Kaasaja kangelased ja deemonid. Intervjuu Fideelia-Signe Rootsiga.

Fideelia-Signe Roots kangelanna

Evelin Tamm

Alanud aasta teisel päeval arutasime mitmekülgselt andeka kangelas-kunstnik-kondiitri Fideelia-Signe Rootsiga tema doktoritöö teemadel, rääkisime kunstist ja elust üldse. Detsembri alguses avati Tallinnas Kunstihoone sisehoovis Fideelia näitus „Kangelanna teekond“, mida saab külastada kuni 21. jaanuarini.

Evelin: Näituse “Kangelanna teekond” saatetekstis kirjutad, et otsid viise “kuidas teha nii, et naise keha meenutaks aktiivse kangelase keha, ja just siis kui ta on palja rindkerega, mis peaks väljendama tema vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks muuta teda seksuaalobjektiks” (lk.7). Mind inspireeris seda intervjuud tegema foto Sinust kollaste Annelinna majade taustal. Kaasaja kangelanna, milliseid kangelastegusid tuleks täna esimese asjana ette võtta? Mis on mugavusühiskonnas kangelaslikkuse mõõde üleüldse?

Fideelia: Probleem ongi selles, et suurem osa inimesi ei suuda end mugavustsoonist välja rebida. Kangelasteaeg näikse olevat möödas, ometi oleks just praegu uusi kangelasi vaja, nii mehi kui naisi. Esimese asjana tuleks ühiskonnaelu ümber korraldada, nii et kõigil oleks hea elada. 🙂

Täpsustan, et kollaste majade pilt kuulub videosse „Annelinna apoteoos“ (http://youtu.be/m_z_dQZBK30), mis oli Tartus Y-galeriis näitusel „A(nne)linnad“ (https://annelinnaportaal.wordpress.com/2014/11/24/visioonikonkursi-naitus-annelinnad/) Doktoritöö osana tehtud Voore linna päästmise videos on kollaste majade asemel mustad ning aeglaselt süttivad aknad näitavad vabaduse saabumist. Teosed valmisid enam-vähem samal ajal ja mõjutasid teineteist.

Evelin: Lugesin Sinu uurimispäevikust pööripäeva-öisest retkest Vooremäe metsa (samas lk 11). Õpid sellest kogemusest, et kangelane ei tohi vaadata tagasi. Hoolimata sellest avaldasid täna oma blogis 2014 aasta kokkuvõtte (vt http://fideelia.blogspot.se/2015/01/aastakokkuvote.html). Ka minul on igal aastal kiusatus teha tagasivaateid ja sealt edasi uusaastaplaane. Samas ei sobi selline süsteemne planeerimine justkui kangelase müütilisse maailma. Kas oleme liialt ratsionaalsed ja seetõttu on kangelaslikkus väljasuremisohus?

Fideelia: Täiesti võimalik, et üks kangelaslikkuse kriisi põhjuseid on liigne ratsionaalsus. Nõukogudeajal tahtsid lapsed saada kosmonautideks, nüüd kohtutäituriteks. Romantikaloor, mis ümbritseb kangelastemaailma, on lõhki rebitud. Ma ei ole nn nõukanostalgik, aga igaüks, kes on tol ajal elanud või teemaga kursis, teab, et eksisteerisid kosmose- ja töökangelased, kangelasemad jpt. Tänapäeva maailm on asjade- ja rahakeskne, mis on mõneti arusaadav, sest näljane mõtleb ikka leivast ja tühja kõhuga kangelastegusid ei soorita. Tasub mõtiskleda, kas igapäevamuredega maadlemist võiks vaadelda kangelasteona, sest seal on küsimuseks pelgalt füüsiline ellujäämine, mitte sellest kõrgemad ja üllamad eesmärgid, mida loetakse kangelase teekonna osaks. Mis puudutab tagasivaateid oma elule või läinud aastale, siis see on kangelasele ikka lubatud, sest kui ta juhtumisi tegi vigu, saab ta end parandada. Konkreetse kangelase teekonna ajal on tagasivaatamine mis iganes põhjusel rangelt keelatud ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et seda suurepäraselt teades, vaatasin siiski tagasi. 😀 See näitab, kuidas monomüüt võib vahel märkamatult meid mõjutada.

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Evelin: Olen viimased viis aastat elanud suurema osa oma ajast Skandinaavia heaolust ümbritsetuna. Ka siin võitlevad inimesed igapäevaste maksude ja majalaenu tasumise nimel, kangelaslikkus on hoolimata kõikide täidetud kõhtudest pigem marginaalne nähtus. Samas, päästmas käiakse näiteks Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Konkreetsele kangelasteole kolmandates riikides (näiteks koolimaja ehitamine või vihmametsa päästmine) eelneb põhjalik ettevalmistus ja selleks on olemas globaalsed rahastusskeemid, mis kangelaste reisi- ja elamiskulud tasuvad. Arenenud riikides oleks kõik justkui valmis ja kangelaste võitlusväli asub kusagil “eemal”, päästa on vaja “neid teisi”.

