RK kandidaat Marianne Mikko

19. Marianne Mikko Foto Gerd TarandRiigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Marianne Mikko kandideerib Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas ja on Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosas on erakonna teine kandidaat.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Sellisele küsimusele armastan vastata oma lemmiknäitleja Nicole Kidmani sõnadega: ”Mina ja feminist? Loomulikult olen ma feminist. Ma olen ju naine!” See on täna rohkem kui varem küsimus inimõigustest. Leian, et need kümned, võib-olla isegi sajad noored mehed, kes peavad end feministideks, on ülioluline liitlaskond naissoost feministidele. Muide, neli-viis aastat tagasi küsiti minult feministiks olemist alatasa, aga viimased paar aastat enam mitte. Eriti pärast seda, kui mu akadeemikust abikaasa ajakirjanikule leebelt naeratades teatas, et tema on ka feminist.

Kuidas jõudsid suurde poliitikasse?
Olen elukutseline ajakirjanik. Ent ühel hetkel 13 aastat tagasi tehti mulle ettepanek liituda Mõõdukatega. Mitu kuud mõtlesin, siis aga langetasin otsuse astuda erakonda. Olin ju selleks ajaks elanud kuus aastat Brüsselis, kus nägin väga lähedalt, missugust poliitikat ajavad sotsiaaldemokraadid. See meeldis mulle. Oma esimest avaldust BNSile 2002. aasta lõpus mäletan hästi: ”Astusin erakonda, sest soovin Eestis suurendada hoolivust”.

Paljud Brüsselisse akrediteeritud ajakirjanikud olid kas ise sotsiaaldemokraadid või elasid sotsidele südamest kaasa. Kui ma oma rahvusvahelistele sõpradele teada andsin, et parteisse astusin, siis kellelgi ei tekkinud hirmu, et olen konservatiiviks hakanud.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Minu kirg on välis- ja julgeolekupoliitika. Viimased neli aastat olen olnud riigikaitsekomisjoni liige. Ukraina kriis on selge märk, et meie kui Riigikogu liikmete eriline kohus on tegelda kaitseküsimustega. Olla tsiviilkontroll ja strateegiline suunanäitaja, samal ajal tegelda ka kaitseväelaste sotsiaalküsimuste lahendamisega. Minu meelest on aeg sealmaal, kus Eestis peaks üha kõvema häälega esitama küsimuse, kas mitte kehtestada kohustuslik ajateenistus soost sõltumata. Hetkel on ajateenistus neidudele vabatahtlik. Minu meelest on 1% tütarlapsi ajateenistuses vähevõitu. Leian, et parim Eesti kaitse seisneb selles, kui vastane saab aru, et relva võivad haarata nii mehed kui ka naised. Teisisõnu – kaitsetahe on selline, et pole mõtet rünnata. Et tegemist on alistumatu rahvaga.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Püha taevas, mida ma arvan!?! Mul tekstki lauasahtlis olemas. Kohe pärast naistekongressi möödunud aasta märtsis asusin tegutsema. Ent siis tuli suvi peale ja septembris sain aru, et tegelikult olen absoluutselt hiljaks jäänud. Valimisseadus peab olema täpselt üks aasta enne järjekordseid valimisi Riigikogu poolt heaks kiidetud. Mitte mingi nipiga poleks jõudnud seda teha. Või oleks jõudnud sügistalvel valimisseaduse muudatuse küll vastu võtta, aga sellega poleks praegusi valimisi silmas pidades saanud ühegi partei tagatuba survestada, sest ühe aasta nõuet poleks olnud võimalik järgida. Ent uue koosseisu puhul on see esimene asi, mille valituks osutudes ära teeksin.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Hädavajalik Eesti nigelat olukorda silmas pidades: üheteistkümnest börsiettevõttest vaid kolmes on üldse naised esindatud. Kogu hala, et kust küll leida neid naisi, kes on suutelised nõukogudes adekvaatseid otsuseid  langetama, tahan lõpetada konkreetse vastulausega. Kui Estonian Airi nõukogus oleks olnud kasvõi üks naine, võib-olla oleks ta suutnud ära hoida õhufirma pankroti, kuhu 100% meestest koosnev nõukogu Estonian Airi suunas.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Pole ühte teemat. Minu poliitika tegemine on aastaid kandnud soolise palgalõhe vähendamise pitserit. See on sama aktuaalne teema nagu viis aastat tagasi. Tõsi, mure on teadvustatud. Aga tuleb minna edasi! Nüüd juba ühiste koondatud jõududega. Viimasel ajal valutan südant üha enam naistevastase vägivalla pärast. Me hakkame alles tasahilju tunnistama tõsiasja, et iga kolmas naine on oma elu vältel kannatanud füüsilise vägivalla all. Igatahes arvan, et kui suudame moodustada soolise võrdõiguslikkuse komisjoni riigikogus, oleks paljud ühiskonda painavad probleemid kiiremini lahendatud.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Muidugi kavatsen ma osaleda kongressil. See oli väga inspireeriv kogemus, millega lahkusin möödunud aasta kevadel rahvusraamatukogust. Kui kongress toimuks 2015. aastal, siis tuleks arutada selliseid teemasid nagu naised ja valitsemine, naised ja vägivald, naised ja vaesus.

Kuidas kavatsed edendada riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Olen optimistlik uue loodava soolise võrdõiguslikkuse komisjoni asjus. Paljudes rahvusparlamentides taoline komisjon eksisteerib, ülim aeg on see ka meil luua! Poliitilise tahte korral on absoluutselt kõik võimalik. Ilmsesti saab see loodav komisjon suuresti olema naiste poolt domineeritud komisjon, mille uksed on avatud kodanikeühendustele, ennekõike naisliikumisega seotud MTÜdele.

Kui saaksid ühele teisele naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Mind on palju aidanud Siiri Oviir. Mina kirjutaksin soovituse Liisa Oviirile. Ta on põhimõttekindel feminist, kelle juurateadmised on vajalikud selleks, et kirjutada häid seadusi naiste õigusi silmas pidades. Pean talle siiralt pöialt!

RK kandidaat Olga Sõtnik

18. Olga SõtnikRiigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Olga Sõtnik kandideerib SDE nimekirjas ringkonnas nr 3 (Mustamäe/Nõmme), üldnimekirjas on ta 21.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Jah, olen feminist. Ja ma arvan, et ei pea seda kuidagi põhjendama.

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Olen seotud poliitikaga juba 14 aastat – alguses aktiivse KE noortekogu liikmena, seejärel ka erinevatel poliitilistel ametikohtadel Riigikantseleis ja Tallinna linnavalitsuses. Aastal 2005 sai minust Tallinna abilinnapea kommunaalmajanduse alal ning alates 2007. aastast olen Riigikogu liige.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Kindlasti tuleb tegeleda teemadega, mis on seotud inimeste sissetulekute ja elatustaseme tõstmisega. Aga ilma majanduskasvuta ei ole see võimalik, seetõttu tuleb kindlasti tegeleda ka sellega, et ettevõtluskeskkond oleks atraktiivne uuteks investeeringuteks, uute töökohtade loomiseks ja palkade tõstmiseks.

