Katrin Kivimaa: Nini ja Milleri armastusest

Katrin Kivimaa

Nende vastastikune tõmme sai alguse huvist üksteise kirjutiste vastu. Neid tõmbas üksteises iseenda vastandpoolus, naist mehe metsikus ja primitiivsus, meest naise tundlikkus ja rafineeritus. Neid ühendas armastus kirjutamise ja kirjanduse vastu ning veidi ebatavalisemalt armastus mehe naise vastu. Neid tõmbas elu, seks ja eksperimenteerimine ning nad leidis teineteises väärilise parteneri jagamaks oma mõlemat elu – kogemist ja naudingute maitsmist ning sellest kirjutamist.

Nii kirjeldatakse tihti kirjanike Anais Nini ja Henry Milleri kirglikku, ebakonventsionaalset, erootikast ja kirjutamisest läbi põimunud armastuslugu 1930ndate Pariisis. Henry Miller on eesti lugejale kindlasti tuntud kui üks erootilise kirjanduse gurudest. Tema teosele “Vähi pöörijoon” vääriline paariline, Anais Nini “Veenuse delta”, naise avameelne nägemus erootikast, on kahjuks eesti keeles ilmumata. Et Nini “Spioon armastuse majas” (eesti keeles LR 199?) on inspireerinud “Doorsi” samanimelise laulu, annab tunnistust tema kujunemisest ameerika 1960ndate seksuaalrevolutsiooni ajastu üheks populaarseks autoriks. Milleri ja Nini armastuslugu kui 20. sajandi kirjandusloo üks huvitavamaid peatükke on kõikides detailides avalikkuse ette tulnud aga üsna hiljuti, alles pärast mõlema autori surma ja Nini abikaasa surma 1980ndatel, kui avaldati palju kirju ja toimetamata katkeid Nini päevikutest.

Nin ja Miller kohtusid Pariisis1931. aastal ning tundes üksteises ära sugulashinged alustasid intellektuaalset sõprust, millest peagi kasvas välja kirg. Esmalt oli Anais armunud Milleri tollasesse naisesse June’i, kelles ta nägi oma naisideaali ja alter egot. “Sina oled naine, kes ma tahaksin olla,” kirjutab June’ist unistav Anais Nin. Kui June lahkus Ameerikasse arenes Nini ja Milleri sõprus peagi armastuseks, milles esialgu oli oma koht ka June’il, kes sai nende ühiseks kokkupuutepunktiks, nende mõlemi muusaks. June’ist sai oluline tegelane nende mõlema loomingus.

Anais Nin oli ise samuti abielus pankur Hugh Guileriga ning ei lahutanud seda abielu kunagi. Samuti keelas ta Milleril avalikustamast nende suhet ja selle tõendeid kaua aega. Nii etendasidki Miller ja Nin sotsiaalselt üsna erinevaid rolle – üks vaene boheemlaskirjanik ja teine pankuri abikaasa. Guiler võimaldas Ninile majanduslikku kindlustunnet, mida Nin kasutas nii enda kui oma armukese, Milleri kirjandusloomingu hüvanguks. “Vähi pöörijoon” avaldati Nini rahadega ning ta aitas Millerit majanduslikult rohkem kui kümne aasta vältel.

Peale kirjandusliku üksteisemõistmise oli Nini jaoks üks oluline osa suhtes Milleriga.seksuaalne vabanemine Kahekümnekaheksa aastane Anais oli hakanud eksperimenteerima abieluväliste suhetega vahetult enne neljakümneaastase pöörast boheemlaselu – peod, joomingud, bordellid, naised — elava Henryga kohtumist, kuid tema emotsioonid lõid lõkkele just nüüd. Nad püüdsid justnagu võidu tõestada teineteisele, kes on neist suurem Don Juan ning Nin kirjeldab oma erootilistest novellides üsnagi autobiograafiliselt oma armusuhteid mitmete teiste armukestega, sealhulgas ka näiteks oma homoseksuaalist nõoga ja oma psühhoanalüütikuga. Henry leidis Anaisis naise, kellega ta sai olla siiras ja aus. “Kas sa suudad ette kujutada, mis tähendab armastada naist, kes on mulle võrdne partner igal moel?” kirjeldab ta oma suhet sõpradele.

Nende suhte kõrgpunktil 1933-34 jäi Nin rasedaks, kuid ta tegi aborti. Jutustuse “Sünd” varastest käsikirjadest võib välja lugeda, et see otsus oli suuresti mõjutatud Milleri vähesest innustumisest lapse saamise suhtes ja tema vastutustundetusest. Oli ju Henry juba hüljanud ühe tütre oma esimesest abielust. Nini minevikus aga kummitas tema enda isa lahkumine pere juurest, mis mõjutas kogu tema edasist psüühilist elu.

