Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidend „Viru laulik ja Koidula“

Fideelia-Signe Roots foto temalt endalt 2013

Fideelia-Signe Roots, kunstnik  Foto: Kalev Mahtra

Eelmisel aastal täitus 170 aastat Lydia Koidula (24.12 1843 – 30.07 1886) ja 210 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26.12 1803 – 25.08 1882) sünnist. Sel puhul mängitakse taas Koidula-uurija Aino Undla-Põldmäe näidendit „Viru laulik ja Koidula“. Varem Endlas (1967) ja Draamateatris (1969; 1982) näidatud tükk kantakse seekord ette Pärnus Koidula muuseumis – majas, kus asus Ülejõe algkool ning Jannsenite kodu. Näidendi tegevus toimub kunagises klassitoas füüsiliselt samal tasandil koolipinkides istuva publikuga. Vaheajal pakutakse ärkamisaegse retsepti järgi tehtud küpsiseid.

Koidula ja Kreutzwald on Eesti rahva jaoks pooljumalad, kelle veatud ning kangelaslikud kujud kergesti silme ette tulevad, kuid kellele inimlikke nõrkusi ei omistata. Peale etendust tänas publik näitlejaid suurkujude inimlikustamise eest. Koidulat on läbi ajaloo eripalgeliselt kujutatud. Seekord sarnanes tema tegelaskuju Kaili Viidas Vivien Leigh’i Scarlett O’Harale filmist „Tuulest viidud“ (1939). Kreutzwald’i tegelaskuju. Vabakutseline näitleja Elmar Trink on mänginud kolmes filmis ning töötab ühtlasi Koidula muuseumi juhatajana.

Näidend algab Kreutzwaldi pilkelauluga naiskirjanike pihta

Näidend põhineb hingesugulaste kirjavahetusel, millest valitud kohad esitatakse kahekõnena. Oma aja lastena kandsid peategelased 19. sajandi ühiskondlikku taaka. Nii kõlab kohe loo alguses feministlik noot: nimelt  kritiseerib Viru laulik oma kasulise kalendri sabas pilkelauluga naiskirjanikke. Koidula kui tollases Eestis ainuke kirjandusega tegelev naine võtab torget isiklikult ja saadab lauluisale arupäriva kirja, millega algab kuus aastat vältav kirjavahetus. Koidula on Kreutzwaldist 40 aastat noorem, kirjavahetuse alguses 24-aastane ja oma loomingulise õitsengu lävepakul. Aastate jooksul jõuavad kirjasõbrad kaks korda kohtuda, korduvalt tülli minna ning ära leppida, aga mis peamine: noore Lydia jaoks kujuneb lävimine Kreutzwaldiga vaimselt väga arendavaks. Koidula kirjeldab end Kreutzwaldi kui isaliku õpetlase jalge ees istuva jüngrina. On ju Kreutzwald üks väheseid Eesti intellektuaale, kelle haridustase ja elukogemused oma ajast ette ruttavale Koidulale midagi sisukat pakuvad. Aino Kallas kirjutab: „Kahe intellekti ja kahe tunde kohtumist on alati meeltülendav jälgida nagu kahe mõõga ristumist.“ (Kallas 1999:66).

Lydia Koidula ja Lilli Suburg­  — esimesed väljapaistvad naised isajärgses ühiskonnas