Fideelia: Nii see kipub olema küll, kuigi ma ei usu, et üheski heaoluriigis enam ainsatki kitsaskohta poleks. Samas on teada juhtumitest, kus Aafrikas päästetakse neid, kes sedasorti päästmist ei vaja või päästetakse ebaefektiivselt, kuna mingid firmad tahavad end lihtsalt reklaamida. Kunstnik Renzo Martens tegi sel teemal ülihea filmi “Enjoy Poverty”. Kangelastegude sildi all ei pruugi alati sündida kõige puhtamad mõtted ja teod. Tihti kaheldakse, kas üksikisikul on üldse tänapäeval võimalik midagi suurt ära teha. Mina vastaksin, et on küll, aga need teod ei pääse tavaliselt enam samamoodi mõjule nagu vanasti,  vaid kulgevad infomüras märkamatult. Igaüks ei tahagi, et ta heategusid märgatakse. Mina olen näiteks viimasel ajal asunud rohkem loomade õiguste eest seisma, küll mitte selleks, et saada mingit kangelasetiitlit, aga leian, et loomad on kaasaegses kultuuris kõige nõrgemal positsioonil. Inimesed on orjastanud kogu looduse, sealhulgas loomad ja kui inimesed neid ei vabasta ega kaitse, ei ole loomadel mingit lootust. 😦 Loomaõigused on naiste õigustega ajalooliselt seotud.

Evelin: Kui meenutada 2012. aastal „Pealtnägijas“ näidatud šokeerivat videot sigalate olukorrast Eestis, siis minu arvates võiks nende kaadrite filmijaid siiski kangelasteks pidada. Tegemist oli ohtliku ja ebameeldiva aktsiooniga, mille tervendav mõju on täiesti arvestatav. Sellise kangelasteoga saaks hakkama nii mehed kui naised. Kirjutad, et näituse eesmärgiks on kangelaslikkuse mõõtme avardamine selliselt, et ka naised mahuksid kangelase kriteeriumitesse. Oma kunstis pöördud korraga tagasi müütide suunas, aga pilk vaatab samal ajal justkui tulevikku. Miks valisid oma näituse keskseks teemaks just Voore linna päästmise legendi?

Fideelia: Nõustun täielikult, et salaja loomafarmide filmijad on kangelased! 🙂 Imetlen neid väga. Voore linna legendi valisin oma repertuaari isiklikel põhjustel. Nimelt asub Vooremäel minu perekonna mets ja Raudallikas, mille all olevat Voore linn, on osaliselt meie metsas. Nagu paljud sellised avastused, tuli ka see mulle juhuslikult vanu müüte guugeldades. Tahtsin oma uurimistööd alustada päris algusest, nagu feminist Evelyn Fox-Keller ütleb, minna juurte juurde ja vaadata, kust ja kuidas kangelased tekkisid, millist tüüpi inimesi ja olendeid on ajalooliselt kangelaseks peetud, mis vahe on kangelasel, amatsoonil ja vägilasel jne. Voore linn pakkus loometööks mitmeid võimalusi. Kõigepealt tuli allikas ummistusest puhastada, et vesi voolama hakkaks ja juba see oli minu jaoks kangelastegu. Kui esimest korda suvisel pööripäeval allikal käisin, et linna päästa, vaatasin allikale minnes tagasi ning sain aru, et teema on palju mitmekihilisem kui alguses tundus. Seepärast tegin kaks teost: lavastus, kus nagu ütlesid, põimub minevik tänapäevaga ning dokumentaalfilm, kus näeme tänapäevast inimest igal pööripäeval linna päästmas. Lavastuses olen palja ülakehaga, kuna meessoost kangelased on sageli kas paljad või poolpaljad. Mind huvitab, et kui kangelase teekonda sooritav naine on paljas või poolpaljas, on ta siis pigem seksuaalobjekt, kui kangelane? Mind üllatas hiljuti ühe tudengi kommentaar eelöeldule: ta imestas, et nende paljaste meeskangelaste peenis on alati nii väike. 😀 See näitab kujukalt, et ka meeste kehasid vaadeldakse seksuaalsest aspektist lähtuvalt, ometi on see naiste juures palju valdavam ja tihti ka ainuke kriteerium, mille järgi neid hinnatakse. Olen senini teinud kolm katset päästa pööripäeval Voore linna, aga need kõik on erinevatel põhjustel luhtunud. Kangelase teekond võib olla lootusetu üritus püüelda ülla eesmärgi poole. Voore linna vabastamise lugu on seotud ka loomislooga, kus üritatakse luua uut reaalsust. Kunstiakadeemia doktorantuuris on kunstniku ülesanne tegelda loominguga. Ta peab valmis saama kolm eelretsenseeritavat näitust, kuid lisaks ka oma teemat kirjalikult akadeemilises laadis analüüsima.

