1. juunil avatakse näitus “Kaetud peaga naised”

setu naised

Neli seto neidu ja üks abielunaine, 1929. Foto: Seto Talumuuseumi kogu

1. juunil kell 16:00 avatakse folkloori ja kaasaegse kunsti näitus “Kaetud peaga naised” Seto Talumuuseumis.

 

Seto naiste ilusad ja väärikad riided on ikka imetluse objektiks olnud. Riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonnaliikmetele teavet nende kandjate kohta. Rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas ta on noor abielunaine, vana naine või vanatüdruk. Seto naiste erinevatel peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja igade vahele.

Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Seto kultuuris on naiste pea katmist põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised.

Seto kultuur pole muidugi olnud ainus kultuur, kus oleks kästud naisel pea katta. Paljudel kristlastel on olnud see komme, samuti juutidel ja moslemitel. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Seto kultuuri puhul peetakse naiste pea katmist tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks tavaks. Miks siis mosleminaiste peakatted tunduvad nii hirmutavad ja ohtlikud? Miks tahaksime „päästa“ mosleminaisi, aga mitte pearätikuga õigeusklikke või ilusate linikutega seto naisi? Mida tunnevad naised seto liniku või moslemi pearäti all? Mis eristab erinevate kultuuride pea katmise traditsioone tänapäeval?

Seto naiste peakatetega seotud folkloorist annab ülevaate rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun. Kuraator Rebeka Põldsam esitleb Londoni kunstnik Sarah Maple’i ja Maroko päritolu New Yorgi kunstnik Meriem Bennani kunstiteoseid, mis kommenteerivad peakatmise traditsioone suurlinnade perspektiivist vaadatuna.

Näitus on avatud 1. juunist 31. augustini! Vaata lisa Facebookist!
Näituse võtab vastu: Seto Talumuuseum (Pikk 56, Värska, Põlvamaa)
Näituse koostajad: Andreas Kalkun (Eesti Rahvaluule Arhiiv), Rebeka Põldsam (Kaasegse Kunsti Eesti Keskus)
Näituse kujundaja: Agnes Ratas

Täname: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Kaasegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Rahva Muuseum, Andres Toodo
Näitus toetab: Rahvakultuuri Keskus: Setomaa kultuuriprogramm

Advertisements

Homme Linnagaleriis: Kuidas konstrueerida naiskangelast?

elmina mantliga traktoril

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Olete oodatud vestlusele kunstnik Fideelia-Signe Rootsi ja kirjandusteadlaneTiina Kirsiga näitusel “Palju õnne naistepäevaks!”, mis toimub neljapäeval 10. märtsil kell 17.00 Linnagaleriis, Harju 13.

LadyFest 2016  soovitab!

Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelasekuvandi, küsib Roots.

Tiina Kirss on Tartu Ülikooli külalisprofessor, kes on pikalt uurinud väliseestlaste elulugusid ning olnud aktiivne naisuurimuse edendaja. Temaga koos vaatame, kuidas on võimalik öelda midagi ajaloo kohta, lugedes naiste päevikuid, vaadates naiste rollide avalikku ja ootuspärast kuvandit.

Vestlust juhib Tallinna Kunstihoone kuraator Anneli Porri.

Fideelia-Signe Rootsi näitus on Linnagaleriis lahti kuni 27. märtsini 2016.
Tallinna linnagalerii 26. veebruar – 27. märts 2016, Harju 13
K—P 12—18, tasuta kunstihoone.ee

Rahvusarhiivi näitus Naesterahwa töö ja Elu

cropped-working-spaces1.jpg11. märtsil kell 14.00 avatakse Rahvusarhiivi galeriis näitus “Naesterahwa Töö ja Elu. Eesti naise elupilte 1920.-1930. aastais.” Rahvusarhiivi fotodel ja dokumentidel põhinev näitus heidab pilgu naiseks-olemisele sõjaeelses Eesti Vabariigis, aega, kus inimese elukeskkond ja välimus peegeldasid tema sotsiaalset staatust teravamalt kui tänapäeval.

Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg: vahetus riigikord, kadusid seisused ja isevalitsejad, peadpööritava kiirusega muutusid kombed ja hoiakud, kusjuures kõige radikaalsemate muutujate hulka võib lugeda naisi. Tänavapilti ilmusid lühikesed varrukad, katmata sääred ja poisipead. Vabanemine korsetist ja maani kleidist laiendas oluliselt naistele sobilikeks peetud elualade ringi. Nüüd õpiti ametit ja käidi kutsetööl, tehti sporti ja mindi randa – seninägematult paljalt. Julge ja enesekindel olgu uus naine, tema riietus efektne ja praktiline!

Siiski püsisid mitmed endisaegsed eelarvamused visalt edasi. Naiste töö ja hariduse väärtustamine oli uudne, võõristust ja umbusku äratav. Nii jäi ka sotsiaalpoliitika teostamine (lasteaiad, ema ja lapse tervishoid, naiste töövahendus) suures osas kodanikualgatuse korras naisseltside õlule. Oluliseks sammuks ühiskonnastruktuuri teisenemisel kujunes naiskutsehariduse edendamine ja naiste osakaalu suurenemine kõrgkoolides. Kodunduskoolide lõpetajad – 1930ndatel uutmoodi majandavad ja haritud perenaised on meie tänapäevase kodukultuuri alusepanijad.

Näituse koostasid Astri Schönfelder ja Külli Niidassoo. Kujundas Einike Leppik.

Näitus jääb avatuks kuni augusti keskpaigani. Rahvusarhiivi galerii (Maneezi 2, Tallinn) on avatud esmaspäevast neljapäevani 09.00 – 17.00 ja reedeti 09.00 – 16.00. Galerii külastamine on tasuta.

