Imbi Paju raamat “Soome lahe õed” ilmus Rootsis

Foto: Olga Makina

Foto: Olga Makina

Kolmapäeval 14. mail toimus Stockholmis Atlantise kirjastuses pidulik kokkusaamine. Tähelepanu keskmes oli dokumentalist ja kirjanik Imbi Paju ning tema raamat “Soome lahe õed”, mis räägib Soome lotade ja Eesti naiskodukaitse koostööst 20. sajandi traagiliste ajaloosündmuste taustal. “21. sajandil ei saa elu mõõdupuu olla sõda, vaid see peab olema elu,” nende sõnadega tutvustas Imbi Paju oma raamatut “Soome lahe õed”. Ta kutsub meid Euroopa lähiajaloo kõige valusamaid perioode vaatama läbi kahe naise silmade – üks neist pärit Soomest ja teine Eestist. Teose värskelt trükist tulnud rootsikeelne tõlge ”Systrar kring Österjön” sai kaante vahele kirjanik Imbi Paju ja tõlkija Heidi Granqvist koostöös. Soome kultuurikriitik soomerootslane Stefan Brunow peab seda geopoeetiliseks väärtteoseks, mis aitab meil elada, õpetab kodanikuvastupanu ja empaatiat. Eesti juurtega Rootsi kultuuridiplomaat Hans Lepp ütles kokkusaamisel, et Imbi Paju filmid ja raamatud on tänaste Ukraina sündmuste valguses eriliselt kõnekad ja äärmiselt aktuaalsed.

Oled oma tekstide ja dokumentaalfilmide kaudu juba mitu aastat tegelenud eesti naise loo tõlgendamisega, tutvustanud seda Euroopas ja maailmas laiemaltki, äsja saabusid Iisrealist. Sinu raamatu ”Soome lahe õed” alapealkiri ”Vaadeldes teiste valu” on laenatud Susan Sontagilt. Sontag leiab, et lääne ühiskond on kannatustest teinud vaatemängu ja mõtiskleb, kas see on muutnud inimesed tuimadeks pealtvaatajateks. Milline on Sinu filmide ja raamatute mõju? Kas valu on meelelahutus? Milline on Sinu kogemus?

Mind ennast on mõjutanud Eesti traagiline lugu, minu perekonna ja ema lugu. Ukraina sündmuste taustal ärkab see uuesti ellu. Kuid olen selle teemaga aktiivselt tegelenud alates 2000. aastast. Esimest filmi ”Tõrjutud mälestused” tegin viis aastat. See oli väga, väga raske teekond mu ema ellu ja ma märkasin, kuidas tema nõukogude sunnitöölaagri kogemus ja nõukogude aeg tervikuna on mõjutanud ka mind isiklikult. Kui film valmis sai, tahtsid seda lugu kuulda paljud ja ma tundsin kuidas elu ”kannab mind” koos filmiga Euroopa riikidesse, Aasiasse, Iisraeli, USA-sse, Kanadasse. Pärast Taiwani esilinastust tõusis üks noor naine saalist püsti ja ütles, et meil on sarnased kogemused Hiinaga ja puhkes nutma. Sel aastal Tel Avivi ülikooli seminaril ”Erakordne Eesti” esinedes, tulid mitu inimest ütlema, et nad on mu dokumentaalfilmi näinud ja see läks neile südamesse.

Kuid need lood ei sünni valutult, sest intellektuaalse ja poliitilise võimu juures on olnud ka palju vasakpoolseid inimesi, kes uskusid et Nõukogude Liit on püha maa. Samas on ka parempoolseid inimesi, eriti Soomes, kes said Nõukogude Liidust majanduslikku kasu. Selle kasu tingimuseks oli, et Nõukogude Liidu olemust ei analüüsitud kunagi.

Kui hakkad valusast minevikust rääkima, siis tajud, et haavatud oleme me kõik, kes selles ajaloosündmuses osalesime, sõltumata riigist. Öeldakse, et selline haav kandub kolmandasse, isegi neljandasse põlvkonda. Seega on valuliku mineviku teema käsitlejal suur vastutus, vähemalt mina olen tundnud vastutust, et inimesi valgustada, et kasvatada empaatiat. Empaatia pole iseenesestmõistetav asi, vaid üsna labiilne tunne, millega peab tööd tegema.

”Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” ühendab  Eesti ja Soome naiste lugude kaudu Läänemere naised. Atlantise kirjastus märgib raamatu kaanel, et see lugu ületab ilukirjanduse ja dokumentaalkirjanduse piiri. Seega olen läinud üle piiri ja see on teose loomisel oluline. Oluline on olla julge ja aus.

