Tiiu Kuurme: Hästi õppivad tublid tüdrukud

tiiu kuurme 2

Tüdrukutel läheb koolis hästi, palju paremini kui poistel, ja nii paljudes maades. Kõrgkoole on tabanud edukate tütarlaste tulv. Võib öelda, hästi õppivate tüdrukute  hulk on pöördvõrdeline hästi õppivate poiste omaga, tüdrukud tulevad, poisid lähevad. Kas peaksime oma tüdrukute pärast olema õnnelikud? Poiste pärast oleme õnnetud niikuinii.

Ent kui küsiks nüüd: mis on kooli mõõtkavas hästi õppimine? Mida näitab hea hinne? Õppimise iseloom on siinses traditsioonis olnud pikki aegu kellegi vahendatud teadmise meelde salvestamine ja üles ütlemine.  Hinde saab selle eest, et mäletab, mitte et analüüsib, kritiseerib, interpreteerib.  Ehk mõtleb selle teadmise omaks. Õppekava on nimetatud ka surnud valge mehe curriculumiks ja kooli ennast pikaldaseks viibimiseks geeniuste kalmistul.   Õpilase mõtlemissuutlikkust, loovust, originaalsust on raske numbri-hindega märgistada. Ja koolis ära tunda. Pole vähe juhuseid, kui originaalne matemaatikaülesande lahendus või isikupärane kirjand häbimärgistatakse. Sest hindesse loetakse ka kohanemisedukus kooli võimukultuuriga. Hindest märgistatud tarkus on aga tihti olupoliitiline tarkus. Ning seda teatakse. Poisil, kui tema hinded on head,  peab olema midagi veel, et olla tunnistatud täisväärtuslikuks ja omaks, nii on nad hinnetes hooletud, sest see ei ole nende mõõt. Ei õpetajate ega kaaslaste jaoks. Tüdruku midagi veel on erinev poiste omast, oma mõõdu leiavad nad hindele lisaks näiteks kaanetüdrukute piltide ja enese peegelpildi võrdlusest.

Hindesõltlaseks kujunevad peamiselt tüdrukud,  see on kinni naissoolisuse ajaloos. Huvi ja vaimustuse üles näitamine mingi teadmisala sisu suhtes ei ole kaaslaste ees hea toon olnud ei poiste ega tüdrukute puhul, sest hindel on teine, sotsiaalne funktsioon. Hinde vägi võib tühjendada õpitu sisu tähenduse. Hästi õppiv tüdruk on tõelise mehe, kõva mehe eitus ja pole võimalik pedagoogiliselt rohkem eksida kui seada ta poistele eeskujuks.

Tüdruku hästi õppimine on norm, vaikne ühiskondlik surve. Tema õppimise puhul pole huvi ja tähelepanu all, mida ta isiksusena sisuliselt teab, vaid kuidas tõstab klassi keskmist, saades  õpetaja käe pikenduseks koolikohustuse teostamise tagamisel. Hästi õppivad tüdrukud on koolile ja õpetajatele vajalikud. Nad on kooli olemasolu õigustus.  Hindesõltlase edasisi tegevusi saadab (koolis omandatud) paaniline hirm teha vigu. Tasapisi saab temast teatud ameteis eksimatu.  See lubab meessoolistel vallatleda ja rikkuda piire, sest normijärgija pädevusteks koolitatud naissoolised hoiavad ühiskonna normistiku toimimas ja asjad laabumises igal juhul. Siluvad, säilitavad, korrastavad, tasandavad.

Koolihinne ja enesehinnang on tüdruku puhul lähisuhetes. Tüdruk õpib oma väärtuse kohta järeldusi tegema välishindaja otsuse läbi,  võrdpildiks  kunagine pruuditurg.  Õieti on välishindamine naiste üle kestnud läbi ajaloo, kuigi varasematel sajanditel oli hindava pilgu all nende veetlus, töökus, korralikkus, kasinus ilma teadmisteta koosinus alfast ja Puunia sõdade ajaloost. Täna rikastab seda nimekirja kunagiste geeniuste looming, see distsiplineerib tüdruku ja paneb ta pingutama. Hinnete hinda, patja nutetud pisaraid, hirmusid, vaevatud vaimu väsimust teab ta ise. Hinne on sidunud endaga tema eneseväärikuse ja eneseusalduse.  Välja jääb siit sõltumatut sisemist moraali kandev vaimne selgroog. Nii  ta harjubki otsivalt ringi vaatama, kuidas peab õigesti  mõtlema ja tegema.