Allikas: Rahvusarhiivi uudiskiri Foto: Evelin Tamm

“Õlimäe õied” neljapäeval kl 19.00 Altjal!

Heilika Pikkovi palju tunnustust kogunud dokumentaalfilmi “Õlimäe õied” näidatakse neljapäeval kl 19:00 Lahemaal Altja võrgukuurides. Film jutustab loo Jeruusalemma külje all Vene Õigeusu kloostris elavast Eesti päritolu 82-aastasest nunnast ema Kseniast. 

Altja suvekino plakat

Neljapäeval 16. juulil kl 19.00 alustab Lahemaal Altja küla võrgukuurides suvekino. Ürituse korraldajateks on Merilin Tamm Toomarahva turismitalust Altjalt ja Katre Steinbrück, kes on Rakvere juurtega animaator Saksamaal. Avalöögina näidatakse Heilika Pikkovi dokumentaalfilmi “Õlimäe õied”.

”Kolisin Tallinnast tagasi maale ja arvasin alguses, et kultuuriüritusi kaasa võtta ei saa, ” räägib suvekino idee autor ja peakorraldaja Merilin Tamm. ”Mõte võrgukuurides filmide näitamisest aga tõestab vastupidist. Katrel on professionaalse animaatorina kinoga rohkem kokkupuuteid ja siit kasvaski välja meie koostöö.”

”Alguses oli meil plaan näidata maailma kinoklassikat. Siis mõtlesin, miks, kui meil Eestis on nii palju noori ja andekaid autoreid. Seda enam, et maapiirkondadesse tihtipeale väärtfilmid ei jõuagi. Palju neid on, kes jõuavad kaugest Võrust või siis Altjalt igal aastal Pimedate Ööde Filmifestivalil käia? Rääkimata sellest, et Pikkovi filmi lihtsalt peab nägema!” räägib Katre Steinbrück, kelle viimane animafilm ”Kui ma olin kosmonaut”  sai Šveitsi filmifestivalil ”Look and Roll” žürii eripreemia ja seda näidati näiteks ka Saksamaa televisoonis.

Sissepääs Altja suvekinno on seekord tasuta, aga vabatahtlikud annetused on teretulnud. ”Kuna ilm on heitlik, siis tasub seda kinno tulles arvesse võtta.” lisab Merilin Tamm soovituseks kinokülastajatele.

Täpsem info

Merilin Tamm, Toomarahva turismitalu
http://toomarahva.ee/
Tel 53508045
toomarahva(at)gmail.com

Fideelia-Signe Roots: Tüdrukud traktoriroolis

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Fideelia-Signe Rootsi kogust)

Naistraktoristide brigaad 1952. aastal (Foto Elmina Otsmani kogust, Fideelia-Signe Rootsi tehtud fotokoopia)

Juuni teisel nädalavahetusel viibisin Saaremaal Mustjalas XIII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, kus osales ligi 80 nõukogude ajal traktoril, kombainil või veokil töötanud naist. Kohal olid Saaremaa Roolipiigad, Jõgevamaa Natimutid, Virumaa Lindileedid, Raplamaa Põkaprintsessid ja Tartumaa Belarusipiigad. Traktorirooli keerab neist tänapäeval veel vaid mõni üksik. Minu jaoks oli see juba teine kokkutulek. Eelmisel aastal käisin samal üritusel Kütiorus. Teen kunstiakadeemias kangelasnaiste teemalist doktoritööd, kus tähtsateks märksõnadeks on naismehhanisaatorid, nõukogude periood ja töökangelased.

Esimesed kolm kokkutulekut toimusid juba 1970ndtel aastatel. Siis tuli paus ja kuigi Saaremaa Roolipiigad on käinud isekeskis koos juba 19 aastat, hakati üleriigilisi kohtumisi korraldama Jõgevamaa Natimuttide (NATI on traktorimark) eestvedamisel 2002. aastal. Nooruses nii traktoristi kui tuletõrjujana tegutsenud Loniida Bergmann hoiab ühendust kõigi maakondade naistega ja seisab nende õiguste eest. Rauast sepistatud rooliratas jääb igal aastal ühe maakonna kätte. Sellega kaasneb auväärne ülesanne organiseerida järgmine kokkutulek.

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Fideelia-S. Roots naismehhanisaatorite kokkutulekul Kütiorus (Foto F.-S. Roots)

Hingelt noored, kutsuvad nad üksteist piigadeks ja tüdrukuteks. Kogunetakse, et vanu aegu meenutada, laulda ja tantsida. Loodud on isegi spetsiaalne Roolipiigade laul, mida naistebänd esitab. Praegu on Eestis vähe naistraktoriste. Üks põhjus on majandite kaotamine ja tööpuudus, teine ilmselt ka see, et naistraktoristi ja füüsilise töö tegija kuvand ei ole enam nii positiivne. Meedias löövad laineid meelelahutajad, missid, modellid ja isegi ilmateadet loeb ilmatüdruk, kelle ülesanne on mõjuda seksikalt. Kes ütleb, mis naisele sobib ja milline peaks õige naine olema? Kas naised peaksid ütlejat kuulama?

Miks on naine ja masin feministlik küsimus?