Ja me ei tohi unustada inimõiguste ja võrdse kohtlemisega seotud teemasid.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Toetan seda meetodit. See on üks kõige efektiivsemaid viise, kuidas saavutada soovitud tulemusi ehk vähemalt 40% mõlemast soost esindajaid esindusorganites.

Arvestades seda, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meeste oma, siis tõenäosus, et selle tulemusena pääsevad kogudesse ebapädevad naised, kelle ainuke eelis on nende sugu, on väiksem kui see, et meid esindavad ebapädevad mehed lihtsalt sellepärast, et nad on mehed.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Liberaalse maailmavaate esindajana minu süda  kvoote eriti ei toeta. Kuid mu aju ütleb, et ilma selliste (ajutiste!) meetmeteta jõuab naiste osakaal suurte ettevõtete juhtkondades soovitud sihini alles sajandi lõpuks. Kuna ka teiste riikide kogemus näitab, et see on ainuke reaalselt töötav vahend, siis toetan seda. Aga kvoot on siiski ainult vahend, mitte eesmärk omaette.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Palgalõhe,  töö- ja pereelu paremad ühildamise võimalused, naistevastane vägivald. Aga nende teemade kõrval tuleb ka kindlasti tegeleda spetsiifiliste “meeste” teemadega – poiste väljalangevus koolist, meeste lühem eluiga jne.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Jah, kui olen Eestis, siis kindlasti osalen. Kui see toimub samuti märtsis, siis tõenäoliselt toimub see üheaegselt koalitsioonilepingu ja valitsuse kokkupanemisega. Seetõttu võiks seekordne naiste kongress anda oma sisendid järgmisesse koalitsioonileppesse ning samuti anda ka suunised valitsuskabineti moodustamiseks.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Ma olen hea meelega suhelnud ja suhtlen ka edaspidi erinevate organisatsioonide esindajatega nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kanalite kaudu. Seisan ka selle eest, et ka järgmises riigikogus oleks naisteühendus, ning et see ei oleks ainult paberi peal, vaid ka tegelikult toimiv organ.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?Soovitan Yoko Alenderit! Puutusin temaga esimest korda kokku Euroopa Parlamendi valimiskampaania ajal. Tegemist on väga aruka ja  targa inimesega ja lisaks sellele veel nelja lapse emaga.

RK kandidaat Gea Kangilaski

16. Gea Kangilaski

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Gea Kangilaski kandideerib Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas, üldnimekirjas on ta 18. kohal, Tartu linna nimekirjas 5. kohal.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Jah. Ma olen feminist.

Kuidas saaks teisiti üldse olla? Meie ühiskonnas on nii palju kohti, kus naiste ja meeste ebavõrdsus riivab silma. Suur palgalõhe, naiste vähesus esinduskogudes ja ettevõtluses, meedia kaudu aina uuesti võimendatavad stereotüübid sellest, kuidas naine teostab end armastuses, lapsi kasvatades ja mehe kaudu; mees aga töös ja raha teenides; konservatiivne haridussüsteem, mis surub naised-mehed traditsioonilistesse soorollidesse ja neist lähtuvaisse erialavalikuisse, mis omakorda viib naisi tõenäolisemalt vaesusriski kui mehi; erinevad käitumisnormid meestele ja naistele jne. Rääkimata kõigist neist kordadest, mil feminist minus isiklikku motivatsiooni tegutseda juurde kogub. Kui keegi mu käest taas küsib, et miks teen seda kõike mina ja mitte minu mees, kes hoiab ja tegeleb selle kõige kõrvalt meie lapsega, kui järjekordselt juhitakse jutt arutletavalt teemalt mu välimusele, kui mõni tumedas ülikonnas isik vaatab mulle ülalt alla ja alustab küsimusele vastamist sõnadega “noor neiu…” (ma olen 36-aastane, ma olen naine ja ma tean, mida ma teen!)

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Ma ei oska suurt ja väikest poliitikat rangelt eristada 🙂 Ma olen alates ülikooli lõpetamisest olnud tegev eri kodanikuühendustes, poliitika mõjutamine on olnud loomulik osa minu elust ja tööst. Ehk võib selleks sammuks suurde poliitikasse pidada siis meeleavalduste Aitab Valelikust Poliitikast organiseerimist? Kuna meeleavaldused ei viinud soovitud tulemuseni (ausama, avatuma, läbipaistvama poliitika poole ükski erakond selget kurssi ei võtnud), siis  otsustasime koos mõttekaaslastega asutada Tartus kohaliku omavalitsuse valimisteks valimisliidu Vabakund. Vabakund sai volikogus kolm kohta, mu isiklik valimistulemus oli 10. Tartu linnas. Aga linnavolikogus ei saa muuta riiklikku poliitikat ja ma tunnen, et mul on praegu soovi Eesti elu kujundamisel rohkem kaasa rääkida.. Sotsiaaldemokraatliku erakonna maailmavaade sobib minu vaadetega kõige paremini, siit mu erakonnavalik. Tõtt-öelda imponeeris mulle ka see, et nad jäid ainsana päris selgelt pooldavale seisukohale kooseluseaduse suhtes. Ma arvan, et suudan oma kogemustega selle erakonna suundumusis ja arengus kaasa rääkida, ja kui erakonnal valimistel hästi läheb, siis õnnestub nende kaudu ka riigipoliitikat mõjutada. See viimane on minu meelest liiga paremale kaldu, aga juba pikka aega ka stagneerunud, kardab muutusi, klammerdub võimu külge. Võim vajab aeg-ajalt vahetust, sest võim korrumpeerib. Ma ikka veel loodan sellele, et äkki õnnestub võimuvahetus juba nende valimistega.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
On kaks valdkonda, millega mu meelest Riigikogu peab kindlasti jõulisemalt tegelema. Esimene neist on seotud inimõiguste kaitse ja võrdsete võimaluste edendamisega kõigile inimestele sõltumata nende päritolust, soost, seksuaalseist eelistustest, usust jne. See tähendab lõimumis-, kodakondsus- ja pagulaspoliitika üle vaatamist. See tähendab seda, et kooseluseaduse rakendussätted tuleb õigeks hetkeks välja töötada, et seadus 2016. aastal saaks rakenduda. See tähendab elatisabifondi loomist üksikvanemate abistamiseks, süsteemsemat tegelemist perevägivallaga, eriti kannatanute nõustamisega ja lastekaitsega, vanemahüvitise perioodi jagamist vanemate vahel; aga mu meelest võiks hakata ikkagi rääkima ka sellest, et esinduskogudele ja riigiettevõtete juhtkondadele kehtestada vähemalt 40% naiste osakaalu nõue. Teine oluline valdkond on seotud inimeste toimetulekuga, eeskätt palgavaesusega, töötingimustega. Töötavate inimeste ja eriti madalapalgaliste inimeste maksukoormust tuleb vähendada ja võtta suund kapitali suuremale maksustamisele. Järjest enam tuleb tähelepanu pöörata ka inimeste töökeskkonna parandamisele, me peaks suutma ükskord ometi võtta vastu tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse. Üldse tuleb motiveerida tööandjaid rohkem töötingimuste parandamisega tegelema, sest praegu on tööandja vastutus töökeskkonna riskide hindamisel ja töötaja töökeskkonna ohutuse tagamisel väga väike.

