Kooli erinevad mängureeglid

tiiu kuurme 2Tiiu Kuurme

Aeg-ajalt antakse avalikkusele teada, et poiste käsi käib koolis halvasti. Nii leidis lugeja 5.okt.“Postimehes“ artikli pealkirjaga  „Poisid ootavad õpetajalt eriti suurt pühendumist“. Faktid, kuidas poisid langevad koolist välja, teevad eksameid halvasti, ei jõua gümnaasiumi ega ülikooli ja kogevad ebaedu tarkade tüdrukute varjus, viitavad, et midagi on valesti. Asjad pole valesti üksnes meil siin, vaid rahvusvaheliselt. Failing boys jutud (läbikukkujad poisid) on saanud nn rändavaks diskursuseks ja alaliseks teemaks rohketel konverentsidel. Mure on suur ja süüdlane leitud: (naissooliselt mehitatud) kool ei sobi poistele. Inglismaal nimetati see kokku moraalseks paanikaks. Taustaks sõnavara, et tüdrukud tõrjuvad poisse ülikoolidest välja, naised trügivad juhtivatesse ametitesse ja on vallutamas igipõliseid meeste alasid.  Käimas on tõeline sõda.

Ent asendagem selles murelikus diskursuses üheainsa sõnakese teisega ja – kuidas mõjub? Tüdrukud langevad massiliselt koolist välja, neist suur osa ei jõua kooli lõpetamiseni, nad sooritavad oma eksamid poistest oluliselt halvemini, tüdrukute hulk ülikoolides kahaneb, nad saavad poistest kordades vähem koolilõpu kuldmedaleid, tüdrukud jäävad koolis poiste varju ja kogevad ebaedu. Kas tõuseks paanika? Ja millised oleksid toimuva tõlgendused?  Rahvusvahelise tasandi kooliuuringuist on teada, et üldjuhul peetakse poiste kooliedu põhjuseks andekust ja tüdrukute puhul usinust ning kohusetundlikkust. Edutuse korral aga on tüdrukud lihtsalt rumalad ning poisid laisad. Kui siirduda nende arvamuste taga olevate uskumusteni,  vaatab  vastu paljulubav meessooline potentsiaal, kes lihtsalt ei suvatse,  ning kaasasündinud piiratuse rattas siplev tüdruk. Kui ülal kirjeldatud pilt tõesti kehtiks, järgneks arvatavalt mitte paanika, vaid vaikne üksmeel, et  kord on jälle majas. Põhjamaades tehtud uurimuste alusel on poiste ja tüdrukute ebaõnne mudelid koolis erinevad. Tüdrukud kukuvad läbi vaikselt, poiste ebaõnn on kärarikkam ja märgatav. Poiste halbu koolitulemusi näidatakse kui hariduse probleemi, ent tüdrukute viletsad tulemused jäävad tähelepanuta. Niimoodi vormivad aastatuhandeid sitkena püsinud soostereotüübid suhtumisi  ka täna. Et nende püsimine mõlemale sugupoolele kalliks maksma läheb, on vaid harva mõtteainet pakkunud.

National American Ballet, 1924Kuna elame paradokside ajal, julgeksin väita, et  poiste halvema olukorra koolis on tekitanud sooline ebavõrdsus ühiskondlikus plaanis, ja mõistagi mitte naiste kasuks.

Midagi on tõesti valesti. Sest laiem pilt, mille ühiskond meile nii ühe kui teise sugupoole käekäigust pakub, näitab haritust ja kompetentsust eeldavatel tippametikohtadel ja kultuurihierarhiates selget meessoo ülekaalu. Ja selget naissoo ülekaalu alamakstud elualadel. Isegi Põhjamaades on püsivaks kõneaineks sooline palgalõhe. Loodetavalt ei söandata avalikult väita, nagu oleks haridus ja kasvatus ebaoluline valdkond, mis ei vaja  teadmisi. Aga paikneb ta ühiskondlikul (loe: võimu määratud) väärtuste skaalal nagu paljud muudki haritud tööd püsivalt  madalal.  Põhjuseks tegijate sooline koosseis. Niisiis on koolis nö ebaõnnestunud ning pooliku haridusega soo esindajad loomulikul viisil jõudnud ühiskonna võtmekohtadele. Ent suur osa neist ka elus ebaõnnestujate sekka.