Kuigi Eesti naised on alati koos meestega põllul ja laudas rassinud, peeti masinistiametit pikka aega ainult meestele sobivaks. EPM-i andmetel oli Eestis enne 1940. a üksikuid naisi, kes kursused lõpetasid, kuid pole teada, kas nad sel alal ka hiljem töötasid. Nõukogude perioodi jooksul töötas tollases Eesti NSVs väidetavalt umbes 800 naistraktoristi ja –kombainerit. Samas kinnitavad paljud naismehhanisaatorid, et masinatel töötamine oli traditsioonilistest naistetöödest kergem. Tänapäevani traktoriga põristav Heljo Kaubi, keda Saaremaal intervjueerisin, kirjeldas olukorda järgmiselt: „Mehed istuvad traktoriroolis ja naised punnivad suuri kive plaadi peale“. Seepärast langeski otsus õppida traktoristiks. Ainsa naisena traktoristikursused läbinud Heljo teenis hiljem välja ka kõrgeima riikliku autasu, mida naistraktorist võis saada: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja sõit Moskva ning Tähelinna. Moskvas anti auhind kätte ja Tähelinnas kohtuti kosmonautidega. Sündmust kajastati laialdaselt meedias. Heljo Kaubil on vedanud, sest teda ei ole kunagi ei ameti ega auhinna pärast halvustatud. Paša Angelina oli üks esimesi naistraktoriste 1930ndtel Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Arhailises Vene külas kehtis veel range patriarhaat, kus usuti, et kui naine traktoriga künnab, tuleb ikaldus. Et end tõestada, pidid naistraktoristid olema meestest tublimad, mis omakorda võis põhjustada meestepoolset kadedust ja vaenu.

Heljo Kaubi 1915.a. Saaremaal. Süles Pasa Angelina büst. (Foto: F.-S. Roots)

Heljo Kaubi 2015.a. Saaremaal süles Paša Angelina büst (Foto: F.-S. Roots)

Mary Buckley (2006) tõdeb, et kui Nõukogude liidus 1930ndtel asuti moodustama naistraktoristide brigaade, said maanaised esimest korda ajaloos meestega võrdõiguslikuks ja võisid neid isegi töötulemustes ületada. Tegemist on võiduga võrdõiguslikkuse ajaloos, kus võidud pole kunagi kergelt tulnud.

Tihti küsitakse, mis kannustas naisi rasketel masinatel töötama. Kui sõja ajal oli naiste siirdumine tehastesse ja masinatele seletatav meestepuudusega, siis rahuajal näengi peamise põhjusena emantsipatsiooni. Esimesed Nõukogude Liidu traktorid mugavusega ei hiilanud: lahtine kabiin, rauast iste, rehvideta raudrattad, mootorisuitsu jaoks puudus korsten. Linttraktor, mida sujuvama liikumise tõttu just naistele soovitati, nägi välja nagu tank. Lisaks puudus naistel tööriietus. Talunaise garderoobi kuulusid seni valge seelik, pearätik ning jakk, kuid nüüd tekkis vajadus pükskostüümi järele. Pükstes naine aga ei vastanud harjumuspärasele naisekuvandile. Arvestades ohte ja takistusi, on üsna loogiline järeldada, et naisi hoidis traktoriroolis huvi masinate vastu, inimlik soov tuua rahvale oma erialaste oskustega kasu ja võimalus olla majanduslikult iseseisev. Tõsi, kolhooside algaastail maksti nii naistele kui meestele toiduainetes, mitte rahas, kuid edaspidi juba hakkas igakuine palk rolli mängima. Kasutades eesti esifeminist Lilli Suburgi väljendit, rõhutan, et varem oli nõukogude maanaine „igavene käsualune“ ja murrangut, mille tõi kaasa kirjaoskamatu orja tõus traktoristiks, ei saa alahinnata.

Sageli öeldakse, et nõukogude kord „pani“ naised traktorile nagu keegi oleks neid püssi ähvardusel rooli taha ajanud. See ekslik väide toetub ühelt poolt müüdile naisest kui kellestki passiivsest, keda pannakse sinna, kuhu parajasti vaja ja piiratud aruga olevusest, kes masinatest midagi jaga ega neist huvitu. Naised püsigu oma rollis. Teiselt poolt arusaam, et naised suunati traktorile, võib pärineda tõsiasjast, et nõukogude ajal tehti propagandat, mis kutsus naisi traktoristiks õppima. 1930. aasta 8. märtsi “Izvestiyast” leiame pildi naisest, kes sõidab traktoriga üle purunevate pottide ja pannide: kardinaalne murrang naiserollis otse naistepäeval. Määrati kvoodid, palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis aastal 1954 oli see protsent 30. Paraku kadusid eelarvamused naiste- ja meestetöödest visalt. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele. Juhtus ka seda, et naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Elmina Otsman traktoril (Foto: Fideelia-Signe Rootsu kogust)

Elmina Otsman traktoril (Foto Elmina Otsmani kogust F.-S. tehtud fotokoopia)

Paljud jäid aga raskustest hoolimata mehhanisaatoriametile truuks. Eestis on neist tuntuim töökangelane Elmina (Elmine) Otsman (1924- 2012), kes sai esimese eestlasena Paša Angelina nimelise auhinna. Esirinnas sammus ta veel kui meie esimene naistraktorist ja –kombainer ja esimese naistraktoristide brigaadi looja. Nagu Paša Angelina, pidi ka Elmina alguses oma unistuste eest võitlema. Talle ei usaldatud traktoreid, kuna ta oli „valest soost“. Tahtejõud aga viis sihile ja pärast seiklusrikast töist eluperioodi hakkas meie kangelanna noori kombainereid juhendama. 1985. aasta Nõukogude naise detsembrinumbris nenditakse: „Mehed usuvad Elminat, mida ta ütleb, seda teevad.“.