Neile kahele valdkonnale lisandub mu jaoks üks isiklikult oluline valdkond, mille käsitlemisele tahaks kaasa aidata, see on alkoholi- ja uimastipoliitika ümbervaatamine ja käsitlemine sarnastel alustel. Tagajärgedega tegelemiselt on tarvis liikuda ennetuse poole. Pooldan alkoholi reklaami keelamist, aga ei näe ühtki põhjust, miks peaks riik kulutama  meeletult ressursse, et sanktsioneerida nii rangelt kergete uimastite nagu kanep tarbimist või oma tarbeks kasvatamist. Siin on mindud väga liiale, ühelt poolt on meil väga range karistuspoliitika, teiselt poolt väga palju tarbijaid; need inimesed aga, kes on alkoholi või kangete uimastite sõltuvuslõksus, jäävad üldse abita. Rääkimata sellest, et abita jäävad ka sõltlaste perekonnad.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Toetan. Kuid siin on tarvis teha tööd ka ühiskonna suhtumisega. Kuni naised tunnevad, et poliitikuna on neil end keeruline teostada, neile kehtivad karmimad standardid kui meessoost poliitikuile, seni ei taha naised poliitikasse siseneda. Siin saavad kodanikuühendused palju kaasa aidata. Hea näide on mu meelest surve meediale, kus me oleme nõudnud naiste suuremat osalust väitlussaadetes. Kui naisi on rohkem näha, siis see aitabki suhtumist tasapisi positiivsemaks kallutada.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Ma arvan, et see on teema, millest peaks hoopis rohkem rääkima, sest see pole üldse eriti laialdane teadmine veel, mida kvoodid tähendavad või kuidas neid rakendatakse. Kuni valitsev arvamus on, et see tähendab tööks kvalifitseerimata naiste eelistamist kvalifitseeritud meestele, seni on vastuseis jätkuvalt väga suur. Mina pooldan kvoote, üleminekuajaga ja vaid seni, kuni ühiskond on nii kaugel, et me ei tarvitse enam selliseid kunstlikke norme järgida, sest teiste riikide praktika tõendab, et kvoodid viivad tasakaalustatuma ühiskonna poole. Ma olen aga põrkunud nii tagurlike eelarvamustega selle meetme kohta, et kahtlustan, et kvootide kehtestamiseni on tegelikult veel pikk tee. Huvitav, mitu valijat ma nüüd kaotasin selle vastusega? 🙂

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Eks need samad asjad, mis ülal juba ka mainitud: perevägivald, sooline palgalõhe (eraldi peaks saama kohustuslikuks hinnata, kuidas riigi ja KOV eelarved soolist palgalõhet mõjutavad), lastehoiuvõimaluste mitmekesistamine, vanemahüvitisperioodi jagamine pikema aja peale ja mõlema lapsevanema vahel, elatisabifondi käivitamine.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)?
Tahaksin küll osaleda. Loodan, et saan kutse ka siis, kui ma Riigikogusse valitud ei saa.

Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Kvoodid ja nende võimalikkus Eestis, meetmed soolise palgalõhe vastu, sh suundumused hariduselus, mis karjäärivalikuid mõjutavad, üksik- ja kasuvanemate probleemid (sh ka kooseluseaduse võtmes, sõltuvalt sellest, kuidas selle seaduse rakendussätete arutamine edeneb), perevägivald.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Seotud kodanikeorganisatsioonidega koostöö on väga oluline, oleks tore, kui see ei piirduks üksikute kokkusaamiste või pöördumistega, vaid oleks regulaarne ja toimiv. Võiks ju kõigepealt arutada, kui palju jaksu eri kodanikuühendustel üldse on, äkki oleks mõeldav ka regulaarne nõukoda, mis võiks tegelikult püüda mitte üksnes nõu anda, vaid ka valdkonna seadusloomes osaleda ja kasvõi konkreetseid eelnõusid välja töötada. Tegelikult ei pea kõik see toimuma poliitikute initsiatiivil ja komisjonides või ministeeriumites. Aga ma arvan, et koostöösse ei peaks kaasama üksnes Riigikogu naisliikmeid, vaid ikka kõiki, kes soolise võrdõiguslikkuse teemaga tegelevad, ausalt öeldes on nii mõnedki mehed siin edumeelsemad kui naiskandidaadid.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
SDEst julgen kindlasti soovitada Kristina Kallast. Ta on kodanikuaktivist ja inimõiguslane, kes väsimatult selles valdkonnas töötanud ja kelle kõigutamatu usk sellesse, et asju saab lõpuks ikka paremaks muuta, mõjub väga innustavalt.

Tõstan esile ka Kadri Simsonit. Tema areng poliitikas on olnud märkimisväärne, pean teda targaks ja väga sihikindlaks naiseks. Ta on olnud kaua poliitikas, aga ei ole ennast seal kaotanud, mõjub ikka värskelt ja edasipüüdlikult, tema eeskuju ilmselt toob teisigi naisi poliitikasse.

RK kandidaat Mailis Reps

Foto: Olga Makina

Foto: Olga Makina

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Mailis Reps kandideerib Viljandi- ja Järvamaal Keskerakonna esinumbrina ning on erakonna üldnimekirjas kuuendal kohal.

Kas pead ennast feministiks?  Kuidas põhjendad?
Jah, olen naisõiguste kaitsja, keda nimetatakse ka feministiks. Pean õigeks, et naistel ja meestel on võrdsed võimalused nii perekonna- kui ka tööelus. Loomulikult on meile looduse poolt antud mõningad erinevused laste kandmisel ja toitmisel, kuid see ei tohi olla põhjendus, miks naistel on madalamad palgad või madalam enesehinnang. Kindlasti on Eesti naised väga hästi haritud ning väärivad palju tugevamat positsiooni ühiskonna ja ettevõtluse otsuste tasandil. Naised peavad ka Eestis saama läbi klaaslae.