Evelin: Mari Kartau võtab Rahvusringhäälingu kodulehe kultuurilisas Sinu näituse arvustuse kokku alljärgnevalt: “Fideelia üllatab nii kunstnikuna kui elus ootamatute käikudega. Eks aeg näitab, kuidas see tema karjäärile mõjub. Praegune maailm soosib pigem mutrikesi, kes järjekindlalt oma igavat trummi tagudes lõpuks mõjule pääsevad. Loodame, et kehtiv mentaliteet muutub loomingulisemaks ja rutiinivabamaks, ja kelle muu, kui knopkainglite ja naiskangelaste kaasabil.” (http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7) Kuidas seda mõtet kommenteeriksid?

Fideelia: See on huvitav mõte ja tekitas mulle silme ette pildi hallides riietes ilmetust seltskonnast, kes aastakümneid igava väljanägemisega trummidel igavaid rütme taovad. Vahepeal kinnitab mõni tähtis onu või tädi neile ordeni rinda ja tegevus jätkub. See oleks muide väga huvitav kestvusperformance. Mari Kartault endalt peaks küsima, mida ta täpsemalt mutrikeste all mõtles, aga mis minusse puutub, siis juba mitu aastat tajun kultuuris ja ühiskonnas etableerumist, poliitilist korrektsust, uudsete ideede sumbumist, käegalöömist jms. Mässumeelsus kadus peale 2011. aastat. Miks ja kuhu, ei oska öelda. Minult on lausa küsitud, miks pean vajalikuks uurida nii aegunud teemat nagu kangelased, kui ma ise ka ütlen, et kangelaste aeg on möödas. Aga just sellepärast ongi vaja uurida!

Evelin: Kangelaste aeg on möödas, sest oleme justkui jõudnud arenenud riikidele järele, sellesse lääneliku mõtlemise labürinti, kust välja murdmiseks on hädasti vaja diskokera… Hm. Kas näed ennast narrina, kes kuninga jalgade ees võib kõik julgelt välja öelda või milles on sinu erilise vabaduse saladus, Fideelia?

Fideelia: Diskokera mu näitusel sümboliseerib pigem monomüüti, aga kindlasti on selles ka viide tänapäevale. Mulle meeldib, kui kunstipublik pakub erinevaid tõlgendusi. 🙂 Tarmo Jüristo, kes samuti kangelaseteemat uurib, kirjutab, et üleelusuuruse kangelaslikkuse sära oli hakanud tuhmuma juba seoses 20. sajandi suurte sõdadega, kuid tõsisesse kriisi jõudis see siiski alles 1970. aastatel (2013:152). Põhjuseks ilmselt olidki kaks maailmasõda, mille tagajärjel kadus usk inimlikku headusse ja kõrgetesse ideaalidesse. Kas siis alateadlikult või teadlikult, aga ka osad kunstnikud hakkasid sõdade ajal kujutama ängistavaid koledusi. Peale sõdu tuli läänes tarbimiseajastu, nüüd elame infoajastul. Kangelastele nagu ei oleks ruumi, aga samas on just vaja inimesi, kes julgeksid ausalt öelda, mis on valesti ja mitte ainult lobiseda vaid ka tegutseda. Keegi vast veel mäletab Mari-Liis Lille kõne “Mis on sellel pildil valesti” (2013). Kõne oli nii võimas, et temalt küsiti, kes selle talle valmis kirjutas. Kurb küll, kuid Eestis ei oodata üheltki naiselt ei julget sõnavõttu ega piisavalt teravat sulge, et see ise valmis kirjutada. Eesti naised on kuulekad ja teevad seda, mida neilt oodatakse. Positiivses mõttes pahasid tüdrukuid on vähe. Kõne oli hea, ometi ei muutnud see midagi. On vaja tegusid, mitte lõputut kõnelemist. Infomüra on ületanud igasugused piirid. Ma ei kuula peaaegu üldse enam muusikat ega vaata telekat, kuna tahan et aju puhkaks.

Ma ei identifitseeri end narrina, aga tänapäeva meedia muudab kõik minusugused narrideks. Tahaksin olla tõsiseltvõetav. Muidugi on mu loomingus huumorit ja üllatavaid käike, aga see ei muuda mind veel külahulluks. Kunstniku positsioon on selle poolest eriline, et ta ei ole enamasti kliinilises mõttes hull ega lollike, aga ta teeb tavamõistes ootamatusi. Samas puudub tal otsene võim mingeid rahavooge suunata, seadusi muuta ja kõnepidamises on ta pigem nõrk. Kunstnik saab oma ausad väljaütlemised valada loominguvormi ja ta võib oma tegusid põhjendada oma elukutsega. Kõik teavad, et kunstnikud ongi teistsugused. Usun loominguvabadusse, kuid samas ei poolda vaimset või füüsilist vägivalda endast abitumate suhtes nagu tegi Soome kunstnik Teemu Mäki, kes tappis kirvega kassi ja ejakuleeris kassi laiba peale. Hiljem kirjutas ta sellest raamatu, aga kuritegu jääb kuriteoks ja minu jaoks ei ole ta enam kunstnik vaid mõrvar, kes tappis süütu olevuse nö kunsti nimel ega saavutanud sellega midagi peale paljude hukkamõistu. Inimkonna kultuur ongi kohati ehitatud julmuse vundamendile ja seepärast suhtun kultuuri kriitiliselt.

