Kaasaja kangelased ja deemonid. Intervjuu Fideelia-Signe Rootsiga.

Fideelia-Signe Roots kangelanna

Evelin Tamm

Alanud aasta teisel päeval arutasime mitmekülgselt andeka kangelas-kunstnik-kondiitri Fideelia-Signe Rootsiga tema doktoritöö teemadel, rääkisime kunstist ja elust üldse. Detsembri alguses avati Tallinnas Kunstihoone sisehoovis Fideelia näitus „Kangelanna teekond“, mida saab külastada kuni 21. jaanuarini.

Evelin: Näituse “Kangelanna teekond” saatetekstis kirjutad, et otsid viise “kuidas teha nii, et naise keha meenutaks aktiivse kangelase keha, ja just siis kui ta on palja rindkerega, mis peaks väljendama tema vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks muuta teda seksuaalobjektiks” (lk.7). Mind inspireeris seda intervjuud tegema foto Sinust kollaste Annelinna majade taustal. Kaasaja kangelanna, milliseid kangelastegusid tuleks täna esimese asjana ette võtta? Mis on mugavusühiskonnas kangelaslikkuse mõõde üleüldse?

Fideelia: Probleem ongi selles, et suurem osa inimesi ei suuda end mugavustsoonist välja rebida. Kangelasteaeg näikse olevat möödas, ometi oleks just praegu uusi kangelasi vaja, nii mehi kui naisi. Esimese asjana tuleks ühiskonnaelu ümber korraldada, nii et kõigil oleks hea elada.🙂

Täpsustan, et kollaste majade pilt kuulub videosse „Annelinna apoteoos“ (http://youtu.be/m_z_dQZBK30), mis oli Tartus Y-galeriis näitusel „A(nne)linnad“ (https://annelinnaportaal.wordpress.com/2014/11/24/visioonikonkursi-naitus-annelinnad/) Doktoritöö osana tehtud Voore linna päästmise videos on kollaste majade asemel mustad ning aeglaselt süttivad aknad näitavad vabaduse saabumist. Teosed valmisid enam-vähem samal ajal ja mõjutasid teineteist.

Evelin: Lugesin Sinu uurimispäevikust pööripäeva-öisest retkest Vooremäe metsa (samas lk 11). Õpid sellest kogemusest, et kangelane ei tohi vaadata tagasi. Hoolimata sellest avaldasid täna oma blogis 2014 aasta kokkuvõtte (vt http://fideelia.blogspot.se/2015/01/aastakokkuvote.html). Ka minul on igal aastal kiusatus teha tagasivaateid ja sealt edasi uusaastaplaane. Samas ei sobi selline süsteemne planeerimine justkui kangelase müütilisse maailma. Kas oleme liialt ratsionaalsed ja seetõttu on kangelaslikkus väljasuremisohus?

Fideelia: Täiesti võimalik, et üks kangelaslikkuse kriisi põhjuseid on liigne ratsionaalsus. Nõukogudeajal tahtsid lapsed saada kosmonautideks, nüüd kohtutäituriteks. Romantikaloor, mis ümbritseb kangelastemaailma, on lõhki rebitud. Ma ei ole nn nõukanostalgik, aga igaüks, kes on tol ajal elanud või teemaga kursis, teab, et eksisteerisid kosmose- ja töökangelased, kangelasemad jpt. Tänapäeva maailm on asjade- ja rahakeskne, mis on mõneti arusaadav, sest näljane mõtleb ikka leivast ja tühja kõhuga kangelastegusid ei soorita. Tasub mõtiskleda, kas igapäevamuredega maadlemist võiks vaadelda kangelasteona, sest seal on küsimuseks pelgalt füüsiline ellujäämine, mitte sellest kõrgemad ja üllamad eesmärgid, mida loetakse kangelase teekonna osaks. Mis puudutab tagasivaateid oma elule või läinud aastale, siis see on kangelasele ikka lubatud, sest kui ta juhtumisi tegi vigu, saab ta end parandada. Konkreetse kangelase teekonna ajal on tagasivaatamine mis iganes põhjusel rangelt keelatud ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et seda suurepäraselt teades, vaatasin siiski tagasi.😀 See näitab, kuidas monomüüt võib vahel märkamatult meid mõjutada.

