lasta tugeval enamusel vähemust alla suruda, nõrka vähemust ahistada, vajadusest leida üles ühiskonna tasakaaluseisund. Lääne kultuuri eripära on üldistatult selles, et üha enam on püütud üles leida nõrku vähemusrühmi, mis vajavad spetsiaalset kaitset tugeva enamuse eest. Algas see protsess paljuski lastele erilise staatuse andmisega, laienes naistele, hiljem rahvusvähemustele ja seksuaalvähemustele ning tänapäeval võime samas kontekstis rääkida koguni loomade kui nõrkade vähemuste kaitsmisest eelkõige humanistlikel kaalutustel[4].Tulemuseks on soodsam elukeskkond ja inimvõimete kui ühiskonna arengu ammendamatu allika kõige tõhusam realiseerumine ning kõige paremal viisil “kollektiivne ellujäämine”.

 

 

Kirjandus

B r o w n , D. 1991. Human Universals. New York: McGraw-Hill

B r o w n mi l l e r , S. 1975. Against Our Will: Men, Women, and Rape. New York: Fawcett Columbine

E l i a s , N. 2005. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. (Tsiviliseerumisprotsess: Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide.) Varrak

E l i a s , N. 2007. Ühiskonna muutused: Ühe tsiviliseerumisteooria visand. (Tsiviliseerumisprotsess: Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. II köide.) Varrak

G a t , A. 2006. War in Human Civilization. New York: Oxford University Press

H o f s t e d e , G. 2001. Culture’s Consequences: Comparing Values, Behaviors, Institutions, and Organizations Across Nations. 2nd edition. Thousand Oaks, Cal.: Sage Publications

H u n t , L. 2007. Inventing Human Rights: A History. New York:Norton

I n g l e h a r t , R., Weizel, C. 2005. Modernization, Cultural Change, and Democracy: The Human Development Sequence. New York:Cambridge University Press

L o tm a n , J. 2007. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Tallinn: Varrak

P i n k e r , S. 2011. The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined. New York: Viking

Z e r i a l et al. 2003. The genetic legacy of the Mongols. — American Journal of Human Genetics, vol. 72, pp. 717–721

U n i t e d Nations Development Fund for Women 2003. Not a Minute More: Ending Violence Against Women. New York: United Nations

Wi l s o n , M., Daly, M. 1992. The man who mistook his wife for a chatell. — J. Barow, L. Cosmides, J. Tooby (eds.). The Adapted Mind: EvolutionaryPsychology and TheGeneration ofCulture. New York: Oxford University Press, pp. 289–326

 

[1]Ingliskeelne sõna rape on tuletis ladina verbist rapere,mis tähendab “endale kiskuma, haarama, ära viima”. Samast tüvest on inglise keeles pärit veel ravage (parandamatult rikkuma, rüüstama, ära narrima), rapacious (röövihimuline, saagihimuline, ahne), usurp (anastama, vägivaldselt omastama). Puudub selge viide asjaolule, et tegemist on seksuaalkuriteoga. Eestikeelne “vägistamine” on sama laadi etümoloogiaga; sõna tüveks olev vägi on märksa laiema tähendusega kui pelgalt mehejõu vägivaldne kasutamine.

[2] Mitte väga ammu oli loomadevastane vägivald Euroopas tavaline institutsioon nagu poksivõistlus või hobuste võiduajamine tänapäeval. Vt Elias 2005: I, 352.

[3] Tänu Jakob Tamme valmile Päitsikust ja Punikust tunneme seda sotsiaalpsühholoogilist mehhanismi, mis käivitub välissurve korral.

[4] See,millisel positsioonil paiknevad loomad eri tsivilisatsioonides ja kuidas neisse suhtutakse, on põnev ja mahukas teema, millel siinkohal ei peatuta (nt muhameedlastel on üks suuremaid solvanguid kellegi nimetamine koeraks, Vene kurjategijate subkultuuris vastavalt kitseks (“koputajaks”) või kukeks (passiivseks homoseksualistiks)).

 

Sirje Kiin kirjutab Marie Underist luuletaja 131. sünnipäeval

Sirje Kiin

Sirje Kiin

Täna 131. aastat tagasi sündis Marie Under. Tema sünnipäeva tähistamiseks taasavaldame Underi uurija, võrdleva kirjandusteaduse doktori Sirje Kiini artikli pealkirjaga “Marie Under inimese ja naisena”. Artikkel on esmalt avaldatud ajakirjas “Mari” 2013. aasta septembris.

 

Marie Under inimese ja naisena

 

Marie Under (1883-1980) oli andekas ja ilus inimene, aga peamine joon, mis teda eristas ning esile tõstis teistest kaasaegsetest naistest ning meestest oli tema erakordne julgus ja iseseisvus: julgus väljendada oma tundeid esimestes eestikeelsetes erootilistes luuletustes, julgus teha eluvalikuid, mida ümbritsev seltskond ega isegi ta oma perekond heaks ei kiitnud. Under oli üks esimesi naisi 20. sajandi alguse Eestis, kes lahutas kahe teismelise tütre emana oma esimesest mehest Karl Hackerist, kui selgus, et see abielu ei toeta piisavalt tema vaimseid pürgimusi, tema loovust, tema kirglikku soovi luuletada. Ei tsaariaegne kohus ega kirik nõustunud naise lahutussooviga, Under sai lahutuse alles kuus aastat hiljem, kui Eesti Vabariik oli juba sündinud, seadused muutunud ja tsiviillahutus osutus võimalikuks.