Evelin: Kuulasin hiljuti Wagneri ooperit Parsifal Metropolitani vahendusel. Mind hämmastas muusika tohutu agressiivsus, seda oli võimatu lõpuni kuulata. Loodud kunstiteose mõju on enamasti ettearvamatu. Kunst ei ole kommunikatsioon, ütleb Deleuze, kunst on vastupanu (resistance). (vt https://www.youtube.com/watch?v=7DskjRer95s) Kas oled oma kunstiloomingust selles võtmes kunagi mõelnud?

Fideelia: Loodud teos hakkab oma elu elama ja looja seda enam eriti mõjutada ei saa. Vahel saadakse ühest ja samast teosest risti vastupidiselt aru. Kunstis on nii kommunikatsiooni kui vastupanu elemente. Kommunikatsioon on alati vigane, seega kunstnik ei saa iial kindel olla, mida tema loomingust välja loetakse. Mu mõtteviisiga sobivad hästi Frankfurdi koolkonna filosoofid, näiteks Herbert Marcuse (1898 – 1979), kes väitis, et kunst on illusioon ja õnnelubadus, mis ei täitu iial ja seepärast pole kunsti vaja vaid selle asemel tuleb tänavail võidelda, et ühiskonda paremaks muuta. Theodor Adorno (1903 – 1969) siiski uskus, et kunsti on vaja, aga leidis, et ainult mässav kunst on vaba ja kõige vabam kunst on selline, mis senise kunsti taustal mõjuks mittekunstina. Seevastu kunst, mis publikule meeldib, on kehtiva korra toetamise vahend. Nii et mina olen elus peamiselt mässanud ja müügikunsti olen teinud vähe. Raha saan vajadusel teenida kondiitrina. Lisama peab muidugi, et kunstniku mäss on ajutine seisund, sest kapitalistlikul ühiskonnal on omadus mäss alla neelata ja kaubastada. Sellest saab hästi aru, vaadates mis on juhtunud Tartu tänavakunstiga.

Evelin: Eesti naistest kui kangelastest on väga vähe materjale. Legendaarsed on enamasti mehed (sealjuures isegi legendaarsete õpetajate hulgas, kuigi kaugelt suurem enamus õpetajatest on naised!). Milliseid naiskangelasi sa oma uurimisteekonnal märganud oled? Tegid intervjuu Hollandi amatsooniga, aga kas Eesti ajaloost on sul eeskujusid või huvitavaid leide olnud? Ma ei pea siinkohal silmas müütilisi olendeid.

Hetktõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna lugu 2014 (2)

Hetktõmmis videost Voore linna lugu 2014 (2)

Fideelia: On tõsi, et materjalihulk pole kuigi suur, aga oma senini kõige huvitavamaks Eesti leiuks pean nõukogudeaegset töökangelast Elmine Otsmani. Töökangelasi oli palju, aga ta tõuseb selle poolest esile, et oskas endast ja oma elust väga haaravalt kirjutada. Soovitan lugeda Elmine raamatut “Põldude kutse” (1982). Elmine Otsman oli Eesti esimene naismehhanisaator ja ka esimene naiskombainer. Ta sündis Venemaal eestlaste peres, aga peale II maailmasõda saadeti ta Eestisse põhjendusega, et ta peab aitama siinset põllumajandust käima lükata. Eestis ei olnud sel ajal veel ainsatki naistraktoristi, naisi nn meeste töödele siin ei usaldatud ja Elminele ei antud erialast tööd. Hiljem tõusis ta oma võimetelt esimeseks terveks vabariigis ja sai esimesena kõrgeima auhinna, mida nõukogude liidus naismehhanisaator võis saada: Paša Angelina büsti. Kui Elmine oli esimene naistraktorist Eestis, siis Paša Angelina oli esimene naistraktorist terves Nõukogude Liidus. Naistraktoristide kohta liigub müüt, et nad on mehelikud ja karmid kapid, kel puuduvad inimlikud tunded ja neid kiputakse ka naeruvääristama nagu kõike nõukaaegset. Vähesed teavad, et endised naismehhanisaatorid käivad siiamaani igal aastal koos. Minagi sattusin nende viimastele suvepäevadele ja veendusin, et tegu on vaprate naistega, kes on teinud väga rasket tööd ja oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Välimuselt on nad täiesti tavalised. Elmine Otsman oli väike ja kleenuke, aga üliinimlikult vastupidav. Minu jaoks on ta super kangelane. Kirjutan need sõnad lahku, sest kokkukirjutatult tähendab superkangelane kindlate tunnustega USA superkangelase žanri tegelast ehk siis väljamõeldud kangelast. Sellise mõistete liigituse pakkus välja koomiksiuurija Peter Coogan. http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Coogan

Mu järgmine näitus käsitleb Elmine Otsmani ja nõukogudeaegsete töökangelannade teemat.