Eesti Vabariigi tulekuga muutus ka naisekuvand ja kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Kui jutuks tulid naistraktoristid, võis märgata naeruvääristavat ja halvustavat tooni. Hea näite leiab siitsamast Naiste Häälest, kus naispoliitik Marina Riisalu kostab: „Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.“

Teoreetiliselt peaks poliitik kõigi inimeste, ka endiste naismehhanisaatorite hääli püüdma, aga tegelikkuses solvab ta sadu ausaid töötegijaid, kelle produktiivseim periood jäi „vale“ riigikorra sisse. Naistraktoristidest räägitakse nagu neid poleks enam olemas, kuigi nad eksisteerivad ja saavad kõigest aru. Mu uurimisandmed näitavad, et Elmina Otsman ei ole ainus, kellele tegi halvustav suhtumine haiget ja põhjustas sügava pettumuse Eesti Vabariigis. Muidugi leidub ka neid, kel läks paremini ja kes suhtumist südamesse ei võtnud.

Puhas ime oli leida vabariigis erialast tööd. Roolikeeraja palk on praegu palju väiksem kui nõukogude ajal, kus 1970ndtel vähendati naismehhanisaatorite töönormi 10 % võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 % rohkem töötama. 1977 võitlesid naismehhanisaatorid välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristina-masinistina põllumajanduses.

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Naismehhanisaatorite kokkutulek Mustjalas 2015 (Foto: Fideelia-Signe Roots)

Astumine naismehhanisaatorite maailma on minu jaoks rikastav kogemus, mis on andnud uusi teadmisi, kuid ka ehmatavaid avastusi nii ajaloo kui naisõigusluse vallas. Ajalooliselt on naine ikka olnud pigem ohvri kui kangelase rollis. Võimsaid masinaid meestest paremini juhtiv töökangelanna on ohuks valitsevale maskuliinsele diskursusele. Leian, et see, mis valitsevat diskursust murendab, just uurimist vajabki.

RK kandidaat Krista Aru

Foto: Lauri Kulpsoo (allikas: vikipeedia)

Foto: Lauri Kulpsoo (allikas: vikipeedia)

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Krista Aru kandideerib Eesti Vabaerakonnas ja on üldnimekirjas kolmas. 

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Ei pea feministiks. Armastan inimesi ja usun, et kõige alus on vastastikune austus ja lugupidamine, üksteise soovide ja erinevate tahtmiste mõistmine ja arvestamine. Sooline kuuluvus ei ole esmatähtis.

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Ma pole veel suures poliitikas. Olen vaid valmis kohustust ja vastutust võtma.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Peatada ääremaastumine töövõimaluste loomise ja sotsiaalse keskkonna edendamise abil. Tagada inimestele võimalus väärikaks eluks ja toimetulekuks, sh sotsiaalne kindlustunne sõltumata elukohast. Edendada kõikidel tasanditel kultuuri- ja hariduselu, tagades kõigile võrdsed võimalused ligipääsuks.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Pole sobilikud. Valitud peaksid saama ikka need, kes valijatelt ise kõige rohkem hääli saavad.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Nõukogudes on naised vajalikud ja kasulikud, sest vaatavad asjadele veidi teise nurga alt. Seega – kui me teisiti veel ei oska arvestada, siis peavad ettenähtud kvoodid olema. Kuigi ma ootaksin pigem seda, et naised oleksid nõukogudes esindatud loomuliku valikuna.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Võrdväärse töö eest võrdväärne palk. Võimalus töötada haridusele ja oskustele vastaval ametikohal. Võimalus paindlikumaks tööajaks ja kaugtöö võimaluse mitmekesisem kasutamine. Oskus rakendada sobivale tööle ka vanemas eas ja väikelastega naisi.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Jah, kavatsen. Naistega seotud kodanikuühiskonna arengut. Minu meelest on see alahinnatud ja vähe edendatud.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Küsimus on vajaduses pideva kommunikatsiooni järele. Internet on abiks, aga ei asenda vahetut emotsionaalset suhtlemist, mida peaks palju rohkem olema. Riigikogu on kaugenenud elust, seda aga ei tohiks olla. Selle suhtumise muutmiseks saavad naised palju ära teha.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Lagle Parek (IRL). Inimene, kes läbi elu suutnud jääda heaks inimeseks, Tema töökus, hingesuurus ja oskus hinnata elu ja inimesi on olnud imetlusväärsed.

Kaasaja kangelased ja deemonid. Intervjuu Fideelia-Signe Rootsiga.

Fideelia-Signe Roots kangelanna

Evelin Tamm

Alanud aasta teisel päeval arutasime mitmekülgselt andeka kangelas-kunstnik-kondiitri Fideelia-Signe Rootsiga tema doktoritöö teemadel, rääkisime kunstist ja elust üldse. Detsembri alguses avati Tallinnas Kunstihoone sisehoovis Fideelia näitus „Kangelanna teekond“, mida saab külastada kuni 21. jaanuarini.

Evelin: Näituse “Kangelanna teekond” saatetekstis kirjutad, et otsid viise “kuidas teha nii, et naise keha meenutaks aktiivse kangelase keha, ja just siis kui ta on palja rindkerega, mis peaks väljendama tema vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks muuta teda seksuaalobjektiks” (lk.7). Mind inspireeris seda intervjuud tegema foto Sinust kollaste Annelinna majade taustal. Kaasaja kangelanna, milliseid kangelastegusid tuleks täna esimese asjana ette võtta? Mis on mugavusühiskonnas kangelaslikkuse mõõde üleüldse?