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Hetketõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna päästmine 2014

Evelin: Olen viimased viis aastat elanud suurema osa oma ajast Skandinaavia heaolust ümbritsetuna. Ka siin võitlevad inimesed igapäevaste maksude ja majalaenu tasumise nimel, kangelaslikkus on hoolimata kõikide täidetud kõhtudest pigem marginaalne nähtus. Samas, päästmas käiakse näiteks Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Konkreetsele kangelasteole kolmandates riikides (näiteks koolimaja ehitamine või vihmametsa päästmine) eelneb põhjalik ettevalmistus ja selleks on olemas globaalsed rahastusskeemid, mis kangelaste reisi- ja elamiskulud tasuvad. Arenenud riikides oleks kõik justkui valmis ja kangelaste võitlusväli asub kusagil “eemal”, päästa on vaja “neid teisi”.

Fideelia: Nii see kipub olema küll, kuigi ma ei usu, et üheski heaoluriigis enam ainsatki kitsaskohta poleks. Samas on teada juhtumitest, kus Aafrikas päästetakse neid, kes sedasorti päästmist ei vaja või päästetakse ebaefektiivselt, kuna mingid firmad tahavad end lihtsalt reklaamida. Kunstnik Renzo Martens tegi sel teemal ülihea filmi “Enjoy Poverty”. Kangelastegude sildi all ei pruugi alati sündida kõige puhtamad mõtted ja teod. Tihti kaheldakse, kas üksikisikul on üldse tänapäeval võimalik midagi suurt ära teha. Mina vastaksin, et on küll, aga need teod ei pääse tavaliselt enam samamoodi mõjule nagu vanasti,  vaid kulgevad infomüras märkamatult. Igaüks ei tahagi, et ta heategusid märgatakse. Mina olen näiteks viimasel ajal asunud rohkem loomade õiguste eest seisma, küll mitte selleks, et saada mingit kangelasetiitlit, aga leian, et loomad on kaasaegses kultuuris kõige nõrgemal positsioonil. Inimesed on orjastanud kogu looduse, sealhulgas loomad ja kui inimesed neid ei vabasta ega kaitse, ei ole loomadel mingit lootust.😦 Loomaõigused on naiste õigustega ajalooliselt seotud.

Evelin: Kui meenutada 2012. aastal „Pealtnägijas“ näidatud šokeerivat videot sigalate olukorrast Eestis, siis minu arvates võiks nende kaadrite filmijaid siiski kangelasteks pidada. Tegemist oli ohtliku ja ebameeldiva aktsiooniga, mille tervendav mõju on täiesti arvestatav. Sellise kangelasteoga saaks hakkama nii mehed kui naised. Kirjutad, et näituse eesmärgiks on kangelaslikkuse mõõtme avardamine selliselt, et ka naised mahuksid kangelase kriteeriumitesse. Oma kunstis pöördud korraga tagasi müütide suunas, aga pilk vaatab samal ajal justkui tulevikku. Miks valisid oma näituse keskseks teemaks just Voore linna päästmise legendi?