Evelin: Eestis on lihtsad tööd ja nende tegijad tänapäeval suure põlu all. Töökangelane on pigem kui sõimusõna, samas töötab kaugelt suurem osa eestlastest väga lihtsatel ametikohtadel. Mind on aastaid kurvastanud palganumber, mida “tavalise” igapäevatöö eest Eestis makstakse. Oled kunagi korraldanud Tallinnas meeleavalduse, kus nõudsid loova töö eest tasu. Selline avalik protest murendas piire intelligentsi ja tööliste vahel, sest enamasti on meeleavaldusi seostatud töölisklassiga. Milline mõju sellel aktsioonil veel oli?

Fideelia: Mul on hea meel, kui see lõhkus piire intelligentsi ja töölisklassi vahel, kuna mulle sellised piirid ei meeldi. Osa aktiviste hakkas sel ajal ka kunstnikke kunstitöötajateks kutsuma. Nagu arvata võiski, siis kohest praktilist mõju sel aktsioonil ei olnud. Asi piirdus esialgu avaliku diskussiooniga. Hiljuti siiski tuli seadusemuudatus, kus vabakutseline kunstnik saab teatud tingimustel tervisekindlustuse. On hea, et asjad liiguvad. Mõnikord makstakse üritusel või näitusel osalemise eest isegi väikest honorari.

Evelin: Tänapäeval otsustab kangelaste ja antikangelaste valiku üle meedia. Seetõttu võidakse olulisi sündmusi märkamatult mööda lasta ja tühistest episoodidest saavad suursündmused. Milline on kunstniku võimalus mingit konkreetset mõtet põlistada? Kas näed kunsti oma aja loo jutustajana? Või kuidas üldse tekivad kaasaja müüdid Sinu arvates?

Fideelia: See on oluline küsimus, sest meedial on suur võim ja ma näen kogu aeg nii naise kui kunstnikuna, kuidas meedia püüab mind paika panna, aga võitlen oma õiguste eest ka sellel rindel ning soovitan ka teistel sama teha. Ärge laske meedial endaga manipuleerida. Kui tunnete, et teile tehakse ülekohut, tõstke häält.

Kaasaja müüdid tõesti tekivad suuresti meedia abil ja kangelased on tegelikult meelelahutusmaailma staarid. Olukord on absurdne, sest ma pole kunagi vaadanud saadet “Baar”, aga tean, et olemas on Baari-Paavo. 😀

Kunstniku võimalus mõjule pääseda on kahetine, sest meedia, eriti kollane meedia moonutab sõnumit tugevalt, kui samas „Sirpi“ loeb vaid tühine osa ühiskonnast. Ainuke variant saada kunstniku käest täpselt teada, miks ta midagi teeb tundub olevat näituste külastamine ja isiklik kohtumine kunstnikuga. Minuga saab kohtuda EKA galeriis 13. jaanuaril kl 18.00. Mind küsitleb seal EKA kunstiteaduse tudeng Ruuda Liisa Malin. Samal õhtul improviseerib helilooja Gerhard Lock reaalajas muusikat mu videole „Voore linna päästmine“.

EKA galerii asukoht ja lahtiolekuajad

Vabaduse väljak 6/8, Kunstihoone sisehoov
Näitus on avatud 11.12.2014–21.01.2015
T–L 12.00–18.00
Sissepääs tasuta
NB! Galerii on suletud 21.12.2014–04.01.2015

Loe lisaks:

ERROR #9 FIDEELIA-SIGNE ROOTS. KUI NAINE TAHAB OLLA KANGELANE

FIDEELIA-SIGNE ROOTS: DOKUMENTAALNÄIDEND „VIRU LAULIK JA KOIDULA“

POLIITIKAT EI TEHTA AINULT PARLAMENDIS! ONLINE-INTERVJUU KRISTINA PAPSEJEVAGA

Ära unusta valimas käia! 2014 aasta feministi, šovinisti ja homofoobi valimised kestavad 18. jaanuarini.

Advertisements

Patti Smith esineb 21. juulil Tallinnas

21. juulil esineb Tallinnas Solarise keskuse kontserdimajas Patti Smith. Delfi kirjutab:

Patti Smith on üks vaieldamatult olulisemaid ja mõjukamaid nais-rockmuusikuid ja poeete läbi aegade, tänaseks Rock and Roll Hall of Fame’i arvatud ja “muusikute Nobeli preemia” Polar Music Prize’i laureaat. Tema ambitsioonikat, intrigeerivat, kompromissitut, samas liigutavalt ausat ja hingestatud loomingut on aastakümneid peetud Bob Dylani pärandi kõrval olulisimaks rocki ja poeesia sümbioosiks.

 

 

ERROR #9 Fideelia-Signe Roots. Kui naine tahab olla kangelane

Fideelia-Signe Roots kui naine tahab olla kangelane Foto_Fideelia ErakoguSemiosalongi error´ile pühendatud eriseminaride seerias astub 28.aprillil kell 19:00 Von Krahli baaris üles kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant FIDEELIA-SIGNE ROOTS, kes kõneleb naise kui kangelase kuvandist.