Peagi hakkas üha rohkem teisi inimesi ja suhteid tungima nende vahele. Nini ellu tuli tagasi tema isa, kes ta võrgutas ning pikkade psühhoanalüüsiseansside tulemusena suutis Nin lõpuks vabaneda alateadlikust soovist olla meele järgi oma isale, mis oli tingitud hüljatustundest lapsepõlves. Miller oli intsestist teadlik ja toetas Nini igati, kuid samas oli ka Nini isa talle sümpaatne.

Hoolimata isiklike suhete segapudrust nende kirjanduslik side püsis. Nad lugesid ja toimetasid väsimatule üksteise teoseid, Nin kirjutas eessõna “Vähi pöörijoonele” ja Miller ülistas oma esseedes Nini avaldamata päevikut. Kui Miller õpetas Ninile otsekohest, sirgjoonelist väljendust, siis Nin silus ja peenendas Milleri robustsust. Anais oli Henryle toeks ka tema destruktiivsetes suhetes naistega, eriti teise abikaasa June’iga. Henry Millerit on peetud naistevihkajaks ning tema loomingut võib kohati selle poolt kõneleda, kuid tema pühendumine Anais Ninile või ka hilisemal suurele armastusele, neljandale naisele Eve’ile räägib selle vastu.

Nagu ka tema usk Nini kui loojasse. Et Nin lõpuks otsustas alustada oma päevikute avaldamist 1960ndatel, on paljuski Milleri ja tema püsiva usu Nini loomingusse teene. Kui Miller lahkub 1939 aastal sõja eest Prantsusmaalt, kirjutab ta sõbrale Ameerikasse,: “Ma pean ütlema tõe huvides, et ma võlgnen peaaegu kõik ühele inimesele: Anais Ninile. Pea meeles, mida ma olen öelnud ja kirjutanud tema päeviku kohta. Mul ole vähimatki kahtlust selles, et saja aasta pärast, saab sellest dokumendist meie aja kirjandusloo üks suurimaid teoseid.” Nin andis talle nägemuse temast endast, mis hoidis teda ülal tema kahtlustes: “Kirjuta edasi. Ma armastan sind, ma usun, et sa oled üks suurimaid kirjanikke, kes praegu elab.”

Nin ja Miller pidasid korduvalt ka abieluplaane: 1939 enne Milleri lahkumist Prantsusmaalt ja teist korda, kui ta tuli sõja lõpus tagasi Ameerikasse, kuhu ka Nin oli Prantsusmaalt pagenud. Kuid Nin ei suutnud või ei tahtnud lahutada Hugh’st ning ilmselt ei uskunud ta ka Milleri abielumehe võimetesse. Nende kirjavahetus ja toetus üksteisele jätkub, kuid uuesti kohtuvad nad üle mitme aasta 1947, kui Nin kolis läänerannikule koos noore mehe Rupert Pole’iga, kellest sai ta teine “abikaasa”. Kui nad kohtusid oli mõlema kaaslaseks endast poole noorem partner: Milleril abikaasa Lepska ja Ninil homoseksuaalne eks-armuke. Kuid nende tulevik polnud enam ühine.

Henry Miller abiellus korduvalt ja sai veel kaks last. Nin jätkas oma kaksikabielu Ida- ja Lääneranniku vahel. Viimast korda kohtusid nad Cedarsi haiglas, kus Miller käis andmas teste arteroskleroosi raviks ja kus Nin oli samal ajal vähki suremas. Anais Nin suri 1977, Miller 1980. Aga alles pärast Nini ametliku abikaasa Hugh Guileri surma 1985. aastal, sai nende armastuslugu astuda avalikkuse ette kogu oma pöörasuses ja ilus.

 

Esmalt avaldatud ajakirjas “Eesti Naine”. Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia teadlane ja professor, kes on andnud lubaduse oma varasemalt ilmunud artikleid “Naiste Hääle” vahendusel edaspidigi tutvustada.  

 

Loe lisaks:

Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidendist “Viru laulik ja Koidula”

Naine ja naiselikkus. Marie Reisik 1917

Elo Lindsalu doktoritöö naisekujudest kirjanduses

Helmi Mäelo “Eesti naise läbi aegade” saamislugu. Evelin Tamm 2013

One thought on “Katrin Kivimaa: Nini ja Milleri armastusest

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s