“Less talking more action[1]” Põhjamaade Feministide Foorum

Evelin Tamm

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

Evelin ja Tiina Malmö Arena sissekäigu ees

12. – 15. juunil toimus Malmös Pöhjamaade Naiste Foorum ”New Action on Women´s Rights”. Rootsi suuruselt kolmandasse linna oli saabunud ligikaudu 20 000 feministi ja naisaktivisti üle kogu maailma. Eestist oli kohal hinnanguliselt 15 naist. Teiste hulgas osales foorumi aruteluvoorus feminismist ja meediast Eesti Naisuuringute Teabekeskuse juhataja Reet Laja. Foorumi akadeemilisem ja poliitilisem osa toimus Malmö Areenal ja messikeskuses, esindatud oli suurem osa Põhjamaade organisatsioonidest, parteidest, feministlikest ajakirjadest ja liikumistest. Nelja päeva jooksul toimus sadu töötubasid, seminare ja modereeritud arutelusid. Esinejateks olid tuntud feministid kõikidest Põhjamaadest ja kogu maailmast Ameerikast kuni Aasia-Aafrikani välja. Samal ajal kuluka ja elitaarse ”valgete naiste”foorumiga toimus  tasuta alternatiiv-kriitiline feministlik-festival arutelude ja tiheda kultuuriprogrammiga, mis leidis aset Folkets pargis. Foorumi viimasel päeval esitati kõikide Põhjamaade valitsustele ühine nõudmiste pakett, mis koosnes 12 teemapunktist. Dokumendiga on võimalik tutvuda foorumi kodulehel www.nf2014.org.

7. märtsil toimus Tallinnas VI Eestimaa naiste kongress, kus sõnastati naiste nõudmised ja esitati need Vabariigi Valitsusele. Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised jõudsid siinsete riigijuhtideni ligi kolm kuud hiljem, kuid jõulise ja strateegiliselt hästi ajastatud manifestatsioonina. Ulatusliku diskussiooni ja protestilaine tekitas fakt, et Norra avalikult homofoobsete, rassistlike ja antifeministlike sõnavõttudega esinenud võrdõiguslikkuse minister Solveig Horne, oli kõrvuti teiste ministritega kutsutud Norra esindajana foorumi nõudmiste paketti vastu võtma. Kriitikat konverentsi kutsutute ja programmi osas tegid mitmed feministide grupid. Kuna põhilise massina domineeris foorumil Rootsi valge kõrgharitud keskklassi naise hääl, jäid mitmed olulised teemad Malmö suurel laval kajastamata või leidsid kajastamist vaid sobivast perspektiivist.

Arvestades seda, et septembrikuised valimised on uks ees, siis on aeg ühiste nõudmiste esitamiseks vähemalt Rootsis suurepärane. Feminismist (ja siinkohal kasutaksin seda sõna nimelt ainsuses!) on saanud popkultuuri uus laine, mille harjal purjetavad  hoogsalt nii poliitikud, popstaarid, kirjanikud kui teadlased. Ühest küljest on see tervitatav, sest naisliikumise ja naiste nõudmistega koos saavad ühiskonnas tähelepanu keskmesse ka mitmed teised täna marginaalsed grupid nagu näiteks transsoolised või afroameerika päritolu immigrandid. Samas teeb mind Ida-Euroopa väikeriigi esindajana ettevaatlikuks domineerimiskultuur, mis uue laine aktiivseid esifeministe nii nende sõnakasutuses kui ka teemavalikus läbivalt iseloomustab. Selle tulemuseks on, et näiteks transsoolised või etnilised vähemusgrupid saavad sõna vaid siis, kui peavoolu tegijatelt neile selleks sõna antakse, kui ruumi üle jääb või poliitilise korrektsuse ja legitiimsuse saavutamiseks vajatakse. Foorumil domineeris rootsi keel, ka lõpudokument oli sõnastatud rootsi keeles. Kui Islandilt oli keelebarjäärist hoolimata foorumile saabunud ca 300 naist, siis Soomest leidis vajalikuks nn Põhjamaade ”feministide sajandisündmusele” kohale tulla vaevalt 60, nendest pooled soome-rootsi päritolu. Feministide vähemusgrupid peavad justkui kohanema ”uues” hierarhias ja nende hääle, (eri)vajaduste ja olemasoluga igas programmipunktis ei arvestata. Siin joonistub selgelt välja Põhjamaade ühiskonna arenguruum ja väljakutse 21. sajandil.

Järgneva lühikese ülevaate eesmärgiks ei ole korrata suurtes ajalehtedes juba kajastamist leidnud popstaaride loetelusid või tuntud poliitikute hüüdlauseid. Selle asemel püüan anda suhteliselt kaootilise sissevaate perifeersetesse, kuid minu arvates siiski väga kõnekatesse kohtumistesse.