Kuidas vaadelda naisekeha kangelase kehana? Mil viisil on naisel võimalik olla kangelane ja kas see mõjub nagu viga või katkestus elu normaalses kulus, kus naise roll on tavaliselt säilitada, mitte lammutada ning olla ohver, mitte kangelane? Naine kangelasena just nagu poleks oma õiges kohas.

Juri Lotman eristab lolli, tarka ja hullu ja leiab, et kangelastegusid sooritatakse meeletusseisundis. Paljudes kultuurides seostatakse säärast pöörasust armastaja või kunstniku ideaalkäitumisega (Lotman, 2005:56). Uurime, mida ühist on kangelasel, kunstnikul ja hullul ning miks on Marveli Universumis Surmal rinnad.

Näitena toob kunstnik oma kestvusperformance´i „Äng – 161 km palja rindkerega“. Vaatame ka lühifilmi „Äng“.

Fideelia-Signe Roots lõpetas Tartu Ülikooli maalikunstnikuna 1999, sai kunstiõpetaja kutsetunnistuse 2000 ning Eesti Kunstiakadeemia interdistsipliaarsete kunstide eriala magistrikraadi 2007. aastal. Alates 2013. aastast taotleb ta EKA-s doktorikraadi. 2012-2013 teostas Fideelia projekti „Nihe“, omandades Tartu Kutsehariduskeskuses kondiitri elukutse. Aastatel 2009–2010 töötas Fideelia Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna ning Tallinna Vanglas vabatahtliku kunstiringi juhendajana. Fideelia kunstipraktikas on keskne koht sooteemal. Kollases meedias, kuhu ta sattus seoses palja rindkere aktsioonidega nimetatakse teda staarfeministiks. Tema artikleid ja esseid on avaldatud mitmetes väljaannetes. Fideelia-Signe Roots on esindanud Eestit välismaal kunstnikuna performance’i- ja videofestivalidel, samuti osalenud rahvusvahelistel soouurimuse konverentsidel.

Lisainfo: https://et.wikipedia.org/wiki/Fideelia-Signe_Roots

***

Semiosalong on Eesti Semiootika Seltsi egiidi all tegutsev mitteformaalne seminarisari, mille iga seminari juhendab erinev semiootik, kunstnik või mõne ala spetsialist. Sarja eesmärk on tekitada semiootilisi diskussioone, populariseerides semiootikat teaduse ja analüüsimeetodina. Tallinnas toimub Semiosalong kevadel 2014 esmaspäeviti Von Krahlis ning Tartus üle nädala kolmapäeviti lokaalis Arhiiv.

Semiosalong tänab Von Krahli meeskonda ja Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi muusika osakonda.

Illustratsioon: Fideelia-Signe erakogu

Lisainfo

Tallinnas Kristin Orav
hello.kritu@gmail.com
Tartus Piret Karro
piret.karro@gmail.com

semiosalong.blogspot.com

 

Allikas: https://www.facebook.com/events/1480435532185925/?ref_newsfeed_story_type=regular

Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidend „Viru laulik ja Koidula“

Fideelia-Signe Roots foto temalt endalt 2013

Fideelia-Signe Roots, kunstnik  Foto: Kalev Mahtra

Eelmisel aastal täitus 170 aastat Lydia Koidula (24.12 1843 – 30.07 1886) ja 210 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26.12 1803 – 25.08 1882) sünnist. Sel puhul mängitakse taas Koidula-uurija Aino Undla-Põldmäe näidendit „Viru laulik ja Koidula“. Varem Endlas (1967) ja Draamateatris (1969; 1982) näidatud tükk kantakse seekord ette Pärnus Koidula muuseumis – majas, kus asus Ülejõe algkool ning Jannsenite kodu. Näidendi tegevus toimub kunagises klassitoas füüsiliselt samal tasandil koolipinkides istuva publikuga. Vaheajal pakutakse ärkamisaegse retsepti järgi tehtud küpsiseid.

Koidula ja Kreutzwald on Eesti rahva jaoks pooljumalad, kelle veatud ning kangelaslikud kujud kergesti silme ette tulevad, kuid kellele inimlikke nõrkusi ei omistata. Peale etendust tänas publik näitlejaid suurkujude inimlikustamise eest. Koidulat on läbi ajaloo eripalgeliselt kujutatud. Seekord sarnanes tema tegelaskuju Kaili Viidas Vivien Leigh’i Scarlett O’Harale filmist „Tuulest viidud“ (1939). Kreutzwald’i tegelaskuju. Vabakutseline näitleja Elmar Trink on mänginud kolmes filmis ning töötab ühtlasi Koidula muuseumi juhatajana.

