Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.

working spaces7.märtsil 2014 toimub Rahvusraamatukogus Eesti taasiseseisvusaja esimene naiskongress, mis on kokku järjekorras kuues eesti naiste ülemaaline kongress. Sellega seoses püüan tuua lugejateni mõningaid kirjutisi 1917.aasta “Naiste Töö ja Elu” veergudelt, et kajastada esimese Eestimaa naiskongressi eeltöid ja kõnesid.

 

Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.

Elu meie ümber keeb. Kõik on tööl; tööl et viimaks vana korra jäänust hävitada ja uut korda täies ulatuses jalule seada.

Iga väiksem kui rahvas suurel laial Venemaal on julgelt pääd tõstnud, et ennast maksma panna ja endale praeguse riigi-elu pöörde ajal tulevikku kindlustada, nagu see rahva elulistele nõuetele kõige rohkem vastab.

Iga üksik kodanik suurel laial Venemaal tunneb ära, et kui ta oma tuleviku kindlustamiseks midagi ära teha võib, siis seda just praegu, kõige lähematel nädalatel ja kuudel.

Venemaa väikerahvaste suuremaks tulevikusooviks on, nagu meie seda iga päeve ajakirjanduse kaudu kuuleme, maa täielik iseseisvus, autonoomia.

Kuidas on püüdnud väikerahvas seda kätte saada? On nad vaikselt ootama jäänud, iga üksik kodanik oma nelja seina vahel? Ei!

Et midagi kätte saada, selleks peab ennast näitama, peab ennast maksma panema, peab kindlal ja selgel kujul oma soovid, kui tarvis isegi nõudmise kujul ette tooma. Ja ette tooma oma soovisid ja ennast maksmapanema ei pea mitte üksikisik, korraldamata ja organiseerimata kogu, kellel seljatuge ei ole, mille peale ennast toetada, vaid kindlalt organiseeritud, üle kogu maa organiseeritud kogu.

See organiseerimistöö on praegu üle kogu laia Venemaa käimas. Organiseerivad endid niihästi üksikud rahvad, kui ka üksikud rahva klassid, seltskonna rühmad ja teised.

Meil on kõigil teada, kuidas väikene Eesti rahvas ennast maksma on pannud, kuidas ta oma soovidele kindla kuju on andnud ja neid ülemal pool ette kandnud.

Meil on organisatsioone olemas, mille harud üle kogu maa laiali jooksevad ja meil on linnades organisatsioone olemas, mis üheks keskorganisatsiooniks kokku astuvad, mille selja taga kogu organiseeritud rahvas seisab ja millel siis õigus ja julgus on kindlalt kogu maa soovisid ette kanda sääl, kus see tarvilik, selles kindlas teadmises, et ta mitte üksi ei seisa.

Meie teame, kuidas meil mitmesugused organisatsioonid, endisel ja praegusel ajal elule kutsutud, vahetpidamata koosolekuid peavad, ühte praeguse aja tähtsat küsimust teise järele harutades ja selgitades, küll ühe, küll teise küsimuse kohta arupärides ja valvel olles, et ükski uuendus ja pöörde päevade korraldus neile kahe silma vahele ei jääks, et neid millegist ilma ei jäetaks, mille osanikeks teised riigi kodanikud saavad.

Eesti seltskondlised korraldused astusid viibimata kokku, nii pea kui riigipöörde päevad selleks põhjust andsid ja nii pea kui märgata oli, et praegu aeg on, kus meie, kui mitte rohkem, siis osagi oma soovidest täide võiksime saata.

Pikkade väsitavate eeltööde järel läksid meie rahva asemikud kindla kavaga, üksikasjalikult väljatöötatud eelnõuga praeguse valitsuse juurde ja nõudsid kogu rahva nimel uuendusi, mis maa elulistele nõuetele kõige rohkem vastavad.

Ja mis tegi rahvas ise selleks, et oma asemikkude kavatsetud eelnõu läbiviimist kergendada? Rahvas omalt poolt toetas oma asemikkude tööd sellega, et ta autonoomia hääks suurepärase meeleavalduse toime pani ja omalt poolt valitsusele märgukirja ja telegrammid ära andis.