Kuidas jõudsid suurde poliitikasse?
Poliitika on muutuste läbiviimise juures võtmekoht ning soov muudatusi ellu viia on mul olnud alati. Olin aktiivne õpilastasandil, hiljem tudengipoliitikas, samm edasi suurde poliitikasse tuligi just läbi eelneva aktiivse tegevuse. Just seetõttu kutsuti haridusvaldkonnas kaasa lööma. Nüüd olengi tegelenud enam kui 13 aastat just hariduspoliitikaga.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Kõige valusam teema on täna inimeste toimetulek – töökohtade loomine ja seda eriti maapiirkondades, palkade ning pensionite kasv ja riiklik elamumajandus, mis võimaldab soodsalt kodu luua. Haridusvaldkonna sõlmküsimus on seotud majanduse elavdamise ning ettevõtluse toetamisega – inimesed koonduvad Tallinna ja Harjumaale. Maapiirkonnas suletakse koole ning terved piirkonnad jäävad tühjaks, samal ajal on vaja Harjumaal ja Tallinna mitmes piirkonnas koole juurde luua. Ettevõtluse toetamise ning maksusoodustustega on võimalik luua töökohti selliselt, et inimesed ei pea oma kodudest lahkuma. Jutt paratamatusest ei ole õigustatud. Võrdõiguslikkuse poliitikas on aga esimene samm probleemi tunnistamine, täna püütakse kahjuks väita, et tegemist on isikliku probleemiga, kui naised ei küsi paremat palka. Võrdõiguslikkus on aga riiklikul tasandil süsteemne töö – kahjuks seda veel ei mõisteta.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Eesti Keskerakond on seda aastaid rakendanud ning see töötab! See toob naisi enam poliitika juurde ning ka riigikogusse ja volikogudesse. Jutt demokraatiast ja vajadusest naistel ise tublimad olla on vaid ettekäänded, miks naised peaksid jääma poliitikute nõunikeks ja töö tegijateks. Naised on lojaalsed ja töökad ning loomulikult ei soovi mitmed poliitikas kõrgel kohal olevad mehed ja kahjuks ka naised enda kõrval olevaid mesilasi ise tribüünile tõsta.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Toetan.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Võrdõiguslikkuse poliitika peab jõudma kõikidele tasanditele, see ei ole nn naiste asi. Olgu see siis arusaam sotsiaalhoolekandest, kohalikest valimistest või nõukogude koosseisudest.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Just konkreetseid samme, kuidas olukorda muuta. Konkreetsust peljatakse. Näiteks kirjutasid naiste tõmbluku poliitikale alla kõikide erakondade esindajad, aga kui kokkuleppe täitmiseks läks, tulid vabandused, et tegelikult oli tegemist naisühendustega ja neil polnudki voli alla kirjutada. Ühelt poolt arutame Nõukojas küsimused läbi, hiljem aga taganevad mõned koosolekul osalenud ühistest seisukohtadest. Seega peame jälle ja jälle lihtsaid eesmärke ja kokkuleppeid üle kordama.

Kuidas kavatsed edendada riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Naisliikmete omavahelise koostöö suhtes mul kahjuks enam suuri lootusi pole, kodanikeorganisatsioonidega teen tihedat koostööd.

Kui saaksid ühele teisele naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Olen teinud mitme kandidaadiga väga head koostööd, kuid meie fraktsiooni esinaine Kadri Simson on kindlasti väga hea tipp-poliitik.

Anneli Ott: naiste valimine ei ole naiste hulgas lahti mõtestatud ja levinud

Anneli Ott (2)

Võrumaal Tsolgo külas elav Anneli Ott on Keskerakonna Riigikogu kandidaat Kagu-Eestis. Esimesed sammud poliitikas tegi Anneli ligi 10 aastat tagasi Võrumaal Lasva vallas abivallavanemana töötades. Enne seda sai ta esimesed kogemused poliitikast oma vanemate kaudu, sest Anneli isa Jaak Ott töötas Võru linnapeana. Ka Anneli on olnud Võru linnapea ning praegu juhib ta MTÜ Võrumaa Partnerluskogu kõrvalt ka Võru linnavolikogu.

Olete tegutsenud poliitikas juba kümmekond aastat. Kuidas üldse naisena on poliitikas toimetada?

Ma arvan, et endale peab teadvustama, et oled just naisena poliitikas. Poliitikas ei ole abi sellest, et sul on miniseelik seljas. Kui on poliitilised arutelud ja otsustuskohad, siis on kõik võrdsed poliitikud ja seal naiseks olemise teema kaob ära. Endale peab teadvustama, et kui on kolleegide hulgas palju mehi, siis oma väljaütlemiste ja arvamusavaldustega peab olema hästi konkreetne. Kui naistele võib-olla meeldib rohkem jutustada, siis mehed tahavad, et sõnumid ja seisukohad oleksid väga konkreetsed ja siis saadakse sinust ka paremini aru. 10 aasta jooksul olen ära õppinud, et liigne jutustamine ei too lisaväärtust.

Paljudel koosolekutel ja ümarlaudadel ajavad tihti just mehed pikalt ümarat juttu. Kas sellistes olukordades võiks olla naine see, kes tuleb ja midagi konkreetset ütleb?

Päris tihti kuidagi nii kukub välja küll. Võib-olla on see ka looduslik valik, sest naised on ju need, kes sünnitavad lapsi, mis tähendab seda, et nendel on vastutus, et ise ellu jääda ja oma lapsed suureks kasvatada. Kõik valikud lähtuvad sellest. Kui on keerulised olukorrad, siis ei ole aega väga pikalt mõelda, vaid tuleb otsustada. Ma usun, et naistest on poliitikas kasu just siis, kui mehed kaklema ja oma positsiooni või seisukoha õigsuse pärast võitlema hakkavad ja isiklikku aupaistet tahavad saada. Naised on siis need, kes vaatavad, kuidas ühiskond edasi liiguks ja oleks turvaline. See on tegelikult sisemine vajadus tagada järeltulevatele põlvedele turvaline keskkond, kus kasvada ja areneda.

Kuivõrd teid häirib see, et naispoliitikud suunatakse tihti poliitikat tegema pehmematesse valdkondadesse? Näiteks ei ole me Eestis naissoost kaitseministrit kunagi näinud.

Mulle millegipärast on jäänud mulje, et kui valimiskasti juures ollakse, siis tegelikult valivad naisi rohkem mehed kui naised ise hoolimata sellest, et naised ise kutsuvad üles naisi valima.

Millest see tuleb?

See sõltub tõenäoliselt sellest, kui täiskasvanud see naine tegelikult ise oma elus on, kui palju ta vajab mehe tuge enda elu korraldamisel ja otsustamisel. Kui ta tegelikult alateadlikult mehe tuge vajab, kui ta tunneb, et ilma meheta ei ole ta võib-olla täisväärtuslik või ei saa piisavalt hästi hakkama, siis teeb ta ka valimiskasti juures valiku meesterahva kasuks, sest see annab justkui turvatunde, et kui mees on kõrval, juhib ja ütleb, kuidas peab tegutsema, siis on hea ja kindel olla. Tuleb tunnistada, et selliseid naisi tegelikult on päris palju ja siit on näha ka valimistulemus. Naistel endal tuleb ennekõike peeglisse vaadata ja küsida, miks need asjad nii on ja kas ikka tõeliselt tahetakse naisi poliitikasse. Meil on küll palju eestkõnelejaid, kes ütlevad, et naiste positsioon ühiskonnas peaks olema tugevam, et meil peaks olema rohkem võrdseid võimalusi kaasa rääkida tipptasemel otsustamisel, aga siin ongi see koht, kus valimistel tegelikult näeme, et naiste valimine ei ole naiste hulgas lahti mõtestatud ja levinud.