Näidend algab Kreutzwaldi pilkelauluga naiskirjanike pihta

Näidend põhineb hingesugulaste kirjavahetusel, millest valitud kohad esitatakse kahekõnena. Oma aja lastena kandsid peategelased 19. sajandi ühiskondlikku taaka. Nii kõlab kohe loo alguses feministlik noot: nimelt  kritiseerib Viru laulik oma kasulise kalendri sabas pilkelauluga naiskirjanikke. Koidula kui tollases Eestis ainuke kirjandusega tegelev naine võtab torget isiklikult ja saadab lauluisale arupäriva kirja, millega algab kuus aastat vältav kirjavahetus. Koidula on Kreutzwaldist 40 aastat noorem, kirjavahetuse alguses 24-aastane ja oma loomingulise õitsengu lävepakul. Aastate jooksul jõuavad kirjasõbrad kaks korda kohtuda, korduvalt tülli minna ning ära leppida, aga mis peamine: noore Lydia jaoks kujuneb lävimine Kreutzwaldiga vaimselt väga arendavaks. Koidula kirjeldab end Kreutzwaldi kui isaliku õpetlase jalge ees istuva jüngrina. On ju Kreutzwald üks väheseid Eesti intellektuaale, kelle haridustase ja elukogemused oma ajast ette ruttavale Koidulale midagi sisukat pakuvad. Aino Kallas kirjutab: „Kahe intellekti ja kahe tunde kohtumist on alati meeltülendav jälgida nagu kahe mõõga ristumist.“ (Kallas 1999:66).

Lydia Koidula ja Lilli Suburg­  — esimesed väljapaistvad naised isajärgses ühiskonnas

Koidula talent kerkis esile ajajärgul, mil Baltimaade naised olid suletud Kinder, Küche, Kirche oravrattasse. Eesti esimeseks naisõiguslaseks peetav Koidula kaasaegne ja kooliõde Pärnu päevilt Lilli Suburg asutas esimese eestikeelse tütarlastekooli ning naisteajakirja „Linda“ alles siis, kui Emajõe Ööbik juba Kroonlinnas  haigusega lootusetut võitlust pidas. Aastaid varem, Koidula tähelennu ajal, oli Suburg omakorda nõrga tervise tõttu ühiskondlikult passiivne ja nii ei tekkinud kahe esimese naissoost intellektuaali vahel olulist mõttevahetust (Puhvel 1995:131). Suburgi kritiseeriti ja kiusati taga ta võrdõiguslikkuse ideede ning „ebanaiselikult“ otsekohese suhtlusviisi tõttu (Annuk, 2008). Temast sai tolleaegses ühiskonnas antikangelane ja märter. Koidula torm ja tung leidis väljenduse rahvuslikul pinnal: ta ülistas isamaad sellise kirega, et kui ta lihtsureliku mehega abiellus, tõi see maa peale need, kes teda lihalikest vajadustest kõrgemal seisvaks isamaa mõrsjaks olid pidanud. Efektse välimusega luuletajast sai paljudele juba ta eluajal legend, hingeõhk kõrgemast maailmast, priiusepeo aateneitsi. Teda ei nähtud harjumuspärases mõttes naisena vaid millegi abstraktsena. (Kallas 1999:11-12,127). Koidulas sisaldus kummaline kaksikloomus, mis väga meeldis Kreutzwaldile: samaaegselt spontaanne laps ja emantsipeerunud naine. Kui kirjaneitsi hajameelselt ja hooletult rõivastatuna mööda Tartu tänavaid kiirustas, eristus ta teistest nii teravalt, et teda olevat tagaselja hulluks Lydiaks kutsutud (Puhvel 1995:86). Koidula identiteedisegadus avaldub tema kirjades. Ta pidas end äpardunud naiseks: „See on nii vääriti, et inimene nagu mina… tüdruk on.“

Koidula soorollide tõmbetuules

viru laulik ja koidula foto F-S. Roots

Foto: Fideelia-Signe Roots

Oma esimeses kirjas küsib Koidula Kreutzwaldilt, kas tal on mõtet kirjutamist jätkata ja kui vanameister peaks vastama, et jätku maha, katsuks Koidula mujalt tööd leida, sest abiellumismõtte on ta maha matnud. Lydia teatab juba esimeses kirjas selgelt: „Seista ja üksipäini ilma järelemõtlemiseta leemekulpi liigutada – seda ma ei jõua!“

Koidulal on raske leppida traditsioonilise naiserolli kammitsatega, kuid saanud kodu kaitsvate seinte vahel ning hiljem Pärnu saksakeelses tütarlastekoolis viisikohase kasvatuse, tunneb ta siiski kohustust käituda naiserollile ootuspäraselt.

Koidula teismeeast leiame mitmeid kirju õele, kus ta uhkusega oma perenaisevõimeid kirjeldab. Küll küpsetas ta öösel väikevendadele pannkooke, küll asendas edukalt haiget ema majapidamises. Hiljem aitas Koidula oma isa Johann Voldemar Jannsenil ajalehte toimetada, kuna ema abiliseks majapidamises sai noorem õde Eugenie (Puhvel 1999:38-39).

