Elo Lindsalu doktoritöö naisekujudest kirjanduses

Elo Lindsalu, foto: Sirje Maasikamäe

Elo Lindsalu, foto: Sirje Maasikamäe

Elo Lindsalu kaitses 2008. aastal Tallinna Ülikoolis oma doktoritöö pealkirjaga “Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses.  Käesolevas postituses taasavaldame ühe peatüki.

KOIDULA JA KALLAS[1]

Eesti esimese poetessi, ajakirjaniku ja näitekirjanduse rajaja Lydia Koidula rolli uus mõtestamine algas XX sajandi teisel kümnendil, mil naisekujusid modelleerisid reeglina eesti meeskirjanikud. Andes kirjanduslikku ainest paljudele, sai sealtpeale alguse ka Koidula isiku käsitluse domineerimine tema loomingu tõlgenduste üle.

Lydia_Koidula_A-37-3152Koidulat on modelleeritud mitmeti ja mitmest vaatenurgast. Artiklis “Koidula kui märk” (Lindsalu 2000) olen viidanud paljudele Koidulat ja tema loomingut käsitlevaile ilukirjanduslikele ja kirjandusteaduslikele tekstidele. Käesolevas artiklis keskendun kahe suure naiskirjaniku Koidula ja Kallase suhestamisele toetudes peamiselt Mati Undi näidendile ja mõnede hilisemate uurijate tekstidele.

Koidula psühhologiseerimine sai alguse Aino Kallase ilukirjanduslikust biograafiast “Tähelend” (Tähdenlento 1915, Tuglase eestindus 1918). Kui Koidula oli esimene eestlanna, kes kirjutades edu saavutas, siis Kallas oli esimene soomlanna, kes kirjutas eesti naiskirjaniku eluloo. Neil kahel eri aegadel elanud naisel oli palju ühist: mõlemad olid üles kasvanud vaimse elu keskpunktis, mõlema isad olid rahvuslased ja kirjamehed, mõlemad abiellusid teisest rahvusest mehega ning asusid elama teise riiki, mõlemad sünnitasid lapsi ning olid omas ajas marginaalsed – Koidula loova naisena rahvuslike äratajate maskuliinses seltskonnas, Kallas soomlannana tegemas eesti kirjandust ja esindamas Eestit Euroopas.

“Tähelendu” võib nimetada ilukirjanduslikuks biograafiaks selle romaanilikkuse ja dramaatilise kirjutusviisi tõttu. Kallase eesmärgiks oli anda Koidulast mitmekülgsem pilt, kui seda oli seni väljakujunenud “paraadpilt” (Kallas 1999: 12). Tööhüpoteesideks olid mitmed kaasajal populaarsed, Kallase lugemusse kuulunud “teaduslikud” õpetused: esiteks pärilikkusõpetus – Koidula pärinuvat ema poolt võõra, haige vere –, teiseks C. Lombroso arusaam geniaalsuse ja hulluse sugulusest ning kolmandaks arusaam armastusest kui inimese kunstilise loomingu tõukejõust (R. v. Krafft-Ebingi teose põhiväiteid oli, et seksuaalsus kujutab endast kogu isiksust valitsevat jõudu) (Laitinen 1997: 157). Kallas ei pääsenud ligi Koidula kirjavahetusele omaste ja abikaasaga, mistõttu autoril kujunes eriti Koidula abielust ja elust Kroonlinnas nihestatud ettekujutus.

“Tähelennu” 2. trükk 1929 ärgitas polemiseerivaid näidendeid kirjutama Artur Adsonit – “Lauluisa ja Kirjaneitsi” 1930 (lavastati “Estonias” ja “Vanemuises” 1931), ning Hella Wuolijoke – “Koidula. Näidend naisest, kes ei tahtnud olla nagu teised naised” (1932, lavastati “Estonias” ja Vanemuises” 1932). Adsoni näidendi keskseks sündmuseks on Koidula külaskäik Võrru Kreutzwaldi juurde 1868. aastal; Wuolijoe näidendis areneb Koidula abieludraama Kroonlinna kasarmuoludes ja mereäärses suvilas. Lavastuste järel puhkes ajakirjanduses poleemika, Wuolijoke süüdistati Koidula ja Michelsoni isikuloolise tõepära moonutamises. Oskar Kruusi andmeil ilmus aastatel 1932–1933 kokku umbes 40 Wuolijoe “Koidulat” kajastavat kirjutist (Kruus 1999: 79–86).