Raamatus, nagu ka dokumentaalfilmis, joonistub ehedalt välja rahvusülene inimlikkus ja inimese abitus ajaloo masinavärgi ees. Läänemeri on siinseid rahvaid ühendanud, aga vahel tundub, justkui oleks mõnekümnest kilomeetrist veepinnast kasvanud ookean – nii erinevad on inimeste arusaamad ja tõlgendused, nii erinevad on saatused. Seda ookeanide suurust eemalolekut ja tõrjumist saab raudse eesriide taga üleskasvanud inimene tunda nii Rootsis kui Soomes. Milline on Sinu enda kohanemise lugu? Oled Soomes juba rohkem kui paarkümmend aastat.

Ma arvan, et ma poleks kunagi hakanud neid raamatuid ja filme tegema, kui ma poleks 90-ndate aastate alguses Helsingi Ülikooli läinud. Ma ei teadnud, mis on soomestumine – Soome oli okupeeritud mentaalselt, läbi propaganda, läbi akadeemilise ja poliitilise maailma. Ma ei teadnud, et Soome eliit oli tihedalt seotud Kremli poolt loodud narratiiviga. Soomes öeldakse, et ”küll rahvas teab” ja rahva hulgas on palju mäletamist ja vaikset tarkust.

Kuna ma idealiseerisin Soomet ja uskusin sõnavabadusse, siis olin hulljulge. Ma võtsin sõna ja kirjutasin, kui hakati jälle levitama lugusid ”eesti fašistidest”. Ma võtsin sõna isegi Soome Parlamendis, kus korraldati 1997. aastal seminar ”Naisajakirjanikud ja Euroopa Liit”. Pärast seda tahtsid kõik mind intervjueerida. Tollane Soome president Ahtisaari, kes oli rahvusvaheline inimene, ütles, et Imbi Paju tõstab olulisi küsimusi. Sellest hoolimata kirjutas ”Helsingi Sanomat” oma juhtkirjas, et Imbi Paju on uskumatult ülbe – tuleb Soomet kritiseerima. Mind kutsus tööle Soome uus telekanal Nelonen. Demokraatias ikka sõna võidab. Hiljem on paljud kultuuriinimesed mulle rääkinud, et nad nutsid, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, sest nad arvasid, et see on tulevikuriik. See oli muidugi väike nomenklatuur ja neil oli võimu, kuid mina leidsin endale noorema põlvkonna hulgast palju mõttekaaslasi ja toetajaid.

Ilma Soometa poleks mu raamatud ja filmid sündinud. Vaevalt, et nad oleksid sündinud, kui ma oleksin Eestis elanud. Vajasin perspektiivi ja mind toetas mu väga hea sõber, rootsikeelne kultuuriajakirjanik Stefan Brunow, kelle vanavanaisa oli Jakob von Uexküll ja kel oli vaimne, kultuuriline side Eestiga.  Ma sain tuttavaks psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckelliga, ajakirjanik Pia Ingströmiga  ja paljude teiste sügavalt vaimsete inimestega, kes kõik toetasid mind.

Mu filmid on esilinastunud Euroopa Parlamendis ja mulle see on oluline. See on oluline, et seal, kus on poliitiline võim, oleks teadmine meie valusast Euroopa ajaloost.

Imbi Paju Systrar kring ÖstersjönStockholmis oma raamatu tutvustamisel mainisid, et lugesid nüüd ka ise oma lugu Eesti okupeerimisest ja naistest kahel pool lahte hoopis uuest perspektiivist. Ajalugu justkui korduks. 1939. aasta artiklid meenutavad neid, mis tänaselgi päeval arutlevad Venemaa agressiivsuse foonil Baltimaade võimaliku tuleviku üle. Samas oleme nüüd ise need, kes nö vaatlevad Ukraina valu. Kuidas sa seda mõtet kommenteeriksid?

Tegelikult on nii , et kui sa saad oma teose valmis, siis sa ei taha seda ise enam lugeda, sest oled tehtud tööst väga väsinud. Aga kui Heidi Granqvist hakkas ”Soome lahe õdesid” tõlkima ja vajas mu abi (lisasime natuke tekste, et Rootsi lugejale oleks pilt selgem), siis ma pidin oma raamatut hakkama ka ise uuesti lugema. Ka Heidi tõlkijana nägi mu teost äkki Ukraina valguses.

Ma kirjutasin selle raamatu, et lõppeksid ära süüdistused laadis ”Eesti on ohver, aga mitte süütu ohver” – see on tavaliselt Soome välisministri Erkki Tuomioja kommentaar. Sellele süüdistusele on laulnud tausta paljud eesti ajakirjanikud, kuni on hakatudki rääkima ”hääletust alistumisest”. See on pealkiri, mis tugineb Magnus Ilmjärve Soomes kaitstud väitekirjale ja Soome Kaitseakadeemia professori Martti Turtola raamatutele presient Pätsist. Väljendit ”hääletu alistumine” on eestlaste demoraliseerimisel osavalt ärakasutanud ka KGB.