Marie Under oli poliitiliselt äärmiselt julge naine, ta oli ainus eesti luuletaja, kes söandas avaldada Teise maailmasõja ajal poliitiliselt kaastundlikku isamaaluulet kogus „Mureliku suuga“, samal ajal kui teised (mees)poeedid vaikisid ning ootasid aegu, mil poliitilised olud selginevad ja sõja võitja on teada. Marie Under tegi väga julge valiku ka siis, kui ta 61-aastaselt otsustas koos kogu perekonnaga põgeneda 1944 Rootsi, kui Eestit ootas ees uus nõukogude okupatsiooniaeg. Tema kaastundlik poliitiline isamaaluule oli moraalseks toeks ja taskupiibliks paljudele rindemeestele ja vangilaagrites vaevlejaile.

Under söandas tunda oma luules sügavalt kaasa Soome Talvesõjas hukkunud, lumme külmunud sõjameestele ning Siberisse küüditatud eestlastele. Ta julges seda teha ajal, mil keegi teine seda avalikult teha ei julenud. Selle julguse eest kuulus talle tuhandete lugejate eluaegne tänu. Raskel sõjaajal, kui toit oli linnas praktiliselt otsas ning selle hankimine üliraske, hakkas armastatud luuletaja saama ootamatult toidupakke oma anonüümsetelt lugejatelt, kes avaldasid sellega oma tänu tema kaastunde ja julguse eest. Underi sünnipäevadel külvati ta üle sadade roosidega, mis tulid tema luule austajatelt ja mida tema teine abikaasa, kirjanik Artur Adson suure hoolega kokku luges. Underil oli sada lemmiklille, kuid tema sünnipäevaks kingiti talle ikka roose. Ka tema tammepuust kirst kaunistati 1980 aasta septembris tütarde soovil roosade roosidega.

 

Marie Underi portree autoriks Ants Laikmaa

Marie Underi portree autoriks Ants Laikmaa

Päikesenaine

Kõik, kes Underit isiklikult kohtasid ja tundsid, pidasid teda erakordselt säravaks vestlejaks ja sensuaalseks, tundlikuks naiseks. Isegi veel kõrges eas oli ta elegantne ja hoolitses oma välimuse eest, ka surivoodil, ligi 99-aastaselt sättinud ta ikka oma juukseid, et pilt tuleks kena. Underi mälu oli väga hea, ta laulis kõrges vanuses Stockholmi pikaravihaiglas peast Goethe saksakeelseid laule ning mäletas paljude sõprade pereliikmeid ning lapsi nimepidi. Ta oli väga tähelepanelik oma külaliste suhtes ja tegi tihti komplimente.

Kui Eduard Vilde kirjutas oma menunäidendi Tabamata ime, siis pidas ta teatavasti Eva Marlandi kuju loomisel silmas Marie Underit, Eesti toonase seltskonnaelu keset – Päikesenaist, keda paljud mehed imetlesid ja kelle Tartu maantee kultuurisalongis käisid nii teatri- kui  kirjandus- ja muusikamaailma kuumad nimed. Siuru kirjandusrühmituski sündis ju 1917 just Marie Underi kui Printsessi ümber koondunud meesluuletajaist, tema talendi austajaist: Prints oli Friedebert Tuglas, Paaž oli Artur Adson, aga ka märksa noorem Johannes Semper ning Henrik Visnapuu olid Underi andest ja isikust võlutud.

Kirjavahetustest on võimalik välja lugeda üht-teist  noore Marie Underi flirtimisvõlude ning -valmiduse kohta. Mariest kaks korda vanem kirjanik Eduard Vilde armus noorde daami, kelle kirjandusliku ande ta kohe ära tundis ning teda luuletama innustas. Vilde ema hellitas koguni lootust, et Mariest saaks Eduardi naine, kuid Marie süda kuulus tumesilmsele Karl Hackerile, tema noorpõlvesõbranna vennale.

Kui Marie Under oli juba Karliga abielus ning kasvatas kaht väikest tütart Dagmarit ja Heddat, armus Mariesse omakorda kunstnik Ants Laikmaa, kes maalis temast mitu portreed. Laikmaast sai armuloo lühidusele vaatamata Underi eluaegne majasõber ja tütarde koolitaja, nimelt õppis noorem tütar Hedda algul Laikmaa juures maalimist ning jätkas oma kunstiõpinguid hiljem Tartus Pallases.