Suurem osa hästi õppinud tüdrukud kaob enamasti ühiskondlik-kultuurilisse unustusse. Nii nagu neist paljud olid igavad koolis, osutuvad nende numbrisaavutused ja rutiinsed oskused väärtusetuks, kui kõneks on mainekad hästi makstud positsioonid ning loovaid lahendusi vajavad ülesanded. Kui vaadata Eesti soolist palgalõhet haridustasemete kaupa, on see suurim just kõrgharitute seas. Soouurijad teavad rahvusvaheliselt, et kooliõpinguis ebaõnnestunud tüdrukute väljavaated elus jäävad oluliselt alla samataoliste poiste väljavaadetele, nii need tüdrukud pingutavad.

Ent elame ajastul, kus miski pole päriselt endine. Hästi õppivaid tüdrukuid mõistagi leidub, nende valikud ja eluteed aga eristuvad üksteisest järjest rohkem. Põhjust on tunda huvi, milline on  kõva äraõppimisega kaasnenud kaastoimeline kapital. Võiks öelda, et üks osa neist tublidest on  omandanud kapitali, millest on hakanud saama üldisem arengurisk. Mis sinna kuulub?  Kuulekus, ettekirjutiste järgimine, vaikimine, nõustumine, autoriteedivajadus, kohatine põhimõttelagedus, võimetus näha suurt pilti ja suutmatus seista millegi-kellegi eest. Autokraatlikes kuulekust eeldavates organisatsioonides on nad asendamatud, sest teevad vaikselt, mida kästi,  nii kuis kästi, siis kui kästi. Mõistagi tunnevad nad ära arulagedad korraldused, ent võtavad siis alistunu positsiooni, nagu kunagi Pompei väljakaevamistel tuha alt leitud inimkujud paratamatuse ees. Paljudest taoliste omaduste kandjatest saavad head karmi korra säilitajad – juhtidena, õpetajatena, valvuritena, haiglate vanemõdedena, administreerijatena, atesteerijatena, ametnikena, sisselaskjate ja väljaviskajatena. Neid võib kohata  ka vaba vaimu, originaalsuse ja  loova mõtlemise vastaste ristikäikude esiridades, kuhu nad tahtmatult-teadvustamatult sattunud. Võimu lähistel saavad neist vahel karmimate maskuliinsete väärtuste kandjad kui mehed seda oskaksidki. Nad leiavad igalt poolt mujalt, mida vaja teada ja osata, ent mitte omaenese vaimu sügavustest, olles ka nüüd kellegi käepikendus, nagu kunagi koolis. Oma südame hääl keeratakse hääletuks, kui see võib riivata autoriteetide prioriteete.

Otse loomulikult tahaks mõni nüüd selliseid tüdrukuid häbimärgistada. Seda ongi ju tehtud. Kuidas nad julgevad saada kuldmedaleid rohkem kui noormehed!  On unustatud, et väikesed tüdrukud sisenesid kord ammu ja vilunult sisse õlitatud süsteemi, mis on vanem kui meie, ja loodud võistluse, võitluse, meeldimise, parem-olla-tahtmise, hierarhiate, passiivse kuuletumise, selektsiooni printsiibil. Need väikesed tüdrukud on haprad  ja tundlikud ja tahavad teha rõõmu oma vanematele ning õpetajatele. Nad õpivad ära, kuidas see käib. Nad saavad kõikjalt sõnumeid, et  tüdruku asi on meeldida – neile, kes sinust suuremad, tugevamad, tähtsamad, vägevamad. Vaid väga üksikud söandavad anda kõrvakiilu ühiskondlikule maitsele või hakata hariduspõgenikuks. See, mis lugeda nende süüks, ei ole ometi nende süü. Ning neil pole võimalik seda avalikult välja ütelda.