Koidula talent kerkis esile ajajärgul, mil Baltimaade naised olid suletud Kinder, Küche, Kirche oravrattasse. Eesti esimeseks naisõiguslaseks peetav Koidula kaasaegne ja kooliõde Pärnu päevilt Lilli Suburg asutas esimese eestikeelse tütarlastekooli ning naisteajakirja „Linda“ alles siis, kui Emajõe Ööbik juba Kroonlinnas  haigusega lootusetut võitlust pidas. Aastaid varem, Koidula tähelennu ajal, oli Suburg omakorda nõrga tervise tõttu ühiskondlikult passiivne ja nii ei tekkinud kahe esimese naissoost intellektuaali vahel olulist mõttevahetust (Puhvel 1995:131). Suburgi kritiseeriti ja kiusati taga ta võrdõiguslikkuse ideede ning „ebanaiselikult“ otsekohese suhtlusviisi tõttu (Annuk, 2008). Temast sai tolleaegses ühiskonnas antikangelane ja märter. Koidula torm ja tung leidis väljenduse rahvuslikul pinnal: ta ülistas isamaad sellise kirega, et kui ta lihtsureliku mehega abiellus, tõi see maa peale need, kes teda lihalikest vajadustest kõrgemal seisvaks isamaa mõrsjaks olid pidanud. Efektse välimusega luuletajast sai paljudele juba ta eluajal legend, hingeõhk kõrgemast maailmast, priiusepeo aateneitsi. Teda ei nähtud harjumuspärases mõttes naisena vaid millegi abstraktsena. (Kallas 1999:11-12,127). Koidulas sisaldus kummaline kaksikloomus, mis väga meeldis Kreutzwaldile: samaaegselt spontaanne laps ja emantsipeerunud naine. Kui kirjaneitsi hajameelselt ja hooletult rõivastatuna mööda Tartu tänavaid kiirustas, eristus ta teistest nii teravalt, et teda olevat tagaselja hulluks Lydiaks kutsutud (Puhvel 1995:86). Koidula identiteedisegadus avaldub tema kirjades. Ta pidas end äpardunud naiseks: „See on nii vääriti, et inimene nagu mina… tüdruk on.“

Koidula soorollide tõmbetuules

viru laulik ja koidula foto F-S. Roots

Foto: Fideelia-Signe Roots

Oma esimeses kirjas küsib Koidula Kreutzwaldilt, kas tal on mõtet kirjutamist jätkata ja kui vanameister peaks vastama, et jätku maha, katsuks Koidula mujalt tööd leida, sest abiellumismõtte on ta maha matnud. Lydia teatab juba esimeses kirjas selgelt: „Seista ja üksipäini ilma järelemõtlemiseta leemekulpi liigutada – seda ma ei jõua!“

Koidulal on raske leppida traditsioonilise naiserolli kammitsatega, kuid saanud kodu kaitsvate seinte vahel ning hiljem Pärnu saksakeelses tütarlastekoolis viisikohase kasvatuse, tunneb ta siiski kohustust käituda naiserollile ootuspäraselt.

Koidula teismeeast leiame mitmeid kirju õele, kus ta uhkusega oma perenaisevõimeid kirjeldab. Küll küpsetas ta öösel väikevendadele pannkooke, küll asendas edukalt haiget ema majapidamises. Hiljem aitas Koidula oma isa Johann Voldemar Jannsenil ajalehte toimetada, kuna ema abiliseks majapidamises sai noorem õde Eugenie (Puhvel 1999:38-39).

Võrus arstina tegutsev kultuurielust tagasitõmbunud Kreutzwald tuli vastu poetessi palvele parandada keeleliselt ta esimesi loomingulisi tekste, näiteks „Emajõe ööbikut“. Vanameister ärgitas Koidulat kriitiliselt mõtlema ja oli alati noore austaja jaoks olemas. Esialgses õnnejoovastuses külvas Koidulaulik oma õpetaja üle suurejooneliste austusavaldustega nagu „minu helde Viru laulik“ ja „kõrgesti austatud härra“. Peale kohtumist muutus ta toon veidi vaoshoitumaks ja Kreutzwaldist sai „armas isalik sõber“. Aastaid hiljem tulevad mängu „südamepapakene“, „taadikene“ ja „ätikene“. Ennast nimetas Koidula nõdraks tähtsusetuks naisterahvaks: „Ma olen naisterahvas ja tunnen oma vaimunõtrust“ ja teisal: „Targad asjatundjad tõotavad, et meil naisterahvastel kaheksa loodi mõistmise- ehk tarkusejõudu vähem olevat kui meesterahval.“

19. sajandil olid nii naiste kui loomade õigused Eestis ühtviisi tundmatud.

