Feminism ja vihakõne

mina 2009 Janis Mednis IKuna kirjutan viimasel ajal järjest enam naisajaloo teemadest ja võrdõigusluse küsimusest, siis aeg-ajalt rünnatakse mind viha õhutamise süüdistustega. Sealjuures on süüdistajad ise minu suunas väga agressiivse hoiakuga ja pigem võiks nende endi väljendusi pidada vihakõne valdkonda liigituvateks.

Kuidas vihakõnet ära tunda?

Soovitan vaadata ETV “Tujurikkuja” videot netikommentaatorite vihakõnest. Mõnikord oleme kõik vihased ja tahame sõnadega põrutada. Mõnele on vihakõne nii omane, et sellest on saanud ainus kõnelemise viis. Kust jookseb piir vihakõne ja oma pahameele väljendamise vahel?

Veebis esmast otsingut sooritades ma vihakõne kohta ühest selgitust ei leidnud, kuigi vihakõne näiteid võib leida lihtsa vaevaga kõikjalt kommentaariumitest ja ajakirjanduse veergudelt. See fakt iseenesest on väga huvitav. Ilmselt on eesti keeleruumis tegemist alles uue mõistega või on valdkond alles tähelepanu keskmesse tõusmas. Vikipeedias on olemas Gordon Allporti mõõdiku, nn Allporti skaala, selgitus. Selle skaala abil saab määratleda eelarvamuse ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Vihakõne on skaala esimene aste.

Allporti skaala astmed:

Esimene aste on halvustavate väljendite kasutamine (inglise keeles antilocution), mida iseloomustab see, et enamuse liikmed teevad vähemuse arvel vabalt nalja ja kujutavad vähemusse kuulujaid negatiivsetes värvides. Seda on mõistetud kui vihakõnet (inglise keeles hate speech), mis Eesti seadusandluses vastab vaenu õhutamisele (Karistusseadustik § 151 lg 1). Esimese astme ohtlikkus, kuigi see iseenesest ei tundu enamusele kahjulik, ja on enamasti kaitstud sõnavabadusega, väljendub selles, et ta juhatab sisse skaala järgmised astmed.

Teine aste on vältimine, mis seisneb selles, et enamus väldib aktiivselt vähemuse liikmeid. Kuigi otsest kahju keegi ei tekita, tekib see iseenesest isolatsiooni tõttu.

Kolmas aste on diskrimineerimine. Vähemuse liikmetele ei anta võimalusi ega pakuta teenuseid, et takistada neil oma eesmärke saavutada. See on juba aktiivne kahju vähemusele. Vähemuse õigust võrdsetele võimalustele rünnatakse aktiivselt. Eesti seadusandluses liigitub see passiivse või aktiivse ebavõrdse kohtlemise hulka (Karistusseadustik §-d 152–153).

Neljas aste skaalal on füüsiline rünnak, mille sihtmärk on vähemuse vara, aga ka vähemusse kuuluvate isikute tervis ja elu. Füüsilise rünnaku näiteks on lintšimine, pogrommid ja muud võõravihast ajendatud vihakuriteod nagu ähvardamine, mõrv, piinamine, vägistamine.

Viies aste on hävitamine (eksterminatsioon), mis avaldub etnilises puhastuses või genotsiidis (Karistusseadustik § 90). (Allikas: vikipeedia)

Niisiis, vihakõne kui halvustavate väljendite kasutamine, millest võib välja kasvada koguni piinamine, vägistamine või massiline hävitamine.  Allporti skaala alusel on huvitav jälgida meie poliitikute sõnavõtte ja tegutsemist või näiteks artikleid, mida avaldatakse meie juhtivate naisõiguslaste avalike sõnavõttude ja kommentaaride naeruvääristamiseks. Marginaliseeritud grupid on avalikkuse tähelepanu alla sattudes või ise sõna võttes alatasa vihakõne sihtmärgiks, üsna sageli peetakse seda sõnavabaduse varjuküljeks, millega tuleks justkui leppida. Mulle isiklikult tundub, et väga paljud vihakõnelejad ei saa ise arugi, kuidas nende teravad sõnad sotsiaalses ruumis mõju avaldavad.