Marie Underi oskas oma sõpru ning armastusi hoida. Kui ta ise armus sügavalt 1917 suvel abielunaisena ja kahe teismelise tütre emana vallutavasse Friedebert Tuglasesse, siis paraku ei kestnud Tuglase tunded kauem kui ühe suve ja sügise. Marie lootis Tuglasest tõepoolest oma printsi, kes päästaks ta ebaõnnestunud ning ebavaimsest abielust, kuid Tuglasest ei olnud selleks küllalt meest, et siduda end oma anderikkuse kogu sügavusega armastava Underiga. Ometi suutis Underi pärast väärikat loobumist säilitada Tuglase oma elus sõbrana ka siis, kui mees abiellus Eloga. Neist said samuti perekonnasõbrad, kuni Underi-Adsoni viis Eestist eksiil ning Tuglaste põgenemine ei õnnestunud.

 

Eesti rahva südametunnistus

Paguluses kõik muutus. Põgenemisteekond oli olnud väga ränk, mitmed kuud erinevates laagrites, krooniline magamatus tegid oma töö: Under langes sügavasse depressiooni, millest ta suutis siiski tulla välja just luule toel. Ta hakkas mälu järgi üles kirjutama oma varasemat loomingut ning see ilmselt päästiski ta.

Paguluses tõmbus ta siiski rohkem endasse, ei käinud enam tihti seltskonnas, küll aga kutsus valitud külalisi oma koju ning siis kostitas neid nii hästi omaküpsetatud pirukatega, kui kitsad põgenikustaatuse olud seda võimaldasid.

Under oli oma loomult tagasihoidlik, see süvenes hilisaastatel, kus see kohati arenes inimpelglikkuseks.  Päris viimastel eluaastatel oli abikaasa Artur Adson see, kes otsustas, kes ja kas Underi juurde külla pääseb. Mõned kaasaegsed nimetasid seepärast hilisemat Adsonit Underi kerberoseks. Aga Underi inimpelglikkusel olid oma põhjused: hilisaastatel oli Underi austajate hulk muutunud juba nii suureks, et kõik eestlased, kes Stockholmi külastasid, soovisid saada Underi külaliseks. Tema väike pagulaskodu Mälari järve ääres, pisike kahetoaline üürikorter ei võimaldanud sellist külastajate hulka kuidagi ära mahutada, ka mitte tema suurte, rahvusvahelisteks pidustusteks paisunud juubelite ajal.

Ometi sai Stockholmis Underi juures käimisest otsekui püharetke sihtkoht: keda sinna oli kord vastu võetud, see oli õige eesti inimene, aga kellele öeldi ära (ükskõik siis, mis põhjusel), oli ilmselt kahtlane või punane. Mäletan, kuidas nõukogude ajal sosistati kui imeasjast, et Under oli vastu võtnud Aadu Hindi, aga oma kaassiurulasi Johannes Semperit  näiteks mitte. Samuti olin õnnelik, kui sain teada, et noor luuletaja Paul-Eerik Rummo sai siiski viimasel eluaastal Underit tema surivoodil külastada.

 

Marie Under emana

Marie Underil sündis abielust Karl Hackeriga kaks tütart, Dagmar ja Hedda Hacker. Ta kirjutas oma lastest mitu ilusat, südamlikku luuletust, mis avaldati ära 20. sajandi algul mitmetes luuleantoloogiates, nii et Under saigi esialgu tuntumaks kui lasteteemaline antoloogialuuletaja. Ta pühendas oma väikestele lastele palju aega ja tähelepanu, kasvatades neid ise, mitte lapsehoidjate abiga. Tõsi, ta ema ja õde aitasid teda alati majapidamistöödes, ka paguluses elas ta koos oma õe ja noorema tütrega, kes aitasid teha majapidamistöid. Artur Adson oli see, kes käis turul ja poes ning hoolitses ka muidu pere majandusliku käekäigu eest, sest Under oli ju üks eesti esimesi, iseseisvaid vabakutselisi luuletajaid. Tema sissetulekud sõltusid ainult luulehonoraridest ja kirjandusauhindadest, mis ei ole teatavasti kuigi regulaarne tulu.

Marie Under oli emana üsna autoritaarne ning muretses vahel ehk isegi ülearu tütarde käekäigu ning tegemiste pärast. Oletan, et Underi kui ema tugev kontrollisoov võis johtuda just vastupidisest asjaolust, et ta ise abiellus (ebaõnnestunult) nii noores vanuses, vaevu 18-aastaselt ning jäi esimest tütart ootama mitu kuud enne pulmi, kui ta oli veel 17.

Noorel Mariel oli nii suur hirm oma mehevanemate ees, et  noorpaar kolis kiiruga Moskvasse elama, et varjata lähisugulaste ees esiktütre täpset sünnikuupäeva. Alles siis, kui Dagmar sai leeriealiseks, söandas ema tütrele üles tunnistada tema tegeliku sünnikuupäeva, mis oli mitu kuud varem kui esialgsed paberid näitasid.

Olen lugenud täiskasvanud tütarde omavahelisi kirju ja päevikuid, kus nad veel ligi 40-aastaste naistena sõltusid ema loast, kas, millal ja kellega nad tohtisid kohtama minna.

Underi noorem tütar Hedda oli armunud noorde andekasse kunstnikku Hando Mugastosse, aga kuna ema ei pidanud boheemlikku kavaleri piisavalt vääriliseks väimehe kandidaadiks,  jäigi Hedda elu lõpuni vanatüdrukuna ema juurde elama.