Kas naiste enese mitteusaldamine tuleb sellest, et eelnevate sajandite jooksul on naist peetud ikkagi mehe kõrval teisejärguliseks?

Ma usun küll. Me ei saa hüpata väga lihtsalt ühest ühiskonnakorraldusest ja mõttemallist teise. Need protsessid on väga pikad, võtavad mitu põlvkonda aega. Me oleme sinna teel – neid märke on palju. Ja loomulikult mida kõrgem haridustase, seda rohkem tasakaalus see valikute tegemine on. Mida madalam, seda rohkem vajatakse mehe või naise tuge enda kõrvale, et tunnetada oma vajalikkust ühiskonnas.

Keskerakond ei ole esimene erakond, kuhu te kuulute. Kas Eesti erakondades on universaalne nähtus see, et naisel ongi raske pääseda valimisnimekirja esinumbriks? Näiteks Kagu-Eestis olete te ise Tallinnas elava meespoliitiku järel number 2.

Keskerakonnas toimub nimekirja siseselt ka tõesti võitlus, aga see ei ole mitte naiste ja meeste vaheline, vaid pigem persoonidevaheline võistlus. Erakonnas on mehi, kes mind väga toetavad, ja on neid, kes tegutsevad selle nimel, et ise rohkem esile tõusta. Otseselt naiste ja meeste vahelist konflikti ma erakonnas ei tunneta, vaid pigem näen võitlust koha nimel riigikogus.

Nii et edasiminek on siiski toimunud? Naine ei ole enam naispoliitik, vaid poliitik?

Ma usun küll. Keskerakond on küll, nii palju kui mina olen kuulnud, väga palju järginud soovitust, et nimekirjades oleks mehed ja naised kordamööda. Ka juhatuses on palju naisi. Kui võtame ka praeguse Võru linnavolikogu, siis sellist arvu naisi  – 9 naist 21st – pole varem seal nähtud. Kaasa arvatud see, et linnavolikogu esimees on Võrus esmakordselt naine. Kui vaadata Eesti kohalike omavalitsuse volikogusid, siis ma arvan, et Võru on siin küll kindlasti esirinnas.

Peale selle on Võrus olnud viimase 10 aasta jooksul ametis kolm naislinnapead.

Jah, aga ma arvan, et sellel asjal on ka teine pool. Just see teema, et kas naine kaitsepoliitikasse või sotsiaalpoliitikasse. Seal, kus on sotsiaalsed probleemid suuremad, tekivad ka naised rohkem esiplaanile. Teadvustatakse seda, et ühiskonnas on mingid protsessid valesti, et lastel ei ole enam turvaline kasvada ja nüüd tuleb midagi ise teha. Sellises olukorras ei jää naised enam mõtlema, vaid hakkavad tegutsema, sest neil ei ole valikut. Nad ei saa kellegi teise poole pöörduda, sest see on neile looduse poolt antud kohustus. Kui naisi kerkib rohkem esile, siis tasuks vaadata sotsiaalset tausta ja mõelda, mis on ühiskonnas halvasti läinud, et naised ei saa enam tegeleda nende väärtuste loomisega, mis on neile looduse poolt määratud, vaid peavad sekkuma poliitilistesse otsustesse, et seda keskkonda endale uuesti luua.

Aga on ju hea, kui naised ikkagi saavad võrdselt osaleda poliitikas ja muudes ühiskondlikes valdkondades?

Eks see ole mingis mõttes kompensatsioon. Me peame endale aru andma, et tipp-poliitikutest naistel pereelu ja laste jaoks väga palju aega ei jää. Lapsed jäävad tulemata või on lükatud väga kaugesse tulevikku. Poliitiline töö on selline, kus tuleb teha väga konkreetsed valikud, kuhu panustada. Mina arvan, et kui ühiskond oleks tasakaalus, siis tegelikult on ikkagi mehel kindel roll luua see keskkond, kus naine saab rahulikult ja armastavalt oma kodu ja lastega tegeleda. Ma ei ütle, et naine ei pea olema haritud ega tööl käima. Aga ma küsin, miks ta peab tööl käima? Sellepärast, et tegelikult ei saa pere majanduslikult hakkama. Eneseteostus on hoopis midagi muud kui palgateenimine – need on kaks erinevat asja. Niikaua, kuni me peame palka teenima, et ära elada, jääb kindlasti vajaka nii eneseteostusest, naise rahulolust ja tema tasakaalust ning see väljendub absoluutselt igas ühiskonnakihis. Kahjuks on meie ühiskond praegu tasakaalust niivõrd palju väljas, et naised on pidanud võtma endale vastutava rolli ja hakkama sekkuma sinna, kus võib-olla nii palju sekkuma ei peaks.

Ja see sekkkumine tähendab tihti seda, et naisterahvas istub 400 euro eest välismaalastele kuuluva kaupluseketi kassas…

Jah ja see on kindlasti väga vale. Lahendus oleks ju see, kui seal kassas ei peaks üldse kedagi istuma. Loodame, et me mingil hetkel jõuame nii kaugele, et kassas istub robot või arvuti, mis selle töö ära teeb ja teenib sellega meile raha.

Võib arvata, et olete potentsiaalsete valijatega juba päris palju kohtunud. Kas teile kui naispoliitikule esitatakse teistsuguseid küsimusi kui meespoliitikutele?

Ma ei oska seda väga võrrelda, sest ma ei tea, millega teiste poole pöördutakse. Kui esitatakse küsimus valdkonnast, milles ma ei ole tugev, siis suunan inimesed paremate spetsialistide juurde. Meil kõigil on oma tugevad ja nõrgad valdkonnad, mida me tunneme paremini või halvemini. Peamised probleemid on inimestel ikkagi hästi elulised ja lihtsad: sissetulekute probleem, tööprobleem, laste huviharidus, üldse hariduseteema ja ka transporditeema, millest ma olen juba mitmeid artikleid kirjutanud. Inimesed ei saa liikuma. Huvitav näide on, et kui Kaika kandist bussiga Antslasse sõita, siis tagasi saab alles järgmisel hommikul.

Kas üldse on enam bussidega sõitjaid? Maale kolimist ilma autot omamata tundub iseenese vabatahtliku vangistamisena.

Nii ongi, et kui busse ei ole, siis inimesed korraldavad oma elu ümber. Ja siis kui see buss ükskord tuleb, ega siis inimene päevapealt oma elu jälle ümber ei korralda. See on pikaajaline protsess ja märkatamatu hääbumine niikaua, kuni ta ükskord käes on ja siis me avastame, et piirkonnad on tühjad, inimesi ei ole. Aga siis, kui need probleemid tekivad, ei tule avalik sektor vastu lahendust otsima. Inimesed korraldavad elu ise ümber ja tihtipeale korraldavad nii ümber, et kolivad ära.