Ühel hetkel saavad mõned aru, et neid on petetud. Nii on üks noor inimene pannud kirja järgmist:

Kui ma õpin, siis milleks ja kellele? Ma olen endalt seda palju kordi küsinud, kuid pole siiani rahuldavat vastust saanud. Pean tunnistama, et olen selle ühiskonna vang. Kui ma üldhariduskoolis käisin, siis ma olin eeskujulik õpilane. Ma lõpetasin kuldmedaliga. Aga milleks ja kellele ma õppisin? Ma olin väga kohusetundlik, mulle meeldis, kui kord oli majas. Ma ei tea, miks ma selline olin või ka praegu tegelikult olen. Mu vanemad ei nõudnud minult häid hindeid otseselt, aga see rõõmustas neid, ehk laps õpib alateadlikult käituma selle järgi, kuidas ta oleks hea ja saaks kiitust ning tunnustust. Algklassides ma ei käinud kuskil huviringis. Valisin endalegi teadmata oma hobiks õppimise ja tunnustuse pälvimise sealtkaudu. Milleks ma siis tegelikult õppisin? Et tekitada endas hea tunne, kui ma saan hindeks „väga hea”. Tunne püsis hea ja püsib siiani, kui miski õnnestub hästi, aga vanematele ja teistele sai see tavaliseks ning nad harjusid sellega, mis pani minule peale väga suure pinge, et vastata kellegi ootustele. Lisaks õpetasid mind sellised õpetajad, kes ei lubanud klassiruumis vigu teha, mistõttu pinge kasvas, ja põhikooli lõpus olin ma tihti haige. Võin nüüd öelda, et minule selline koolisüsteem ei sobinud.

Mina olin koolis õpilane, mitte õppija, alludes õpetajale. Olles gümnaasiumajal vahetusõpilane Rootsis, sai mulle selgeks, et tähtsam on olla õppija ja hinnetel ei ole nii suurt tähtsust ning et ma õpin enda jaoks. Tulles tagasi siia ühiskonda, siia koolikeskkonda, olin ma justkui jälle lõksu langenud, seadsin enesele jälle liiga suuri nõudmisi.

Praegu ma õpin endale, sest ma tean, et mul läheb ülikoolis omandatud teadmisi ka tulevases elus vaja. Teades, et õppimisel on praktiline väljund, motiveerib see suurel määral tegutsema.

Hästi õppinud tüdrukuid, nagu mainitud, on ka  teistsuguseid. Mõned saavadki targaks, teised saavad iseteadvaks, mõned saavad iseseisvaks, teised julgeks ja arukaks, mitmed loovaks ja originaalseks, üsna paljud arukalt leebeks ja hoolivaks. Oma õlgadel kannavad nad rabeda ühiskonna hapraid liitekohti. Erinevate kultuuride minevikus on tähistanud võimekamate karjääri ka taolised mõisted, nagu: geišad, kurtisaanid, konkubiinid. Meil õnneks enam nii ei ole. Võib lugeda üles ridamisi meie kultuurile jõudu, ilu ja värve andvaid naisi, kes väärivad maani kummardust. Neid imetletakse avalikkuse poolt, vahel ka aumärgistatakse,   aga  – neid ei kuulata. Nad kõnelevad, hoiatavad, vihjavad, veenavad, väljendavad end kunsti ja muusikakeeli või tundliku sõna kaudu. Neil soovitatakse olla kael, kes pöörab (rääkivat) pead. Naine, püsi kodus, ehk oma valdkonna raamides! Ometi on nad juba ka seal, kus varem olid vaid mehed. Seal, kus neid palju saab, langevad palgad, olenemata töö ühiskondlikust tähendusest, näiteks ülikoolides. Ent varsti pole seegi enam endine. Kas vahetavad dominantsed väärtused sugupoolt või vahetuvad väärtused ise – aeg annab arutust.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s