Fideelia: Nõustun täielikult, et salaja loomafarmide filmijad on kangelased!🙂 Imetlen neid väga. Voore linna legendi valisin oma repertuaari isiklikel põhjustel. Nimelt asub Vooremäel minu perekonna mets ja Raudallikas, mille all olevat Voore linn, on osaliselt meie metsas. Nagu paljud sellised avastused, tuli ka see mulle juhuslikult vanu müüte guugeldades. Tahtsin oma uurimistööd alustada päris algusest, nagu feminist Evelyn Fox-Keller ütleb, minna juurte juurde ja vaadata, kust ja kuidas kangelased tekkisid, millist tüüpi inimesi ja olendeid on ajalooliselt kangelaseks peetud, mis vahe on kangelasel, amatsoonil ja vägilasel jne. Voore linn pakkus loometööks mitmeid võimalusi. Kõigepealt tuli allikas ummistusest puhastada, et vesi voolama hakkaks ja juba see oli minu jaoks kangelastegu. Kui esimest korda suvisel pööripäeval allikal käisin, et linna päästa, vaatasin allikale minnes tagasi ning sain aru, et teema on palju mitmekihilisem kui alguses tundus. Seepärast tegin kaks teost: lavastus, kus nagu ütlesid, põimub minevik tänapäevaga ning dokumentaalfilm, kus näeme tänapäevast inimest igal pööripäeval linna päästmas. Lavastuses olen palja ülakehaga, kuna meessoost kangelased on sageli kas paljad või poolpaljad. Mind huvitab, et kui kangelase teekonda sooritav naine on paljas või poolpaljas, on ta siis pigem seksuaalobjekt, kui kangelane? Mind üllatas hiljuti ühe tudengi kommentaar eelöeldule: ta imestas, et nende paljaste meeskangelaste peenis on alati nii väike.😀 See näitab kujukalt, et ka meeste kehasid vaadeldakse seksuaalsest aspektist lähtuvalt, ometi on see naiste juures palju valdavam ja tihti ka ainuke kriteerium, mille järgi neid hinnatakse. Olen senini teinud kolm katset päästa pööripäeval Voore linna, aga need kõik on erinevatel põhjustel luhtunud. Kangelase teekond võib olla lootusetu üritus püüelda ülla eesmärgi poole. Voore linna vabastamise lugu on seotud ka loomislooga, kus üritatakse luua uut reaalsust. Kunstiakadeemia doktorantuuris on kunstniku ülesanne tegelda loominguga. Ta peab valmis saama kolm eelretsenseeritavat näitust, kuid lisaks ka oma teemat kirjalikult akadeemilises laadis analüüsima.

Evelin: Mari Kartau võtab Rahvusringhäälingu kodulehe kultuurilisas Sinu näituse arvustuse kokku alljärgnevalt: “Fideelia üllatab nii kunstnikuna kui elus ootamatute käikudega. Eks aeg näitab, kuidas see tema karjäärile mõjub. Praegune maailm soosib pigem mutrikesi, kes järjekindlalt oma igavat trummi tagudes lõpuks mõjule pääsevad. Loodame, et kehtiv mentaliteet muutub loomingulisemaks ja rutiinivabamaks, ja kelle muu, kui knopkainglite ja naiskangelaste kaasabil.” (http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7) Kuidas seda mõtet kommenteeriksid?

Fideelia: See on huvitav mõte ja tekitas mulle silme ette pildi hallides riietes ilmetust seltskonnast, kes aastakümneid igava väljanägemisega trummidel igavaid rütme taovad. Vahepeal kinnitab mõni tähtis onu või tädi neile ordeni rinda ja tegevus jätkub. See oleks muide väga huvitav kestvusperformance. Mari Kartault endalt peaks küsima, mida ta täpsemalt mutrikeste all mõtles, aga mis minusse puutub, siis juba mitu aastat tajun kultuuris ja ühiskonnas etableerumist, poliitilist korrektsust, uudsete ideede sumbumist, käegalöömist jms. Mässumeelsus kadus peale 2011. aastat. Miks ja kuhu, ei oska öelda. Minult on lausa küsitud, miks pean vajalikuks uurida nii aegunud teemat nagu kangelased, kui ma ise ka ütlen, et kangelaste aeg on möödas. Aga just sellepärast ongi vaja uurida!

Evelin: Kangelaste aeg on möödas, sest oleme justkui jõudnud arenenud riikidele järele, sellesse lääneliku mõtlemise labürinti, kust välja murdmiseks on hädasti vaja diskokera… Hm. Kas näed ennast narrina, kes kuninga jalgade ees võib kõik julgelt välja öelda või milles on sinu erilise vabaduse saladus, Fideelia?