Foorumi algus – Skåne rongid ei sõida   

Foorumi esimesel päeval toimus tuhandete inimeste registreerimine, foorumi areeni avamise pidustused, esmane orienteerumine Malmös ja foorumi territooriumil. Roosades särkides vabatahtlikke, kes foorumi lavadel toimuvat korraldasid, inimestele selgitusi jagasid ja kõige eest pidevalt hoolt kandsid, võis loendada sadades. Samal ajal takistas külaliste vaba liikumist Malmö kesklinna ja erinevate ööbimispaikade vahel Skåne raudteetöötajate streik. Esimeseks foorumi päevaks oli streik kestnud juba kümmekond päeva, see jätkus kuni foorumi lõpuni ja sealt edasigi. Raudteetööliste nõudmisi toetati pidevalt nii erinevatel lavadel sõnavõttude kaudu, kui keskraudteejaamas streikijatega suheldes.

Feministide foorumi keskseteks teemadeks olid prostitutsioon, inimkaubandus, naistevastane vägivald ja naiste vaesuse vastane võitlus, naised tööturul, võrdsed palgad ja naisjuhtide vähesus ehk klaaslagi. Kõik need  on teemad, mis feministide ja avalikkuse tähelepanu juba aastakümneid köitnud. Palju räägiti naiste olukorrast kogu maailmas, sealjuures oli ettekandeid nii Ladina-Ameerikast, Aasiast, Venemaalt, Ida-Euroopast kui Aafrikast. Lisaks kodanikuaktivistidele oli kohal suur osa teadlastest, kes esitasid mitmesuguste loengute, seminaride ja vestlusringidena oma uurimustööde tulemusi. Selliseid seminare oli sadades – sooajaloost kuni uusimate uurimismetoodikateni välja.

Perifeersetest feminismidest ehk tuhanded (tuleviku)tegijad

Kui suurel laval esitati popfeministide ettekandeid, mis tõmbasid tuhandeid ja meenutasid kohati võimsaid rokk-kontserte, siis samal ajal toimus kümneid pisemaid üritusi foorumi ääremaadel. Näiteks rääkisid Süüria Naiste Võrgustiku esindajad naiste olukorrast sõjapiirkonnas (swnsyria.org), kuulajaid oli kaks või kolm. Võrgustiku esindajad juhtisid tähelepanu, et sagedasti on naised kriisides kõige suuremaks kannatajaks, sealjuures ei õnnestu neil rahuprotsessides osaleda ja palju on ”mängukaasamist”, millest Eestiski mõnikord juttu on olnud. Samal ajal kudusid Norra naised, kes võitlevad rahu eest maailmas, oma messiboksis soovijatega mütsikesi. Olukorrast Ukrainas puudus norrakatel ülevaade, Süüria aktsioonides nad ei osalenud.

Rootsi naiste varjupaikade esindajad rääkisid rahastussüsteemi puudustest ja võimalikest seadusemuudatustest. Naistevastase vägivalla ohvritele suunatud teenused on erastatud ja sellega on tekitatud turg, mis tähendab teenuste pakkujatele suurt ebakindlust ja pidevat võitlust nii kohalike omavalitsuste kui konkureerivate firmadega. Kokkuvõtteks on teenuste kvaliteet kesisem ja nende pakkumine sõltub ametnike suvast, mitte naiste vajadustest või soovidest. Eestis on naiste varjupaikade olukord Rootsiga võrreldes kordades kehvem, sest isegi kui naine vajab varjupaiga teenust, siis saab varjupaik hädasolijaid aidata ainult aasta alguses planeeritud piiratud eelarve mahus. Tooksin siia näitena Tallinna Naiste Kriisikodu, kus 2012. aasta ca 100 000 eurosest eelarvest moodustab Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti toetus kõigest viiendiku ehk 21 090 eurot. Ülejäänud 79 000 eurot on kogutud mitmesuguste lisaprojektide kirjutamise kaudu. Kuigi naistevastane vägivald on Eestis probleemiks, on naiste varjupaikades hädalistele loodud 1 koht 20 tuhande elaniku kohta (allikas: Women´s Watch 2012-2013).  Senine rahastusskeem ei ole naistevastase vägivalla tõrjumiseks ja ohvritele tugisüsteemide loomiseks jätkusuutlik. Tänaseni toimub suur osa vägivalla ohvrite rehabilitatsioonist vabatahtlikuse alusel ja pigem juhuslikult. Isegi naiste üleriigiline nõustamistelefon on sellel kevadel raha puudusel suletud. Automaatvastajast kõlas, et riik ja omavalitsused olid selle rahastamisest loobunud.

