REBEKA PÕLDSAM: Queer-feminism on moes!

Foto: Kulla Laas

Rebeka Põldsam, foto autoriks on Kulla Laas

Chris Kraus, The Adult, The New Inquiry, Lauren Berlant, Mark Fisher, Nora Ephron, Lena Dunham, Sianne Ngai, AA Bronson, Donald Urquhart „Oled sa piisavalt mees, et olla naine?”, Caitlin Moran, Bernadette Corporation, Simone Weil, Hannah Arendt, James Baldwin, Audre Lorde, Reza Negarestani, Gayatri Spivak, Beatriz Preciado, José Esteban Muñoz, Tove Jansson, Clarice Lispector, Judith Butler, Judith Halberstam, Griselda Pollock, Nina Power, Radical Feminism, Guerilla Girls, LTTR, Silvia Frederici, Cixous, Braidotti, Planningtorock, Sarah Lucas, Tracey Emin, Nicole Eisenman, Iza Genzken, Maria Lassnig, Sharon Hayes, Boudry&Lorenz, Shirin Neshat, Janet Cardiff, Dominique Gonzalez-Foerster, Lygia Clark, Lygia Pape, Vivian Maier, Marina Abramović, Gillian Wearing, Laure Prouvost, Valie EXPORT, Ursula Mayer, Amelia Jones, Lucy Lippard, Susan Sontag, Peggy Phelan, Carolee Schneemann, Louise Bourgeois, Lynda Benglis, Felix Gonzales-Torres, Hannah Wilke, Jo Spence, Douglas Crimp, Jonathan Kemp, Jaqueline Rose, Eve Kosofsky Sedgwick, WAGE, W.A.C.K. on nimed, kes Londonis, Berliinis ja veebis igal sammul ikka ja jälle vastu vaatavad. Neist ei saa mööda. Nad on kirjanikud, kunstnikud, teoreetikud, muusikud, ajaloo suurkujud, tänased suured tegijad, geid, lesbid, mustanahalised, feministid, juudid, queer‘id – ühiskonna repressioonide vastu töötavad inimesed.

Käisin Londonis Frieze’i kunstimessil kuulamas vestlusringi, kus ArtNeti avaldatud saja olulisema kunstimaailma naise hulka arvatud Los Angelese kunstimuuseumi loovdirektor Helen Molesworth vestles AA Bronsoniga. AA Bronson on viimane General Idea kunstikolmiku elus liige (Kumu fuajees on nende tapeet „Aids”). Kõnelejad meenutasid vanu aegu ning nentisid vestlusele eelnenud ühisel hommikusöögil pisaraga silmanurgas, et kõik andekad inimesed surid kakskümmend viis aastat tagasi aidsi ja valged heteromehed said võimu endale ning sellepärast ongi nüüd kunst nii igav. AA Bronsoni enda näitused paistsid piltidelt visuaalselt muhedalt topakad, aga sisult õhkus sealt väga palju soojust, sõbralikku hoolimist ja armastust. Igastahes Frieze’i programmi vaadates võib tõesti öelda, et valge heteromehe aeg on vähemalt ajutiselt läbi saanud.

Nüüd riietuvad kõik põnevalt, pannes erilist rõhku sooliste erinevuste väljendamisele, enamjaolt androgüünsusega mängides. Nike’i tossude otsa võib panna ükskõik mida punasest Armani ülikonnast Ameerika lipuni peas. Massiliselt on razorhead’i soengute, hallide ja lokkis, roheliste ja roosade harjadega, tikk-kontsadel, katkiste kleitide, militaarjakkide, klassikaliste polode, kitsaste teksadega mehi ja naisi, sealjuures on geide ja lesbide nähtavus paari möödunud aastaga võrreldes massiliselt kasvanud. On saanud tõeks kõikide homofoobide hirmud, et kui ametlikult aktsepteeritakse sooneutraalsete kooseluseadustega seksuaalvähemusi, siis hakkavad kõik geiks. Paistab, et nii ongi, kuigi ilmselt ükski võrdõiguslane sellest küll unistada ei osanud ega pidanudki.

Queer‘ist on saanud mood nagu kunagi pungist. Sellest on kujunenud sugu ja seksuaalsust neoliberaalses ühiskonnas kriitiliselt mõtestav elustiil. Masendav on lugeda iga-aastast naisi, geisid, immigrante ja teisi vähemusi alla suruvat statistikat. Kõigil on sellest ammu kopp ees ja ainus, mis pakub tõsiseltvõetavat alternatiivi neokonservatiivse kristluse drag’i kandva perepoliitika kõrval, ongi queer-ja feministlik kultuur. Feminism on alati elanud paralleelselt akadeemias ja rohujuure tasandil. Akadeemias filosofeeritakse ajaloo valguses, rohujuure tasandil püütakse kaasata võimalikult palju inimesi kodanikena olema aktiivsemad ja eneseteadlikumad.

Queer-feminismi võidukäigu on toonud ilmselt kõneviis, kus naised ja mehed on moraalselt võrdsel positsioonil. Võrdsust ei esitata võitlusena, vaid normina, mis mõjub kui teraapia maailmas, kus vanad peerud ikka veel viitsivad noorte kolleegide välimust seksistlike kommentaaridega üle valada. Netflix, Amazon ja HBO toodavad seriaale, kus tegelased pole enam Hercule Poirot’na kõndivad skulptuurid, keda on küll põnev vaadata, aga samastuda temaga küll ei saa. Sealsed tegelased on praegusaegsed naised ja mehed oma võimuvõitluste ja hirmudega. Huvitava näitena võib ära tuua Eestiski ministeeriumiametnikuna töötanud Beau Willimoni seriaali „Kaardimaja”, Lena Dunhami „Tüdrukud” või Ingrid Jungermanni veebiseriaali „F-ist seitsmendani”. Suure buumiga kipub küll subkultuuri intiimne entusiastlik võlu kaduma minema, ent kokkuvõttes võidavad selle trendiga kõik, sest queer-feministlik eetika tähendab solidaarsust, hoolimist ja austust iga inimese vastu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s