Vanem tütar Dagmar abiellus saksa sõjaväepastoriga saksa okupatsiooni ajal, mis oli toona Hitleri armees ametlikult keelatud. Marie Underile meeldis väimees Herman Stock väga, sest noormees oli luuletaja ning temast  tuli Underi luule saksa keelde tõlkija. Kui Saksamaal elava väimehega arenes Underil väga vaimne ja kirjanduslikult huvitav kirjavahetus, siis tütrele kirjutas ema pigem karmivõitu, käskivas toonis või siis murelikke kirju, õpetades teda, kuidas ikka paremini väimeest toita, kirikla ruume puhtana hoida ning väimehe tervise eest hoolt kanda. Tundus, et ta muretses oma tütarde ebapraktilisuse pärast.

Noorem tütar Hedda oli emale lähedasem ja mõjus talle hästi, vanema tütre Dagmariga oli emal rohkem konflikte ning arusaamatusi, eriti teismeeas. Heddast sai ka oma vana ema viimne hooldaja nende Stockholmi kodus, aga seal osutus ühel päeval hooldaja seisund isegi viletsamaks kui põlveradikuliidiga voodis lamavaUnderi oma, nii et elu viimased aastad tuli Underil ja Adsonil veeta Stockholmi pikaravihaigla palatis.

Tänapäeval on kummaline lugeda tütarde kirjadest, kuidas ema ei lubanud osta koju televiisorit ega tahtnud, et tütred kohvikutes käiksid. Ta pidas neid kergemeelseks, tühisteks ajaviideteks, eelistades sellele lugemist. Ometi oli ta ise olnud nooruses, eriti Siuru-perioodil silmapaistev ning särav kohvikudaam. Siuru kirjandusrühmitus tõigi Eestisse õige kohvikukultuuri. Alles siis, kui vanurist ema viidi pikaravihaiglasse, sai juba pensioniealine tütar Hedda osta endale oma elu esimese televiisori.

 

Suur muretseja

Marie Underi päevikuist ilmneb, et ta oli üpris suur muretseja. Ta tundis südamest kaasa kõigi lähisugulaste tervise- ja eluprobleemidele ning kandis neid muresid endaga alati kaasas. See ei mõjunud aga tema enda tervisele kuigi hästi, nii et teda hakkasid juba lahutuse algusest saadik, 1916 vaevama krooniline unetus, ägedad peavalud ning öised ahastushood. Paguluses need vaevused ainult süvenesid. Under luges kirgliku huviga saksakeelseid arstiteaduslikke raamatuid ning püüdis end ise hüpohondrikuna diagnoosida, kasutas aga ka paljude tohtrite abi. Under ja Adson reisisid 1920. aastail korduvalt Berliini, kus Underi käis kuulsate ja kallite tohtrite juures konsultatsioonil, ent kõigi arstide vastus tema paljudele hädadele oli ikka üks ja sama: närvid, närvid…

Seepärast on raske leida tema eluloost hetke, kus Marie Under oleks olnud tõeliselt õnnelik, kui ehk, siis ainult mõned korrad, esmalt 1915 kui ta kirjutas oma esimesed erootilised armastussonetid Artur Adsoni armuloo mõjul, ning teisel korral 1917. aasta suvel, mil ta oli värskelt armunud Friedebert Tuglasesse ning nad veetsid koos Birkenruh mõisas Tallinna lähistel ühe kuuma südasuve. Sellest õnneajast sündisid Sinise purje värsid. 1930. aastail valmis Underil ja Adsonil Nõmmel elu esimene kodumaja, ja kui nad 1933 sinna sisse kolisid, olnuks see ka olnud üks õnnelik aeg, kui seda poleks varjutanud Underi ema haigus ja surm. Under ja Adson said nad oma elu ainsas päriskodus elada vaid napilt üksteist aastat. Siis tuli minna.

Ja muidugi lapsed – tütred tegid ema algul väga õnnelikuks, ent mida suuremaks nad kasvasid, seda suuremaks kasvasid ka ema mured tütarde pärast. Lapselapsi Underil polnud.

Marie Underi suurim mure oli aga mure isamaa ja oma rahva saatuse pärast. Selle mure valas ta oma viimastesse luuletustesse, mis ilmusid pagulaskogudes Ääremail ja Sädemed tuhas. Ülitundliku loojana ei saanud ta olla õnnelik ajal, mil ta oma rahvas elas vangipõlves.

Kord veel tagasi tahaksin

Leida kodutee,

Kodumullas siis magaksin

Välja kõik silmavee.

Maria Under puhkab Stockholmi Metsakalmistul, kuhu on maetud ka tema õde Berta, tütar Hedda ning abikaasa Artur Adson.

 

13. augustil 2013 Madisonis

 

Katrin Kivimaa: Nini ja Milleri armastusest

Katrin Kivimaa

Nende vastastikune tõmme sai alguse huvist üksteise kirjutiste vastu. Neid tõmbas üksteises iseenda vastandpoolus, naist mehe metsikus ja primitiivsus, meest naise tundlikkus ja rafineeritus. Neid ühendas armastus kirjutamise ja kirjanduse vastu ning veidi ebatavalisemalt armastus mehe naise vastu. Neid tõmbas elu, seks ja eksperimenteerimine ning nad leidis teineteises väärilise parteneri jagamaks oma mõlemat elu – kogemist ja naudingute maitsmist ning sellest kirjutamist.