 

Ühe müüdi dekonstruktsioon  

Wuolijoki võimendas oma melodraamas Aino Kallase nägemust Koidula abielust kui ebaõnnestunust ja luuletaja hääbumist põhjustanust ning Michelsonist kui brutaalsest kunstikaugest mehest, kes süüdistas Koidulat selles, et ta polevat õige naine ega ema. Laias lugejaskonnas jäi müüt Koidula õnnetust, teda enneaegu hauda viinud abielust pikaks ajaks püsima. Adsoni vastuvaidlevad ja Koidula abielu positiivsena näitavad artiklid “Koidula abielu” (Adson 1936) ning “Ühe müüdi lõhkemine” (Adson 1958) ei jõudnud ju eriti suure auditooriumi ette.

Kallase ühekülgse ja moonutatud nägemuse Koidulast ja tema abielust lükkasid ümber Aino Undla-Põldmäe artiklis “Koidula oma mehe kirjades” (1957), Karl Mihkla monograafias “Lydia Koidula elu ja looming” (1965) ja Mati Unt näidendis “Vaimude tund Jannseni tänaval” (esietendus 1984 Pärnus Lydia Koidula majamuuseumis ja oli mängukavas üle kahe aasta). Näidend tugineb originaaltekstidele: “Tähelennule”, mõlema naise kirjavahetustele, Kallase päevikutele, K. Laitineni, K. Mihkla ja A. Undla-Põldmäe uurimustele ja kirjandusmuuseumis olevaile käsikirjadele (vt Unt 1986: 88). Lavastades kahe naise imaginaarse kohtumise, viis Unt Kallase (“Tähelennu” autori~subjekti) samale tasandile “Tähelennus” uuritava objektiga (Koidulaga). Oma biograafiga silm silma vastu seisev Koidula-inkarnatsioon vaidlustab nii mõnedki Kallase lansseeritud seisukohad, eriti oma isiklikku ellu puutuvas. Näidendi algul on laval kaks tegelast: muuseumi valvur ja Aino Kallas, kelle suhtumine Koidulasse on üleolev, rahulolematu ja kriitiline. Ta räägib valvurile Lydia iseäralikkusest lapsepõlves, nimetab teda kõhklevaks, araks, kõrvalekalduvusega ja aeglaselt arenenud lapseks. “Kogu ta olemuses oli midagi varavana, midagi hootut, vales suunas arenenut. [—] Alati halvasti riides. Puudulikult hoolitsetud. Kleidid täis plekke. [—] Ebasõbralik. Ühtesoodu vales valguses. Eesti Tuhkatriinu” (Unt 1986: 93–94). Ilmne, et Kallas kadestab Koidulat selle au ja armastuse pärast, mis talle oma rahva poolt osaks on saanud. Koidula saabudes ütleb ta: “Lydia, sind tuntakse. Sa oled eestlane ja su rahvas tsiteerib sind. Aga mind soomlased ei tsiteeri” (Unt 1986: 97).