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühingu esinaine jagas koridoris lendlehti

Rootsi Pimedate Ühenduse esinaine tutvustas mulle lendlehtede jagamise vahepeal Põhjamaade puuetega naiste koostööd. Foorumil toimus seminar pimedate naiste võimalustest tööturul, teema mis hetkel Eestiski kirgi kütab. Rootsi kogemus näitab, et nägemispuudega naistel on meestega võrreldes tööturule sisenemine keerulisem, hoolimata sellest, milline on konjunktuur. Pimedate töövõimaluste avardamiseks pakutakse Rootsis mitmesuguseid tugiteenuseid ja 60 000 krooni ulatuses aastas makstakse inimese kohta isikliku abistaja kaasamiseks toetust. Eestis puuetega inimeste 17. juunil toimunud meeleavaldusel Tallinnas heideti uue tööturureformi koostajatele ette just tugiteenuste (rahastamise) puudumist seaduseelnõust. Puuetega inimeste tööturule aitamise asemel maetakse suuri summasid bürokraatiasse.

Be a man messiboks

Be a man messiboks

Messil tõmbas tähelepanu väljapanek, mille pealkirjaks oli ”Byt Lön” (vaheta palka). Seinal jooksis filmilõik, kus üks naine foto kujundusprogrammiga muudetakse meheks (byt kön, vaheta sugu). Samas jagati lendlehti tekstiga ”Mida peab naine tegema, et palgakõrgendust saada? Ole mees. Kui muutus jätkub samas tempos, siis kulub veel sada aastat enne, kui naise palk mehe palgale järele jõuab. www.beaman.se.” Rootsis on meeste ja naiste palgavahe 15,2%, Eestis 27,6% (allikas: Women´s Watch 2012-2013). Sealjuures on palgalõhe viimase aastaga nii Eestis kui Rootsis veelgi kasvanud.

Rootsi naisajaloolaste ühing DEA, kes võitleb naisajaloo muuseumi rajamise nimel, tutvustas foorumil Götheburgi Ülikooli juures asuvat soouuringute andmebaasi KvinnSam (http://www.ub.gu.se/kvinn/kvinnsam/). Sama ühingu naised korraldasid laupäeval Malmö ajaloolises töölislinnaosas, kus muideks asub ka Folkets Park, feministliku suunitlusega ringkäigu, millest võttis osa ca 30 inimest. Foorumil DEA naisajaloo seminari korraldanud Nina Burton leidis, et foorum on Põhjamaade feministidele suurepärane kohtumispaik ja tema tuli siia pigem andma, kui saama. Burton on avaldanud 12 raamatut, nende hulgas ka legendaarse ülevaateteose “Den Nya Kvinnostaden” (ilmus 2005), kus ta tutvustab viimase paari aastatuhande unustatud naisi. Raamatu kirjutamiseks vajaliku materjali kogumiseks kulus autoril 10 aastat.

Alternatiivsete feminismide festival

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Folkets pargis oli väga huvitav temaatiline purskkaev

Laupäevase päeva veetsin feministide alternatiivsel festivalil Folkets pargis (rahvapark), kus lisaks rikkalikule kultuuriprogrammile toimus mitmeid arutelusid kodanikuühiskonna aktivistide ja asjatundjate osalusel. Näiteks kuulasin arutelu, mis käsitles fatshamingu (otsetõlkes paksude häbistamise) teemat. Feministid räägivad naise kehast kui võitlusväljast ja see, kuidas naine peab välja nägema, on täpselt reglementeeritud. Iga piiririkkuja, kas paks või peenike, pikk või lühike, saab pidevaid märkusi ümbritsevatelt inimestelt ja tõrjutakse marginaalsusesse. Viimasel ajal on fatshaming kui probleem teravalt ka Rootsi ühiskonnas esile kerkinud. Eraldi arutelufoorum oli Rootsi feministidest aktivistidega, kes sotsiaalmeedia vahendusel aktiivselt erinevate marginaalsete sihtrühmade õiguste laiendamise nimel tegutsevad (nt rassifeministid, Fatta.nu jt).

”Rrriot Samba” on naiste trummiorkester Stockhomist, kes täitis pargi sambarütmidega ja surus suuremad ja väiksemad trummid ja muud löökpillid pihku nii vanadele kui lastele. Seesama jõuline naisterühmitus andis hoogu laupäevaõhtusele feministide protestimarsile, kus 10 000 osalejat läbi Malmö kesklinna Folkets parki sammusid. Paljudel olid käes roosad õhupallid, millelt võis märgata Fi logo. Feministiskt Initsiativ on Rootsi kiirelt kasvava liikmeskonnaga feministide partei, kuhu tänaseks kuulub juba rohkem kui 16 000 inimest. Paljud Fi liikmed on noored aktiivsed naised, kes oma teemadega on suurest poliitikast tõrjutud olnud. Gudrun Schymannist, Fi liidrist, kirjutati Rootsi päevalehtedes, kui foorumi kroonimata kuningannast. Foorumi suurel laval sai sõna ka Fi liige  ja roma-kogukonna esindaja Soraya Post, kes hiljuti valiti Euroopa Parlamendi liikmeks. Foorumile olid kohale tulnud poliitikuid kõikidest parteidest, peeti mitmeid kohalikke, riigitasandi ja rahvusvahelise poliitika debatte.