Raamatut Ukraina sündmuste taustal lugedes, oleksin nagu tagurpidi pikksilma abil vaadanud lugu uuesti ja selgelt nägema hakanud. Kuna Venemaa pole puhastanud end minevikust ja võimul on KGB-koolis käinud mees, siis ta kasutab samu võtteid, sama retooriakt nagu seda Eesti puhul on tehtud. Vägistaja püüab alati näidata, et vägistatu on ise süüdi. Ma loodan südamest, et kunagi ei hakataks kirjutama, et tegelikult on Ukraina oma saatuses ise süüdi – nii räägivad need, kes ei taha vastutada, kel on oma huvid mängus, tihti on selleks ideoloogilised ja majanduslikud põhjused. Juba 30-ndatel oli Euroopa kaotamas oma südametunnistust, sellest kirjutab hästi Stefan Zweig raamatus ”Eilne maailm”.

2009. aastal andsite koos Sofi Oksaneniga välja kogumiku ”Kõige taga oli hirm” . Minu arvates oli see väga jõuline ja julge samm Euroopa ajaloo ümbermõtestamisel. Kas seda tööd ette võttes saite aru, et tungite niiöelda keelatud maale, rikute vaikimisi kehtestatud reegleid ja võimujooni? Kas teil oli hirm?

Helsingi Ülikoolis õpetas õigussotsioloogiat dotsent Johan Bäckmann ja täna teatakse juba, et ta esindab Kremlit ja Putinit, aga sel ajal veel seda ei tajutud. Bäckmann kirjutas raamatu pronkssõdurist, kus eestlased olid fašistid ja kogu ajalugu oli kirjutatud sovjetivaimus, inimesi konkreetselt laimates. ”Kõige taga oli hirm” sündis seetõttu, et ma tundsin paljusid Eesti ja välismaa nõukogude ajaloouurijaid, sest tegin nendega koostööd seoses oma filmide ja raamatutega. Teadsin täpselt, milliseid artikleid on ilmunud, tegime autoritega lepingud ja hakkasime artikleid raamatuks toimetama. Ja siis, kui kogumik ilmus, kutsus dotsent Venemaalt kohale našid, Öise Vahtkonna, mingi islamipartei, kelle juht oli soomlane ja ta ei varjanudki, et oli olnud KGB kaastööline. Nüüd oli ta võtnud endale uue nime ja teinud islamipartei, kus olid mõned endised kgbiidid veel. Johan Bäckman esines Vene televisoonis ja rääkis, et fašistid on raamatu kirjutanud ja Soome politsei võttis meid oma kaitse alla. Sellist asja polnud Soomes varem juhtunud.

Meid paluti saatesse ”A-Talk” koos Bäckmani ja tema seltsimeestega esinema, kuid me ei läinud ja siis  sai Bäckmann seal saates pikalt sõna. Kogu Soome ühiskond oli šokeeritud, sest nad said aru kelle asju Bäckmann Soomes ajab. Samas võtsid meie raamatu vastu sõna ka mõned teised võimul olevad mehed, isegi ajalehes ”Sirp” tegid mõned seda raamatut maha. Seega kõige taga oli hirm. Ma pean ütlema, et olukord oli ebamugav, aga samas tuletasin endale meelde, et niikaua, kui kardad, oled sovjett. Möödnud aastal sain Soome uuelt presidenilt Niinistölt oma tööde eest Soome Lõvide rüütelkonna rüütlimärgi. Olen nüüd rüütel ja see kannustab.

Naisajaloo uurimine Eestis on alles lapsekingades. Oled üks vähestest, kes selle valdkonnaga tegeleb. Oma raamatus mainid nii Helmi Mäelo, Vera Poska-Grünthali kui mitmeid teisi, kes enne Sind on Eesti naise lugu rääkinud. Oled tänaseks vast üks kõige enam tõlgitud kirjanikke Eestis. Millised on Sinu plaanid edasiseks? Millest täna kirjutad, kuhu suunas liigud? Milliseid piire kavatsed veel ületada?

Mind huvitab eesti naisajalugu väga, sest meie ajaloos on olnud väga võimsaid naisi. Lilli Suburgi vaimne pärand on meie teadvusest peaegu pühitud. Olen püüdnud seda populariseerida ja mul on hea meel, Evelin, et oleme nüüd koos Suburgi-nimelises feministide foorumis. Kui me Helmi Mäelo naisuurimisest veel midagi teame, siis Vera Poska-Grünthal on peaaegu tundmatu nimi. Mina olen saanud oma loomingus nende naiste töödest palju jõudu ja mul on hea meel, et meie naisajalugu ärkab vaikselt ellu.

Hetkel kirjutan romaani, sest tahan veelkord vaadata sovjeti narratiivi taha, aga püsin ennekõike tänases päevas. Rohkem ei tahakski sellest uuest romaanist esialgu rääkida… Õpetan vahelduseks meditatiivset-intuitiivset kirjutamist, mis on ühendatud draamaga. See on uudne meetod, mida ma ise välja töötan. Kasutan selles kõike, mida olen ise õppinud, et toetada enda ja teiste inimeste elu.

Intervjueeris Evelin Tamm, artikkel ilmus 28. mail Stockholmi Eesti Päevalehes.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s