Fideelia: Probleem ongi selles, et suurem osa inimesi ei suuda end mugavustsoonist välja rebida. Kangelasteaeg näikse olevat möödas, ometi oleks just praegu uusi kangelasi vaja, nii mehi kui naisi. Esimese asjana tuleks ühiskonnaelu ümber korraldada, nii et kõigil oleks hea elada. 🙂

Täpsustan, et kollaste majade pilt kuulub videosse „Annelinna apoteoos“ (http://youtu.be/m_z_dQZBK30), mis oli Tartus Y-galeriis näitusel „A(nne)linnad“ (https://annelinnaportaal.wordpress.com/2014/11/24/visioonikonkursi-naitus-annelinnad/) Doktoritöö osana tehtud Voore linna päästmise videos on kollaste majade asemel mustad ning aeglaselt süttivad aknad näitavad vabaduse saabumist. Teosed valmisid enam-vähem samal ajal ja mõjutasid teineteist.

Evelin: Lugesin Sinu uurimispäevikust pööripäeva-öisest retkest Vooremäe metsa (samas lk 11). Õpid sellest kogemusest, et kangelane ei tohi vaadata tagasi. Hoolimata sellest avaldasid täna oma blogis 2014 aasta kokkuvõtte (vt http://fideelia.blogspot.se/2015/01/aastakokkuvote.html). Ka minul on igal aastal kiusatus teha tagasivaateid ja sealt edasi uusaastaplaane. Samas ei sobi selline süsteemne planeerimine justkui kangelase müütilisse maailma. Kas oleme liialt ratsionaalsed ja seetõttu on kangelaslikkus väljasuremisohus?

Fideelia: Täiesti võimalik, et üks kangelaslikkuse kriisi põhjuseid on liigne ratsionaalsus. Nõukogudeajal tahtsid lapsed saada kosmonautideks, nüüd kohtutäituriteks. Romantikaloor, mis ümbritseb kangelastemaailma, on lõhki rebitud. Ma ei ole nn nõukanostalgik, aga igaüks, kes on tol ajal elanud või teemaga kursis, teab, et eksisteerisid kosmose- ja töökangelased, kangelasemad jpt. Tänapäeva maailm on asjade- ja rahakeskne, mis on mõneti arusaadav, sest näljane mõtleb ikka leivast ja tühja kõhuga kangelastegusid ei soorita. Tasub mõtiskleda, kas igapäevamuredega maadlemist võiks vaadelda kangelasteona, sest seal on küsimuseks pelgalt füüsiline ellujäämine, mitte sellest kõrgemad ja üllamad eesmärgid, mida loetakse kangelase teekonna osaks. Mis puudutab tagasivaateid oma elule või läinud aastale, siis see on kangelasele ikka lubatud, sest kui ta juhtumisi tegi vigu, saab ta end parandada. Konkreetse kangelase teekonna ajal on tagasivaatamine mis iganes põhjusel rangelt keelatud ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et seda suurepäraselt teades, vaatasin siiski tagasi. 😀 See näitab, kuidas monomüüt võib vahel märkamatult meid mõjutada.

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Evelin: Olen viimased viis aastat elanud suurema osa oma ajast Skandinaavia heaolust ümbritsetuna. Ka siin võitlevad inimesed igapäevaste maksude ja majalaenu tasumise nimel, kangelaslikkus on hoolimata kõikide täidetud kõhtudest pigem marginaalne nähtus. Samas, päästmas käiakse näiteks Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Konkreetsele kangelasteole kolmandates riikides (näiteks koolimaja ehitamine või vihmametsa päästmine) eelneb põhjalik ettevalmistus ja selleks on olemas globaalsed rahastusskeemid, mis kangelaste reisi- ja elamiskulud tasuvad. Arenenud riikides oleks kõik justkui valmis ja kangelaste võitlusväli asub kusagil “eemal”, päästa on vaja “neid teisi”.

Fideelia: Nii see kipub olema küll, kuigi ma ei usu, et üheski heaoluriigis enam ainsatki kitsaskohta poleks. Samas on teada juhtumitest, kus Aafrikas päästetakse neid, kes sedasorti päästmist ei vaja või päästetakse ebaefektiivselt, kuna mingid firmad tahavad end lihtsalt reklaamida. Kunstnik Renzo Martens tegi sel teemal ülihea filmi “Enjoy Poverty”. Kangelastegude sildi all ei pruugi alati sündida kõige puhtamad mõtted ja teod. Tihti kaheldakse, kas üksikisikul on üldse tänapäeval võimalik midagi suurt ära teha. Mina vastaksin, et on küll, aga need teod ei pääse tavaliselt enam samamoodi mõjule nagu vanasti,  vaid kulgevad infomüras märkamatult. Igaüks ei tahagi, et ta heategusid märgatakse. Mina olen näiteks viimasel ajal asunud rohkem loomade õiguste eest seisma, küll mitte selleks, et saada mingit kangelasetiitlit, aga leian, et loomad on kaasaegses kultuuris kõige nõrgemal positsioonil. Inimesed on orjastanud kogu looduse, sealhulgas loomad ja kui inimesed neid ei vabasta ega kaitse, ei ole loomadel mingit lootust. 😦 Loomaõigused on naiste õigustega ajalooliselt seotud.

Evelin: Kui meenutada 2012. aastal „Pealtnägijas“ näidatud šokeerivat videot sigalate olukorrast Eestis, siis minu arvates võiks nende kaadrite filmijaid siiski kangelasteks pidada. Tegemist oli ohtliku ja ebameeldiva aktsiooniga, mille tervendav mõju on täiesti arvestatav. Sellise kangelasteoga saaks hakkama nii mehed kui naised. Kirjutad, et näituse eesmärgiks on kangelaslikkuse mõõtme avardamine selliselt, et ka naised mahuksid kangelase kriteeriumitesse. Oma kunstis pöördud korraga tagasi müütide suunas, aga pilk vaatab samal ajal justkui tulevikku. Miks valisid oma näituse keskseks teemaks just Voore linna päästmise legendi?