Kooliedu ei sõltu üksnes õpetamisest, õpetajatest ega  sugupoolte psüühika iseärasustest, vaid  seda juhivad ka väärtused: kas asi on vaeva väärt? Kuidas ühiskonnas jagunevad võim, staatused ja positsioonid, mis väärib pingutust ja mida hinnatakse – selle jälg koolisuhtumistele pole vähetähtis. Põhjamaades ning mujalgi teatakse  juba ammu, et ootused poistele ja tüdrukutele on erinevad – nagu mujal, nii ka koolis. Ning ka  kummagi suhtumine koolitöösse on erinev. Põhjuseks sitkelt juurdunud hoiakud, mille järgi ühe või teise sugupoolega seonduv – olgu siis kõneks isikuomadused, suutmised, eelistused või ametid – kannavad erinevat väärtust.  Ühe sugupoole omaduste ja suutmiste kohalolemine ei pälvi samaväärset märkamist ja lugupidamist, ehkki nende äraolek tekitab segaduse. Siia kuuluvad ürgselt naiselikkusega seotud hoolimine ja hoolitsemine, kohusetundlikkus, puhtus, empaatilisus, paindlikkus, korralikkus, leebus, kannatlikkus, kohusetunne.  Naise töö äratab tähelepanu siis, kui see on tegemata. Nõukogudeaja usutunnistus, et kõik on võrdsed nii koolis kui elus ja õpetaja alati õiglane,  ainult raskendab  märkamist, et nii see ju pole.  Lärmakas väljakutsuva käitumisega poiss on pidevalt pildil ja pälvib suure osa õpetajate tähelepanust. Seda on nimetatud  „eluterveks normaalsuseks“. Vaikne hoolas tüdruk pälvib tähelepanu siis, kui too poiss karistuseks tema kõrvale istuma pannakse. Temast sai vahend poisi korralekutsumiseks. Tüdruku nõusoleku ja üleelamiste järele ei küsi keegi. Poisi õpetaja jutu sekka pillutud kilde märgatakse ja neile elatakse kaasa,  hoolsalt õppinud tüdruku korralik vastus ei huvita.

Mis on koolil ja kooliteadmisel viga, et privilegeeritud sugupool neid tõsiselt ei võta? Ja miks teevad seda (küll näiliselt) tüdrukud?  Kindlasti pole põhjuseks kaasasündinud „loomus“, vaid oma soole sotsiaalsete mängureeglitega ette nähtud käitumine. Koolis  mõjuvad segiläbi tavapärane õpilase roll, hariduse seos tulevikuväljavaadetega ja eluolu käibetõed. See, milline peab olema kooli poolt soovitud õpilane, langeb kahtlaselt kokku läbi ajaloo feminiinseks tunnistatud loomujoontega: kuulekas, passiivne, käsku täitev ja vaikne: teeb-hästi-mida-kästi-siis-kui-kästi-nagu-kästi. Miks peaks tahtma selline olla üks poiss? Ta teostab oma soo-omaseid õigusi piire rikkudes ja selle kaudu muide ka õpetajate vaikset tunnustust pälvides: ta ju poiss, poisid ongi niisugused, kolm on koolipoisi number, poisid on originaalsemad. On mitmeid (mitte küll kodumaiseid) uuringuid  strateegiate kohta, kuidas akadeemiliselt andekad poisid oma huvisid ja kooliedu varjavad, et mitte olla tõrjutu eakaaslaste seas.