Võrus arstina tegutsev kultuurielust tagasitõmbunud Kreutzwald tuli vastu poetessi palvele parandada keeleliselt ta esimesi loomingulisi tekste, näiteks „Emajõe ööbikut“. Vanameister ärgitas Koidulat kriitiliselt mõtlema ja oli alati noore austaja jaoks olemas. Esialgses õnnejoovastuses külvas Koidulaulik oma õpetaja üle suurejooneliste austusavaldustega nagu „minu helde Viru laulik“ ja „kõrgesti austatud härra“. Peale kohtumist muutus ta toon veidi vaoshoitumaks ja Kreutzwaldist sai „armas isalik sõber“. Aastaid hiljem tulevad mängu „südamepapakene“, „taadikene“ ja „ätikene“. Ennast nimetas Koidula nõdraks tähtsusetuks naisterahvaks: „Ma olen naisterahvas ja tunnen oma vaimunõtrust“ ja teisal: „Targad asjatundjad tõotavad, et meil naisterahvastel kaheksa loodi mõistmise- ehk tarkusejõudu vähem olevat kui meesterahval.“

19. sajandil olid nii naiste kui loomade õigused Eestis ühtviisi tundmatud.

Me kõik oleme suuremal või vähemal määral oma ajastu käibetõdede ohvrid ja nii ei saa Koidulale ta suhtumist naise staatusesse pahaks panna. Ei ole lihtne olla ümbruskonna ainus naiskirjanik, aktiivne kultuuritegelane ja eestikeelse teatri asutaja ajal, mil oma näidendi naisrollidesse tuleb panna mehed, sest laval esinemist loetakse naiste jaoks häbistavaks. Koidula ei näinud ainsatki eeskuju teiste naiste seas. Kerge on end nõnda üksildase, veidriku või süüdlasena tunda, eriti kui austatud doktorihärra Kreutzwald kirjutab, et naisterahva süda muidu õnne ja rahu ei leia kui omast majast ja lastest, teisisõnu – Koidula plaan jääda vallaliseks tundub arstihärrale loomuvastane. Tohter peab seda lausa haiglaseks ja ütleb ka otse välja, et emantsipatsioon on loomulik kasvamishaigus, mis terviseks üle läheb. Kreutzwald paneb oma noorele sõbrale kirja teel diagnoosiks vere rauavaeguse ning kahetseb, et Koidula Tartu Toomemäel värsket õhku hingamas käia ei saa, sest: „Kliinik, anatoomikum oma väljaauramistega elustavat õhku mitmel viisil on roojastanud, jäägu nimetamata piinatud koerte ulgumine, mis ka nõtrasid närvisid ei jõua karastada“. Piinatud koerte all peab doktor silmas anatoomikumi katsekoeri (Kreutzwaldi kirjavahetuse 5. köide 1962:82). 19. sajandil olid nii naiste kui loomade õigused Eestis ühtviisi tundmatud.

Hiljem, kui lauluisa Koidulat paremini tundma õpib, asendub ta üleolev kõneviis poolehoidva ja idealiseerivaga.

Kahe suurvaimu mõttevahetus lõpeb Koidula abiellumisega

Kui Koidula lõpuks abiellub, teeb ta seda toonaste tavade järgi uskumatult hilises eas: 29-aastasena. Kreutzwaldi imestamise peale, et suur meestepõlgur end abiellu heidab, meenutab mõrsja, et talitab papakese enese nõuande järgi.

Koidula abiellumisega lõpeb kahe suurvaimu mõttevahetus.  Luuletaja kalligraafiline käekiri muutub küllap stressi tõttu viimastes kirjades lohakamaks. Pulmadeks valmistudes valdasid Koidulat vastukäivad mõtted. Tõenäoliselt soovis ta ühtaegu vastata ühiskonna ootustele korralikust naisest, aga ka vaba olla ja tema abiellumise tagamaad pole siiani päris selged. „Olen nii väsinud, nii väga väsinud – minul puudub – ma ei tea isegi, mis,“ kirjutab ta oma ätikesele.

Lõpuks palub Koidula Kreutzwaldi saata talle tagasi kõik kirjad nagu sel ajal armastuskirjadega tehti.

Dokumentaalnäidend  „Viru laulik ja Koidula“

Dramatiseerinud Aino Undla-Põldmäe ja Katrin Nielsen
Lavastaja Katrin Nielsen
Muusikajuht Toomas Voll
Osades: Kaili Viidas (Endla teater) ja Elmar Trink (Koidula muuseum)

Kirjandus

  1. Kallas, Aino. Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu. Eesti Raamat 1999
  2. Kreutzwaldi kirjavahetus 5. köide Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1962
  3. Mihkla, Karl. Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn: Kirjastus Eesti raamat 1965
  4. Puhvel, Madli. Symbol of Dawn: The Life and Times of the 19th Century Estonian Poet Lydia Koidula. Tartu: Tartu UP 1995
  5. Eesti Kultuurilooline arhiiv (EKLA) kirjad Koidulalt Kreutzwaldile ja Kreutzwaldilt Koidulale.

Internetilingid

  1. http://arhiiv.err.ee/vaata/suuri-meistreid-lydia-koidula-141078
  2. http://arhiiv.err.ee/vaata/vaimude-tund-jannseni-tanaval
  3. http://www.parnumuuseum.ee/viru-laulik-ja-koidula
  4. http://www.eki.ee/dict/qs/