Järgmiseks hakkab ta selgitust nõudma Koidula meessuhete kohta. Ärritust ja arusaamatust tekitab Kallases Koidula abiellumine Michelsoniga, saksastunud lätlasega, kes Koidulauliku võõrsile, kõledasse militaarlinna “röövis”. Kallas kõneleb, kui kõlbmatu oli Kroonlinn elamiseks, nimetades linna vangimajaks. “Ei, minu arust oli see abielu omal kombel täiesti teadlik enesetapp. Sest kõigilt poolt vallidega piiratud kindlusest pääses välja ainult mööda ühte teed. See tee oli kolm versta pikk, läks mööda põhjapoolset randa ja viis eesti surnuaiale” (Unt 1986: 107). Koduigatsus olevat Koidula “tarbetuks ja tummaks” muutnud – tegelikult kirjutas Koidula Kroonlinnas üle saja luuletuse, enamikus kunstiliselt küpsemad kui Tartu-perioodil loodu. Michelsoni õnnistab Kallas väljenditega “nautleja”, “toores”, “vaimselt kitsas”, “jäme nägu, õhuke pilges suu, avalikult küüniline pilk” (ibid., 106, 110). Koidula pareerib Michelsoni välimuse maitseasjaks ja selgitab oma abiellumisotsust kurnavast ajalehetööst pääsemisega: “Aga ma olin vaba! Ma pääsesin papa orjusest!” (ibid., 110), andes sellele seigale suurema tähtsuse, kui Kallas ilmselt oskas arvata – tema kahtlustas Koidulat abiellunuvat vastu tahtmist ja ebasobiva mehega. Koidula võis tõepoolest pidevast ületöötamisest (ja nooremate õdede-vendade kantseldamisest) surmani väsinuna soovida, et ometi kord keegi hoolitseks ka tema eest ja laseks tal end tunda naise ja emana. Liiati kannatas ta pidevast kirjutamisest tingitud parema käe kroonilise haiguse käes. Koidula on oma suhet Michelsoniga kirjeldanud niisuguste pidulike metafooridega, nagu „südame ühisuse kõrglained”, „kõige soojem südamekalduvus” ja „südameharmoonia” (Merilai 1994: 56). Arne Merilai sõnul tundis naine segamatut siirast rõõmu, et mehelik potents oli tema kui „viljakust korraldava naise valduses” (ibid.). Samuti olnud Michelson Koidulale vaimselt täiesti võrdväärne partner.

Seejärel heidab Kallas ette, et Koidulast sai ta nõrga iseloomu tõttu mehe ori, mitte armastav naine. Süüdistusele, et Koidula ei saanud majapidamisega hakkama, vastab viimane: “Meil oli viis teenijat! Kokk, toatüdruk, pesija, triikija ja aseperenaine.” Koidula lükkab üksteise järel ümber kõik Kallase spekulatsioonid ja süüdistused, nii et Aino Kallase lansseeritud müüt tema  õnnetust abielust variseb. Näidendi kulminatsiooniks kujuneb Koidula põrmu ümbermatmine ja selle fakti teatavaks tegemine Koidulale. Valvur tuletab Kallasele meelde, et just tema tegi esimesena, mälestussamba avamisel Pärnus 9. juunil 1929, ettepaneku tuua Koidula põrm kodumaale. “Sa ütlesid, et Eesti on Koidulale võlgu, võlgu sellele laulule, et eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. Sa ütlesid, et Koidula tulisüdame peidupaik peab olema Maarjamaa mullas!” (ibid., 112). Kallas pareerib seda taas isiklikuks minnes. Samal 1929. aastal kirjutas ta oma päevikusse read: “Kolmel maal on minu kodu olnud – ja ma ei kuulu ühelegi neist. Mu tuhk tuleb viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale” (Kallas 1996: 145). Ajapikku jäi ta võõraks soomlastele, ja ka eestlastele ei saanud Aino Kallas kunagi päris lähedaseks, nendib Maimu Berg (1995: 83). Seda vaatamata järjekindlale ja süvenenud Eesti-temaatika käsitlemisele oma loomingus. Kaksteist Londoni-aastat (1922–1934) olid Eesti Vabariigi suursaadiku abikaasana igatahes kultuuriliselt viljastavaimad A. Kallase elus. Just sel ajal kirjutas ta Surmava Erose tsükli.