Ääremaal, kus teie elate, on eriti teravalt tunnetatav regionaalpoliitika puudumine. Eesti on aastaid puudunud tegelik regionaalpoliitika. Kui teid valitakse riigikokku, millist ääremaade elu paremaks muutvat projekti hakkaksite kohe eest vedama?

Praegu  oma kogemuste naljal tunnetan väga suurt vajadust regionaalpoliitika järele. Tegelikult hõlmab regionaalpoliitika absoluutselt kõiki poliitvaldkondi. Riigi jätkusuutlikkus, turvalisus, tasakaalustatud areng… Regionaalküsimusi tuleb kaaluda iga poliitilise otsuse juures. Meil ilmselgelt seda kaalutlust, et mismoodi mingisugune otsus mõjutab äärealade inimesi ja nende piirkondade jätkusuutlikku arengut, ei tehta. Otsuseid tehakse majanduslikust kasumlikkusest lähtuvalt. Tagaplaanile on jäetud ka rahvastikuprobleem. Praegu ju näitab statistika, et me lihtsalt suremegi välja. Lisaks sellele, et äärealad kaotavad oma elanikke, kaotab ka riik oma elanikke väga kiiresti. Need on küsimused, mis on 20 aastat kas teadlikult või lihtsalt rumalusest kõrvale jäetud ja nüüd nendega tegelema hakata on tõenäoliselt küll viimane aeg. Nii ettevõtlus, maksusüsteem, haridusteema, infrastruktuur kui ka logistika – need vajavad lahendust, et eestlased elaksid igal pool Eestis, et Eesti riik oleks eestlaste käes, et Eesti majapidamised-talud oleks eestlaste käes, kes hoolivad nendest. Kui need maha müüakse, tulevad turismitalud, välisettevõtted või kes iganes ja hoolimine kaob ning alles jääb ainult majanduslik huvi. See on pikas perspektiivis meie loodusele ja riigile kahjulik.

Teie üheks südameteemaks on väikeettevõtjad.

Jah, kindlasti. Kui siin Lõuna-Eestis ringi käia ja inimestega suhelda, siis on näha, et inimesed on väga ettevõtlikud, sest kui sa juba praeguses olukorras maal elad, siis see tähendab seda, et sa oled ettevõtlik. Siin elamine nõuab väga palju hakkamasaamise tahet ja lahenduste otsimise oskust. Siinkohal peab küll riik tegema erisusi, mida Euroopa Liit ka võimaldab teha. Jutt on piirkondlike erisuste loomisest selleks, et väikeettevõtjad saaksid tootmisega tegeleda mõistlikel tingimustel ega oleks samades kategooriates suurtootjatega, kellel on rahalisi ressursse rohkem. Meie inimesed on võimelised tegelema ettevõtlusega, kui me teadvustame endale seda, et väiketootja on siiski väiketootja, tihti on tegu pereettevõtetega, elustiiliettevõtetega, aga need annavad meile garantii, et inimesed jäävad oma kodukohta ja panustavad ka selle arendamisse ja elujõulisusse.

Olete viimased kümmekond aastat maal elanud. Miks?

Siis, kui tütar oli nelja-aastane, nägime, et ikkagi maal on lihtsam lapsel kasvada. Mu lapsed vahel küsivad kohe südamest, et emme, miks inimesed elavad linnas? Just see, et sa saad kohe õue minna, on tähtis, ja laste loomingulisus maal kasvades on hoopis teistsugune. Nad oskavad leida endale tegevust ja märgata loodust ja elu enda ümber hoopis teise nurga alt.

Kui paljud inimesed teil seal väikses Tsolgo külas töötavad Tsolgo külas ega pea kaugele tööle sõitma?

Tsolgo külas töötab kohalikke kaks – üks on kaupluses müüja ja teine töötab raamatukogus. Kõrvalkülas elav noor inimene töötab külaseltsi tegevjuhina. Enamik kooli lõpetanud noori on tõesti ära läinud. Minu teadmist mööda päris mitmed neist on Soomes. Kui varem naine ja lapsed jäid Eestisse, maale, siis nüüd on kogu perega ära mindud, naine ja lapsed ka kaasa võetud. Ja seda, et tagasi oleks tuldud, pole meie külas juhtunud. Need, kes on alles jäänud, käivad tööl kas valla puiduettevõtetes või linnas. Töötut seltskonda väga palju ei ole. Meil on ka külakeskuses olemas kaugtöökoht ja mitu inimest on selle vastu huvi tundnud, kuid veel ei ole keegi kaugtööd sinna tegema tulnud, käiakse kasutamas lihtsalt arvutit.

Intervjueeris Margot Tulevik

RK kandidaat Piret Haljend

15. Piret HaljendRiigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Piret Haljend kandideerib Rahva Ühtsuse Erakonna nimekirjas ja on üldnimekirjas kolmas.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?

Ma pole kunagi mõelnud, kas olen feminist või mitte. Kuid kui vaadata minu ühiskondlikku tegevust, organisatsioone, kuhu kuulun ning nende ühingute eesmärke, siis nad kõik on eesmärgiga eelkõige toetada, julgustada või jõustada naisi olema ettevõtlikumad, julgemad ja aktiivsemad kodanikud. Kuid siiski – ma tõesti kohtlen kõiki inimesi võrdselt ning vastandun igasugusele sildistamisele ja hinnangute andmisele.

Kuidas jõudsid n-ö suurde poliitikasse?
Poliitikahuviline olen olnud juba keskkooliajast. Milline poliitika on suur või milline väike? Kui aastal 2005 panin kokku KOV valimisteks Võru valda Reformierakonna nimekirja ja juhtisin kampaaniat ning üks kandidaat osutus sealt valituks, siis räägiti vallamajas valimiste järgsel hommikul murelikult, et nende valda jõudis poliitika. Mis seal enne seda tehti, ei tea? Olen tagasihoidlikult osalenud aktiivses poliitikategevuses üle 10 aasta. Olin 10 aastat Reformierakonnas, panustasin kohalikul tasandil ning kuulusin viimasel aastal enne lahkumist NaiRe juhatusse. Mehed kutsusid mu poliitikasse, kuid naised toetasid ning andsid tõuke tulla meeste selja tagant nähtavale. 2013. aastal kandideerisin Võru vallavolikokku RE esinumbrina. Osutusin valituks. Kas see on väike või suur poliitika? Valimiste järgselt juhtus kohalikus maakonnalehes näpuviga ning minu valmisdebüüt lõppes sellega, et Piretist sai uudises Priit. Igasuguste asjade kokkulangevuse tulemusena olin 2014. jaanuaris teelahkmel ning otsustasin koos samal meelel olevate naistega asutada täiesti uue erakonna. Eestvedajad olid naised, pooled asutajaliikmed naised ning hetkelgi on erakonnaliikmete hulgas üle poole naised – see erakond on Rahva Ühtsuse Erakond. Olla ühe erakonna asutajaliige – arvan, et peale seda tegu võin kinnitada, et olen suures poliitikas. Tahaksin siinkohal lisada lõpetuseks, mida ma tunnen.