Nii kirjeldatakse tihti kirjanike Anais Nini ja Henry Milleri kirglikku, ebakonventsionaalset, erootikast ja kirjutamisest läbi põimunud armastuslugu 1930ndate Pariisis. Henry Miller on eesti lugejale kindlasti tuntud kui üks erootilise kirjanduse gurudest. Tema teosele “Vähi pöörijoon” vääriline paariline, Anais Nini “Veenuse delta”, naise avameelne nägemus erootikast, on kahjuks eesti keeles ilmumata. Et Nini “Spioon armastuse majas” (eesti keeles LR 199?) on inspireerinud “Doorsi” samanimelise laulu, annab tunnistust tema kujunemisest ameerika 1960ndate seksuaalrevolutsiooni ajastu üheks populaarseks autoriks. Milleri ja Nini armastuslugu kui 20. sajandi kirjandusloo üks huvitavamaid peatükke on kõikides detailides avalikkuse ette tulnud aga üsna hiljuti, alles pärast mõlema autori surma ja Nini abikaasa surma 1980ndatel, kui avaldati palju kirju ja toimetamata katkeid Nini päevikutest.

Nin ja Miller kohtusid Pariisis1931. aastal ning tundes üksteises ära sugulashinged alustasid intellektuaalset sõprust, millest peagi kasvas välja kirg. Esmalt oli Anais armunud Milleri tollasesse naisesse June’i, kelles ta nägi oma naisideaali ja alter egot. “Sina oled naine, kes ma tahaksin olla,” kirjutab June’ist unistav Anais Nin. Kui June lahkus Ameerikasse arenes Nini ja Milleri sõprus peagi armastuseks, milles esialgu oli oma koht ka June’il, kes sai nende ühiseks kokkupuutepunktiks, nende mõlemi muusaks. June’ist sai oluline tegelane nende mõlema loomingus.

Anais Nin oli ise samuti abielus pankur Hugh Guileriga ning ei lahutanud seda abielu kunagi. Samuti keelas ta Milleril avalikustamast nende suhet ja selle tõendeid kaua aega. Nii etendasidki Miller ja Nin sotsiaalselt üsna erinevaid rolle – üks vaene boheemlaskirjanik ja teine pankuri abikaasa. Guiler võimaldas Ninile majanduslikku kindlustunnet, mida Nin kasutas nii enda kui oma armukese, Milleri kirjandusloomingu hüvanguks. “Vähi pöörijoon” avaldati Nini rahadega ning ta aitas Millerit majanduslikult rohkem kui kümne aasta vältel.

Peale kirjandusliku üksteisemõistmise oli Nini jaoks üks oluline osa suhtes Milleriga.seksuaalne vabanemine Kahekümnekaheksa aastane Anais oli hakanud eksperimenteerima abieluväliste suhetega vahetult enne neljakümneaastase pöörast boheemlaselu – peod, joomingud, bordellid, naised — elava Henryga kohtumist, kuid tema emotsioonid lõid lõkkele just nüüd. Nad püüdsid justnagu võidu tõestada teineteisele, kes on neist suurem Don Juan ning Nin kirjeldab oma erootilistest novellides üsnagi autobiograafiliselt oma armusuhteid mitmete teiste armukestega, sealhulgas ka näiteks oma homoseksuaalist nõoga ja oma psühhoanalüütikuga. Henry leidis Anaisis naise, kellega ta sai olla siiras ja aus. “Kas sa suudad ette kujutada, mis tähendab armastada naist, kes on mulle võrdne partner igal moel?” kirjeldab ta oma suhet sõpradele.

Nende suhte kõrgpunktil 1933-34 jäi Nin rasedaks, kuid ta tegi aborti. Jutustuse “Sünd” varastest käsikirjadest võib välja lugeda, et see otsus oli suuresti mõjutatud Milleri vähesest innustumisest lapse saamise suhtes ja tema vastutustundetusest. Oli ju Henry juba hüljanud ühe tütre oma esimesest abielust. Nini minevikus aga kummitas tema enda isa lahkumine pere juurest, mis mõjutas kogu tema edasist psüühilist elu.

Peagi hakkas üha rohkem teisi inimesi ja suhteid tungima nende vahele. Nini ellu tuli tagasi tema isa, kes ta võrgutas ning pikkade psühhoanalüüsiseansside tulemusena suutis Nin lõpuks vabaneda alateadlikust soovist olla meele järgi oma isale, mis oli tingitud hüljatustundest lapsepõlves. Miller oli intsestist teadlik ja toetas Nini igati, kuid samas oli ka Nini isa talle sümpaatne.