Fideelia: Nõustun täielikult, et salaja loomafarmide filmijad on kangelased! 🙂 Imetlen neid väga. Voore linna legendi valisin oma repertuaari isiklikel põhjustel. Nimelt asub Vooremäel minu perekonna mets ja Raudallikas, mille all olevat Voore linn, on osaliselt meie metsas. Nagu paljud sellised avastused, tuli ka see mulle juhuslikult vanu müüte guugeldades. Tahtsin oma uurimistööd alustada päris algusest, nagu feminist Evelyn Fox-Keller ütleb, minna juurte juurde ja vaadata, kust ja kuidas kangelased tekkisid, millist tüüpi inimesi ja olendeid on ajalooliselt kangelaseks peetud, mis vahe on kangelasel, amatsoonil ja vägilasel jne. Voore linn pakkus loometööks mitmeid võimalusi. Kõigepealt tuli allikas ummistusest puhastada, et vesi voolama hakkaks ja juba see oli minu jaoks kangelastegu. Kui esimest korda suvisel pööripäeval allikal käisin, et linna päästa, vaatasin allikale minnes tagasi ning sain aru, et teema on palju mitmekihilisem kui alguses tundus. Seepärast tegin kaks teost: lavastus, kus nagu ütlesid, põimub minevik tänapäevaga ning dokumentaalfilm, kus näeme tänapäevast inimest igal pööripäeval linna päästmas. Lavastuses olen palja ülakehaga, kuna meessoost kangelased on sageli kas paljad või poolpaljad. Mind huvitab, et kui kangelase teekonda sooritav naine on paljas või poolpaljas, on ta siis pigem seksuaalobjekt, kui kangelane? Mind üllatas hiljuti ühe tudengi kommentaar eelöeldule: ta imestas, et nende paljaste meeskangelaste peenis on alati nii väike. 😀 See näitab kujukalt, et ka meeste kehasid vaadeldakse seksuaalsest aspektist lähtuvalt, ometi on see naiste juures palju valdavam ja tihti ka ainuke kriteerium, mille järgi neid hinnatakse. Olen senini teinud kolm katset päästa pööripäeval Voore linna, aga need kõik on erinevatel põhjustel luhtunud. Kangelase teekond võib olla lootusetu üritus püüelda ülla eesmärgi poole. Voore linna vabastamise lugu on seotud ka loomislooga, kus üritatakse luua uut reaalsust. Kunstiakadeemia doktorantuuris on kunstniku ülesanne tegelda loominguga. Ta peab valmis saama kolm eelretsenseeritavat näitust, kuid lisaks ka oma teemat kirjalikult akadeemilises laadis analüüsima.

Evelin: Mari Kartau võtab Rahvusringhäälingu kodulehe kultuurilisas Sinu näituse arvustuse kokku alljärgnevalt: “Fideelia üllatab nii kunstnikuna kui elus ootamatute käikudega. Eks aeg näitab, kuidas see tema karjäärile mõjub. Praegune maailm soosib pigem mutrikesi, kes järjekindlalt oma igavat trummi tagudes lõpuks mõjule pääsevad. Loodame, et kehtiv mentaliteet muutub loomingulisemaks ja rutiinivabamaks, ja kelle muu, kui knopkainglite ja naiskangelaste kaasabil.” (http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7) Kuidas seda mõtet kommenteeriksid?

Fideelia: See on huvitav mõte ja tekitas mulle silme ette pildi hallides riietes ilmetust seltskonnast, kes aastakümneid igava väljanägemisega trummidel igavaid rütme taovad. Vahepeal kinnitab mõni tähtis onu või tädi neile ordeni rinda ja tegevus jätkub. See oleks muide väga huvitav kestvusperformance. Mari Kartault endalt peaks küsima, mida ta täpsemalt mutrikeste all mõtles, aga mis minusse puutub, siis juba mitu aastat tajun kultuuris ja ühiskonnas etableerumist, poliitilist korrektsust, uudsete ideede sumbumist, käegalöömist jms. Mässumeelsus kadus peale 2011. aastat. Miks ja kuhu, ei oska öelda. Minult on lausa küsitud, miks pean vajalikuks uurida nii aegunud teemat nagu kangelased, kui ma ise ka ütlen, et kangelaste aeg on möödas. Aga just sellepärast ongi vaja uurida!

Evelin: Kangelaste aeg on möödas, sest oleme justkui jõudnud arenenud riikidele järele, sellesse lääneliku mõtlemise labürinti, kust välja murdmiseks on hädasti vaja diskokera… Hm. Kas näed ennast narrina, kes kuninga jalgade ees võib kõik julgelt välja öelda või milles on sinu erilise vabaduse saladus, Fideelia?