Feminismid, strateegia ja meedia

Viimasel päeval oli suurele Arena lavale kutsutud esinema teiste hulgas Tomas Gunnarsson, kes rääkis oma blogimise kogemusest. Ta asutas lehe genusfotografen.se, kus analüüsib sookriitilises aspektist reklaame ja meediafotosid. Muuhulgas kirjutas ta blogisissekande noorte kaubamärgi Americal Apparel pornograafia ja meedia piire hägustavast reklaamistrateegiast, mis mitmel juhul on ületanud seaduse piirid. Genusfotograafi või eestipäraselt soofotograafi tegevuse tulemusena langes American Apparelli läbimüük märkimisväärselt ja sellega koos kukkus kolinal ka Ameerika päritolu firma aktsia hind. Tomas Gunnarssoni kodanikuaktivism on paljude jaoks silmi avanud ja näidanud, et positiivsed muutused noortekultuuris ja tarbijakäitumises on võimalikud.

Foorumi lõpetas Malmö ooperi sümfooniaorkester Anna-Marie Helsingi juhatusel, esines folkgrupp Åkervinda ja elektro-indie artist Raindear. Saali kogunenud tuhandetest inimestest märkimisväärne hulk kasutas sotsiaalmeedia võimalusi, et sündmusest igal hetkel säutsuda, blogida, pilte jagada (vt #nf2014). Uudised toimunust jõudsid sadade tuhandete inimesteni üle maailma ühe hetkega, selline operatiivsus ja teadlik sotsiaalmeediatöö teeb Põhjamaade feministidele au. Kuigi Eestit peetakse e-riigiks on meil sellisele tasemele jõudmiseks vaja veel areneda.

Foorumi eel ja ajal sõnastatud Põhjamaade feministide kokkulepped ja nõudmised edastati riikide võrdõiguslikkuse ministritele ja pidulik kontsert sai jätkuda. Mina aga istusin sellel ajal, kui skandaalne Norra antifeministist soolise võrdõiguslikkuse minister sõna sai, juba rongis. Viimasel hetkel enne rongi väljumist võttis minu vastas koha sisse Kajsa Birgersson, kes, nagu meie vestlusest hiljem selgus, on feministliku facebookilehe ”Supersnippan” asutaja. Kajsa Birgersson õpib õpetajaks ja tema feministlikul facebookilehel on täna rohkem kui 45 tuhat jälgijat-kommenteerijat.

 

 

[1] Maakeeli ”Vähem juttu, pikem samm!”

Advertisements

MANIFESTO OF ESTONIAN VI WOMEN’S CONGRESS

This Manifesto is based on the principle of equality of men and women and the prohibition of gender discrimination, as established by international law, European Union treaties and the constitution of the Republic of Estonia.  It  recognizes the equal responsibility of men and women for the current situation in our society and future of the Estonian nation.  It also is inspired by the historical experience of Estonian women´s movement, witnessing that gender inequality causes demographic, social and economic problems and critically assesses the activity of the Estonian state in promoting the gender equality.  For all of these reasons, the Estonian VI Women Congress has adopted the following declaration:

We find that a woman, her thoughts, words, actions, knowledge, work and creation is less valued in Estonian society than those of a man. The biggest gender pay gap in Europe as well as the current situation in politics and economy where mainly men hold the leading positions demonstrates this.

We wish that Estonian economic and financial policy would consider primarily the unity of the people and the interests of different groups in society. The resources of the state ought to be divided fairly, taking into account the equal rights of men and women as well as different needs of men and women due to their different situations.

We want that many jobs that are mainly held by women (such as museum workers, teachers, librarians, social workers etc.) would be valued and fairly rewarded and that a birth of a child would not hinder a woman´s career opportunities.

We are of the opinion that both parents should participate equally in raising children, this should be supported by valuing fatherhood and the respective laws. The right of the child to receive monthly alimony from the parent living apart should be guaranteed.

We decisively denounce domestic abuse, human trafficking as well as humiliation of woman´s human dignity and violation of bodily integrity. We see the reason for all this in women´s economic vulnerability and lower status in society.

We find that the Estonian gender equality law which has been effective for ten years already and international promises have been ignored in Estonia both due to ignorance as well as due to lack of clear political will. Unlike other European democratic states, Estonia has not set national goals for decreasing gender inequality nor has it defined specific methods to encourage equality.