Hoolimata isiklike suhete segapudrust nende kirjanduslik side püsis. Nad lugesid ja toimetasid väsimatule üksteise teoseid, Nin kirjutas eessõna “Vähi pöörijoonele” ja Miller ülistas oma esseedes Nini avaldamata päevikut. Kui Miller õpetas Ninile otsekohest, sirgjoonelist väljendust, siis Nin silus ja peenendas Milleri robustsust. Anais oli Henryle toeks ka tema destruktiivsetes suhetes naistega, eriti teise abikaasa June’iga. Henry Millerit on peetud naistevihkajaks ning tema loomingut võib kohati selle poolt kõneleda, kuid tema pühendumine Anais Ninile või ka hilisemal suurele armastusele, neljandale naisele Eve’ile räägib selle vastu.

Nagu ka tema usk Nini kui loojasse. Et Nin lõpuks otsustas alustada oma päevikute avaldamist 1960ndatel, on paljuski Milleri ja tema püsiva usu Nini loomingusse teene. Kui Miller lahkub 1939 aastal sõja eest Prantsusmaalt, kirjutab ta sõbrale Ameerikasse,: “Ma pean ütlema tõe huvides, et ma võlgnen peaaegu kõik ühele inimesele: Anais Ninile. Pea meeles, mida ma olen öelnud ja kirjutanud tema päeviku kohta. Mul ole vähimatki kahtlust selles, et saja aasta pärast, saab sellest dokumendist meie aja kirjandusloo üks suurimaid teoseid.” Nin andis talle nägemuse temast endast, mis hoidis teda ülal tema kahtlustes: “Kirjuta edasi. Ma armastan sind, ma usun, et sa oled üks suurimaid kirjanikke, kes praegu elab.”

Nin ja Miller pidasid korduvalt ka abieluplaane: 1939 enne Milleri lahkumist Prantsusmaalt ja teist korda, kui ta tuli sõja lõpus tagasi Ameerikasse, kuhu ka Nin oli Prantsusmaalt pagenud. Kuid Nin ei suutnud või ei tahtnud lahutada Hugh’st ning ilmselt ei uskunud ta ka Milleri abielumehe võimetesse. Nende kirjavahetus ja toetus üksteisele jätkub, kuid uuesti kohtuvad nad üle mitme aasta 1947, kui Nin kolis läänerannikule koos noore mehe Rupert Pole’iga, kellest sai ta teine “abikaasa”. Kui nad kohtusid oli mõlema kaaslaseks endast poole noorem partner: Milleril abikaasa Lepska ja Ninil homoseksuaalne eks-armuke. Kuid nende tulevik polnud enam ühine.

Henry Miller abiellus korduvalt ja sai veel kaks last. Nin jätkas oma kaksikabielu Ida- ja Lääneranniku vahel. Viimast korda kohtusid nad Cedarsi haiglas, kus Miller käis andmas teste arteroskleroosi raviks ja kus Nin oli samal ajal vähki suremas. Anais Nin suri 1977, Miller 1980. Aga alles pärast Nini ametliku abikaasa Hugh Guileri surma 1985. aastal, sai nende armastuslugu astuda avalikkuse ette kogu oma pöörasuses ja ilus.

 

Esmalt avaldatud ajakirjas “Eesti Naine”. Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia teadlane ja professor, kes on andnud lubaduse oma varasemalt ilmunud artikleid “Naiste Hääle” vahendusel edaspidigi tutvustada.  

 

Loe lisaks:

Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidendist “Viru laulik ja Koidula”

Naine ja naiselikkus. Marie Reisik 1917

Elo Lindsalu doktoritöö naisekujudest kirjanduses

Helmi Mäelo “Eesti naise läbi aegade” saamislugu. Evelin Tamm 2013

Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.

working spaces7.märtsil 2014 toimub Rahvusraamatukogus Eesti taasiseseisvusaja esimene naiskongress, mis on kokku järjekorras kuues eesti naiste ülemaaline kongress. Sellega seoses püüan tuua lugejateni mõningaid kirjutisi 1917.aasta “Naiste Töö ja Elu” veergudelt, et kajastada esimese Eestimaa naiskongressi eeltöid ja kõnesid.

 

Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.

Elu meie ümber keeb. Kõik on tööl; tööl et viimaks vana korra jäänust hävitada ja uut korda täies ulatuses jalule seada.

Iga väiksem kui rahvas suurel laial Venemaal on julgelt pääd tõstnud, et ennast maksma panna ja endale praeguse riigi-elu pöörde ajal tulevikku kindlustada, nagu see rahva elulistele nõuetele kõige rohkem vastab.

Iga üksik kodanik suurel laial Venemaal tunneb ära, et kui ta oma tuleviku kindlustamiseks midagi ära teha võib, siis seda just praegu, kõige lähematel nädalatel ja kuudel.

Venemaa väikerahvaste suuremaks tulevikusooviks on, nagu meie seda iga päeve ajakirjanduse kaudu kuuleme, maa täielik iseseisvus, autonoomia.

Kuidas on püüdnud väikerahvas seda kätte saada? On nad vaikselt ootama jäänud, iga üksik kodanik oma nelja seina vahel? Ei!

Et midagi kätte saada, selleks peab ennast näitama, peab ennast maksma panema, peab kindlal ja selgel kujul oma soovid, kui tarvis isegi nõudmise kujul ette tooma. Ja ette tooma oma soovisid ja ennast maksmapanema ei pea mitte üksikisik, korraldamata ja organiseerimata kogu, kellel seljatuge ei ole, mille peale ennast toetada, vaid kindlalt organiseeritud, üle kogu maa organiseeritud kogu.