Oma viimast luuletust “Enne surma Eestimaale” kommenteerib M. Undi Koidula järgmiselt: “Nagu nukumäng! Igal pool! Nad esinevad. Loevad maha oma salmid ja lõpetavad niisamuti! Vanitas vanitatum!” (Unt 1986: 114). Koidula justkui avaldaks nördimust oma läbikannatatud isamaalaulude formaalse deklameerimise üle riigipühade aktustel. Samas võib sellest välja lugeda pettumust ärkamisaja ideaalide reetmise üle mõnede kaasmaalaste, kasvõi vend Harry ja õemees Heinrich Rosenthali poolt baltluse propagandas. Madli Puhvel kinnitab intervjuus Sirje Oleskile: “Koidula oli ainus oma perekonnas, kes jäi põhimõtteliselt eestlusele truuks” (Olesk 1995: 5). Seega kandis Kallas jälle kord isikliku traagika, kodumaatuse tunde, üle luuletajale, kes end ise enam kaitsta ei saanud. Kallase ettepaneku viis ellu ENSV valitsus koos kultuuritegelastega, tuues Koidula põrmu Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule 1946. aastal. Koidula 100. sünniaastapäeva tähistamisel ning ta ümbermatmise üritustel tõlgendati poetessi elu ja isamaaluulet vulgaarsotsioloogiliselt ning anti sellele uus nõukogulik tähendus (vt Lindsalu 2000).

Kunstlik dilemma

Viimane Kallase algatatud vaidlusteema Undi näidendis on naiseks olemise ja kunstiloome vahekord, mis oli problemaatiline eelkõige Kallase enda jaoks [vt ka VI].

Kallas: “Heinrich Mannil on õigus: naiskunstnikke on sellepärast nii vähe, et naised ei suuda elust loobuda. Meie suutsime.”

Koidula: “Ma ei tahtnud suuta. Ja ma ei suutnud” (Unt 1986: 114).

Veel ütleb Koidula, et “emantsipatsiooni, naise loomulikust sfäärist väljaastumisega ei saa midagi peale hakata” (ibid., 99). Naise õigust vaimsele eneseteostusele deklareeris ta aga juba esimeses kirjas Kreutzwaldile (7. XI 1867).[2] On ilmne, et Koidula elukogemused abikaasa ja emana korrigeerisid ta nooruslikku idealismi ning pereelu pidas ta hiljem siiski tähtsamaks, kui ta seda neiuna oskas arvata.

Veel neitsipõlves, 16. II 1871 kirjutas Koidula Antti Almbergile soome-eesti-prantsuse-saksa segakeeles: “Naise nime on helpus mustaksi määrida, kui tahap! Savez-vous, monsieur, qu ’est-ce que c’est qu’un Blaustrumpf”, kea vielä toivovat muuta “zum politischen Blaustrumpf?![3] (Koidula ja Almbergi kirjavahetus 1925: 52).

Sinise suka kudumist mainib Koidula oma kirjades korduvalt, tajudes enda erinevust teistest naistest, samuti polemiseerib naise mõistust alavääristavate seisukohtadega (Kreutzwaldi kirjavahetus 1962: 23). Kuid tema jaoks olid tähtsad vaimsed väärtused ja vajadused, mitte poliitiline naisõiguslus.

Kokku võttes, Koidula ei tõmmanud kunstiloome ja elu vahele ranget piiri, nagu seda tegi Aino Kallas.[4] Kirjaniku- ning ema- ja abikaasarollid ei vastandunud tema elus, vaid täiendasid üksteist. Ja kuigi Kroonlinna-perioodil sünnitas Koidula neli last (kellest kaks surid) ning pühendus pereelule, oli tema selleaegne luule huvitavam ja kunstiliselt märksa kõrgemal tasemel kui neiupõlve toodang.