Fideelia: Diskokera mu näitusel sümboliseerib pigem monomüüti, aga kindlasti on selles ka viide tänapäevale. Mulle meeldib, kui kunstipublik pakub erinevaid tõlgendusi.🙂 Tarmo Jüristo, kes samuti kangelaseteemat uurib, kirjutab, et üleelusuuruse kangelaslikkuse sära oli hakanud tuhmuma juba seoses 20. sajandi suurte sõdadega, kuid tõsisesse kriisi jõudis see siiski alles 1970. aastatel (2013:152). Põhjuseks ilmselt olidki kaks maailmasõda, mille tagajärjel kadus usk inimlikku headusse ja kõrgetesse ideaalidesse. Kas siis alateadlikult või teadlikult, aga ka osad kunstnikud hakkasid sõdade ajal kujutama ängistavaid koledusi. Peale sõdu tuli läänes tarbimiseajastu, nüüd elame infoajastul. Kangelastele nagu ei oleks ruumi, aga samas on just vaja inimesi, kes julgeksid ausalt öelda, mis on valesti ja mitte ainult lobiseda vaid ka tegutseda. Keegi vast veel mäletab Mari-Liis Lille kõne “Mis on sellel pildil valesti” (2013). Kõne oli nii võimas, et temalt küsiti, kes selle talle valmis kirjutas. Kurb küll, kuid Eestis ei oodata üheltki naiselt ei julget sõnavõttu ega piisavalt teravat sulge, et see ise valmis kirjutada. Eesti naised on kuulekad ja teevad seda, mida neilt oodatakse. Positiivses mõttes pahasid tüdrukuid on vähe. Kõne oli hea, ometi ei muutnud see midagi. On vaja tegusid, mitte lõputut kõnelemist. Infomüra on ületanud igasugused piirid. Ma ei kuula peaaegu üldse enam muusikat ega vaata telekat, kuna tahan et aju puhkaks.

Ma ei identifitseeri end narrina, aga tänapäeva meedia muudab kõik minusugused narrideks. Tahaksin olla tõsiseltvõetav. Muidugi on mu loomingus huumorit ja üllatavaid käike, aga see ei muuda mind veel külahulluks. Kunstniku positsioon on selle poolest eriline, et ta ei ole enamasti kliinilises mõttes hull ega lollike, aga ta teeb tavamõistes ootamatusi. Samas puudub tal otsene võim mingeid rahavooge suunata, seadusi muuta ja kõnepidamises on ta pigem nõrk. Kunstnik saab oma ausad väljaütlemised valada loominguvormi ja ta võib oma tegusid põhjendada oma elukutsega. Kõik teavad, et kunstnikud ongi teistsugused. Usun loominguvabadusse, kuid samas ei poolda vaimset või füüsilist vägivalda endast abitumate suhtes nagu tegi Soome kunstnik Teemu Mäki, kes tappis kirvega kassi ja ejakuleeris kassi laiba peale. Hiljem kirjutas ta sellest raamatu, aga kuritegu jääb kuriteoks ja minu jaoks ei ole ta enam kunstnik vaid mõrvar, kes tappis süütu olevuse nö kunsti nimel ega saavutanud sellega midagi peale paljude hukkamõistu. Inimkonna kultuur ongi kohati ehitatud julmuse vundamendile ja seepärast suhtun kultuuri kriitiliselt.

Evelin: Kuulasin hiljuti Wagneri ooperit Parsifal Metropolitani vahendusel. Mind hämmastas muusika tohutu agressiivsus, seda oli võimatu lõpuni kuulata. Loodud kunstiteose mõju on enamasti ettearvamatu. Kunst ei ole kommunikatsioon, ütleb Deleuze, kunst on vastupanu (resistance). (vt https://www.youtube.com/watch?v=7DskjRer95s) Kas oled oma kunstiloomingust selles võtmes kunagi mõelnud?