See organiseerimistöö on praegu üle kogu laia Venemaa käimas. Organiseerivad endid niihästi üksikud rahvad, kui ka üksikud rahva klassid, seltskonna rühmad ja teised.

Meil on kõigil teada, kuidas väikene Eesti rahvas ennast maksma on pannud, kuidas ta oma soovidele kindla kuju on andnud ja neid ülemal pool ette kandnud.

Meil on organisatsioone olemas, mille harud üle kogu maa laiali jooksevad ja meil on linnades organisatsioone olemas, mis üheks keskorganisatsiooniks kokku astuvad, mille selja taga kogu organiseeritud rahvas seisab ja millel siis õigus ja julgus on kindlalt kogu maa soovisid ette kanda sääl, kus see tarvilik, selles kindlas teadmises, et ta mitte üksi ei seisa.

Meie teame, kuidas meil mitmesugused organisatsioonid, endisel ja praegusel ajal elule kutsutud, vahetpidamata koosolekuid peavad, ühte praeguse aja tähtsat küsimust teise järele harutades ja selgitades, küll ühe, küll teise küsimuse kohta arupärides ja valvel olles, et ükski uuendus ja pöörde päevade korraldus neile kahe silma vahele ei jääks, et neid millegist ilma ei jäetaks, mille osanikeks teised riigi kodanikud saavad.

Eesti seltskondlised korraldused astusid viibimata kokku, nii pea kui riigipöörde päevad selleks põhjust andsid ja nii pea kui märgata oli, et praegu aeg on, kus meie, kui mitte rohkem, siis osagi oma soovidest täide võiksime saata.

Pikkade väsitavate eeltööde järel läksid meie rahva asemikud kindla kavaga, üksikasjalikult väljatöötatud eelnõuga praeguse valitsuse juurde ja nõudsid kogu rahva nimel uuendusi, mis maa elulistele nõuetele kõige rohkem vastavad.

Ja mis tegi rahvas ise selleks, et oma asemikkude kavatsetud eelnõu läbiviimist kergendada? Rahvas omalt poolt toetas oma asemikkude tööd sellega, et ta autonoomia hääks suurepärase meeleavalduse toime pani ja omalt poolt valitsusele märgukirja ja telegrammid ära andis.

Päälinna meeleavaldus, millest üle 40 000 inimese osa võtsid, nende hulgas 15 000 Eesti soldatit, oli üks suurepärasemaid meeleavaldustest. Rong on Luteruse usu kiriku juurest lippudega ja nende pääl hüüdsõnaliste päälkirjadega kõige ilusamas korral läbi linna Tauria palee ette liikunud. Rongist on vanad ja noored, naised ja mehed ühesuguse vaimustusega osa võtnud.

Teised samamõttelised meeleavaldused olid Tartus, Tallinnas, Võrus, Viljandis ja mujal.

Meie näeme kuidas kogu rahvas ärkvel on, kuidas kõik ühelmeelel oma kodumaa tuleviku püüavad kindlustada, kuidas kõik väsimata on tööl, et oma kodumaale iseseisvat maaomavalitsust, rahvale enesemääramise võimalust muretseda.

Ja saame meie korra selle kõige osaliseks, siis oleme meie selle eest tänu võlgu meie agaratele seltskonnategelastele, meie organisatsioonidele, pahempoolsetest alates ja kõige parempoolsematega lõpetades ja siis kogu meie rahvale, kes nii suures vaimustuses meeleavaldustest osa on võtnud ja sellega kõike seda tegelikult kinnitanud, mis üksikud nõudnud; rahvas on neile üksikutele kindla seljatoe loonud.

Kuidas on nüüd naine ennast maksma pannud? Mis on naine selleks teinud, et ajaga ühes sammuda?

Naisküsimus on kogu rahva elu ja rahva püüetega lahutamata ühenduses ja kui naisküsimusest juttu teha, siis saab seda praegusel ajal teha ainult ühenduses rahvaga.

Naine on lahutamata osa rahvast. Nõuab enesele nüüd rahvas praegusel üleminekuajal, riigipöörde päevil, ilusama tuleviku kindlustusi, siis on see iseenesest mõistetav, et ka naine siin ühes sammub meie noorte ja vanadega, ühes sammub organiseeritud koguna, et pääle muu ka oma erihuvisid kaitsta, eluliste nõuete kindlustamiseks ja õiguse saamiseks täisõigusliku kodanikuna kõigest sellest osa võtta, mille osaliseks rahvas saab.

Rõõmuga oleme tähele pannud, kuidas Vene naised praegusel ajal väsimata tööl on, ühe organisatsiooni teise järel elule kutsuvad, kuidas organisatsioonid omavahel ühinevad ja kuidas siis kogu organiseeritud Vene naiste täiskogu ennast maksma paneb, enesest elumärki annab ja kindlal ja selgel keelel oma õiguste eest välja astub.

