Millise kivi all Eesti feministid end peidavad? Intervjuu Nele Laosega.

Nele LaosNele Laos on erialalt kultuurikorralduse taustaga feminist (ja Nelele meeldib see sõna!). Ta on pärit Raplast, elanud aasta Hollandis ja Hispaanias. Hispaanias on sooteemadega tegelevaid inimesi väga palju ja feminism juba aastaid aktuaalne. Justnimelt seal määratles Nele end esimest korda feministina. Eestisse tagasi tulles hakkas ta otsima, ”millise kivi all Eesti feministid end peidavad”.   Meie esimene kohtumine leidis aset tänu Marianne Mikko (SDE) organiseeritud Riigikogu külastusele käesoleva aasta jaanuaris. Märtsis korraldas Nele oma diplomitööna feministliku naiskultuurifestivali LadyFest Tallinn 2014, mille raamidesse mahtus ka ajaloonäitus ”Naised ja Poliitika”.

Võtsin nädal peale kooseluseaduse vastuvõtmist Nelega ühendust, et uurida Riigikogus toimunust täpsemalt. Kahel järjestikusel oktoobriõhtul arutasime Skype vahendusel Eesti poliitika ja feminismiga seonduvaid küsimusi. Mina küsisin ja Nele vastas.      

Evelin: Oled praegu üks aktiivsematest feministidest Eestis. Mis tunne oli olla Riigikogus ja vahendada kooseluseaduse arutelu? (vt #koos)

Nele: Ma polekski ise osanud end nii aktiivseks pidada… Tegelen nende teemadega, mis on mulle tähtsad ja mis mind sütitavad. Minusuguseid on väga palju, nii Facebooki platvormi sees kui väljaspool.

Me elasime Josega (minu partner) Viljandis ja lugesime Reimo Metsa üleskutset tulla Riigikokku esimest lugemist jälgima. See oli enne jaanipäeva. Hispaanias kogetud kodanikuaktiivsusest innustatuna otsustasin, et näod mõjuvad Näoraamatust palju rohkem. Seetõttu pidasin tõesti vajalikuks ise kohale minna. Me tõusime vara, sõitsime kaks ja pool tundi Viljandist Tallinnasse, et kella kümnest või kella kahest algavat istungit Riigikogu saalis jälgida. Tol korral võtsid reformikad väga julgelt pause ja venitasid. Meil polnud konkreetset ”kodu”, kuhu Josega Tallinnas minna. Sõbranna juures oli mingi voodikoht siiski kokku lepitud. Lõpuks ei läinud seda vaja, sest jäime Riigikokku järgmise hommiku kella poole viieni!

Tol hetkel oli kooseluseaduse üle toimuv arutelu aktiivsem SAPTK foorumis, ajaleheveergudel ja ”Virginia Woolf Sind Ei Karda!” grupis. Arutelu polnud veel igaühe näoraamatu seinal nagu viimase kahe nädala jooksul olen märkama hakanud. Esimesel lugemisel ei julgenud ma avalikult Facebookis kommenteerida, rääkisime ja jagasime muljeid Lilli Suburgi nimelises kinnises grupis.

Ma tundsin end tol korral Riigikogus võõrkehana, sest saadikud polnud harjunud rohkelt külalisi rõdul nägema. Päeva esimeses pooles oli meid palju, siis hakkasid inimesed ära minema, muud kohustused ootasid. Meie Josega olime selle aja endale võtnud ja jäime sinna. Inimesed vahetusid, aga öö veetsime seal… võibolla viiekesi? Ma ausalt öeldes ei mäleta enam, aga see tunne sellest ööst jäi küll võimsalt meelde.

Ma tajusin, kui erinev on kohal olles Riigikogu liikmete kõnesid kuulda, võrrelduna sellega, kui neid tagantjärele meedias lugeda. Esimesel lugemisel sain üsna hea pildi, kes keegi tegelikult on. Minu suureks avastuseks tol korral oli Riigikogu liige ja õiguskomisjoni esindaja Neeme Suur, kes vastas alati rahulikult, põhjendatult ja lugupidavalt saadikute küsimustele. Neeme Suur oli teemas täiesti sees ja väga pädev.

Kui esimene lugemine läbi läks, siis vallandus meis – rõdul istujates – ikka suht üleskeritud pinged, mis jäid ka stenogrammi: “Peeter Võsa: Aitäh! Kas on lubatud, et külalised rõdul plaksutavad ja segavad istungit nagu mingit teatrietendust?

Aseesimees Laine Randjärv: Suur tänu! Mulle tundub, et inimesed, kes olid rõdul, ühinesid nendega, kes olid saalis.”. See oli suurepärane hetk!