Minu ema pidas kunagi kanu ja sellisel mahedal viisil, et kanaema haudus ise tibud ning õpetas ja kasvatas neid. Kunagi oli ühel musta värvi kanal pesakond tibusid, ütleme 9 tibu, neist 8 olid valged ja 1 oli must nagu ema ise. Kana ei sallinud seda musta tibu, ta oleks tibu äärepealt tapnud, tagus nokaga vastu pead. Seda kõike oli valus pealt vaadata ning seetõttu eraldasime musta tibu teistest ning kasvatasime emaga ta ise üles ja temast sai tubli hooliv kana.

Oleme oma erakonna loonud tavalistest, tegusatest, hoolivatest inimestest – oleme osa rahvast. Nimigi Rahva Ühtsuse Erakond, kuid see sama rahvas „taob meile päevast päeva nokaga vastu pead“. Oleme ainuke erakond, kus üleriigiline nimekiri algab naisega. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma, kuidas meie erakonda on nende valimiste ajal teadlikult kõrvale heidetud. Kuid see teadmine ning kogemus annab põhjuse jätkata ning luua võrdse kohtlemise keskkond soolise võrdõiguslikkuse teemal valimistesse

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Eesti rahva tervis on esmatähtis. Inimene on kõige alus, riik eksisteerib küll territooriumina, kuid ilma inimesteta ta ei toimi. Hästi toimiva riigi alus on terve inimene, terve perekond ning terve kogukond. Võrdse tähtsusega on nii füüsiline kui ka vaimne tervis. Ühesõnaga riik on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Tuleb reformida Eesti tervishoiusüsteemi. Paralleelselt areneb ja tugevneb riigi majandus, haridus, julgeolek.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Tõmblukumeetodiga oman kogemust KOV2013, kus panin kokku ühe piirkonna nimekirja – silmale oli hea vaadata, kui naine ning mees vaheldusid nimekirjas, lõpuks ikka tekkis meeste tropp. Mehed on lihtsalt altimad kandideerima. See tõmblukk on oluline ehk kandidaatidele endile, kuid valija otsustab muudele kriteeriumitele toetudes.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes kvootide kasutamist ei poolda. Mina eelistaksin, et vastavates juhtorganites oleksid ennekõike pädevad isikud, kogemust omavad inimesed. Iga poliitik ei saa olla pädev igas valdkonnas, kuid pädevaid naisi-mehi võrdselt peaks tänapäeval jaguma igasse eluvaldkonda ja majandusharusse.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Panustan alates 2010. aastast lähisuhtevägivalla-vastasesse tegevusse. Olen MTÜ Võrumaa Naiste Tugikeskuse juhatuse liige ning panustan osalise töökoormusega tegevusse. On mitmeid teemasid selles valdkonnas, mis vajaksid riigikogu tasandil lahendamist. Näiteks elatisraha välja maksmisega seonduva lahendamist pean väga oluliseks. Leian, et Eestis välja arendatud ja hästi toimiva naiste tugikeskuste süsteemi ning üleriigilise tugitelefoni jätkusuutlikkuse tagamine peaks olema riigi üks esmaseid prioriteete naistevastase vägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks.

Olen seisukohal, et lastekaitsespetsialistide tegevus peaks toimiva riigis omavalitsuste piiride üleselt. Lastega seotud teemad on paraku alati naistega seotud teemad.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil?
Võimalusel osalen Naiste kongressil. Oleks suur rõõm, kui järgmine kongress toimuks näiteks Tartus, siis saaksid Lõuna-Eesti ja eriti Kagu-Eesti naised suurema osalusega kohal olla.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikuorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Arvan, et Riigikogu naisliikmed on tihedalt seotud kodanikeorganisatsioonidega, sest reeglina kandideeriv naine on juba aktiivne ühiskonnas, rohujuure tasandil. Kuidas seda aga veelgi edendada, selleks pean eelkõige valituks osutuma ning kohapeal selgub, mis vajab rohkem arendamist ning kindlasti on mõni valdkond, mis ootabki, et Riigikogu koosseisu lisanduks inimesi, naisi päriselust. Minul on vähemalt kaks organisatsiooni, kelle koostööd Riigikogus soovin edendada – see on Eesti Naiste Varjupaikade Liit ning Eesti Õdede Liit. Südamelähedane on MTÜ Saagu Valgus algatatud heategevuslik liikumine Eestis. Naised on väga jõuliselt esindatud kolmanda sektori organisatsioonides, mis tegelevad inimestele pakutavate teenustega, lahendavad probleeme, mis tegelikult kuuluvad riigi vastutusalasse. Neid tublisid inimesi on vaja toetada ning rohkem väärtustada, kasvõi sellega, et vähendada aruandlust, bürokraatiat või teha seda vähemalt paindlikumaks. Ka MTÜd vajavad oma eksisteerimiseks toetavaid, suunavaid teenuseid. Inimesed ei peaks tundma vabatahtlikku tööd tehes, et „ükski heategu ei jää karistamata“. Usun, et kolmanda sektori aktiivsed kodanikud ootavad riigilt rohkem usaldust. Ja kindlasti ka kahesuunalist suhtlemist.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?Kirjutaksin oma soovituse RÜE naistele, kandidaatidele. 5% valmiskünnise ületamise korral osutuks Riigikokku valituks mitu naist meie nimekirjast. Väga tubli on Evelyn Danilov Ida-Virumaal, kandidaat nr 121, ta on ametilt jurist. Evelyn on meie erakonna aseesimees ning inimene, kellega võib luurele minna, samuti Kristiina Ojuland (Lääne-Virumaa nr 118). Kummutan levinud eelarvamused – mõistlik on maha matta vimm ja hinnangud ning näha seda tarkust ning kogemust, mida see naine endas kannab! Meie, RÜE naised, oskame üksteist hinnata ning toetada. Juhul, kui kandideeriks pr. Siiri Oviir, siis annaksin soovituse temale.

RK kandidaat Marina Riisalu

13. Marina RiisaluRiigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Marina Riisalu kandideerib Eesti Keskerakonna ridades numbri all 797. Ta on Tartu linnas Aadu Musta järel teisel positsioonil ja üldnimekirjas 43. kohal.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?

Mina ennast feministiks nimetada ei saa. Olen küll piisavalt emantsipeerunud, kuid ei arva, et mees ja naine peavad absoluutselt võrdõiguslikud olema. Meest pereasjadesse rohkem panustama panna saab paremini  ilma sunduseta. Lapsepõlves nägin n-ö tublisid naistraktoriste ja karjatalitajaid ning see oli kole! Naine peab olema ja jääma naiselikuks lugupidavalt eelkõige iseenda vastu.