Koolihinne on poiste ja tüdrukute jaoks erineva kaaluga. Kui poistel kujuneb ajaga välja pigem hindeimmuunsus, siis tüdrukutel hindesõltuvus. Sest välise hindaja silm on naissugu seiranud läbi aastatuhandete, nimetades selle esindaja väärtuse ja hinna. Eriti usinalt ja täpselt teevad sedasorti vaatlusi ja annavad hinnanguid naised ise. Tütred oli vaja ju mehele saada. Paljud tüdrukud seovad koolihinde omaenese väärtusega, et olla sedakaudu ühiskonnas lugupeetute seas. Haridus olevat ju tähtis. Ent meie tüdrukute hea edasijõudmine ei pälvi mitte kiitust, vaid hurjutamist, ja koguni ministri tasandil, et nende diplom loeb vähe ja haridus on kaheldav. Kas ütleks ta sedasama ka noormeestele?

Poistel on rohkesti muid ja õpiedust kaugelt mööda käivaid viise, kuidas tunda end väärtuslikuna.  Näiteks teavad nad väga hästi, kes on ühiskonnas kõva mees. Teaduses on see pälvinud eraldi termini hegemooniline maskuliinsus ja kujunenud seletusviisiks paljudele sotsiaalsetele protsessidele. Kõva mees on raske olla, ta ei tohi nutta, näidata välja nõrkust, küsida abi, tunda kaasa, leppida võidu asemel dialoogi ja kokkulepetega, loobuda mõttelagedatest riskidest ja… õpetajatele, (kes on ju naised)  liigselt meeldida. Ning siin juba tõsisem ja rahvusvahelisel tasandil tajutav mure – akadeemiline edukus ei kuulu tänapäeval valitsevasse maskuliinsuse kuvandisse. Sest haridusest on saanud naiste värk. Vahest  on siin üks põhjus, miks ihaldatud identiteedipildi järel käivad poisid koolist kaovad.

teacher

Postimehe 5. oktoobri artiklis arvati, et poistele sobib põnevus, tüdrukutele töövihiku täitmine.  See sobib tüdrukule sama vähe kui poisile, ainult et tüdruk lepib. Ja valmistub sedakaudu temale ette nähtud kuuleka instruktsioonide täitja rolliks. Ühes on arvajatel õigus: kool tõesti ei sobi poistele.  Aga ta ei sobi ka tüdrukutele. Kool on jahmatust tekitav koht, kus karmi läbini maskuliinset sisemist korraldust hoiab toimimises läbini feminiinne pataljon. Ta on rajatud allutatuse ja võimu, mitte partnerluse ja dialoogi printsiibile. Just viimast ootab tänane noor inimene. Arvud 15/85 väljendavad tänase eesti kooli õpetajaskonna soolist struktuuri. Mees ei peakski siin vastu, arvavad õpetajad ise.

Mäng taoliste mängureeglite järgi toob kaasa tagajärjed. Ja need on tõsisemad kui arvatakse. Millegipärast jäävad kõva mehe kuvandi ihaluses kujunevatel noortel meestel välja arenemata need õilsad ja kaunid mehelikud omadused, mis on inimkonda kultuuriliselt edasi viinud ja mida võiks pidada inimarengu ajalooliseks saavutuseks: suuremeelsus, tarkus, julgus, vaprus, tugevus, enesevalitsus jm. Kuigi meie kõva mees häbeneb kõike naiselikku,  ei häbene neist paljud olla naise ülalpeetavad.

Vaikne kuulekas kõike ära õppiv ja kõigega nõustuv tüdruk võib kujuneda ühiskonnale samasuguseks probleemiks kui pooliku haridusteega noormees. Ta täidab kõik (ka ühiskonda lammutavad) käsud ja vaikib seal, kus tuleks rääkida. Säilitades muu hulgas neid haridussüsteemi tunnusjooni, mis ei meeldi ei poistele ega tüdrukutele ega ka temale enesele. Kas lahendused on olemas? Jah, neid pakuvad rikkalikult pedagoogika minevik ja olevik, ent eeldusel, et muutuks mõtteviis. Muuseas ka sootundliku pedagoogika nimetuse all.

One thought on “Kooli erinevad mängureeglid

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s