Fideelia: Loodud teos hakkab oma elu elama ja looja seda enam eriti mõjutada ei saa. Vahel saadakse ühest ja samast teosest risti vastupidiselt aru. Kunstis on nii kommunikatsiooni kui vastupanu elemente. Kommunikatsioon on alati vigane, seega kunstnik ei saa iial kindel olla, mida tema loomingust välja loetakse. Mu mõtteviisiga sobivad hästi Frankfurdi koolkonna filosoofid, näiteks Herbert Marcuse (1898 – 1979), kes väitis, et kunst on illusioon ja õnnelubadus, mis ei täitu iial ja seepärast pole kunsti vaja vaid selle asemel tuleb tänavail võidelda, et ühiskonda paremaks muuta. Theodor Adorno (1903 – 1969) siiski uskus, et kunsti on vaja, aga leidis, et ainult mässav kunst on vaba ja kõige vabam kunst on selline, mis senise kunsti taustal mõjuks mittekunstina. Seevastu kunst, mis publikule meeldib, on kehtiva korra toetamise vahend. Nii et mina olen elus peamiselt mässanud ja müügikunsti olen teinud vähe. Raha saan vajadusel teenida kondiitrina. Lisama peab muidugi, et kunstniku mäss on ajutine seisund, sest kapitalistlikul ühiskonnal on omadus mäss alla neelata ja kaubastada. Sellest saab hästi aru, vaadates mis on juhtunud Tartu tänavakunstiga.

Evelin: Eesti naistest kui kangelastest on väga vähe materjale. Legendaarsed on enamasti mehed (sealjuures isegi legendaarsete õpetajate hulgas, kuigi kaugelt suurem enamus õpetajatest on naised!). Milliseid naiskangelasi sa oma uurimisteekonnal märganud oled? Tegid intervjuu Hollandi amatsooniga, aga kas Eesti ajaloost on sul eeskujusid või huvitavaid leide olnud? Ma ei pea siinkohal silmas müütilisi olendeid.

Hetktõmmis Fideelia-Signe Rootsi videost Voore linna lugu 2014 (2)

Hetktõmmis videost Voore linna lugu 2014 (2)

Fideelia: On tõsi, et materjalihulk pole kuigi suur, aga oma senini kõige huvitavamaks Eesti leiuks pean nõukogudeaegset töökangelast Elmine Otsmani. Töökangelasi oli palju, aga ta tõuseb selle poolest esile, et oskas endast ja oma elust väga haaravalt kirjutada. Soovitan lugeda Elmine raamatut “Põldude kutse” (1982). Elmine Otsman oli Eesti esimene naismehhanisaator ja ka esimene naiskombainer. Ta sündis Venemaal eestlaste peres, aga peale II maailmasõda saadeti ta Eestisse põhjendusega, et ta peab aitama siinset põllumajandust käima lükata. Eestis ei olnud sel ajal veel ainsatki naistraktoristi, naisi nn meeste töödele siin ei usaldatud ja Elminele ei antud erialast tööd. Hiljem tõusis ta oma võimetelt esimeseks terveks vabariigis ja sai esimesena kõrgeima auhinna, mida nõukogude liidus naismehhanisaator võis saada: Paša Angelina büsti. Kui Elmine oli esimene naistraktorist Eestis, siis Paša Angelina oli esimene naistraktorist terves Nõukogude Liidus. Naistraktoristide kohta liigub müüt, et nad on mehelikud ja karmid kapid, kel puuduvad inimlikud tunded ja neid kiputakse ka naeruvääristama nagu kõike nõukaaegset. Vähesed teavad, et endised naismehhanisaatorid käivad siiamaani igal aastal koos. Minagi sattusin nende viimastele suvepäevadele ja veendusin, et tegu on vaprate naistega, kes on teinud väga rasket tööd ja oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Välimuselt on nad täiesti tavalised. Elmine Otsman oli väike ja kleenuke, aga üliinimlikult vastupidav. Minu jaoks on ta super kangelane. Kirjutan need sõnad lahku, sest kokkukirjutatult tähendab superkangelane kindlate tunnustega USA superkangelase žanri tegelast ehk siis väljamõeldud kangelast. Sellise mõistete liigituse pakkus välja koomiksiuurija Peter Coogan. http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Coogan

Mu järgmine näitus käsitleb Elmine Otsmani ja nõukogudeaegsete töökangelannade teemat.