Ainult nii on Vene naistel korda läinud praegusele ajutisele valitsusele oma nõudmised ära anda ja valitsuse tegevuse kavasse muudatusi tuua, mis naiste huvidele vastavad.

Ja Venemaa naistele on tõotus antud, et neid täisõigusliste kodanikkude hulka üles võetakse. Ilma ennast maksmapanemiseta oleks nende õigus saamine väga küsitav olnud.

Mitte vähema rõõmuga ei ole meie Eesti naiste tööd maa uuenemise päevil tähele pannud.

Nagu sütitav tuli on üle kogu maa käinud. Nagu korraga ära oleks olnud pühitud kaebtused, mis seni kodumaa linnadest ja alevikkudest tulid: raske on naisi tööle panna, võimata on naisi organiseerida, naistel puudub igasugune huvi üleüldiste asjade vastu.

Tartu naiste üleüldine koosolek oli nagu signaal, mis esimesena üle maa käis ja millele siis naiste koosolekud paljudes kodumaa linnades järgnesid.

Tallinnas pandi üks üleüldine koosolek teise järel toime, sütitavaid kõnesid peeti naiste poolt naistele küll kinnistes ruumides, küll lausa taeva all. Samal ajal organiseeriti ilma vaevata neidsamu naisi, kelle kohta veel hiljuti öeldi: võimata on siin naisi üheks koguks ühendada. Ja nii on Tallinnas lühikese ajaga mitu naisorganisatsiooni elule kutsutud, kes täie teadlikkusega oma huvide kaitseks tööl on.

Tallinnaga ühel ajal ilmus nagu üle öö kokku astunud Viljandi naiskomitee poolt sütitav üleskutse Viljandi linna ja maakonna naistele.

”Rahva lugemata hulgad ärkavad uuele elule ja tegevusele. Selles suures ümberloomise protestis ei tohi keegi kõrvale ja päältvaatajaks jääda. Ka meie naiste tegevus ei tohi riigi suurel pöördeajal koju nelja seina vahele jääda, meie tahame võita ensele kodaniku õigus ja eneste pääle võtta kodaniku kohused. Lahus ja üksikult ei saa me seda teha, meie peame ühinema ja oma jõud organiseerima.”

Nii hüüti Viljandimaa naistele ja sellele hüüdele järgnesid elavad naistekoosolekud ja naiste sihikindel organiseerimine.

”Ühenduses on jõud” hüüdsid ainult mõni päev hiljem Peetrilinna Eesti naised asunduste naistele. Päälinna Eesti naistel on juba 12 aastat oma Naisühisus. See Naisühisus on seni jõudu mööda töötanud. Revolutsiooni päevil aga, kus välised takistused kadunud, on Naisühisus nagu meie sellest ajalehtede kaudu oleme kuulnud, täiel jõul tööle hakanud ja päälinna Vene naistega käsikäes naiste õiguste kaitseks välja astunud ja setskonna korraldavast tööst osa võtnud.

Need kõik on näitused sellest, et naised valvel on olnud oma õiguste eest, et naised ühes on suutnud sammuda rahvaga Venemaa ajaloo päevil.

Kuid sellest kõigest ei ole veel küllalt. See on ainult organiseeriv töö olnud, on nagu ettevalmistus selle suure töö jaoks, mis uue riigikorra loomine ja meie kodumaa tuleviku kindlustamine igalt üksikult kodanikult, nüüd ka naiselt nõuab.

Praegune aeg paneb kõigile määratumad kohustused pääle. Iga üksik meist peab jõudu mööda seda suurt tööd aitama lõpule viia, mis meie kodumaale tema tuleviku soovid kindlustab ja eriliselt meile naistele viimased seni suletud olnud uksed avab.

Ja siis peame meie kõige päält meestega käsikäes igasugu korraldavast tööst osa võtma, ise peame igale poole ilmuma, ise peame nõudma, et meid nüüd ühestöötada lastaks ja mitte enam ootama, kuni meid kutsutakse.

Igal pool peame meie nüüd naist nägema, ka juhtivatel kohtadel, sest olgugi, et meie naiste üleüldine edenemise aeg lühike on olnud, on meil siiski tublisid naisi, kes julgelt võivad meestega külg külje juures töötada.

Niisuguse koostöötamisega ühel ajal tuleb aga meil naistel ise oma vahel ettevalmistuse tööd teha iseeneste ja teiste juures, ettevalmistuse tööd selleks, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia, et suudaksime praeguse aja ülesannetest jagu saada.

Organiseeriv töö on meil peaaegu selja taga. Nüüd tuleb organisatsioonides, naisseltsides ja-ühisustes naiste teadmiste ülesannetele asuda, tuleb naiste seni vähe edenenud ühistunnet kasvatada, uute ülesannete tõsidust selgitada ja ühisel nõul kättesaadud õiguste teostamisele asuda.

Ja nii ei ole kartust, et meie uutest ülesannetest jagu ei saa.

Johanna Sild-Rebane (1882-1946)

Kolmapäeval 3. mail 1917, Tartu ja Tallinna Naisseltsi väljaanne ”Naiste Töö ja Elu”
Kirjutatud I Eesti Naiskongressi eel. Kongress toimus 27.-28.mail.