Päälinna meeleavaldus, millest üle 40 000 inimese osa võtsid, nende hulgas 15 000 Eesti soldatit, oli üks suurepärasemaid meeleavaldustest. Rong on Luteruse usu kiriku juurest lippudega ja nende pääl hüüdsõnaliste päälkirjadega kõige ilusamas korral läbi linna Tauria palee ette liikunud. Rongist on vanad ja noored, naised ja mehed ühesuguse vaimustusega osa võtnud.

Teised samamõttelised meeleavaldused olid Tartus, Tallinnas, Võrus, Viljandis ja mujal.

Meie näeme kuidas kogu rahvas ärkvel on, kuidas kõik ühelmeelel oma kodumaa tuleviku püüavad kindlustada, kuidas kõik väsimata on tööl, et oma kodumaale iseseisvat maaomavalitsust, rahvale enesemääramise võimalust muretseda.

Ja saame meie korra selle kõige osaliseks, siis oleme meie selle eest tänu võlgu meie agaratele seltskonnategelastele, meie organisatsioonidele, pahempoolsetest alates ja kõige parempoolsematega lõpetades ja siis kogu meie rahvale, kes nii suures vaimustuses meeleavaldustest osa on võtnud ja sellega kõike seda tegelikult kinnitanud, mis üksikud nõudnud; rahvas on neile üksikutele kindla seljatoe loonud.

Kuidas on nüüd naine ennast maksma pannud? Mis on naine selleks teinud, et ajaga ühes sammuda?

Naisküsimus on kogu rahva elu ja rahva püüetega lahutamata ühenduses ja kui naisküsimusest juttu teha, siis saab seda praegusel ajal teha ainult ühenduses rahvaga.

Naine on lahutamata osa rahvast. Nõuab enesele nüüd rahvas praegusel üleminekuajal, riigipöörde päevil, ilusama tuleviku kindlustusi, siis on see iseenesest mõistetav, et ka naine siin ühes sammub meie noorte ja vanadega, ühes sammub organiseeritud koguna, et pääle muu ka oma erihuvisid kaitsta, eluliste nõuete kindlustamiseks ja õiguse saamiseks täisõigusliku kodanikuna kõigest sellest osa võtta, mille osaliseks rahvas saab.

Rõõmuga oleme tähele pannud, kuidas Vene naised praegusel ajal väsimata tööl on, ühe organisatsiooni teise järel elule kutsuvad, kuidas organisatsioonid omavahel ühinevad ja kuidas siis kogu organiseeritud Vene naiste täiskogu ennast maksma paneb, enesest elumärki annab ja kindlal ja selgel keelel oma õiguste eest välja astub.

Ainult nii on Vene naistel korda läinud praegusele ajutisele valitsusele oma nõudmised ära anda ja valitsuse tegevuse kavasse muudatusi tuua, mis naiste huvidele vastavad.

Ja Venemaa naistele on tõotus antud, et neid täisõigusliste kodanikkude hulka üles võetakse. Ilma ennast maksmapanemiseta oleks nende õigus saamine väga küsitav olnud.

Mitte vähema rõõmuga ei ole meie Eesti naiste tööd maa uuenemise päevil tähele pannud.

Nagu sütitav tuli on üle kogu maa käinud. Nagu korraga ära oleks olnud pühitud kaebtused, mis seni kodumaa linnadest ja alevikkudest tulid: raske on naisi tööle panna, võimata on naisi organiseerida, naistel puudub igasugune huvi üleüldiste asjade vastu.

Tartu naiste üleüldine koosolek oli nagu signaal, mis esimesena üle maa käis ja millele siis naiste koosolekud paljudes kodumaa linnades järgnesid.

Tallinnas pandi üks üleüldine koosolek teise järel toime, sütitavaid kõnesid peeti naiste poolt naistele küll kinnistes ruumides, küll lausa taeva all. Samal ajal organiseeriti ilma vaevata neidsamu naisi, kelle kohta veel hiljuti öeldi: võimata on siin naisi üheks koguks ühendada. Ja nii on Tallinnas lühikese ajaga mitu naisorganisatsiooni elule kutsutud, kes täie teadlikkusega oma huvide kaitseks tööl on.