Evelin: Eestis on lihtsad tööd ja nende tegijad tänapäeval suure põlu all. Töökangelane on pigem kui sõimusõna, samas töötab kaugelt suurem osa eestlastest väga lihtsatel ametikohtadel. Mind on aastaid kurvastanud palganumber, mida “tavalise” igapäevatöö eest Eestis makstakse. Oled kunagi korraldanud Tallinnas meeleavalduse, kus nõudsid loova töö eest tasu. Selline avalik protest murendas piire intelligentsi ja tööliste vahel, sest enamasti on meeleavaldusi seostatud töölisklassiga. Milline mõju sellel aktsioonil veel oli?

Fideelia: Mul on hea meel, kui see lõhkus piire intelligentsi ja töölisklassi vahel, kuna mulle sellised piirid ei meeldi. Osa aktiviste hakkas sel ajal ka kunstnikke kunstitöötajateks kutsuma. Nagu arvata võiski, siis kohest praktilist mõju sel aktsioonil ei olnud. Asi piirdus esialgu avaliku diskussiooniga. Hiljuti siiski tuli seadusemuudatus, kus vabakutseline kunstnik saab teatud tingimustel tervisekindlustuse. On hea, et asjad liiguvad. Mõnikord makstakse üritusel või näitusel osalemise eest isegi väikest honorari.

Evelin: Tänapäeval otsustab kangelaste ja antikangelaste valiku üle meedia. Seetõttu võidakse olulisi sündmusi märkamatult mööda lasta ja tühistest episoodidest saavad suursündmused. Milline on kunstniku võimalus mingit konkreetset mõtet põlistada? Kas näed kunsti oma aja loo jutustajana? Või kuidas üldse tekivad kaasaja müüdid Sinu arvates?

Fideelia: See on oluline küsimus, sest meedial on suur võim ja ma näen kogu aeg nii naise kui kunstnikuna, kuidas meedia püüab mind paika panna, aga võitlen oma õiguste eest ka sellel rindel ning soovitan ka teistel sama teha. Ärge laske meedial endaga manipuleerida. Kui tunnete, et teile tehakse ülekohut, tõstke häält.

Kaasaja müüdid tõesti tekivad suuresti meedia abil ja kangelased on tegelikult meelelahutusmaailma staarid. Olukord on absurdne, sest ma pole kunagi vaadanud saadet “Baar”, aga tean, et olemas on Baari-Paavo.😀

Kunstniku võimalus mõjule pääseda on kahetine, sest meedia, eriti kollane meedia moonutab sõnumit tugevalt, kui samas „Sirpi“ loeb vaid tühine osa ühiskonnast. Ainuke variant saada kunstniku käest täpselt teada, miks ta midagi teeb tundub olevat näituste külastamine ja isiklik kohtumine kunstnikuga. Minuga saab kohtuda EKA galeriis 13. jaanuaril kl 18.00. Mind küsitleb seal EKA kunstiteaduse tudeng Ruuda Liisa Malin. Samal õhtul improviseerib helilooja Gerhard Lock reaalajas muusikat mu videole „Voore linna päästmine“.

EKA galerii asukoht ja lahtiolekuajad

Vabaduse väljak 6/8, Kunstihoone sisehoov
Näitus on avatud 11.12.2014–21.01.2015
T–L 12.00–18.00
Sissepääs tasuta
NB! Galerii on suletud 21.12.2014–04.01.2015

Loe lisaks:

ERROR #9 FIDEELIA-SIGNE ROOTS. KUI NAINE TAHAB OLLA KANGELANE

FIDEELIA-SIGNE ROOTS: DOKUMENTAALNÄIDEND „VIRU LAULIK JA KOIDULA“

POLIITIKAT EI TEHTA AINULT PARLAMENDIS! ONLINE-INTERVJUU KRISTINA PAPSEJEVAGA

Ära unusta valimas käia! 2014 aasta feministi, šovinisti ja homofoobi valimised kestavad 18. jaanuarini.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s