Teisele ja kolmandale lugemisele läksin juba targemana – hambahari kotis – ning tundub, et nende kuudega, mis esimese ja teise lugemise vahele jäid, oli midagi minus muutunud. Pidasin vajalikuks ja julgesin juba kommentaare oma nime alt ja järjepidevamalt postitada. Hambaharja ei läinud õnneks vaja, sest teine ja kolmas lugemine läksid kiiremini, aga ise ka imestasin, kuidas ja miks mulle selline pühendumus on tekkinud. Sellise intensiivse perioodi kaasa tegemine oli sõltuvust tekitav ja avas silmad, mis tasemel meie poliitika tegelikult on.

Mitmed tuttavad ja sõbrad mainisid pärast, et tänu minu “ülekandele” jälgisid nad esimest korda Riigikogu istungi otseülekannet ja lugesid seaduse eelnõu läbi. Üks sõber kirjutas teise ja kolmanda lugemise vahel, kuidas ta IRL-ist välja astus ja teab teisigi, kes sama teevad. Ta soovis mulle jõudu. Tundsin, kuidas inimesed aktiivsemalt kaasa elama ja oma toetust näitama hakkasid. See tegi nii suurt rõõmu!

Evelin: Nüüd on kooseluseadus vastu võetud. Mida Sinu arvates järgmise asjana Riigikogu tasandil Eestis ära teha tuleks?

Nele: Kindlasti pole kooseluseadusega veel kõik päris korras. Palju on veel ees (rakenduseadustik on vaja veel vastu võtta). Lugesin rõõmuga hiljuti Valitsuse poolt heaks kiidetud kodakondsuseseaduse muutmise eelnõust, mille kohaselt on edaspidi lubatud alaealisel omada mitut kodakondsust. See ning ettepanek loobuda Eesti kodakondsuse saamiseks nõutavast kuuekuulisest ooteajast, on samm võrdsema ühiskonna poole.

Evelin: Eesti feminism. Mis see on? Kuhu suunas edasi liikuda?

Nele: Mulle tundub, et Eestis on akadeemiline nö soouuringute ringkond, kes tundub asetsevat peamiselt Tartus ning Tallinnas progressiivsem, peamiselt EKA-st välja kasvanud ringkond. Sealjuures on viimaste aastatega jõudsalt juurde kasvanud “do-it-yourself” aktivistidest feministe, kuhu kuulun vist minagi. Ma pole ekspert ja feministiks olemine pole minu amet. Feministiks olemine tähendab, et oma igapäevaelus arutlen kriitiliselt, jagan mõtteid, otsin mõttekaaslasi, ent see ei defineeri mind.

Ma ei oska kohe kindlasti Eesti feminismi määratleda. Mulle tundub, et mina ise ja paljud mu ümber tunnetavad, et me teeme paljudes teemades üldse esimesi julgeid samme. Eeskujuks võib võtta USA ja Skandinaaviat, aga tihti mõtlen, kui loen “nende” teemadest ja arutleme VWSEK grupis rassismist, tänaval ahistamisest (street harrasment), et meile omased ja aktuaalsemad probleemid on hoopiski ksenofoobia, perevägivald jne. Ma tahaksin, et me julgeksime oma teemadest avalikult rääkida, et me julgeks neid rohkem välja otsida.

Evelin: Kui vaadata Eestis ja välismaal ringi, keda sa peaksid oma kõige suuremateks inspireerijateks? Mis innustab sind tegutsema?

Nele: Mind juhatasid teemasse Anita Sarkeesiani videod tema Feminist Frequency lehel (http://www.feministfrequency.com). Oli just see aeg, kui ta oma kurikuulsa kickstarteri (Hooandja) projekti Tropes vs Women in Video Games käima lõi. Jälgisin tema tagakiusamise ja Hooandja projekti arenemise lugu ning nüüd vaatan ka tema videosid. Soovitan kõigile! Anita Sarkeesiani videod on lihtsasti seeditavad, ülevaatlikud ja hariduslikud. Mingil hetkel avastasin endale Bitch  Media ja Bitch Magazini blogi (http://bitchmagazine.org/). Olen seda blogi enam-vähem järjepidevalt jälginud ning see on mindki tegutsema inspireerinud. Hispaania vasakpoolne antikapitalistlik kodanikuliikumine ja nende teod (meeleavaldused, kogukonna ja kollektiivsuse kasvatamine, hõivatud majades sotsiaalkeskuste loomine) annab mulle palju inspiratsiooni ning jõudu. Eestis inspireerivad mind mu feministidest sõbrad, kelle olen MTÜ Oma Toa algatud ”Virginia Woolf Sind Ei Karda!” grupist ja LadyFest Tallinna korraldamise kaudu leidnud. Mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem ma seda “ma tean küll! ma mõtlen samamoodi!” helki inimeste silmas näen. See on põnev, väga põnev! Paljudega teeme tegusid esimest korda ja jagame seda koos kasvamist.