Meie pere kodutöödes panustatakse alati võrdselt ja seda ilma graafikuta. Elementaarne on, et kes midagi paremini teeb, see seda ka teeb. Kui ühel on tööl kiirem periood, siis teine panustab lihtsalt rohkem.

Kuidas jõudsid n-ö suurde poliitikasse?

Minul on tänu abikaasale olnud aastaid võimalus näha seda n-ö suurt poliitikat vägagi lähedalt ja ma tean, kui palju on vaja teha Riigikogus tööd. Samas lähtun vanasõnast, et kui näed midagi laita, siis tule ja aita! Minus on tekkinud valmidus kohustusi ja vastutust võtta ning väga palju rasket tööd teha, sest ma tahan osaleda meie tänase ja homse elu kujundamises ning otsustamises. Minu jaoks on poliitika üks väga kirglik ja huvitav valdkond, kus tähelepanelikkus elu valupunktidel ei tohi ega saagi mitte kunagi hajuda. Mulle lihtsalt hakkasid järjest enam silma jääma puudused teatud valdkondades, seda eriti näiteks suurperedes kui traditsiooniliste pereväärtuste peamises kandjas ning raskused üksikvanemate hulgas. Ma nägin, kuidas nemad on siin riigis hätta jäetud ning minu südamesoov on muuta Eesti nii suurperedele kui ka üksikvanematele kohaks, kus nad end hästi tunnevad. Praegu see kahjuks nii ei ole.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?

Neid teemasid, millega tuleb tegeleda, on kindlasti kordades rohkem, kui siin loetleda jõuaks. Olen kindlalt veendunud, et jätkusuutliku riigi vältimatu eeldus on see, et meie lastega on kõik hästi! Neil on kõht täis, tuba soe, parim lastetuba, turvaline koduümbrus, tasemel haridus, arendav huvitegevus ja tervislik sportlik eluviis.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?

Omast kogemusest võin julgelt väita, et Eesti Keskerakonnas on nn tõmbluku meetod valimisnimekirjade koostamisel täiesti  kasutusel. Siin ei ole mingit jäika süsteemi, lihtsalt vägagi loomulikult on lähtutud võimalusest pakkuda nii meestele kui ka naistele võrdsed võimalused konkureerimiseks. Kindlasti näitab asetus nimekirjas erakonna hinnangut kandidaadi eelnevale tööle ja uutele tulijatele pakutakse seeläbi tihti n-ö avanssi. Leian, et selline variant või süsteem annab kõigile võimaluse saada tähelepanu ja olla võrdväärselt esindatud.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?

Selleks et naiste osakaal nii riigikogus kui ka kohalikul tasandil elutähtsate küsimuste otsustamisel tõuseks, on välja pakutud lahendus Põhjamaade eeskujul ka sookvootide rakendamine.

Isiklikult olen seisukohal, et inimesi tuleb hinnata eelkõige kompetentsipõhiselt ja isiksuseomaduste järgi ning sookvoodi alusel töökohtade määramine on diskrimineeriv mõlemale sugupoolele. Olulisem on tagada nii meestele kui ka naistele võrdsed võimalused juhtorganitesse kandideerimisel.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?

On loomulik eeldada, et naiste vajadusi teavad kõige paremini naised ise. Näiteks sotsiaalhoolekande, pere- ja tööelu ühitamisega seotud teemadel on naistel kindlasti meestest erinev kogemus. Üldiselt aga olen eelkõige mures selle pärast, et ummikus on nii meie tervisepoliitika kui ka regionaalpoliitika. Rahva halb tervis on otseselt seotud vaesuse, ebavõrdsuse ja rahvastiku vananemise probleemiga. Inimarengut negatiivselt mõjustavad tegurid kuhjuvad Ida-Virumaal ja maapiirkondades. Praegu pole näha, et riik sihipäraselt suunaks vahendeid, tähelepanu ja ka reforme selleks, et tõmmata järele neid piirkondi ja inimrühmi, kes ühiskonnas maha jäävad. Minu lähedal olevas tutvusringkonnas on mitmeid väga ettevõtlikke naisi, kelle tegemisi vaadates leian, et tuleks üle vaadata, kas kogu suur Euroopa direktiivide masinavärk ja neid ellu viivate ametnike ülipüüdlikus pole ehk enda alla matnud kohapealseid algatusvõimalusi. Ehk peaks mõnes kohas tekitama ka seadusandlikul tasandil väikeettevõtjatele kaitsevalle, mis aitaksid neil turunišše leida ja hoida.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil?

Kindlasti võtan sellest osa. Täna ajame mitte teadmistepõhist majandust, vaid õigem oleks kasutada terminit väärtuspõhine majandus. Teadmistest üksi, kui neid ei toeta oskused ja kogemused, on vähe kasu. Kõige selle tekkimise aluseks on pühendumus ja selleks on vaja huvi. Huvi tekitajaks on aga pere, mille keskmes on ema ja õpetaja, kes üldjuhul on naine.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikuorganisatsioonide omavahelist koostööd?

Olen kindlalt veendunud, et naisorganisatsioonid ja nende võrgustikud on kodanikuühiskonna nurgakivid, kellega koostööst tõuseb kasu kogu ühiskonnale. Eesti riik on kiiresti arenenud. See on kaasa toonud vajaduse lahendada kiiresti ka tekkivaid või olemasolevaid sotsiaalseid probleeme. Minu jaoks on võtmesõna võimalikult laialdane kaasamine. Iga riik suudab oma probleeme edukalt lahendada, kui ta teeb kodanikega koostööd ja kaasab neid lahendamisprotsessidesse. Eesti naine on meie ühiskonna väärtus. Tihtipeale jääb mulje, et meie vabariigi naisi ei hoita ega tunnustata piisavalt. Riigikogu naisliikmed ning nendega seotud kodanikeorganisatsioonid peaksid omavahel tihedat koostööd tegema ning olema üksteisele mistahes olukordades toeks. Iga Riigikogu naisliige valib organisatsioone endale südamelähedaselt ning on valmis nende eest seisma. Edendamise mõttes leian, et Riigikogu naisliikmel on kindlasti võimendatud hääl just seda kodanikuorganisatsiooni nähtavamaks muuta, mille tema oma südameasjaks on võtnud. Naiste ühine jõud on tugevaim!

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?

Tublisid naisi on palju, kuid mitte igaühel ei ole seda peaaegu hullumeelset ambitsiooni püüda ära teha midagi enamat, kui ainult iseendale vaja oleks, seepärast tunnustan igat naist, kes aktiivselt sekkudes ühiskonna probleemidesse püüab iseenda võimekusega panustada, kellel on tahet osaleda muutustes ja kes julgeb sihikindlalt, südikalt ning vastutustundlikult rühkida püstitatud eesmärkide teostumise poole. Minu vaieldamatu lemmik ja eeskuju on Kadri Simson.