Tallinnaga ühel ajal ilmus nagu üle öö kokku astunud Viljandi naiskomitee poolt sütitav üleskutse Viljandi linna ja maakonna naistele.

”Rahva lugemata hulgad ärkavad uuele elule ja tegevusele. Selles suures ümberloomise protestis ei tohi keegi kõrvale ja päältvaatajaks jääda. Ka meie naiste tegevus ei tohi riigi suurel pöördeajal koju nelja seina vahele jääda, meie tahame võita ensele kodaniku õigus ja eneste pääle võtta kodaniku kohused. Lahus ja üksikult ei saa me seda teha, meie peame ühinema ja oma jõud organiseerima.”

Nii hüüti Viljandimaa naistele ja sellele hüüdele järgnesid elavad naistekoosolekud ja naiste sihikindel organiseerimine.

”Ühenduses on jõud” hüüdsid ainult mõni päev hiljem Peetrilinna Eesti naised asunduste naistele. Päälinna Eesti naistel on juba 12 aastat oma Naisühisus. See Naisühisus on seni jõudu mööda töötanud. Revolutsiooni päevil aga, kus välised takistused kadunud, on Naisühisus nagu meie sellest ajalehtede kaudu oleme kuulnud, täiel jõul tööle hakanud ja päälinna Vene naistega käsikäes naiste õiguste kaitseks välja astunud ja setskonna korraldavast tööst osa võtnud.

Need kõik on näitused sellest, et naised valvel on olnud oma õiguste eest, et naised ühes on suutnud sammuda rahvaga Venemaa ajaloo päevil.

Kuid sellest kõigest ei ole veel küllalt. See on ainult organiseeriv töö olnud, on nagu ettevalmistus selle suure töö jaoks, mis uue riigikorra loomine ja meie kodumaa tuleviku kindlustamine igalt üksikult kodanikult, nüüd ka naiselt nõuab.

Praegune aeg paneb kõigile määratumad kohustused pääle. Iga üksik meist peab jõudu mööda seda suurt tööd aitama lõpule viia, mis meie kodumaale tema tuleviku soovid kindlustab ja eriliselt meile naistele viimased seni suletud olnud uksed avab.

Ja siis peame meie kõige päält meestega käsikäes igasugu korraldavast tööst osa võtma, ise peame igale poole ilmuma, ise peame nõudma, et meid nüüd ühestöötada lastaks ja mitte enam ootama, kuni meid kutsutakse.

Igal pool peame meie nüüd naist nägema, ka juhtivatel kohtadel, sest olgugi, et meie naiste üleüldine edenemise aeg lühike on olnud, on meil siiski tublisid naisi, kes julgelt võivad meestega külg külje juures töötada.

Niisuguse koostöötamisega ühel ajal tuleb aga meil naistel ise oma vahel ettevalmistuse tööd teha iseeneste ja teiste juures, ettevalmistuse tööd selleks, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia, et suudaksime praeguse aja ülesannetest jagu saada.

Organiseeriv töö on meil peaaegu selja taga. Nüüd tuleb organisatsioonides, naisseltsides ja-ühisustes naiste teadmiste ülesannetele asuda, tuleb naiste seni vähe edenenud ühistunnet kasvatada, uute ülesannete tõsidust selgitada ja ühisel nõul kättesaadud õiguste teostamisele asuda.

Ja nii ei ole kartust, et meie uutest ülesannetest jagu ei saa.

Johanna Sild-Rebane (1882-1946)

Kolmapäeval 3. mail 1917, Tartu ja Tallinna Naisseltsi väljaanne ”Naiste Töö ja Elu”
Kirjutatud I Eesti Naiskongressi eel. Kongress toimus 27.-28.mail.

One thought on “Mis peaksime meie naised tegema, et suudaksime praeguse ajaga ühes käia.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s