Sõim kui poliitika ja avaliku ruumi argipäev

Blogija ja PR inimene Daniel Vaarik räägib sõimust ja loetleb hulgaliselt tipp-poliitikute sõimamisi, mis Eesti poliitmaastikul justkui argipäevaks. Ta arutab ka selle üle, miks inimesed sõimavad:

Töötades konsultandina olen õppinud kahte olulist asja sõimamise kohta. Esimene. Stressi ja kriisidega tegelevad inimesed teavad, et ärritunud isik on võimeline sõimama järjest umbes 90 sekundit. Selle järel saavad tal otsa kas mõtted või õhk, või siis mõlemad. Rumal on sellesse 90 sekundi saluuti kuidagi sekkuda, sellele tasemele laskuda, sest see lihtsalt eskaleerib olukorda ning pealegi ei pruugi te ise olla piisavalt hea sõimaja, et sellel tasemel võita.

Teine. Üks tuntud psühholoog ütles mulle kunagi, et tema arvates on vihastamisel ja sõimamisel ainult kaks võimalikku põhjust. Hirm või ebakindlus. Mis tegelikult mõlemad taanduvadki hirmule. Kuigi teadus pakub ilmselt suuremat hulka põhjendusi, olen ma ise mõelnud, et see on vist tõesti laias laastus tõsi.

Vahel on raske uskuda, et mõnda sõimajat juhib tegelikult lihtsalt ebakindlus, ohutunne oma positsiooni kaotamise või mingi rumala olukorra ees, sest tal näib ju kõik nagu olemas olevat, kuid mida vähem tal on eneseirooniat, mida rohkem ta on ennast  suureks ja kõikvõimsaks mõelnud, seda lihtsam on seda kujutluspilti purustada. Ega ilmaasjata ei ütle inglased, et miski, mis tunneb ennast torgatuna, pidi eelnevalt olema mull.

Lugedes Vaarikut näib, et professionaalsed avalikkusega suhtlejad on õppinud vihakõnet ignoreerima ja sellest mööda vaatama, seda ära seletama. Sõim oleks kui orgaaniline avalikkuses esinemise osa, justkui osaks mängu ilust ja elust. Diskrimineerimist ja sõimu Vaarik omavahel kokku ei vii.

lilli suburgMinule tundub, et naised keelduvad poliitikas osalemast eelkõige ebameeldivusest sarnaste rünnakute ees. Naised on kasvatatud haavatavateks (“õrnem sugupool”), meile on teiste arvamus sageli tähtsam kui meestele. Naisele ja naiselikkusele omistatud “loomuomane õrnus” on osaks ka sellest, miks me avalikkusesse justkui astuda ei saakski. Näiteks Lilli Suburgi 1887. aastal “Lindas” avaldatud, tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele, vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Samas hoiatati ka teisi naisi sõna võtmast, sest et iga naine, kes julgeb avalikult kõneleda, kaotab sellega teiste austuse ja saab justkui igaveseks määritud. Seesama käitumismuster kehtib tänaseski päevas, rohkem kui 100 aastat hiljem. Barbi Pilvre kirjutas 2011 aastal naisjuhtidest ja meediast. Ta tõi esile, et avalikkus nuhtleb naiste juhtimisvigu kordades karmimalt kui meeste omi.

Kui lugeda Vaariku selgitust sõimust, siis võiks järeldada, et naistel tuleb õppida enesekindluse ja rahu säilitamist, kindlasti aitab kaasa kogemus ja teadlikkus vihakõnest kui sotsiaalsest fenomenist.  Heaks võimaluseks on 12. septembril toimuv taaskordne Avatud Ühiskonna Foorum, mille keskmes on seekord vihakõne. Foorum on nähtav ka veebi vahendusel.

Autoriks: Evelin Tamm

One thought on “Feminism ja vihakõne

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s