Evelin: Kui õppisid Kultuuriakadeemias, siis elasid Viljandis. Tänaseks oled otsaga Tallinnasse jõudnud. Kui võrdled Tallinna ja Viljandi elu, siis milles on kõige suurem erinevus? Kas suures linnas on feministina elada lihtsam?

Nele: Kindlasti. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siin rohkem mõttekaaslasi ja kaastegijaid.

Me saime Jose ja kahe sakslasest vabatahtlikuga üleeelmisel aastal Viljandis üsna negatiivse kogemuse osaliseks, kui korraldasime naiivsevõitu aruteluõhtu “Seksuaalsuse erinevad värvid”. Sinna tulid kohale omasõnutsi “murelikud kodanikud”, kes  kõik sarnast must-valget ja kandilist sümboolikat kandsid. Pärast pikka ja pingelist sõnelust lahenes kõik siiski hästi. Peale seda hakkasin kartma, et mina või Jose võime selle sündmuse tõttu hiljem kuidagi kannatada saada, ent  midagi õnneks ei juhtunud. Mulle tundub, et väiksemates linnades on selliseid teemasid kindlasti raskem käsitleda.

Tallinnas tunnen, et ma ei ole kusagil “perifeerias” üksinda “pilotiseerimas”, vaid mu ümber on suurem hulk sarnaselt mõtlevaid inimesi. Samas tundsin end Tallinnase kolides kuidagi imelikult süüdi, sest siia tulles tajusin tugevat priviligeerituse tunnet – ühistransport veab igale poole ja kogu aeg kohale! kohvikuid on nii palju! pühapäeval on ka kuhugi minna! Ent muidugi tundub mulle veel praegugi, et veedan enamiku oma ajast ühistranspordis🙂. Kohaneme. Esimesel nädalal otsisin vanast harjumusest Viljandi madalaid värvilisi maju, naeratavaid inimesi ja rohelust enda ümber. Mingi osa minust ei saanud aru, kus ma olen ja kus mul hea on.

 Evelin: Mis tähendus on Virginia Woolfi grupil sinu jaoks? Mis tähendus on sellel grupil laiemale seltskonnale? Kas see on ajas muutuv?

Nele: Nõustun üldiselt EKKM teooriaklubi arutelu (http://klassikaraadio.err.ee/saated?saade=1053&d=2014-10-03&tm=11:05)  järeldusega, et VWSEK! grupp on pigem haridusliku eesmärgiga. Grupist on kasvanud välja  erinevad initsiatiivid, osad teemad on ületanud uudisekünnise (“Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset!”, ABC kingareklaami poleemika, Sky Plusi vägistamise nalja poleemika jm). Ma leian, et see võrgustik on ääretult vajalik. Sinna on kohale jõudnud juba suurel hulgal inimesi. VWSEK! grupp sai alguse reaalse lugemisgrupina, mis enam sellisel kujul ei toimi – VWSEK on nüüd vaid virtuaalne. Lugemisruum eksisteerib eraldi, kohtutakse ikka 2 korda kuus, kuid nüüd LadyFest Tallinna lugemisruumi nime all. Seega muudatus on juba toimunud. Ilmselt muutub vorm ka edaspidi, ent kuhu, see on juba liikmete endi kätes.

Viimase poole aastaga on grupiga liitunud üle 1500 uue liikme. Mingisugune krõks on käinud ja see on minu arvates hea. Muidugi on nii laia massi raskem hallata, kontsentreeritust on vähem. Ent juba see, et 1500 inimest[1] julgeb endale midagi “feminismi” lähedast lähedale lasta, on suur asi!

Evelin: Millega Sa ise praegu kõige enam tegeled ja millised on tulevikuplaanid?

Nele: Tegeleme LadyFest Tallinn tiimiga 5. festivali ettevalmistustega. Tuleme ja teeme tallinnlastele säru 3.-7. märtsil! Hoidke pilk meie LadyFest Tallinna Facebooki grupil peal😉. Tulevik on helge ja põnev. Alustasime ühe hirmvajaliku teoga, mis toob feministlikud teemad ja küsimused Facebookist välja ning advekaatse info kõigile lähemale. Kel on huvi meiega liituda, see võib mulle julgelt kirjutada!🙂

[1] 14. oktoobri seisuga onVWSEK grupis kokku 3280 liiget.

Intervjueeris Evelin Tamm.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s