Kallase ambitsioonid

“Tähelend” on kirjutatud dramaatilise sisseelamisega teise naise poolt, toeks naiselik intuitsioon, elukogemused. Ühelt poolt ajendas Kallast Koidula elust biograafiat kirjutama huvi särava talendiga naisluuletaja vastu, teisalt moonutasid tulemust Kallase äsja omandatud ja püüdlikult rakendatud tööhüpoteesid („moodsad” psühholoogiateooriad) ning kirjutamisaja piiratud allikad. Kallase poolt esile tõstetud teemad – Lydia aeglane areng lapsena, tema hälbelisus (kleptomaania) jms ei ole hilisemate uurijate poolt kinnitust leidnud. Ka kandis Kallas uurimisobjektiga samastudes mõned enda elu seigad ja tõlgendused üle Koidula isikule ja elule. “Tähelennu” valmimise aegu kirjutas Kallas oma päevikusse: “Olen muide vaimselt niivõrd ühte sulanud Koidulaga, et ma igakord ei oska eraldada omi tundeid tema omadest, need kulgevad tihti täiesti samasuunalist rada” (Kallas 1955: 313). Mitmed uurijad on kinnitanud, et Kallas võimendas Koidula biograafias eelkõige seda, mis teda kõige rohkem isiklikult puudutas – elu võõra rahva seas vaimselt ebasobivas seltskonnas, koduigatsust, võimetust ühendada kooskõlaliseks kirjanikukutsumus ja perekonnaelu (Olesk 1992, Rebane 1995). “Aino Kallas näeb Koidulas eeskätt tragediénne’i… See nainegi on tema jaoks suuris, ebaharilikes mõõtmeis – nii nagu ta ise on kogu aeg olla tahtnud” (Olesk 1992: 279). Näib, nagu poleks Kallas suutnud Koidulale andestada, et viimane oli suurem kirjanik.

Aino Undla-Põldmäe ja Madli Puhvel said oma uurimustes toetuda juba ka Michelsoni kirjadele Koidula sugulastele, mis said üldsusele ligipääsetavaks 1945, kui Kirjandusmuuseumis avati pitseri all olnud käsikirjalised materjalid (Undla-Põldmäe 1981: 214), ning abikaasade kirjavahetusele, mida Hedvig Michelson omal ajal pieteeditundest Kallasele lugeda ei andnud ning mis Kirjandusmuuseumi jõudsid alles 1958 (Olesk 1993: 718). M. Puhvel ei arva oma monograafias Symbol of Dawn (1995), et Koidula depressiooni põhjustas tema abielu, vaid pigem üksindustunne, mis tulenes ta intellektuaalsest üleolekust kohalikust seltskonnast. Vaimse suhtluse hindajana ei leidnud ta hiljem Kroonlinnast kedagi, kellega tahtnuks seltsida.[5] Kurdab ju Koidula kirjas Michelsonile: “…meie elu monotoonsus, ilma igasuguste vahelduslootusteta, see puht vegeteerimine ainelise olemasolu sunnil teeb hulluks” (Unt 1986: 110). Puhveli väitel oli Koidulat painanud depressioon paljude lääne naisintellektuaalide hukatus nii enne kui pärast teda. Ta küsib irooniliselt, kas nad kõik kannatasid keemilise tasakaalu puudumise tõttu ajus? Kas see ongi nende loovuse võti? Või vastupidi – teadlikud oma võimetest, kuid seistes silmitsi võimatusega teha märkimisväärset karjääri ja saavutada tunnustust, alistusid frustratsiooni ja lootusetuse tundmustele? Alles meie ajastul, XX sajandi viimasel veerandil, hakkasid lääne naised viimaks kollektiivselt võitlema selle nähtusega ja nõudma mitte ainult õiglast tunnustust oma oskuste/teenete eest, vaid õigust tegutseda oma erialal ka pärast abiellumist ja emaks saamist (Puhvel, M. 1995: 167). Kahtlemata vaevasid Kroonlinna kõledus, argielu üksluisus ja sõprade-mõttekaaslaste puudus Koidulat, samuti oli rängaks löögiks poja Maxi surm nelja-aastasena ja Koidula enda tõved. Ilmselt ei saa lõplikku tõde tema kurbuse kohta siinseski kirjatükis sedastada – küllap põhjustasid seda mitmed ebasoodsad tegurid, ja lõpuks ei saa ju mööda minna luuletaja erilisest hingeelustki, millele ongi omane suure amplituudiga liikumine emotsioonide skaalal.