We will not accept that Estonia still holds on to outdated gender stereotypes and beliefs, since this is a major cause for many important problems concerning women and the entire society that have up to now, remained unsolved.

 

Estonian VI Women’s Congress demands:

1.     The Parliament election law must include regulations to ensure equal opportunities to be elected for both men and women and that these regulations be actively enforced. It is necessary to establish electoral lists for all parties in which women and men candidates are presented alternatively on the list. This new requirement must be established by the 2015 parliament elections;

2.     In all public administration collegial bodies, including state-owned companies, and foundations, the governing bodies must include both men and women, with no less than 40% women; furthermore, gender balance must be in focus while forming Governments;

3.     In order to fully apply the Gender Equality Act, the Government together with civil society organisations must prepare a strategic plan for gender equality based on expert knowledge and taking into account the best practices of other countries; the plan must set specific aims and means to decrease gender inequality in all key areas of social life.

4.     To achieve equal pay for equal work done by men and women, the state must immediately establish a state-wide supervision of wage conditions and wage agreements, create transparency in pay systems and prosecute employers who violate the equal pay principle for men and women.

5.     To counterbalance parents’ work and family life responsibilities, and to improve women’s situation in the labour market, the parental leave, and parental benefits conditions must be made more flexible, and supportive of fatherhood. Fathers’ individual right to receive parental benefit covered with parental leave must be legitimized.

 

The social and political inequality and poverty of women are passed on to our children diminishing their well-being and development possibilities. Our daughters and sons are the future of Estonia and thus deserve better.

We turn to all women and progressive men, asking them to show support for the aspirations expressed in this Manifest.

March 7th, 2014, Tallinn.

 

More info about Estonian Women´s VI Congress and the Manifesto is available at Estonian Women´s Union http://naisliit.ee.

Evelin Tamm kirjutab Eestimaa VI Naiste Kongressist

Foto: Gerd Tarand

Foto: Gerd Tarand

Reedel 7.märtsil toimus Rahvusraamatukogu suures saalis Eesti VI naiste kongress pealkirja all ”Eestimaa kasutamata võimalus”. Tegemist on esimese ja väga esindusliku naiste kongressiga Eesti taasiseseisvuse aastatel, millest võttis osa ligikaudu 350 naist ja meest üle Eesti. Põhifookuses olid naiste ja meeste palgaerinevuse ehk palgalõhe ületamine ja naiste pääs otsuste tegemise juurde. Toimusid mitmed sisukad ettekanded ja mõlemal teemal oli arutelupaneel erinevate huvigruppide osalusel. Kongressi lõpuks võeti vastu naiste manifest, kuhu on koondatud põhilised naisi puudutavad valupunktid ja pakutakse välja võimalikud lahendusteed. Manifesti tekst on kättesaadav lehel naised.net.

Kongressi toimumiskohaks oli Eesti Rahvusraamatukogu Tallinnas Tõnismäel. Saalitäiele rahvale ütles kongressi avamiseks tervitussõnad Riigikogu aseesimees Laine Randjärv. Randjärv rõhutas hariduse ja kasvatuse suurt rolli juhul, kui me soovime naiste diskrimineerimise lõpetamist. Järgmiseks sai videovahendusel sõna rootslane  Mikael Gustafsson (Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni juht), kes muuhulgas kõneles ka iseenda kogemusest isana ja kuidas see on muutnud tema suhtumist võrdõiguslikkuse küsimusse. Järgnes tervitusnoot Eesti Euroopa Parlamendi saadikult Indrek Tarandilt, kes tervitas naisi ja avaldas soovi näha naiste suuremaarvulist esindatust otsustasandil.

Siiri Oviir Eesti Naisliidu pikaajalise juhina ja Eesti Euroopa Parlamendi liikmena, tervitas kohalviibijaid, tutvustas naisliikumise ajalugu ja tuletas meelde, et juba eesti naiste esimesel kongressil 1917. aastal arutati oluliste teemadena palgalõhe ja naiste pääsu otsustuste juurde. Oviir juhtis tähelepanu, et võrdõiguslikkuse küsimuses on Eesti täna Euroopa Liidu punase laterna rollis.  Sada aastat on möödas, kuid Eesti naiste põletavatele küsimustele pole ikka veel leevendust leitud.

Esimese paneeli ettekanded keskendusid naise majandusliku iseseisvuse teemale. Paneeli avas Tallinna Tehnikaülikooli majandusprofessor Rainer Kattel ettekandega ”Milline on naiste majandusliku iseseisvuse ja sõltuvuse mõju majandusele?” . Professor Kattel leidis, et naiste kõrgharidusse investeeritud raha on maha visatud, kui kõrgelt haritud naised otsuste juurde ei pääse. Oleme väheneva rahvastikuga riik, kõrgkoolides on 70% naisi, kuid otsustustasandile jõuavad neist vaid väga vähesed. Riigikogus on täna 80% mehi, riigi- ja börsiettevõtete nõukogudes üle 90%. Majanduslikust efektiivusest siin rääkida on mõtetu. Kattel pidas loomulikuks, et praegu moodustavas EV Valitsuses peaks pooled olema naised.