Fideelia: Diskokera mu näitusel sümboliseerib pigem monomüüti, aga kindlasti on selles ka viide tänapäevale. Mulle meeldib, kui kunstipublik pakub erinevaid tõlgendusi. 🙂 Tarmo Jüristo, kes samuti kangelaseteemat uurib, kirjutab, et üleelusuuruse kangelaslikkuse sära oli hakanud tuhmuma juba seoses 20. sajandi suurte sõdadega, kuid tõsisesse kriisi jõudis see siiski alles 1970. aastatel (2013:152). Põhjuseks ilmselt olidki kaks maailmasõda, mille tagajärjel kadus usk inimlikku headusse ja kõrgetesse ideaalidesse. Kas siis alateadlikult või teadlikult, aga ka osad kunstnikud hakkasid sõdade ajal kujutama ängistavaid koledusi. Peale sõdu tuli läänes tarbimiseajastu, nüüd elame infoajastul. Kangelastele nagu ei oleks ruumi, aga samas on just vaja inimesi, kes julgeksid ausalt öelda, mis on valesti ja mitte ainult lobiseda vaid ka tegutseda. Keegi vast veel mäletab Mari-Liis Lille kõne “Mis on sellel pildil valesti” (2013). Kõne oli nii võimas, et temalt küsiti, kes selle talle valmis kirjutas. Kurb küll, kuid Eestis ei oodata üheltki naiselt ei julget sõnavõttu ega piisavalt teravat sulge, et see ise valmis kirjutada. Eesti naised on kuulekad ja teevad seda, mida neilt oodatakse. Positiivses mõttes pahasid tüdrukuid on vähe. Kõne oli hea, ometi ei muutnud see midagi. On vaja tegusid, mitte lõputut kõnelemist. Infomüra on ületanud igasugused piirid. Ma ei kuula peaaegu üldse enam muusikat ega vaata telekat, kuna tahan et aju puhkaks.

Ma ei identifitseeri end narrina, aga tänapäeva meedia muudab kõik minusugused narrideks. Tahaksin olla tõsiseltvõetav. Muidugi on mu loomingus huumorit ja üllatavaid käike, aga see ei muuda mind veel külahulluks. Kunstniku positsioon on selle poolest eriline, et ta ei ole enamasti kliinilises mõttes hull ega lollike, aga ta teeb tavamõistes ootamatusi. Samas puudub tal otsene võim mingeid rahavooge suunata, seadusi muuta ja kõnepidamises on ta pigem nõrk. Kunstnik saab oma ausad väljaütlemised valada loominguvormi ja ta võib oma tegusid põhjendada oma elukutsega. Kõik teavad, et kunstnikud ongi teistsugused. Usun loominguvabadusse, kuid samas ei poolda vaimset või füüsilist vägivalda endast abitumate suhtes nagu tegi Soome kunstnik Teemu Mäki, kes tappis kirvega kassi ja ejakuleeris kassi laiba peale. Hiljem kirjutas ta sellest raamatu, aga kuritegu jääb kuriteoks ja minu jaoks ei ole ta enam kunstnik vaid mõrvar, kes tappis süütu olevuse nö kunsti nimel ega saavutanud sellega midagi peale paljude hukkamõistu. Inimkonna kultuur ongi kohati ehitatud julmuse vundamendile ja seepärast suhtun kultuuri kriitiliselt.

Evelin: Kuulasin hiljuti Wagneri ooperit Parsifal Metropolitani vahendusel. Mind hämmastas muusika tohutu agressiivsus, seda oli võimatu lõpuni kuulata. Loodud kunstiteose mõju on enamasti ettearvamatu. Kunst ei ole kommunikatsioon, ütleb Deleuze, kunst on vastupanu (resistance). (vt https://www.youtube.com/watch?v=7DskjRer95s) Kas oled oma kunstiloomingust selles võtmes kunagi mõelnud?

Fideelia: Loodud teos hakkab oma elu elama ja looja seda enam eriti mõjutada ei saa. Vahel saadakse ühest ja samast teosest risti vastupidiselt aru. Kunstis on nii kommunikatsiooni kui vastupanu elemente. Kommunikatsioon on alati vigane, seega kunstnik ei saa iial kindel olla, mida tema loomingust välja loetakse. Mu mõtteviisiga sobivad hästi Frankfurdi koolkonna filosoofid, näiteks Herbert Marcuse (1898 – 1979), kes väitis, et kunst on illusioon ja õnnelubadus, mis ei täitu iial ja seepärast pole kunsti vaja vaid selle asemel tuleb tänavail võidelda, et ühiskonda paremaks muuta. Theodor Adorno (1903 – 1969) siiski uskus, et kunsti on vaja, aga leidis, et ainult mässav kunst on vaba ja kõige vabam kunst on selline, mis senise kunsti taustal mõjuks mittekunstina. Seevastu kunst, mis publikule meeldib, on kehtiva korra toetamise vahend. Nii et mina olen elus peamiselt mässanud ja müügikunsti olen teinud vähe. Raha saan vajadusel teenida kondiitrina. Lisama peab muidugi, et kunstniku mäss on ajutine seisund, sest kapitalistlikul ühiskonnal on omadus mäss alla neelata ja kaubastada. Sellest saab hästi aru, vaadates mis on juhtunud Tartu tänavakunstiga.

Evelin: Eesti naistest kui kangelastest on väga vähe materjale. Legendaarsed on enamasti mehed (sealjuures isegi legendaarsete õpetajate hulgas, kuigi kaugelt suurem enamus õpetajatest on naised!). Milliseid naiskangelasi sa oma uurimisteekonnal märganud oled? Tegid intervjuu Hollandi amatsooniga, aga kas Eesti ajaloost on sul eeskujusid või huvitavaid leide olnud? Ma ei pea siinkohal silmas müütilisi olendeid.

Hetktõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna lugu 2014 (2)

Hetktõmmis videost Voore linna lugu 2014 (2)

Fideelia: On tõsi, et materjalihulk pole kuigi suur, aga oma senini kõige huvitavamaks Eesti leiuks pean nõukogudeaegset töökangelast Elmine Otsmani. Töökangelasi oli palju, aga ta tõuseb selle poolest esile, et oskas endast ja oma elust väga haaravalt kirjutada. Soovitan lugeda Elmine raamatut “Põldude kutse” (1982). Elmine Otsman oli Eesti esimene naismehhanisaator ja ka esimene naiskombainer. Ta sündis Venemaal eestlaste peres, aga peale II maailmasõda saadeti ta Eestisse põhjendusega, et ta peab aitama siinset põllumajandust käima lükata. Eestis ei olnud sel ajal veel ainsatki naistraktoristi, naisi nn meeste töödele siin ei usaldatud ja Elminele ei antud erialast tööd. Hiljem tõusis ta oma võimetelt esimeseks terveks vabariigis ja sai esimesena kõrgeima auhinna, mida nõukogude liidus naismehhanisaator võis saada: Paša Angelina büsti. Kui Elmine oli esimene naistraktorist Eestis, siis Paša Angelina oli esimene naistraktorist terves Nõukogude Liidus. Naistraktoristide kohta liigub müüt, et nad on mehelikud ja karmid kapid, kel puuduvad inimlikud tunded ja neid kiputakse ka naeruvääristama nagu kõike nõukaaegset. Vähesed teavad, et endised naismehhanisaatorid käivad siiamaani igal aastal koos. Minagi sattusin nende viimastele suvepäevadele ja veendusin, et tegu on vaprate naistega, kes on teinud väga rasket tööd ja oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Välimuselt on nad täiesti tavalised. Elmine Otsman oli väike ja kleenuke, aga üliinimlikult vastupidav. Minu jaoks on ta super kangelane. Kirjutan need sõnad lahku, sest kokkukirjutatult tähendab superkangelane kindlate tunnustega USA superkangelase žanri tegelast ehk siis väljamõeldud kangelast. Sellise mõistete liigituse pakkus välja koomiksiuurija Peter Coogan. http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Coogan

Mu järgmine näitus käsitleb Elmine Otsmani ja nõukogudeaegsete töökangelannade teemat.

Evelin: Eestis on lihtsad tööd ja nende tegijad tänapäeval suure põlu all. Töökangelane on pigem kui sõimusõna, samas töötab kaugelt suurem osa eestlastest väga lihtsatel ametikohtadel. Mind on aastaid kurvastanud palganumber, mida “tavalise” igapäevatöö eest Eestis makstakse. Oled kunagi korraldanud Tallinnas meeleavalduse, kus nõudsid loova töö eest tasu. Selline avalik protest murendas piire intelligentsi ja tööliste vahel, sest enamasti on meeleavaldusi seostatud töölisklassiga. Milline mõju sellel aktsioonil veel oli?

Fideelia: Mul on hea meel, kui see lõhkus piire intelligentsi ja töölisklassi vahel, kuna mulle sellised piirid ei meeldi. Osa aktiviste hakkas sel ajal ka kunstnikke kunstitöötajateks kutsuma. Nagu arvata võiski, siis kohest praktilist mõju sel aktsioonil ei olnud. Asi piirdus esialgu avaliku diskussiooniga. Hiljuti siiski tuli seadusemuudatus, kus vabakutseline kunstnik saab teatud tingimustel tervisekindlustuse. On hea, et asjad liiguvad. Mõnikord makstakse üritusel või näitusel osalemise eest isegi väikest honorari.

Evelin: Tänapäeval otsustab kangelaste ja antikangelaste valiku üle meedia. Seetõttu võidakse olulisi sündmusi märkamatult mööda lasta ja tühistest episoodidest saavad suursündmused. Milline on kunstniku võimalus mingit konkreetset mõtet põlistada? Kas näed kunsti oma aja loo jutustajana? Või kuidas üldse tekivad kaasaja müüdid Sinu arvates?

Fideelia: See on oluline küsimus, sest meedial on suur võim ja ma näen kogu aeg nii naise kui kunstnikuna, kuidas meedia püüab mind paika panna, aga võitlen oma õiguste eest ka sellel rindel ning soovitan ka teistel sama teha. Ärge laske meedial endaga manipuleerida. Kui tunnete, et teile tehakse ülekohut, tõstke häält.

Kaasaja müüdid tõesti tekivad suuresti meedia abil ja kangelased on tegelikult meelelahutusmaailma staarid. Olukord on absurdne, sest ma pole kunagi vaadanud saadet “Baar”, aga tean, et olemas on Baari-Paavo. 😀

Kunstniku võimalus mõjule pääseda on kahetine, sest meedia, eriti kollane meedia moonutab sõnumit tugevalt, kui samas „Sirpi“ loeb vaid tühine osa ühiskonnast. Ainuke variant saada kunstniku käest täpselt teada, miks ta midagi teeb tundub olevat näituste külastamine ja isiklik kohtumine kunstnikuga. Minuga saab kohtuda EKA galeriis 13. jaanuaril kl 18.00. Mind küsitleb seal EKA kunstiteaduse tudeng Ruuda Liisa Malin. Samal õhtul improviseerib helilooja Gerhard Lock reaalajas muusikat mu videole „Voore linna päästmine“.

EKA galerii asukoht ja lahtiolekuajad

Vabaduse väljak 6/8, Kunstihoone sisehoov
Näitus on avatud 11.12.2014–21.01.2015
T–L 12.00–18.00
Sissepääs tasuta
NB! Galerii on suletud 21.12.2014–04.01.2015

Loe lisaks:

ERROR #9 FIDEELIA-SIGNE ROOTS. KUI NAINE TAHAB OLLA KANGELANE

FIDEELIA-SIGNE ROOTS: DOKUMENTAALNÄIDEND „VIRU LAULIK JA KOIDULA“

POLIITIKAT EI TEHTA AINULT PARLAMENDIS! ONLINE-INTERVJUU KRISTINA PAPSEJEVAGA

Ära unusta valimas käia! 2014 aasta feministi, šovinisti ja homofoobi valimised kestavad 18. jaanuarini.