 

Kirjandus

BERG, Maimu 1995. Marginaalne Aino Kallas. – J. Blomstedt, M. Lõhmus, E. Tarasti (toim). Ajalaval. Kangelane ja väärtused. Tartu–Helsinki, 80–88.

KALLAS, Aino 1999. Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu. Teine, täiendatud trükk. Tõlk. A. Paikre. Tallinn: Eesti Raamat.

KOIDULA JA ALMBERGI KIRJAVAHETUS 1925. Trükki toim. A. Anni[st]. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne ja kirjastus. Tartu.

KRUUS, Oskar 1999. Hella Wuolijoki. Tallinn: Virgela.

KURVET-KÄOSAAR, Leena 2001. Enese loomine kirjanikuna Aino Kallase ja Virginia Woolfi päevikuis. – Ariadne Lõng, II aastakäik ½, 31–38.

LAITINEN, Kai 1997. Aino Kallas. Uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast. Tallinn: Sinisukk.

LINDSALU, Elo 2000. Koidula kui märk. – Keel ja Kirjandus, 8, 567-577.

MERILAI, Arne 1994. Taara tütar Soome sillal. Sissejuhatus Koidula psühhoanalüüsi. – Vikerkaar, 6, 53-59.

OLESK, Sirje 1992. Aino Kallas ja Koidula. Autor ja tema kangelanna. – Keel ja Kirjandus, 5, 274–280.

OLESK, Sirje 1993. Aino Undla-Põldmäe tee koos Koidulaga. – Keel ja Kirjandus, 12, 717–723.

PUHVEL, Madli 1995. Symbol of Dawn. The life and times of the 19th-century Estonian poet Lydia Koidula. Tartu: Tartu University Press.

UNDLA-PÕLDMÄE, Aino 1981. Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat.

UNT, Mati 1986. Vaimude tund Jannseni tänavas. – M. Unt. Räägivad ja vaikivad. Tallinn: Eesti Raamat, 87–116.


[1] Artikkel põhineb mu doktoritöö „Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses” analüütilise ülevaate 7. peatükil ega ole trükis (paberväljaandena) ilmunud.

[2] “Mõistlikku laitust ja tarka keeldu mõistaksin ma ära kannatada. Niisugust täielikku hukkamõistmist ilma vähemagi seletamiseta,  –  kus naisterahva heaks laulu loomist ilma armuta hukka antakse,  –  austatud härra, ma tunnen oma südames, et ma seda mitte ei ole teeninud!”[2] (Kreutzwaldi kirjavahetus 1962: 13).

[3] “Teate, mu härra, mis on üks sinisukk, keda nad veel soovivad muuta “poliitiliseks sinisukaks”?!” Tegemist on saksa tõlkelaenuga Blaustrumpf > ‘sinisukk’. A. Saareste annab sinisuka vasteks ‘naiskirjanik’ (hlv.) (Saareste 1958: 1276). Wiedemanni sõnaraamat pakub väljendi “sinised sukad kandma” vasteks sks. stolzieren = kõrgilt sammuma. Mõiste pärineb XV sajandil Veneetsias asutatud erudeeritud meeste ja naiste klubist, mille vapil olid sinised sukad, vastandudes aristokraatsete meeste kohustuslikele valgetele või mustadele siidisukkadele. Sama ideed rakendati Pariisis 1590 asutatud klubis Bas-bleu, mille omakorda võttis üle kirjanduse ja kunsti patroon Elizabeth Montagu, kes lõi Londonis kirjandusklubi (Bluestocking Circle tegutses 1738–1785), pakkudes alternatiivi tavapärastele klubilistele seltskonnamängudele.

[4] “Aino Kallase päevik keskendub konfliktile ema- ja abikaasarolli ning intensiivsete emotsionaalsete ja intellektuaalsete vajadustega kirjanikurolli vahel” (Kurvet-Käosaar 2001: 38).

Loe lisaks:

Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936, Evelin Tamm

Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidend „Viru laulik ja Koidula“

Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad, Evelin Tamm

Eestis ei ole naised moes, Evelin Tamm

One thought on “Elo Lindsalu doktoritöö naisekujudest kirjanduses

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s