Marju Raju Sotsiaalministeeriumist selgitas palgalõhe statistikat ja juhtis tähelepanu, et naiste keskmiselt 30% väiksemad palgad, väljenduvad naiste ebavõrdsete sissetulekutena kogu elukaare ulatuses. Naised saavad väiksemat haigusraha, hooldustoetust, töötuabiraha ja pensioni, sest kõik need toetused on otseselt seotud palkadelt makstud maksudega.    

Paneelarutelu ”Palgalõhe – kas ainult statistika?” juhtis Marianne Mikko, kes on üks jõulisemaid Riigikogu feministe ja palgalõhe vähendamise eestkõnelejaid Eestis. Eluliini juhataja Eda Mölder juhtis paneelis eraldi tähelepanu naistele, kes majandusliku kitsikuse sunnil valivad oma keha müümise, mida omakorda soodustab noorte naiste seksualiseerimine meedias ja reklaamide kaudu. Sellisele teele ei minda vabatahtlikult. Ettevõtjate esindajad selgitasid pragmaatilist vaadet, mille järgi ettevõtlikke naisi saadab edu. Tuleb lihtsalt ise olla aktiivne.

Tiiu Kuurme ja Evelin Tamm

Tiiu Kuurme ja Evelin Tamm

Järgnenud lõunapausi ajal toimus redaktsioonikomisjoni arutelu hommikupoolikul naiste manifesti tehtud muudatuste osas. Manifesti töörühma juhtis Liia Hänni, selle töös osales terve rida tunnustatud eesti naistegelasi. Tegin ka ise koos Kadi Viigi ja mitme teise naisega muudatusettepaneku. Manifesti kirjutati meie nõudmisel sisse rida Eesti Vabariigi Valitsuste soolisest tasakaalustamisest. Teatavasti oli 2011.aastal Reformierakonna ja IRL koalitsioonina moodustatud Valitsuses esmalt ainult üks naine (Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonnast).

Päeva teine pool keskendus naiste kaasamisele otsustasandile. Kõigepealt sai tervituseks sõna Euroopa Komisjoni asepresident ja õigusvolinik Vivian Reding. Ta juhtis tähelepanu, et Eestis on vaid 8% ettevõtete nõukogude liikmetest naised, mis on madalam näitaja kui Euroopa Liidu keskmine. ”Kui Euroopa rahvusparlamentides on naiste keskmine osakaal 27%, siis Eestis on see näitaja vaid 18%. Poliitilised parteid peavad tegema jõupingutusi, et naised saaksid kätte neile kuuluva õiguse osaleda poliitilises elus meestega võrdselt.”

Edasi sai sõna soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp, kelle väga värvikas etteaste on kindlasti väärt kuulamist (üritusest tehti salvestus, mis loodetavasti on peagi naisliit.ee ja naiset.net lehtedel kättesaadav). Papp leidis, et on ebaõiglane, kui naiste eest võtavad pidevalt otsuseid vastu mehed. Tänaseks on soouuringutega Eestis kaetud suurem osa valdkondadest, läbi viidud uurimused on kõik avalikult kättesaadavad. ”Eesti avalikus inforuumis demostreeritakse aga ametlikult oma ebakompetentsust ja huvipuudust.”

Järgnes arutelupaneel, mida juhtis Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel. Teemaks oli naised otsustustasandil. Kõige vastuolulisemaks osalejaks selles paneelis oli Eesti Tööandjate Keskliidu esimees Toomas Tamsar, kes võrdles naist kalli masinaga, ”mis seisab nurgas kasutamata”. Seejärel demonstreeris Tamsar täis saalile oma täielikku asjatundmatust soolise võrdõiguslikkuse küsimuses kasutades macholikku demagoogiat. Rootsist oli paneelis osalemiseks Eestisse saabunud Telia-Sonera asepresident Piret Mürk-Dubout, kes tõsteti kongressil esile kui Eesti üks edukamaid naisi. Mürk-Dubout leidis, et naise ja emana on võimalik äris karjääri teha, aga see nõuab naiselt väga suurt tööd.

Päeva lõpetas Liia Hänni, kes tõusis kõnepulti, et tutvustada Eestimaa VI Naiste Kongressi manifesti. Järgnes arutelu ja seejärel hääletamine. Täiendusettepanekuid tehti kuni viimase hetkeni, hoolimata sellest, et ettepanekute aeg oli määratud kuni lõunapausini ja redaktsioonikomisjoni töö juba lõpetatud. Peale sõnavõtte ja arutelu tegi Liia Hänni otsuse manifest lõppehääletusele panna. Manifesti kinnituseks tuli osalejatel püsti tõusta ja aplodeerida. Toetus Eestimaa VI Naiste Kongressi manifestile oli üksmeelne ja hetke pärast seisis saali täis kongressist osavõtjaid püsti.