Me kõik oleme suuremal või vähemal määral oma ajastu käibetõdede ohvrid ja nii ei saa Koidulale ta suhtumist naise staatusesse pahaks panna. Ei ole lihtne olla ümbruskonna ainus naiskirjanik, aktiivne kultuuritegelane ja eestikeelse teatri asutaja ajal, mil oma näidendi naisrollidesse tuleb panna mehed, sest laval esinemist loetakse naiste jaoks häbistavaks. Koidula ei näinud ainsatki eeskuju teiste naiste seas. Kerge on end nõnda üksildase, veidriku või süüdlasena tunda, eriti kui austatud doktorihärra Kreutzwald kirjutab, et naisterahva süda muidu õnne ja rahu ei leia kui omast majast ja lastest, teisisõnu – Koidula plaan jääda vallaliseks tundub arstihärrale loomuvastane. Tohter peab seda lausa haiglaseks ja ütleb ka otse välja, et emantsipatsioon on loomulik kasvamishaigus, mis terviseks üle läheb. Kreutzwald paneb oma noorele sõbrale kirja teel diagnoosiks vere rauavaeguse ning kahetseb, et Koidula Tartu Toomemäel värsket õhku hingamas käia ei saa, sest: „Kliinik, anatoomikum oma väljaauramistega elustavat õhku mitmel viisil on roojastanud, jäägu nimetamata piinatud koerte ulgumine, mis ka nõtrasid närvisid ei jõua karastada“. Piinatud koerte all peab doktor silmas anatoomikumi katsekoeri (Kreutzwaldi kirjavahetuse 5. köide 1962:82). 19. sajandil olid nii naiste kui loomade õigused Eestis ühtviisi tundmatud.

Hiljem, kui lauluisa Koidulat paremini tundma õpib, asendub ta üleolev kõneviis poolehoidva ja idealiseerivaga.

Kahe suurvaimu mõttevahetus lõpeb Koidula abiellumisega

Kui Koidula lõpuks abiellub, teeb ta seda toonaste tavade järgi uskumatult hilises eas: 29-aastasena. Kreutzwaldi imestamise peale, et suur meestepõlgur end abiellu heidab, meenutab mõrsja, et talitab papakese enese nõuande järgi.

Koidula abiellumisega lõpeb kahe suurvaimu mõttevahetus.  Luuletaja kalligraafiline käekiri muutub küllap stressi tõttu viimastes kirjades lohakamaks. Pulmadeks valmistudes valdasid Koidulat vastukäivad mõtted. Tõenäoliselt soovis ta ühtaegu vastata ühiskonna ootustele korralikust naisest, aga ka vaba olla ja tema abiellumise tagamaad pole siiani päris selged. „Olen nii väsinud, nii väga väsinud – minul puudub – ma ei tea isegi, mis,“ kirjutab ta oma ätikesele.

Lõpuks palub Koidula Kreutzwaldi saata talle tagasi kõik kirjad nagu sel ajal armastuskirjadega tehti.

Dokumentaalnäidend  „Viru laulik ja Koidula“

Dramatiseerinud Aino Undla-Põldmäe ja Katrin Nielsen
Lavastaja Katrin Nielsen
Muusikajuht Toomas Voll
Osades: Kaili Viidas (Endla teater) ja Elmar Trink (Koidula muuseum)

Kirjandus

  1. Kallas, Aino. Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu. Eesti Raamat 1999
  2. Kreutzwaldi kirjavahetus 5. köide Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1962
  3. Mihkla, Karl. Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn: Kirjastus Eesti raamat 1965
  4. Puhvel, Madli. Symbol of Dawn: The Life and Times of the 19th Century Estonian Poet Lydia Koidula. Tartu: Tartu UP 1995
  5. Eesti Kultuurilooline arhiiv (EKLA) kirjad Koidulalt Kreutzwaldile ja Kreutzwaldilt Koidulale.

Internetilingid

  1. http://arhiiv.err.ee/vaata/suuri-meistreid-lydia-koidula-141078
  2. http://arhiiv.err.ee/vaata/vaimude-tund-jannseni-tanaval
  3. http://www.parnumuuseum.ee/viru-laulik-ja-koidula
  4. http://www.eki.ee/dict/qs/

One thought on “Fideelia-Signe Roots: Dokumentaalnäidend „Viru laulik ja Koidula“

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s