Lahkusin kongressilt teadmisega, et Eesti naised on ühiselt oma sõna öelnud. Naistepäeva hommikul, 8.märtsil hakkasin uurima kongressi meediakajastust,  seetõttu pean ülevaate lõpuks tegema paar äärmiselt kriitilist märkust. Aktuaalse Kaamera uudistes oli Eesti taasiseseisvumisaastate esimesele ülemaalisele naiste kongressile pühendatud täpselt 30 sekundit enne ilmateadet, Eesti vanim ja soliidseim ajaleht Postimees avaldas manifesti täisteksti illustratsiooniks naiste paljad jalad. Esmaspäeval tutvustas Marianne Mikko Riigikogus naiste manifesti täiesti tühjale saalile. Kohal oli ainult üks rahvasaadik, viljandlanna ja sotsiaaldemokraat Helmen Kütt.

Evelin Tamm

Kirjutatud 2014-03-11, avaldatud Stockholmi Eesti Päevalehes 2014-03-19.

Uudiseid Riigikogust: Marianne Mikko tutvustas naiste manifesti

Täna toimus EV Riigikogu saalis Eesti Naiste VI Kongressi Manifesti tutvustamine. Ettekande ajaks jäi saali peale Marianne Mikko veel kaks naist. Ene Ergma, kes juhtis istungit ja Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast.

Marianne Mikko juhtis riigikogu tähelepanu faktile, et Aktuaalse Kaamera Uudiste saade pühendas Eestimaa VI Naiste Kongressile täpselt 30 sekundit. Seejärel luges Mikko Riigikogu saalis ette naiste ühiselt esitatud nõudmised ja lubas omalt poolt teha kõik võimaliku, et naiste nõudmised saaksid seadusloomes elujõu.

Igale riigikoguliikmele edastati manifesti täistekst ka paberkandjal.

Marianne Mikko tegi oma facebooki lehel üleskutse kõikidel manifesti teksti oma töökohtadel ja listides levitada.

Aastal 1913 kirjutab Marie Reisik ajakirjas Naisterahva Töö ja Elu naisõiguslusest:

Raske on öelda, kummad on visamad olnud harjuma igasuguse nais-liikumise ja naise õiguste laiendamise püüdega, – kas mehed või naised. Igatahes on naised küllalt sagedaste selleski asjas meestelt tõuget oodanud, et liikuma ja mõtlema hakata. Vähemalt niisama sagedaste kui mehed kaljukindlate naise-liikumise vastastena on esinenud.

Et naise õiguste laiendamise küsimuse vastu tänini alles võõrastust ja vihavaenu tuntakse, on loomulik ja arusaadav: on ju inimene loomu poolest alalhoidlik (konservatiivne); kõik, mis uus ja võõras, äratab temas kahtlust, kartust ja vaenu. Suur hulk, laiem rahva mass ei jõua sammu pidada praeguse elu kiire käiguga, ei jõua omaks võtta kõiki uusi mõtteid ja muutusi ilmavaates.

On ju igasuguste uudistega alati väga pikkamisi lepitud ja harjuma hakatud, seesama lugu kordub ka naiste õiguste laiendamise loos.

EESTIMAA VI NAISTE KONGRESSI MANIFEST

Lähtudes rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu aluslepingute ja Eesti Vabariigi põhiseadusega kehtestatud naiste ja meeste võrdsuse põhimõttest ning soolise diskrimineerimise keelust, tunnetades naiste ja meeste võrdset vastutust meie ühiskonnas valitseva olukorra ja Eesti rahva tuleviku ees, innustudes Eesti naisliikumise ajaloolisest kogemusest, nähes, et sooline ebavõrdsus põhjustab demograafilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, hinnates kriitiliselt Eesti riigi tegevust soolise võrdõiguslikkuse edendamisel võttis Eestimaa VI Naiste Kongress vastu järgmise avalduse:

Me leiame, et naine, tema mõtted, sõnad, teod, teadmised, töö ja looming on Eesti ühiskonnas vähem väärtustatud kui mees ja tema tehtu. Seda näitab nii Euroopa suurim sooline palgalõhe kui ka praegune olukord poliitikas ja majanduselus, kus juhtivatel kohtadel on valdavalt mehed.

Me soovime, et riigi majandus- ja rahanduspoliitika arvestaks eelkõige rahva ühishuvi ja elanikkonna erinevate gruppide huve. Riigi ressursse tuleb jagada õiglaselt, arvestades naiste ja meeste võrdseid õigusi ja erinevast olukorrast tulenevaid vajadusi.

Me tahame, et paljud tööd, mida teevad enamasti naised, nagu näiteks muuseumitöötajate, õpetajate, raamatukoguhoidjate, sotsiaaltöötajate töö oleks väärtustatud ja õiglaselt tasustatud ning et lapse sünd ei halvendaks naise karjäärivõimalusi.

Me leiame, et laste kasvatamises peavad võrdselt osalema mõlemad vanemad ning seda tuleb toetada ka isaduse väärtustamise ja vastavate õigusnormidega. Lapse õigus saada igakuist elatisraha lahus elavalt vanemalt tuleb tagada.

Me mõistame otsustavalt hukka perevägivalla ja inimkaubanduse kui naise inimväärikuse alandamise ja kehalise puutumatuse rikkumise ning näeme selle põhjusi naiste majanduslikus haavatavuses ja madalamas staatuses ühiskonnas.

Me leiame, et juba kümme aastat kehtinud soolise võrdõiguslikkuse seadust ning rahvusvahelisi lubadusi on Eestis eiratud nii teadmatuse kui ka selge poliitilise tahte puudumise tõttu. Erinevalt Euroopa demokraatlikest riikidest pole Eestis riiklikul tasandil püstitatud soolise ebavõrdsuse vähendamise eesmärke ega konkreetseid meetmeid võrdsuse edendamiseks.

Me ei lepi sellega, et Eesti on liiga kauaks jäänud aegunud soostereotüüpide ja tõekspidamiste kütkesse. Selle tulemusena on mitmed olulised naisi ja kogu ühiskonda puudutavad probleemid jäänud lahendamata.

Eestimaa VI Naiste Kongress nõuab:

1. Riigikogu valimise seadusega tuleb luua nais- ja meeskandidaatidele võrdsed võimalused saada valituks, milleks on vaja erakondadele kehtestada nn „triibuliste nimekirjade“ esitamise nõue juba alates 2015. aasta Riigikogu valimistest;

2. Kõigis avaliku võimu poolt moodustatud kollegiaalsetes kogudes, sh riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste juhtorganites peab olema nii naisi kui mehi, kumbagi mitte vähem kui 40 protsenti; sooline tasakaal peab olema tagatud ka Vabariigi Valitsuses;

3. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse tegelikuks rakendamiseks peab Vabariigi Valitsus koos vabakonnaga ette valmistama erialastel teadmistel põhineva ning teiste riikide parimaid kogemusi arvestava soolise võrdõiguslikkuse strateegilise arengukava, mis püstitab konkreetsed eesmärgid ja meetmed soolise ebavõrdsuse vähendamiseks kõigis peamistes ühiskonnaelu valdkondades;

4. Naiste ja meeste võrdväärse töö võrdse tasustamise saavutamiseks tuleb viivitamatult kehtestada riiklik järelevalve palgatingimuste ja palgakokkulepete üle, muuta palgasüsteemid läbipaistvaks ning võtta vastutusele tööandjad, kes naiste ja meeste võrdväärse töö eest võrdse tasustamise põhimõtet rikuvad;

5. Tasakaalustamaks vanemate töö- ja pereeluga seotud kohustusi ning parandamaks naiste olukorda tööjõuturul, tuleb muuta lapsehoolduspuhkuse ja vanemahüvitise kasutamise tingimused paindlikumaks ning ka isadust toetavaks. Seadustada on vaja isadele individuaalne õigus olla vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkusel.

Naiste sotsiaalne ja poliitiline ebavõrdsus ning vaesus kanduvad üle meie lastele, vähendades nende heaolu ja arenguvõimalusi. Meie tütred ja pojad on aga Eestimaa tulevik.

Me pöördume lootusrikkalt kõigi naiste ja edumeelsete meeste poole ettepanekuga toetada Manifestis väljendatud püüdlusi.

7. märtsil 2014. aastal, Tallinnas

 

Eestimaa naiste manifestEt naiste manifest jõuaks kõikide Eestimaa inimesteni tuleb seda jagada kõikvõimalike kanalite vahendusel. Evelin Tamm käis läbi Kalamaja, Vanalinna ja Kesklinna, et manifesti tekst inimesteni viia.

 

 

 

Esimese naiskongressi kuulutus 1917.a. Postimehes

Postimees neljapäeval 18.mail.1917.a1

Postimees neljapäeval 18.mail 1917.a.

Värskeid leide Rahvusraamatukogu suurest varasalvest. Kahjuks ei leidnud ühtegi pildiga artiklit. Otsingud jätkuvad. 

Loe lisaks:

Lilli Suburgi tervitus esimesele naiskongressile.

VI naiskongressi registreerimine on avatud

Üleskutse naiskongressile ettekannete tegemiseks

Johanna Sild-Rebane (1917) Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.